Sai valmis lugu In the heart, mida võid mugavalt alla laadida
siit
http://www.mediafire.com/?li3067dou86mx3j
ja natukene pahema kvaliteediga otse kuulata siit:
http://www.last.fm/music/Norman+Kuusik/8-01-2011/In+the+heart
Kõik instrumendid, komponeering jm. mina ise, välja arvatud bass, mille mängis sisse Sera Kiim.
Saturday, January 8, 2011
Sunday, January 2, 2011
David Michael Bunting, Current 93 ja 50 aastat kannatusi
28. ja 29. mail pidas David Tibet (sünninimega David Michael Bunting) Londonis kaks kontserdi tähistamaks oma 50. eluaasta kohalejõudmist ning järjekordse, nime järgi Baalstorm, Sing Omega, Current 93 albumi valmimist. Sellele eelnenud Aleph at Hallucinatory Mountain'ist oli möödas umbkaudu pool aastat, õhtu juhatas sisse sõber Sebastian Horsley, kes on nüüdseks surnud, ning Tibeti lauluraamat viibis järjekordselt mitu kuud, seekord kusagile augustisse. Nendest hiljutistest sündmustest räägime hiljem oma arusaamaga alles pärast seda, kui oleme vaadanud 10, 20 või 30 aasta tagusesse aega.
Sest on, mida vaadata – esimene asi, mis Current 93-st rääkides alati välja tuleb, on bändi ehmatavalt suur kataloog. Täpse koguse arvutamine põhjustaks ilmselt kibedaid vaidlusi, seda enam et asjaolusid raskendab hägune piir lihtsalt albumi, limiteeritud versiooni, boonusmaterjalidega re-masteringi, alternatiivse kaanepildiga alternatiivse miksi, vinüülversiooni(de) ning ametliku või mitteametliku bootlegi vahel. Sestap lepime kokku, kataloog on suur ja 50+ väljalaset võib liialdust kartmata küll öelda. Samas Current 93 kultuurilist konteksti („skenet“) arvestades nii erandlik see polegi – üle keskmise viljakad on nii Current 93 vennasbändid Death In June ja Sol Invictus kui ka Tibeti loomingulise karjääri algusaastatesse jääv Psychic TV, Coil või Nurse with Wound. Kui aga näiteks Coil on jäänud suurema aja oma olemasolust industriaal-elektrooniliseks müraks (eks Coili fännid oska siinkohal täpsustada ning vastu vaielda), siis Current 93 muusikaline nägu näib leiutavat end iga paari albumi tagant uuesti ümber. Väga palju selles mängib rolli Current 93 voolav koosseis – traditsioonilise bändi asemel meenutab see rohkem läbikäiguhoovi Davidi aias, kuhu osalised tulevad-lähevad nagu olukord tingib. Tibeti enda suhe Currentiga on seeläbi vastuoluline, sest muusika konkreetne kuju sõltub temast üsna vähe, samas kui Current 93 nägu, sõna ja hing on kahtlemata Tibeti oma, kelle olemasoluta Current 93 (kui taoline asi üldse eksisteerida võiks) poleks enamat reast omavahel sidumata muusikalistest väljendustest – avant-garde eksperiment või improvisatsiooniline album 80ndate keskpaigast. Sellepärast ei räägi ma ka siin artiklis žanrinimedest ja vormist, vaid olemusest.
Ei ole teist nii kurba inimest kui Current 93 plaadil karjuv, soiguv, retsiteeriv või mõnikord suisa laulev David Tibet ja see on samahästi kui fakt. Unustage nukrutsev-nostalgitsev post-rock, pessimismis vinnutatud stoner-vibe, Byronit imiteeriv death-doom või ennast laval lõikuv Niklas Kvarforth. Kõik see on kärbsesitt Tibeti tühjas kodus, kuigi tema kodu ilmselt pole kunagi tühi, vaid täis apokalüptilist visiooni - inspireeritud mitte viimasest Fallout-mängust, vaid Vanast Testamendist ja keskaegsetest müstikutest. Selles peitub ka kõige fundamentaalsem erinevus Current 93 ja ajastu vaimust lummatult kaebleva intellektuaalmuusika vahel, sest Tibeti mõjustused lõppevad suuresti enne 20. sajandit või selle künnisel. Välja arvates Aleister Crowley, kellele on pühendatud terved laulud, heksagramm bändi sümboolikas ning number 93 tema nimes, püsib Current 93 uuemate filosoofiliste suundade asemel üsna kindlalt Dante või varasemas ajas, kuis Pantokraator polnud mitte surelik Shakespeari-tsiteeriv rokkbänd vaid karmil käel Viimse Kohtupäeva õiglust jagav Jeesus Kristus. David Tibeti enesele viirastuvalt, on aga Jumal küll kõikvõimas ja julm, kuid õiglane mitte.
„Why should we have compassion for others, when God Himself has had no pity... on others?“
„Take back the bloodspeech,“ she said to me.
Ometigi esineb sügav inimlik dimensioon selles lootuseta Armageddoni eel seisvas maailmas, kus Tibet näib elavat. Jumalik plaan ei toimu astraalsel tasandil kõrgemal maailmast, vaid otse taevalaotuse all, iga inimese südames eraldi. Ja mitte üheski teises südames pole Jumala tahe olnud haaravam kui Tibetis eneses. Jah, võiksime kuulata loomislugu David Michael Buntingi visioonis ja me saaks teada, et kui Jumal esmalt lõi maailma, oli see vormita tühjus, kui välja arvata Tema enese suures silmas, mis oli näinud juba kõike mis oli, on ja tuleb; et esimese asja, mis ta lõi (kuigi Piibel meile nõnda ei räägi), oli laste nutt, sest see peegeldub nüüdki, kui lapsed sünnivad (kuigi kahtlemata kõik loomad sündides nutavad oma iselaadi moel, vajades ainult kedagi inimlikku seda täheldada, et see oleks tähendatud). Kuid enamus tema sõnadest on temast enesest ning temas eneses, teiselpool piibellikke motiive, nägemusi algusest ja otsast, või isikliku kaotuse valu on ainult armastus. Ja ma ei ole kunagi kuulnud kedagi muusikas paljastamas kõigile niipalju iseenese armastust. Vale oleks aga arvata, et Current 93 on ühe iseenese maailma kapseldunud 50-aastase mehe vahend pritsida ülejäänud ilmale sappi ja meelekibedust, sest isegi nii kurb inimene nagu Current 93 plaadil luuletusi lugev David Tibet annab välja valgust, mille teatavat sorti kuma võib ehmatada üht, näida imbetsiilsena teisele ja ajada vihaselt ristisõjale kolmanda.
We have danced through the shallow pools
And shall rejoice once again
To those who say there is no hope
I say liars
Liars
Liars you are
Sellepärast on ka üüratu erinevus, kui mitte otsene vastandumine, vennasbändide Death in June või Sol Invictus õhukeselt kaetud mänglemisega paremäärmuslikkuse ja kiriku silmakirjalikkuse teemadel. New age post-grunge on tulnud 30 aastat liiga hilja, sest taolises vastaspoolte sümbioosis, nagu seda on iga Douglas Pearce'i kollaboratsioon Tibeti albumil ja vastupidi, on kõik tavapärased kristlased juba ammu ära koolitatud, kirvega või ilma.
