Wednesday, January 16, 2013

Translation: Mihkel Mutt - The Joys of a Small Country


A small country is a lovely thing. One might immediately say that I am trying to make a virtue from a vice. No, I do not call for the disintegration of big countries nor play them off against the small. I merely wish to indicate that a small country too has its pleasures. These are just not as apparent as the benefits of a large country and state.

At least partly, the problem is that we are living with prejudices. One such is the conception that only a large country is good, whereas a small one a misfortune. And I very much am against prejudices, especially if it has to do with the individual sense of happiness. Insisting on an unreasonably high self-esteem is evil. But far worse is feeling bad over something which is not worth it at all.

I will start with the psychological side, the everyday moods. There is a joke: an American comes to Estonia and mentions to an Estonian friend that he had just recently met another Estonian in his homeland. And the Estonian asks: “What’s his name?”. The point of this story is of course that there are so few Estonians. The joke would not work with the Chinese.

Yet we have it so that no matter the company you’re in, still the conversation eventually winds up being about people we know or even mutual relatives. This reminds me some verses from Juhan Liiv’s poem, Autumn home: “everyone I know are with me and I with them.” Granted, what is initially meant is the actual home of the poet (the poem starts with a well-known verse: “My lovely home, so small on yonder hill!”), but this grows into a larger metaphor.

It was once said that the academician Ariste knew at least half the Estonians by their face. Now it is joked that some members of the parliament know all the people who voted for them. Or that some writer knows all his readers.

Knowing that we are all relatives or at least kin from fifth or sixth generation onwards can make an outlander smirk. Yet it is a rare and lovely thing - to have such large number of relatives. This is somewhat more reassuring than the knowledge (sometimes used to encourage mankind’s sense of togetherness) that we all descent from a few thousand African ancestors who journeyed out a hundred thousand years ago.

I imagine more than a few of us have experienced the perplexed awe foreigners have when we mention that we know the president personally. To ourselves, this does not seem anything extraordinary (as would be an acquaintance a Chinese Emperor). Even in the case of political alienation we so often complain about, it sometimes escapes our notice, how close the “alienated” politicians really are. Who among us has not studied or graduated with some MP or some other person of authority, or is not an acquaintance, a relative or an in-law to one?

Concentration renders objective benefits. Even if you own many things, but lack a proper overview, you might as well not have them at all (and vice versa). If you do not orientate in your own library and be able to find the desired book fast enough, then it often makes more sense to borrow it from a public library or even buy a new copy. If a text file you started has been saved under a random name god knows where, then it is sometimes easier to reconstruct the text from memory. Time spent on searching simply does not pay off.

When handling tools, home-appliances, smartphones or computers the case is that, when we have familiarized ourselves and become skillful in using a device with merely moderate capabilities, then the benefit and the pleasure of using far outweigh a device which does have superior possibilities, but which we do not comprehend or manage.

These examples, by the way, refer to one of the core needs of the human soul. That is, the need for clarity. The need to know, what and how things really are. The human desires to comprehend the whole. Be this then the whole in its entirety or some smaller, relatively closed, system. Comprehension is easier if the object is not too big as there are limits to the psycho-phyisical capabilities of a human being.

A representative of a small country will always know more about one’s land than the average citizen of a big country. This entails both time and space, both geography and history. One can comprehend Estonia. Within five hours it is possible to drive from one border to the other, no matter the direction. With a week you will sail through the coastline. Being able to grasp our country is a good thing! Driving through Estonia is like visiting one’s domain. There are people who make a tour around Estonia every summer. I understand them completely. You can really see, how a year has changed things, and be able to guess, where are they about to go. In a large country, in the other hand, one moves without any tangibility. Everything is new, but as if in a bad infinity.

I do not know, for example, how the Chinese feel like when the airplane touches ground on a landing strip in Shanghai or Bejing. Most Estonians feel a sweet hobbity sense of having come back home when they reach the airport in Ülemiste. Of course, if you cruise further into downtown Tallinn, the houses on both sides of Tartu road will seem rather low. And the weather is generally gray. But it still is home! For some reason I think that if home is too vast and multifaceted, the sense of arrival is not as focused either, and rather tends to dissipate.

The question is not only about subjective pleasure. By studying a system as a whole, we will obtain information that its individual parts do not offer. By observing a single process from beginning to end, we can make conclusions that cannot be reached on the basis of its individual stages. The question, whether the system is big or small, need not be the most important thing in the process. The two primary units of measurement for both individual and collective memory are volume and accessibility. One is ineffective without the other.

Estonia’s history is, in its recorded phase, rather short and small in size. In one hand, this is no advantage, yet in the other, an Estonian has a possibility to know the history of his country and his people in greater depth than one would from nation with a long history. (I do not hide the fact that, besides history, my other great attachment is local lore. In Estonia the two more or less go together - a true land of wonders!)

The same applies for the history of science, sports, art, literature and culture as whole. It is possible, for instance, for a hard-working and rather fast-reading person to obtain a relatively adequate picture of Estonian literature. He carries this in his memory and sees, how each new literary work connects with has been before. His colleagues in Germany, the USA or anywhere else where the total sum of literature is immensely bigger, would not have such a genuine possibility. There a scholar has to operate with finished models from other readers.

For similar reasons it still possible in Estonia the universal intellectual - a highly beneficial, albeit dying, breed - who knows remarkably more than just his field of expertise. Such a person has a chance to see the tendencies in the state, nation and the society as a whole, to synthesize and offer visions.

The smaller the preserved memory of a collective is, the easier it should be to realize it, and thus create a sense of eternity, a connection with the times, even among the common man.  The most certain way for this is the use of public space. On streets, squares and parks, on the crossing and the hilltop, it would be possible, by way of sculptures, commemorative plaques, signs, stones, etc... to constantly draw attention to the people and events of the past. I very much like the way we have, on the countryside and even in towns, sometimes, the old place names marked with brown signs. Yet this is still a fraction of what could be achieved on this field.

Every society and state is whole and in a way equal to other countries in size. They have similar functions and, often enough, a similar composition. I remember one of my favourite parallels between