Liigume tänapäeva. 2006. aastal ilmunud Black Ships Ate the Sky järel möödus kolm aastat järgmise nimeka väljalaskeni - Aleph at Hallucinatory Mountain (vahepealsesse aega jääb vinüülsplit Om-iga, alternatiivmiks Black Ships Eat the Sky, remiks Black Ships Heat the Dancefloor, boxed-set vanadest albumitest The Inmost Light, live-CD Birdsong in the Empire ja stuudioalbum Birth Canal Blues... kokku 6 erinevat väljalaset). Nüüd mais järgnenud Baalstorm, Sing Omega'ga moodustab see küll tervikliku narratiivi, kuid kaks albumit vastanduvad üksteisele paljus. Esimene steriilse ja staatilisena, teine kiire ja voolavana, tähistavad nad üheskoos siiski kaugenemist kõigest varasemast ja jõudmist järjekordse uue näoni. Current 93 pole kunagi olnud nagu ta on praegu, aga ma tajun teatud väsimust kuulates neid kahte albumit – kompositsiooniliselt kohmakad ja atonaalsed, Tibeti mantra juhuslik ja tema sõnad korraga tähendusetud. William Blake olnud mingi hetk laskunud nii sügavale oma mütoloogiasse, et ainult William Blake ise võis seda mõista. Sestap, kui Tibet korraga kesk koptikeelseid fraase karjatab: „I am ZION... or Æon. I forget,“ kehitan ma ainult õlgu, sest ka mina olen unustanud või siis mitte kunagi teadnudki üldse. Siinkohal jõuame jälle tagasi Tibeti lauluraamatu juurde, mis tuleb mitmes erinevas limiteeritud ja vähem limiteeritud versioonis, ja nagu Blake'i laulud, illustreeritud Tibeti enese joonistustega – kas see sarnasus on pelk isiklik ambitsioon imiteerida või või jumalik asjade korraldus ning Geeniuse kordumine, jäägu otsustada igaühele enesele ning tuleviku kultuurikriitikutele. Kuid rääkides vanadest sõnadest 80ndate keskelt, ta nendib, tema suhe nendega ei ole sama, et see oli ajast „when I had a voice that was legion, rather than mine“ ja mulle ometigi tundub, et leegion Tibeti taga on ka praegu – see on saksa keeles Nietzschet lugev, Sasha Grey väärtuse üle pead murdev ja internetiportaalides usufanaatikutega mõõku ristav leegion kuulajaskonda - suurem, kui autor ja ta loome.
---
Kui Current 93 oleks fanaatikute kultus või ketserite kogukond (ja kumbki pole tõest üleliia kaugel), siis see tekst ühe patukahetseja ülestunnistus. Võib-olla siis oleks, et kui küsitaks talt, „Kuidas kadus saatanlik kuma sinu kohalt?“ (How the Great Satanic Glory Faded?) - ta vastaks, inkvisiitorite raud veel teravalt ta kohal, „Kui ma olin veel laps, ma mäletan, ma nägin iseenese vaimusilmas, kuidas rusikat tõstis Eugene de Rastignac, sest niimoodi nõudis õiglust surnud Goriot. Ja ma ei lugenud edasi neid raamatuid ja edaspidi elus see mees jäi meelde mulle kangelasena. Aga nüüd ma tean ja kuna ma tean, sellest pesen puhtaks oma käed.“
Ehk rahuldaks taoline vastus nii ennast kui teisi, ainult et hiljem, teades hinnata Nick Drake'i, isamaauhket pärimusmuusikat või vanade meeste sentimentaalset luulerokki, valutaks tal natuke kõige kaotatu eest ja kõige, mis ei kuulunudki kunagi talle. Ja kui juhtuks siis ime, et sel samal hetkel Miikael ehk ise ilmuks taevasel kujul, see kahetseja talle ütleks tema enese sõnad, et „kuulasin Current 93 ja sa jätsid miskit iseendast minus.“
Sest on, mida vaadata – esimene asi, mis Current 93-st rääkides alati välja tuleb, on bändi ehmatavalt suur kataloog. Täpse koguse arvutamine põhjustaks ilmselt kibedaid vaidlusi, seda enam et asjaolusid raskendab hägune piir lihtsalt albumi, limiteeritud versiooni, boonusmaterjalidega re-masteringi, alternatiivse kaanepildiga alternatiivse miksi, vinüülversiooni(de) ning ametliku või mitteametliku bootlegi vahel. Sestap lepime kokku, kataloog on suur ja 50+ väljalaset võib liialdust kartmata küll öelda. Samas Current 93 kultuurilist konteksti („skenet“) arvestades nii erandlik see polegi – üle keskmise viljakad on nii Current 93 vennasbändid Death In June ja Sol Invictus kui ka Tibeti loomingulise karjääri algusaastatesse jääv Psychic TV, Coil või Nurse with Wound. Kui aga näiteks Coil on jäänud suurema aja oma olemasolust industriaal-elektrooniliseks müraks (eks Coili fännid oska siinkohal täpsustada ning vastu vaielda), siis Current 93 muusikaline nägu näib leiutavat end iga paari albumi tagant uuesti ümber. Väga palju selles mängib rolli Current 93 voolav koosseis – traditsioonilise bändi asemel meenutab see rohkem läbikäiguhoovi Davidi aias, kuhu osalised tulevad-lähevad nagu olukord tingib. Tibeti enda suhe Currentiga on seeläbi vastuoluline, sest muusika konkreetne kuju sõltub temast üsna vähe, samas kui Current 93 nägu, sõna ja hing on kahtlemata Tibeti oma, kelle olemasoluta Current 93 (kui taoline asi üldse eksisteerida võiks) poleks enamat reast omavahel sidumata muusikalistest väljendustest – avant-garde eksperiment või improvisatsiooniline album 80ndate keskpaigast. Sellepärast ei räägi ma ka siin artiklis žanrinimedest ja vormist, vaid olemusest.
Ei ole teist nii kurba inimest kui Current 93 plaadil karjuv, soiguv, retsiteeriv või mõnikord suisa laulev David Tibet ja see on samahästi kui fakt. Unustage nukrutsev-nostalgitsev post-rock, pessimismis vinnutatud stoner-vibe, Byronit imiteeriv death-doom või ennast laval lõikuv Niklas Kvarforth. Kõik see on kärbsesitt Tibeti tühjas kodus, kuigi tema kodu ilmselt pole kunagi tühi, vaid täis apokalüptilist visiooni - inspireeritud mitte viimasest Fallout-mängust, vaid Vanast Testamendist ja keskaegsetest müstikutest. Selles peitub ka kõige fundamentaalsem erinevus Current 93 ja ajastu vaimust lummatult kaebleva intellektuaalmuusika vahel, sest Tibeti mõjustused lõppevad suuresti enne 20. sajandit või selle künnisel. Välja arvates Aleister Crowley, kellele on pühendatud terved laulud, heksagramm bändi sümboolikas ning number 93 tema nimes, püsib Current 93 uuemate filosoofiliste suundade asemel üsna kindlalt Dante või varasemas ajas, kuis Pantokraator polnud mitte surelik Shakespeari-tsiteeriv rokkbänd vaid karmil käel Viimse Kohtupäeva õiglust jagav Jeesus Kristus. David Tibeti enesele viirastuvalt, on aga Jumal küll kõikvõimas ja julm, kuid õiglane mitte.
„Why should we have compassion for others, when God Himself has had no pity... on others?“
„Take back the bloodspeech,“ she said to me.
Ometigi esineb sügav inimlik dimensioon selles lootuseta Armageddoni eel seisvas maailmas, kus Tibet näib elavat. Jumalik plaan ei toimu astraalsel tasandil kõrgemal maailmast, vaid otse taevalaotuse all, iga inimese südames eraldi. Ja mitte üheski teises südames pole Jumala tahe olnud haaravam kui Tibetis eneses. Jah, võiksime kuulata loomislugu David Michael Buntingi visioonis ja me saaks teada, et kui Jumal esmalt lõi maailma, oli see vormita tühjus, kui välja arvata Tema enese suures silmas, mis oli näinud juba kõike mis oli, on ja tuleb; et esimese asja, mis ta lõi (kuigi Piibel meile nõnda ei räägi), oli laste nutt, sest see peegeldub nüüdki, kui lapsed sünnivad (kuigi kahtlemata kõik loomad sündides nutavad oma iselaadi moel, vajades ainult kedagi inimlikku seda täheldada, et see oleks tähendatud). Kuid enamus tema sõnadest on temast enesest ning temas eneses, teiselpool piibellikke motiive, nägemusi algusest ja otsast, või isikliku kaotuse valu on ainult armastus. Ja ma ei ole kunagi kuulnud kedagi muusikas paljastamas kõigile niipalju iseenese armastust. Vale oleks aga arvata, et Current 93 on ühe iseenese maailma kapseldunud 50-aastase mehe vahend pritsida ülejäänud ilmale sappi ja meelekibedust, sest isegi nii kurb inimene nagu Current 93 plaadil luuletusi lugev David Tibet annab välja valgust, mille teatavat sorti kuma võib ehmatada üht, näida imbetsiilsena teisele ja ajada vihaselt ristisõjale kolmanda.
We have danced through the shallow pools
And shall rejoice once again
To those who say there is no hope
I say liars
Liars
Liars you are
Sellepärast on ka üüratu erinevus, kui mitte otsene vastandumine, vennasbändide Death in June või Sol Invictus õhukeselt kaetud mänglemisega paremäärmuslikkuse ja kiriku silmakirjalikkuse teemadel. New age post-grunge on tulnud 30 aastat liiga hilja, sest taolises vastaspoolte sümbioosis, nagu seda on iga Douglas Pearce'i kollaboratsioon Tibeti albumil ja vastupidi, on kõik tavapärased kristlased juba ammu ära koolitatud, kirvega või ilma.
Liigume tänapäeva. 2006. aastal ilmunud Black Ships Ate the Sky järel möödus kolm aastat järgmise nimeka väljalaskeni - Aleph at Hallucinatory Mountain (vahepealsesse aega jääb vinüülsplit Om-iga, alternatiivmiks Black Ships Eat the Sky, remiks Black Ships Heat the Dancefloor, boxed-set vanadest albumitest The Inmost Light, live-CD Birdsong in the Empire ja stuudioalbum Birth Canal Blues... kokku 6 erinevat väljalaset). Nüüd mais järgnenud Baalstorm, Sing Omega'ga moodustab see küll tervikliku narratiivi, kuid kaks albumit vastanduvad üksteisele paljus. Esimene steriilse ja staatilisena, teine kiire ja voolavana, tähistavad nad üheskoos siiski kaugenemist kõigest varasemast ja jõudmist järjekordse uue näoni. Current 93 pole kunagi olnud nagu ta on praegu, aga ma tajun teatud väsimust kuulates neid kahte albumit – kompositsiooniliselt kohmakad ja atonaalsed, Tibeti mantra juhuslik ja tema sõnad korraga tähendusetud. William Blake olnud mingi hetk laskunud nii sügavale oma mütoloogiasse, et ainult William Blake ise võis seda mõista. Sestap, kui Tibet korraga kesk koptikeelseid fraase karjatab: „I am ZION... or Æon. I forget,“ kehitan ma ainult õlgu, sest ka mina olen unustanud või siis mitte kunagi teadnudki üldse. Siinkohal jõuame jälle tagasi Tibeti lauluraamatu juurde, mis tuleb mitmes erinevas limiteeritud ja vähem limiteeritud versioonis, ja nagu Blake'i laulud, illustreeritud Tibeti enese joonistustega – kas see sarnasus on pelk isiklik ambitsioon imiteerida või või jumalik asjade korraldus ning Geeniuse kordumine, jäägu otsustada igaühele enesele ning tuleviku kultuurikriitikutele. Kuid rääkides vanadest sõnadest 80ndate keskelt, ta nendib, tema suhe nendega ei ole sama, et see oli ajast „when I had a voice that was legion, rather than mine“ ja mulle ometigi tundub, et leegion Tibeti taga on ka praegu – see on saksa keeles Nietzschet lugev, Sasha Grey väärtuse üle pead murdev ja internetiportaalides usufanaatikutega mõõku ristav leegion kuulajaskonda - suurem, kui autor ja ta loome.
---
Kui Current 93 oleks fanaatikute kultus või ketserite kogukond (ja kumbki pole tõest üleliia kaugel), siis see tekst ühe patukahetseja ülestunnistus. Võib-olla siis oleks, et kui küsitaks talt, „Kuidas kadus saatanlik kuma sinu kohalt?“ (How the Great Satanic Glory Faded?) - ta vastaks, inkvisiitorite raud veel teravalt ta kohal, „Kui ma olin veel laps, ma mäletan, ma nägin iseenese vaimusilmas, kuidas rusikat tõstis Eugene de Rastignac, sest niimoodi nõudis õiglust surnud Goriot. Ja ma ei lugenud edasi neid raamatuid ja edaspidi elus see mees jäi meelde mulle kangelasena. Aga nüüd ma tean ja kuna ma tean, sellest pesen puhtaks oma käed.“
Ehk rahuldaks taoline vastus nii ennast kui teisi, ainult et hiljem, teades hinnata Nick Drake'i, isamaauhket pärimusmuusikat või vanade meeste sentimentaalset luulerokki, valutaks tal natuke kõige kaotatu eest ja kõige, mis ei kuulunudki kunagi talle. Ja kui juhtuks siis ime, et sel samal hetkel Miikael ehk ise ilmuks taevasel kujul, see kahetseja talle ütleks tema enese sõnad, et „kuulasin Current 93 ja sa jätsid miskit iseendast minus.“
My Dying Bride - For Lies I Sire
1. Fall With Me 2. My Body, A Funeral 3. The Lies I Sire 4. Bring Me Victory 5. Echoes from a Hollow Soul 6. ShadowHaunt 7. Santuario di Sangue 8. A Chapter in Loathing 9. Death Triumphant
Peaceville Records, 23.03.2009
Minu esmakordne lähedasem kokkupuude My Dying Bride´i-nimelise seltskonnaga leidis aset 2006. aasta sügisel, kui ühest �otimaa supermarketist sattus pelgalt tuttava bändinime tõttu mu omandusse plaat "Songs Of Darkness, Words Of Light". Üsna samal ajal ilmunud bändi värske üllitis aga minu esmase tähelepanu alla ei sattunud ning sellevõrra lühemana tundusid ka need kaks ja pool aastat, mis jäid My Dying Bride´i tänavuse kauamängiva ilmumiseni - uudised "For Lies I Sire" peatsest tulemisest panid alguses sootuks mõtisklema, et kas hukatusmuusika ˛anrilisi iseärasusi arvestades natukene liiga tormakalt edasi ei sammuta.
Võrreldes eelmise kauamängivaga "A Line Of Deathless Kings" alustab bänd sedapuhku vihasemalt: kahe albumi üsna sarnaste avalugude võrdlusel tundub uuem ’Fall With Me’ tempolt kiirem ning riffide poolest agressiivsem, ehkki üldine kõlapilt on vahepealse aja jooksul muutunud vähe. Kurjemaid hetki on teisigi, kuid kontraste esineb palju ja sekka satub ka sootuks ootamatuid varjundeid. Näiteks neljas lugu ’Bring Me Victory’ üllatab oma sisemisest jõust pakatava kaasahaaravusega ning viib hukatusmetallistid hetkeks peaaegu et rokkmuusika piirimaadele. Albumi lõppu rikastab naasmine ekstreemsemate stiilimääratluste juurde, kerge peanoogutus sealjuures näib toimuvat ka kunagisele �okkalbumile "34.788%... Complete".
Palju kõneainet on pakkunud uue viiuldaja saabumine MDB koosseisu. Katie Stone pole mitte ainult edukalt täitnud kümme aastat tagasi bändist lahkunud Martin Powelli rolli, vaid on lisanud viiulikasutusele uut sorti lähenemise. Neljas keelpill ei esine ainult täiendava sooloinstrumendina, vaid leiab ootamatut kasutust ka varjatumas taustas. Albumile on iseloomulik teiste täiendavate instrumentide vähesus: mõnel üksikul korral võib kuulda ka klaverit, kuid klahvpillide laialdasem kasutus – eelmise albumi üks tähtsamaid elemente – puudub täiesti.
Silma paistavad ka laulja Aaroni üha paranevad oskused. Murdes välja oma tavalisest häälepiirkonnast, mõjub mehe hääl väljendusrikkamana kui eales varem, kuid samas häirib üha ohtram vokaaliosade dubleerimine, mille kasutus tundub juhuslikuna. Aaroni enda pädevust arvestades näib igasugune rõhutatus niigi üleliigsena. Uuel albumil esineb taaskord ka kurjem vokaal. Paraku albumi kõlapilt karjumisi ei soosi ning nõnda jäävadki taolised hetked kuidagi jõuetuks.
My Dying Bride näib liikuvat mingis sisemises tsüklis, mis jõuab oma teekonnal alguspunktist lõppu iga kahe-kolme järjestikuse albumi vältel. "A Line Of Deathless Kings" oli märkimisväärne - mõnele kuulajale ehk suisa liiatigi - nihe eelnevatel albumitel väljakujunenud stiilist ja bändi uusim looming samale suunale esialgu ka jääb. On toimunud muutus dünaamilisuse poole ja paljuski on tegemist bändi ühe mitmekesiseima albumiga, kuid "For Lies I Sire´i" lähimaks puutepunktiks ülejäänud loominguga osutuvad siiski 2006. aasta lood. Oodatud või kardetud muutus millegi tundmatu suunas jäi seekord suuremalt jaolt tulemata.
Arvustus kirjutatud Nailboard Magazine´ile, hindeks 7.5/10.
Peaceville Records, 23.03.2009
Minu esmakordne lähedasem kokkupuude My Dying Bride´i-nimelise seltskonnaga leidis aset 2006. aasta sügisel, kui ühest �otimaa supermarketist sattus pelgalt tuttava bändinime tõttu mu omandusse plaat "Songs Of Darkness, Words Of Light". Üsna samal ajal ilmunud bändi värske üllitis aga minu esmase tähelepanu alla ei sattunud ning sellevõrra lühemana tundusid ka need kaks ja pool aastat, mis jäid My Dying Bride´i tänavuse kauamängiva ilmumiseni - uudised "For Lies I Sire" peatsest tulemisest panid alguses sootuks mõtisklema, et kas hukatusmuusika ˛anrilisi iseärasusi arvestades natukene liiga tormakalt edasi ei sammuta.
Võrreldes eelmise kauamängivaga "A Line Of Deathless Kings" alustab bänd sedapuhku vihasemalt: kahe albumi üsna sarnaste avalugude võrdlusel tundub uuem ’Fall With Me’ tempolt kiirem ning riffide poolest agressiivsem, ehkki üldine kõlapilt on vahepealse aja jooksul muutunud vähe. Kurjemaid hetki on teisigi, kuid kontraste esineb palju ja sekka satub ka sootuks ootamatuid varjundeid. Näiteks neljas lugu ’Bring Me Victory’ üllatab oma sisemisest jõust pakatava kaasahaaravusega ning viib hukatusmetallistid hetkeks peaaegu et rokkmuusika piirimaadele. Albumi lõppu rikastab naasmine ekstreemsemate stiilimääratluste juurde, kerge peanoogutus sealjuures näib toimuvat ka kunagisele �okkalbumile "34.788%... Complete".
Palju kõneainet on pakkunud uue viiuldaja saabumine MDB koosseisu. Katie Stone pole mitte ainult edukalt täitnud kümme aastat tagasi bändist lahkunud Martin Powelli rolli, vaid on lisanud viiulikasutusele uut sorti lähenemise. Neljas keelpill ei esine ainult täiendava sooloinstrumendina, vaid leiab ootamatut kasutust ka varjatumas taustas. Albumile on iseloomulik teiste täiendavate instrumentide vähesus: mõnel üksikul korral võib kuulda ka klaverit, kuid klahvpillide laialdasem kasutus – eelmise albumi üks tähtsamaid elemente – puudub täiesti.
Silma paistavad ka laulja Aaroni üha paranevad oskused. Murdes välja oma tavalisest häälepiirkonnast, mõjub mehe hääl väljendusrikkamana kui eales varem, kuid samas häirib üha ohtram vokaaliosade dubleerimine, mille kasutus tundub juhuslikuna. Aaroni enda pädevust arvestades näib igasugune rõhutatus niigi üleliigsena. Uuel albumil esineb taaskord ka kurjem vokaal. Paraku albumi kõlapilt karjumisi ei soosi ning nõnda jäävadki taolised hetked kuidagi jõuetuks.
My Dying Bride näib liikuvat mingis sisemises tsüklis, mis jõuab oma teekonnal alguspunktist lõppu iga kahe-kolme järjestikuse albumi vältel. "A Line Of Deathless Kings" oli märkimisväärne - mõnele kuulajale ehk suisa liiatigi - nihe eelnevatel albumitel väljakujunenud stiilist ja bändi uusim looming samale suunale esialgu ka jääb. On toimunud muutus dünaamilisuse poole ja paljuski on tegemist bändi ühe mitmekesiseima albumiga, kuid "For Lies I Sire´i" lähimaks puutepunktiks ülejäänud loominguga osutuvad siiski 2006. aasta lood. Oodatud või kardetud muutus millegi tundmatu suunas jäi seekord suuremalt jaolt tulemata.
Arvustus kirjutatud Nailboard Magazine´ile, hindeks 7.5/10.
Tuntute tundmatused vol 4: Tiamat – Amanethes
Et viimasest Tiamati albumist on möödas tervelt viis pikka aastat, nõustub ka Johan Edlund ise ja seda juba uue albumi esimetes ridades. Nii mõnelgi ustaval kuulajal võisid vahepealse aja jooksul tekkida kahtlused, kas Rootsi gootihiid on kogumike kõrval võimeline veel millekski värskeks? Lühikene vastus oleks kindel "jah" ning kodumaised muusikaeksperdid võinuks rahumeeli ka Tiamati uusima oma 2008. aasta toppidesse lisada.
„Amanethes“ alustab täis industriaalset agressiivsust, mille sarnast bänd oma ajaloo jooksul veel mananud pole. Ka Edlund on täis raevu ning võime täheldada eemaldumist tema trademark baritoni tämbrist – tegemist ei ole siiski naasmisega Tiamati alguspäevadesse ja „Wildhoney“ või „Cloudsi“ atmosfääriline kähedus jääb üsnagi võõraks. Viis ja pool minutit albumisse tervitab kuulajat peaaegu et black metalile võrdväärne tremolo ning viha muusikas jõuab plaadi spontaanse süttimise piirimaile. Rahunemine toimub alles kolmandaks looks, mis oma massiivsuses läheneb doom metalile, jõudes sellele ometigi umbes sama lähedale kui G’n’R hiljutine ballaad „Sorry“. Lugude kirjelduse siinkohal lõpetaksin, kuna 62 minuti peale jaguneb neid tervelt neliteist. Et sinna lisandub ka viieteistkümnes boonuslugu, on arusaadav albumi pikk valmimisaeg: lugusid tehti arvatavasti kuhjaga üle formaadi mahutavuspiiri.
Nagu öeldud, on uuele Tiamatile omane industriaalsus ning agressiivsus. Nendest viimane jääb umbkaudu pooles albumis tahaplaanile, kuid teatud räpasus helipildis säilib ka kõige mahedamates lugudes. Tegemist ei ole ilmtingimata negatiivse nähtusega, kuid Tiamati kontekstis tunduvad pidevad taustakõlad mõnevõrra võõrastavalt. Muusika keskmes särab vokaal: Edlund laulab madalalt ja kõrgelt, valjult ja hellalt ning mõnikord ka läbi efektikihtide. Meest ainult vokaalitöö eest kiita oleks siiski vähe: Johani teha pole olnud mitte ainult kõik instrumendipartiid vaid ka lindistamisjärgne produktsioon. Julge pealehakkamise tulemuseks on üllatavalt dünaamiline tervik, mis oma voolavuse ning mitmekesisuse poolest on sooloprojektide hulgas pigem erand kui reegel.
Albumi kõrgpunktiks on kolm ühte sulanud lugu albumi teises pooles: läbi „Misantropoli“ „Meliaeni“ kestev meloodiline sumedus on Tiamati idamaiste mõjutuste kõige autentsem väljendus üldse. Sama võib öelda ka lugude pealkirjade kohta, mis laenavad oma nimed enamasti Kreeka või Türgi kultuuriruumist. Lüürika ise on mõnevõrra juhuslik ja kohati kätkeb ka irooniaks liiga lapsikut sõnastust (Crucify her upsidedown / Impale her with rusty nails / Dress her up in a blood red gown /---/ Oh oooh, oh yeah!). Samas suudab Edlund oma isiklikemal momentidel meisterlikult siduda suhteteemalise melanhoolia lootusega. Üldiselt sarnaneb pisut kergemeelne sisu kõige rohkem 2002. aasta albumi „Judas Christ'is“ esinenuga.
Kõige rohkem saab norida lugude struktuuris. Lähenemine on pigem lihtsakoeline ning sestap mõjub ka album tervikuna kõigest keskmisest suurema hulga lugudena kui ühtse elamusena. Selles suhtes on tegemist veel lootusetuma kaugenemisega oma juurtest kui eelnenud „Prey“, jättes vanema põlvkonna fännid tõenäoliselt hambaid krigistama ning pead raputama. Ka riffide ülesehitus jääb ühelaadseks ning iga loo isenäolisus vormistatakse pigem muude vahenditega. Kohati tundub, nagu soovis Edlund visata paraja killu popmuusika arvelt: 12. lugu „Via Dolorosa“ tundub eriti võigas, olles nii lüüriliselt kui instrumendilise lähenemise poolest Nirvana värdjalik sugulane.
Sapp igasuguste nimekirjade ning üldistuste suhtes pole mitte asjata: hoolimata, et Tiamati uusim on juba pea aasta vana, näib suurem osa muusikateadvust seda ignoreerivat. Isegi massiivsetes Encyclopaedia Metallumi arhiivides on „Amanethenes’e“ kohta kõigest üks väike nupuke. Ei tea, kas süüd peab otsima bändi uue leibeli Nuclear Blasti promotsiooniosakonnast või on tundmatusse langemine märk hoopis Tiamati hääbuvast populaarsusest. Vähemalt ühekordset külaskäiku tiba raskema muusika sõbra kõvakettale väärib kreeka-rootslase hiliseim soolopingutus aga kindlasti.
„Amanethes“ alustab täis industriaalset agressiivsust, mille sarnast bänd oma ajaloo jooksul veel mananud pole. Ka Edlund on täis raevu ning võime täheldada eemaldumist tema trademark baritoni tämbrist – tegemist ei ole siiski naasmisega Tiamati alguspäevadesse ja „Wildhoney“ või „Cloudsi“ atmosfääriline kähedus jääb üsnagi võõraks. Viis ja pool minutit albumisse tervitab kuulajat peaaegu et black metalile võrdväärne tremolo ning viha muusikas jõuab plaadi spontaanse süttimise piirimaile. Rahunemine toimub alles kolmandaks looks, mis oma massiivsuses läheneb doom metalile, jõudes sellele ometigi umbes sama lähedale kui G’n’R hiljutine ballaad „Sorry“. Lugude kirjelduse siinkohal lõpetaksin, kuna 62 minuti peale jaguneb neid tervelt neliteist. Et sinna lisandub ka viieteistkümnes boonuslugu, on arusaadav albumi pikk valmimisaeg: lugusid tehti arvatavasti kuhjaga üle formaadi mahutavuspiiri.
Nagu öeldud, on uuele Tiamatile omane industriaalsus ning agressiivsus. Nendest viimane jääb umbkaudu pooles albumis tahaplaanile, kuid teatud räpasus helipildis säilib ka kõige mahedamates lugudes. Tegemist ei ole ilmtingimata negatiivse nähtusega, kuid Tiamati kontekstis tunduvad pidevad taustakõlad mõnevõrra võõrastavalt. Muusika keskmes särab vokaal: Edlund laulab madalalt ja kõrgelt, valjult ja hellalt ning mõnikord ka läbi efektikihtide. Meest ainult vokaalitöö eest kiita oleks siiski vähe: Johani teha pole olnud mitte ainult kõik instrumendipartiid vaid ka lindistamisjärgne produktsioon. Julge pealehakkamise tulemuseks on üllatavalt dünaamiline tervik, mis oma voolavuse ning mitmekesisuse poolest on sooloprojektide hulgas pigem erand kui reegel.
Albumi kõrgpunktiks on kolm ühte sulanud lugu albumi teises pooles: läbi „Misantropoli“ „Meliaeni“ kestev meloodiline sumedus on Tiamati idamaiste mõjutuste kõige autentsem väljendus üldse. Sama võib öelda ka lugude pealkirjade kohta, mis laenavad oma nimed enamasti Kreeka või Türgi kultuuriruumist. Lüürika ise on mõnevõrra juhuslik ja kohati kätkeb ka irooniaks liiga lapsikut sõnastust (Crucify her upsidedown / Impale her with rusty nails / Dress her up in a blood red gown /---/ Oh oooh, oh yeah!). Samas suudab Edlund oma isiklikemal momentidel meisterlikult siduda suhteteemalise melanhoolia lootusega. Üldiselt sarnaneb pisut kergemeelne sisu kõige rohkem 2002. aasta albumi „Judas Christ'is“ esinenuga.
Kõige rohkem saab norida lugude struktuuris. Lähenemine on pigem lihtsakoeline ning sestap mõjub ka album tervikuna kõigest keskmisest suurema hulga lugudena kui ühtse elamusena. Selles suhtes on tegemist veel lootusetuma kaugenemisega oma juurtest kui eelnenud „Prey“, jättes vanema põlvkonna fännid tõenäoliselt hambaid krigistama ning pead raputama. Ka riffide ülesehitus jääb ühelaadseks ning iga loo isenäolisus vormistatakse pigem muude vahenditega. Kohati tundub, nagu soovis Edlund visata paraja killu popmuusika arvelt: 12. lugu „Via Dolorosa“ tundub eriti võigas, olles nii lüüriliselt kui instrumendilise lähenemise poolest Nirvana värdjalik sugulane.
Sapp igasuguste nimekirjade ning üldistuste suhtes pole mitte asjata: hoolimata, et Tiamati uusim on juba pea aasta vana, näib suurem osa muusikateadvust seda ignoreerivat. Isegi massiivsetes Encyclopaedia Metallumi arhiivides on „Amanethenes’e“ kohta kõigest üks väike nupuke. Ei tea, kas süüd peab otsima bändi uue leibeli Nuclear Blasti promotsiooniosakonnast või on tundmatusse langemine märk hoopis Tiamati hääbuvast populaarsusest. Vähemalt ühekordset külaskäiku tiba raskema muusika sõbra kõvakettale väärib kreeka-rootslase hiliseim soolopingutus aga kindlasti.
Tuntute tundmatused vol 3: Dark Tranquillity - Skydancer
80-ndate lõpus ja 90-ndate alguses toimunud ekstreem-metali plahvatusliku kasvu lainel tõusid enim esile ehk Skandinaaviamaad. Norras lõi õitsele seninägematu black metali lembus, samal ajal kui Soomes kujunes metalist ajapikku peaaegu et tervet rahvust kütkestav levimuusika. Ka Rootsis võime rääkida murrangulistest aegadest: täiendavat jaksu leidis näiteks moodsam doom (varajane Tiamat, Katatonia, Lake of Tears jne), kuid tuntuim rootslaste „ekspordiartikkel“ on kindlasti hiljem terve maailma vallutanud Göteborgi skene. Meloodilise surmametalli üheks kolmest pioneerist loetakse ka Dark Tranquillity’t, keda peatselt Eestiski näha võib.
1993. aasta debüütalbum „Skydancer“ on jäänud võrdlemisi tahaplaanile võrreldes bändi muu loominguga, näiteks kahe aasta pärast järgnenud „Gallery“ seevastu on saanud tuntuks ühe melodic death metalit defineerivana albumina ning ehk määranud paljuski Dark Tranquillity tulevase arengu. Ometigi ei ole Rootsi noorbändi üllitis hilisema loomingu proto-versioon, vaid paistab silma mitmegi ainult „Skydancerile“ omase nähtusega.
Albumi kõige kaalukam aspekt, mis jääb kõrva ka lühidal kuulamisel, on selle üsnagi tagasihoidlik produktsioon. Lõpptulemus röövib suure osa agressiivsust, mis on kiireid ja vihaseid arranžeeringuid arvestades kindlasti puudujääk. Samas on tegemist (Dark Tranquillity kontekstis) üsnagi unikaalse kõlapildiga ja see annab kogu loomingule kohati ülihästi sobiva eemaloleva varjundi, „Skydanceri“ leebemad momendid muutuvad heas mõttes aastakümneid vanemaks. Kitarrimäng rõhub enamjaolt oma tehnilisusele – käigud on ehk bändi kõige keerulisemad üldse – ning varjutab kohati muusika üldist terviklikkust. Samas leiab korduvat kasutust akustiline kitarr, mille folgilik dimensioon on „Skydanceri“ ohtratest katsetustest isegi edukaim. Iga järgneva albumiga üha julgemalt esinevad elektroonilised elemendid puuduvad sootuks.
Enim lahkamist väärivad „Skydanceri“ mitmed vokaalilahendused. Tegemist on ainsa albumiga, kus kesksel positsioonil ei ole Dark Tranquillity pikaaegne vokalist Mikael Stanne – tema hääle panuseks jäävad ainult „puhta vokaali“ momendid, mis ka aastal 1993 on vaidlematult Stannele omase tämbriga. Suurem osa ütlemisi jääb Anders Fridéni[1] õlule, kes kahjuks ei hiilga millegi erilisega ja tundub antud kontekstis üsna jõuetuna. Lisaks astub üles bändimeeste omaaegne kooliõde Anna-Kajsa Avehall, kelle esitada jäävad naishääle partiid mitmes loos ning hiljem albumi töötlemisest osa võtnud Stefan Lindgren. Naisvokaal on leidnud kasutust üsnagi oskuslikult (töötades koos Stanne vokaalipartiidega), kuid Lindgreni osa palas „Shadow duet“ on küll piisavalt identne Fridéni tämbriga, et jääda märkamatuks. Lüürika poolest kannatab album liigse sõnaohtruse all, mis jääb reeglina muusikas arusaamatuks. Ainsaks erandiks on poolakustiline pala „Through Ebony Archways“ albumi keskelt, mis annab maigu ka üldisest „Skydanceri“ temaatikast ning mis on märksa rohkem kätketud abstraktsusesse kui hilisematel albumitel.
On ilmne, miks Dark Tranquillity debüüt on jäänud üsnagi tundmatuks – ideed ei ole tihti omavahel haakuvad ning puudujääke süvendab kesisevõitu lindistamistulemus. Selge on ka see, et noored koolipoisid ei olnud veel täiel määral kindlad oma muusikalises nägemuses. Tulemuseks on esikalbumitele ebatavaline mitmekesisus, milles seisneb ka „Skydanceri“ suurim väärtus. Dark Tranquillity aastal 1993 on küll sama bänd, mis detsembris Rakveres üles astub, kuid sootuks teiste rõhuasetustega.
Märkused:
1. Anders on enim tuntud kui hilisem In Flamesi laulja. Varajase In Flamesi ja Dark Tranquillity vahel on paras segadus, sest kui aastal 1994 ilmus esimene In Flamesi album „Lunar Strain“, ei olnud seal lauljaks keegi muu kui Mikael Stanne Dark Tranquillity’st.
1993. aasta debüütalbum „Skydancer“ on jäänud võrdlemisi tahaplaanile võrreldes bändi muu loominguga, näiteks kahe aasta pärast järgnenud „Gallery“ seevastu on saanud tuntuks ühe melodic death metalit defineerivana albumina ning ehk määranud paljuski Dark Tranquillity tulevase arengu. Ometigi ei ole Rootsi noorbändi üllitis hilisema loomingu proto-versioon, vaid paistab silma mitmegi ainult „Skydancerile“ omase nähtusega.
Albumi kõige kaalukam aspekt, mis jääb kõrva ka lühidal kuulamisel, on selle üsnagi tagasihoidlik produktsioon. Lõpptulemus röövib suure osa agressiivsust, mis on kiireid ja vihaseid arranžeeringuid arvestades kindlasti puudujääk. Samas on tegemist (Dark Tranquillity kontekstis) üsnagi unikaalse kõlapildiga ja see annab kogu loomingule kohati ülihästi sobiva eemaloleva varjundi, „Skydanceri“ leebemad momendid muutuvad heas mõttes aastakümneid vanemaks. Kitarrimäng rõhub enamjaolt oma tehnilisusele – käigud on ehk bändi kõige keerulisemad üldse – ning varjutab kohati muusika üldist terviklikkust. Samas leiab korduvat kasutust akustiline kitarr, mille folgilik dimensioon on „Skydanceri“ ohtratest katsetustest isegi edukaim. Iga järgneva albumiga üha julgemalt esinevad elektroonilised elemendid puuduvad sootuks.
Enim lahkamist väärivad „Skydanceri“ mitmed vokaalilahendused. Tegemist on ainsa albumiga, kus kesksel positsioonil ei ole Dark Tranquillity pikaaegne vokalist Mikael Stanne – tema hääle panuseks jäävad ainult „puhta vokaali“ momendid, mis ka aastal 1993 on vaidlematult Stannele omase tämbriga. Suurem osa ütlemisi jääb Anders Fridéni[1] õlule, kes kahjuks ei hiilga millegi erilisega ja tundub antud kontekstis üsna jõuetuna. Lisaks astub üles bändimeeste omaaegne kooliõde Anna-Kajsa Avehall, kelle esitada jäävad naishääle partiid mitmes loos ning hiljem albumi töötlemisest osa võtnud Stefan Lindgren. Naisvokaal on leidnud kasutust üsnagi oskuslikult (töötades koos Stanne vokaalipartiidega), kuid Lindgreni osa palas „Shadow duet“ on küll piisavalt identne Fridéni tämbriga, et jääda märkamatuks. Lüürika poolest kannatab album liigse sõnaohtruse all, mis jääb reeglina muusikas arusaamatuks. Ainsaks erandiks on poolakustiline pala „Through Ebony Archways“ albumi keskelt, mis annab maigu ka üldisest „Skydanceri“ temaatikast ning mis on märksa rohkem kätketud abstraktsusesse kui hilisematel albumitel.
On ilmne, miks Dark Tranquillity debüüt on jäänud üsnagi tundmatuks – ideed ei ole tihti omavahel haakuvad ning puudujääke süvendab kesisevõitu lindistamistulemus. Selge on ka see, et noored koolipoisid ei olnud veel täiel määral kindlad oma muusikalises nägemuses. Tulemuseks on esikalbumitele ebatavaline mitmekesisus, milles seisneb ka „Skydanceri“ suurim väärtus. Dark Tranquillity aastal 1993 on küll sama bänd, mis detsembris Rakveres üles astub, kuid sootuks teiste rõhuasetustega.
Märkused:
1. Anders on enim tuntud kui hilisem In Flamesi laulja. Varajase In Flamesi ja Dark Tranquillity vahel on paras segadus, sest kui aastal 1994 ilmus esimene In Flamesi album „Lunar Strain“, ei olnud seal lauljaks keegi muu kui Mikael Stanne Dark Tranquillity’st.
Tuntute vähemtuntusi vol 2: Pink Floyd – The Final Cut
Ajaloo edukaim progeroki bänd saavutas oma tuntuse tipu 70-ndate lõpuaastail, kui ilmus tänaseks Floydiga peaaegu sünonüümseks muutunud „The Wall“, mille kinotõlgendus olla jõudnud isegi siiapoole raudset eesriiet. Samasse aega jäi ka bändisiseste pingete süvenemine, mis kulmineerus keskseks laululoojaks kujunenud Roger Watersi lahkumisega ja Pink Floydi ebaselge tulevikuga järgnevail aastail. Seekord teemaks võetud plaat jääbki sellesse teravasse aega, kui grupeering oli peaaegu lakanud tegutsemast.
„The Final Cut“ jätkab vägagi mitmes mõõtmes seal, kus „The Wall“ lõppeb. Jätkub ka Watersi domineerimine loomeprotsessis („The Final Cut’i“ puhul jõuab see nii kaugele, et kogu albumit kiputakse õigustatult tema soolopingutuseks nimetama), nagu ka temale omane teatraalsus, mis ilmneb kogu plaadi kandumisel edasi üsnagi narratiivsesse vaimu, seda nii muusikas, kuid veel rohkemgi sõnade poolest. Nii albumi tugevad kui nõrgad küljed leiavad oma koha just tänu Watersile omasele käekirjale.
Laulukirjutamise mõttes on tegemist märksa ühtsema teosega, kui eelnenud „The Wall“ - enam ei kannata muusikaline pool tervikliku nägemuse all ja suurem osa lugudest on arvestatavad ka eraldiseisvalt. Üksiklugudes seisnebki „The Final Cut’i“ tugevus, mis võrreldes varasemaga, on oma laadilt saavutanud sootuks uue taseme. Suureks abiks on kindlasti Watersi üha paranev oskus panna oma mõtteid paberile ja neid ka siis valjult ette kanda – „The Final Cut’i“ dramaatilised narratiivid on kindlasti mehe vokaalsete võimete tipp, millele järgneb tema hääle üsnagi kiire kadumine (mitte nii väga ilmne järgnenud sooloalbumil „The Pros and Cons of Hitch Hiking“, kuid üsnagi tuntav 1987. aasta plaadil „Radio K.A.O.S“). Albumi kontseptsioon ise (loomulikult kätkeb see endas kontseptsiooni) on märkimisväärselt vabamas kontekstis (lood ei ole enam ilmtingimata jäigalt seotud), aga samas ilmselgelt ühesemalt tõlgendatavad – esmakordselt väärivad vääralt tegutsenud poliitikud nimepidi äramainimist (suurima koosa saab Britannia Raudne Leedi Thatcher oma Falklandi konfliktiga). Nagu ka toetav instrumentaalne külg, kajab albumi lüürikast ülim emotsionaalsus – kolmveerand tundi helisalvestist hoiab endas erakordselt suurt osa Watersi hingest.
Muusikas annavad tooni samaaegselt toimuv bändi lagunemine: juba varem oli koosseisust välja heidetud pikaaegne klahvpillimängija Richard Wright (väidetavalt vaevanud äsjalahkunud muusikut tol ajal tülikas kokaiiniprobleem), mille tulemusena on traditsioonilised klahvpilli kohad asendatud orkestraalsemate lahendustega (abikäe selles valdkonnas on andnud Ameerika filmimuusik Michael Kamen). Viimased on tihti ka muusika märkamatuks kandjaks, suuresti luues selle keskkonna, kuhu Waters oma hääle laotab. Rokkmuusikas pigem kõrvaliste instrumentide tähtsust tõstab veelgi kitarrist Gilmouri ja trummar Masoni eemaldumine albumi lindistamis- ning eriti loomeprotsessist. Mõlemad muusikud on esindatud ainult hooti ja kuigi tihti tundub ilmsemaina just kitarrisoolode puudus, vormib plaati pigem Masoni kõrvale jäämine: trummide kasutamine on ebatavaliselt katkendlik ning teisejärgulise tähtsusega. Hästi tüüpiline on viimaste ilmumine alles vahetult enne lugude kulmineerumist. Taoline orkestraalsus nö tavainstrumentide arvelt, maksab kätte albumi dünaamilisuses ning muudab selle planeeritust kontrastsemaks, mis korduval kuulamisel muutub pigem väsitavaks.
„The Final Cut“ ei saavutanud nii märkimisväärset edu, kui eelnevad albumid ja jäi alaliselt välja ka Pink Floydi lavarepertuaarist (esmakordselt sattusid lood mängimisele alles Watersi sooloturneel mõned aastad hiljem). Muusikaliselt on tegemist üsnagi loomuliku vahelüliga Floydi ning Watersi soolotöödes (albumite „The Wall“, „The Final Cut“ ja „The Pros and Cons of Hitch Hiking“ puhul on sarnase joone areng üsnagi ilmne), samas kui tunnetuslikult on tegemist hüppega kaugele tulevikku: vahest alles kümme aastat hiljem (Watersi 1992. aasta „Amused to Death“ ja ülejäänud grupil 1994. aasta „Division Bell“) ja vastu terendavat vanaduspõlve, õnnestub progerokkaritel läheneda taaskord samalaadse siirusega. Üldsegi mitte halb saavutus albumi kohta, mis koosnevat varem kõrvale heidetud lugudest.
„The Final Cut“ jätkab vägagi mitmes mõõtmes seal, kus „The Wall“ lõppeb. Jätkub ka Watersi domineerimine loomeprotsessis („The Final Cut’i“ puhul jõuab see nii kaugele, et kogu albumit kiputakse õigustatult tema soolopingutuseks nimetama), nagu ka temale omane teatraalsus, mis ilmneb kogu plaadi kandumisel edasi üsnagi narratiivsesse vaimu, seda nii muusikas, kuid veel rohkemgi sõnade poolest. Nii albumi tugevad kui nõrgad küljed leiavad oma koha just tänu Watersile omasele käekirjale.
Laulukirjutamise mõttes on tegemist märksa ühtsema teosega, kui eelnenud „The Wall“ - enam ei kannata muusikaline pool tervikliku nägemuse all ja suurem osa lugudest on arvestatavad ka eraldiseisvalt. Üksiklugudes seisnebki „The Final Cut’i“ tugevus, mis võrreldes varasemaga, on oma laadilt saavutanud sootuks uue taseme. Suureks abiks on kindlasti Watersi üha paranev oskus panna oma mõtteid paberile ja neid ka siis valjult ette kanda – „The Final Cut’i“ dramaatilised narratiivid on kindlasti mehe vokaalsete võimete tipp, millele järgneb tema hääle üsnagi kiire kadumine (mitte nii väga ilmne järgnenud sooloalbumil „The Pros and Cons of Hitch Hiking“, kuid üsnagi tuntav 1987. aasta plaadil „Radio K.A.O.S“). Albumi kontseptsioon ise (loomulikult kätkeb see endas kontseptsiooni) on märkimisväärselt vabamas kontekstis (lood ei ole enam ilmtingimata jäigalt seotud), aga samas ilmselgelt ühesemalt tõlgendatavad – esmakordselt väärivad vääralt tegutsenud poliitikud nimepidi äramainimist (suurima koosa saab Britannia Raudne Leedi Thatcher oma Falklandi konfliktiga). Nagu ka toetav instrumentaalne külg, kajab albumi lüürikast ülim emotsionaalsus – kolmveerand tundi helisalvestist hoiab endas erakordselt suurt osa Watersi hingest.
Muusikas annavad tooni samaaegselt toimuv bändi lagunemine: juba varem oli koosseisust välja heidetud pikaaegne klahvpillimängija Richard Wright (väidetavalt vaevanud äsjalahkunud muusikut tol ajal tülikas kokaiiniprobleem), mille tulemusena on traditsioonilised klahvpilli kohad asendatud orkestraalsemate lahendustega (abikäe selles valdkonnas on andnud Ameerika filmimuusik Michael Kamen). Viimased on tihti ka muusika märkamatuks kandjaks, suuresti luues selle keskkonna, kuhu Waters oma hääle laotab. Rokkmuusikas pigem kõrvaliste instrumentide tähtsust tõstab veelgi kitarrist Gilmouri ja trummar Masoni eemaldumine albumi lindistamis- ning eriti loomeprotsessist. Mõlemad muusikud on esindatud ainult hooti ja kuigi tihti tundub ilmsemaina just kitarrisoolode puudus, vormib plaati pigem Masoni kõrvale jäämine: trummide kasutamine on ebatavaliselt katkendlik ning teisejärgulise tähtsusega. Hästi tüüpiline on viimaste ilmumine alles vahetult enne lugude kulmineerumist. Taoline orkestraalsus nö tavainstrumentide arvelt, maksab kätte albumi dünaamilisuses ning muudab selle planeeritust kontrastsemaks, mis korduval kuulamisel muutub pigem väsitavaks.
„The Final Cut“ ei saavutanud nii märkimisväärset edu, kui eelnevad albumid ja jäi alaliselt välja ka Pink Floydi lavarepertuaarist (esmakordselt sattusid lood mängimisele alles Watersi sooloturneel mõned aastad hiljem). Muusikaliselt on tegemist üsnagi loomuliku vahelüliga Floydi ning Watersi soolotöödes (albumite „The Wall“, „The Final Cut“ ja „The Pros and Cons of Hitch Hiking“ puhul on sarnase joone areng üsnagi ilmne), samas kui tunnetuslikult on tegemist hüppega kaugele tulevikku: vahest alles kümme aastat hiljem (Watersi 1992. aasta „Amused to Death“ ja ülejäänud grupil 1994. aasta „Division Bell“) ja vastu terendavat vanaduspõlve, õnnestub progerokkaritel läheneda taaskord samalaadse siirusega. Üldsegi mitte halb saavutus albumi kohta, mis koosnevat varem kõrvale heidetud lugudest.
Tuntute tundmatusi vol 1: Candlemass – From the 13th Sun
Traditsiooniline doom olla üks Black Sabbath’i sünnitistest. Täpsemalt pärit suisa bändi esimestest demopäevadest ja nimilaulust „Black Sabbath“ ning kolmest liigutusest Iommi kitarril. Ma ei peatuks siinkohal väga stiililisel tekkelool või teatud bändide mõju üle- või alahindamisel muusikas, eriti kui toimunud sündmused jäid märgatavalt autori sünnieelsesse aega. Siiski on ehk turvaline väita, et kui Rootsi grupeering Candlemass tuli välja oma esimese üllitisega 1980-ndate keskel, oli selle näol tegemist võrdväärsega Sabbath’i debüüdile poolteist aastakümmet varem. Seesama esimene album garanteeris Candmassile positsiooni kultusbändina, sõltumata nende edasisest karjäärist.
Hüpates edasi debüüdist „Epicus Doomicus Metallicus“(1986), jõuame paratamatult meheni, kes Candlemassi õnneks või kahjuks tõuseb esile Rootsi doomsterite tuntuima esindajana. Messias Marcolinist saab sama kaalukas Cabdlemassi liige, kui Ozzy Osbourne Sabbath’is või Matt Barlow Iced Earth’is, kelle kadumisel teistele radadele ei või bänd enam kunagi suuremat tuntust saavutada. Iseasi, kas härra Marcolini laulmistehnika oli vastavas stiilis üldse parim valik: kolme Marcolini aegse (nö Candlemassi 'klassika') albumi puhul on ilmne praktiliselt identne helipilt. Ehk oligi radikaalne koosseisu- ning stiilimuutus jätkusuutlik paratamatus.
“From the 13th Sun“ ilmub 1999-ndal aastal seitsmenda albumina ning teise albumina pärast bändi taasloomist bassimehe ja muusikalise juhi Leif Edlingi poolt. Sellest reinkarnatsioonist[1] tulnud Candlemassi koosseisu ühendab varasemate versioonidega ainult Edling ise, millest tuleneb ka tema domineerimine albumi kirjutamisprotsessis. Enim paiskub kõrva siin lauljavahetus ja mitte ainult Marcolini puudumise, vaid ka uue vokalisti Bjorn Flodkvisti erakordsuse tõttu. Arvestades vokaali silmapaistvat rolli lõpptulemuses, on tähelepanuväärne, et härra Flodkvisti näol on tegemist peaaegu et nähtamatu isikuga maailma muusikaannaalides[2].
Vokaal, mida on tämbri poolest tihti võrreldud Ozzy’ga tõepoolest vajab mitmekordset mainimist, sest suudab luua unikaalse kogemuse igas palas, kus Flodkvist esindatud on. Väga iseloomulik näide tuleb juba esimesest palast, kus kesk doom-riffe (nende, nagu ka kõige muu kohta sellel albumil, on moeks kasutada adjektiivi blacksabbathlik) kõlav refrään - Who knows the troubled one that knows? / Prophets come and prophets go / And again I tried to think / That burden only made me sink, jääb kummitama juba esimesel kuulamisel. Nii instrumentaal- kui vokaallahenduste mõttes särab enim ehk albumi „ballaad“ „Tot“. Suurt kiitust väärib ka lüüriline pool, mis oma psühhedeelses absurdis kõlab muusikaga sama hästi kokku kui meeleheite ja misantroopia kujundid kunagisel Katatonia oopusel „Brave Murder Day“.
Ülejäänud muusikas domineerib enamasti kitarr ja kuigi efektidega ei olda kitsid (kaks plaadi instrumentaallugu selle najal paljus püsivadki), jälgib see üsnagi traditsioonilist (blacksabbathlikku) joont. Arranžeeringud on mõeldud kahele kitarrile, aga üleliigne soolotamine puudub ning mõlemad pillid moodustavad ühise helimüüri, kust subtiilselt ja ilma täit tähelepanu haaramata rullub huvitavaid motiive. Korduvalt ja vägagi edukalt kasutatakse kontraste helitugevuses, kus vaikusele järgneb vali kitarrimürin ning vastupidi. Eriti kehtib see kaheksanda loo „Cyclo – F“ erakordselt jumalavallatus komponeeringus, kus muusika aegamisi peatub, jättes kajama ainult ülipika ja laisavõitu trummisoolo. Alles pärast viimase lakkamist tühjusesse jätkub lugu valju möirgega ning viimane värss kantakse ette samas vaimus kui varasemad. Bass, Edlingi eelisinstrumendina, on selgesti kuuldav ning kerkib enim esile muusika intensiivsemate nüansside vahel.
“From the 13th Sun“ suurim nõrkus seisneb tema nappuses: 48 minutit on kaugelt liiga vähe, kui teha aeglast doom metal’it, milleks see plaat kõigi muutuste kiuste siiski jääb. Edasine arendus sarnases suunas kadus üsna peagi „klassikalise lineupi“ taasmoodustumise ning suure reunion tour’iga albumile järgnenud aastatel. 2007. aasta vinüülüllitisega lisandub veel kolm lugu, kuid sellega Candlemassi kõige omanäolisem periood lõppebki.
Märkused:
1. Suurem osa albumi koosseisust osales ka Candlemassi eelneva - veelgi tundmatuma - albumi „Dactylis Glomerata“ lindistamisel ja pärineb Edlingi eelmisest bändist, Abstrakt Algebra.
2. Teatud järjepidevus siiski eksisteerib 2005. aastal loodud „Enter the Hunt“ näol, kus Flodkvist osaleb kitarissti ja taustavokaali näol.
Hüpates edasi debüüdist „Epicus Doomicus Metallicus“(1986), jõuame paratamatult meheni, kes Candlemassi õnneks või kahjuks tõuseb esile Rootsi doomsterite tuntuima esindajana. Messias Marcolinist saab sama kaalukas Cabdlemassi liige, kui Ozzy Osbourne Sabbath’is või Matt Barlow Iced Earth’is, kelle kadumisel teistele radadele ei või bänd enam kunagi suuremat tuntust saavutada. Iseasi, kas härra Marcolini laulmistehnika oli vastavas stiilis üldse parim valik: kolme Marcolini aegse (nö Candlemassi 'klassika') albumi puhul on ilmne praktiliselt identne helipilt. Ehk oligi radikaalne koosseisu- ning stiilimuutus jätkusuutlik paratamatus.
“From the 13th Sun“ ilmub 1999-ndal aastal seitsmenda albumina ning teise albumina pärast bändi taasloomist bassimehe ja muusikalise juhi Leif Edlingi poolt. Sellest reinkarnatsioonist[1] tulnud Candlemassi koosseisu ühendab varasemate versioonidega ainult Edling ise, millest tuleneb ka tema domineerimine albumi kirjutamisprotsessis. Enim paiskub kõrva siin lauljavahetus ja mitte ainult Marcolini puudumise, vaid ka uue vokalisti Bjorn Flodkvisti erakordsuse tõttu. Arvestades vokaali silmapaistvat rolli lõpptulemuses, on tähelepanuväärne, et härra Flodkvisti näol on tegemist peaaegu et nähtamatu isikuga maailma muusikaannaalides[2].
Vokaal, mida on tämbri poolest tihti võrreldud Ozzy’ga tõepoolest vajab mitmekordset mainimist, sest suudab luua unikaalse kogemuse igas palas, kus Flodkvist esindatud on. Väga iseloomulik näide tuleb juba esimesest palast, kus kesk doom-riffe (nende, nagu ka kõige muu kohta sellel albumil, on moeks kasutada adjektiivi blacksabbathlik) kõlav refrään - Who knows the troubled one that knows? / Prophets come and prophets go / And again I tried to think / That burden only made me sink, jääb kummitama juba esimesel kuulamisel. Nii instrumentaal- kui vokaallahenduste mõttes särab enim ehk albumi „ballaad“ „Tot“. Suurt kiitust väärib ka lüüriline pool, mis oma psühhedeelses absurdis kõlab muusikaga sama hästi kokku kui meeleheite ja misantroopia kujundid kunagisel Katatonia oopusel „Brave Murder Day“.
Ülejäänud muusikas domineerib enamasti kitarr ja kuigi efektidega ei olda kitsid (kaks plaadi instrumentaallugu selle najal paljus püsivadki), jälgib see üsnagi traditsioonilist (blacksabbathlikku) joont. Arranžeeringud on mõeldud kahele kitarrile, aga üleliigne soolotamine puudub ning mõlemad pillid moodustavad ühise helimüüri, kust subtiilselt ja ilma täit tähelepanu haaramata rullub huvitavaid motiive. Korduvalt ja vägagi edukalt kasutatakse kontraste helitugevuses, kus vaikusele järgneb vali kitarrimürin ning vastupidi. Eriti kehtib see kaheksanda loo „Cyclo – F“ erakordselt jumalavallatus komponeeringus, kus muusika aegamisi peatub, jättes kajama ainult ülipika ja laisavõitu trummisoolo. Alles pärast viimase lakkamist tühjusesse jätkub lugu valju möirgega ning viimane värss kantakse ette samas vaimus kui varasemad. Bass, Edlingi eelisinstrumendina, on selgesti kuuldav ning kerkib enim esile muusika intensiivsemate nüansside vahel.
“From the 13th Sun“ suurim nõrkus seisneb tema nappuses: 48 minutit on kaugelt liiga vähe, kui teha aeglast doom metal’it, milleks see plaat kõigi muutuste kiuste siiski jääb. Edasine arendus sarnases suunas kadus üsna peagi „klassikalise lineupi“ taasmoodustumise ning suure reunion tour’iga albumile järgnenud aastatel. 2007. aasta vinüülüllitisega lisandub veel kolm lugu, kuid sellega Candlemassi kõige omanäolisem periood lõppebki.
Märkused:
1. Suurem osa albumi koosseisust osales ka Candlemassi eelneva - veelgi tundmatuma - albumi „Dactylis Glomerata“ lindistamisel ja pärineb Edlingi eelmisest bändist, Abstrakt Algebra.
2. Teatud järjepidevus siiski eksisteerib 2005. aastal loodud „Enter the Hunt“ näol, kus Flodkvist osaleb kitarissti ja taustavokaali näol.
Subscribe to:
Posts (Atom)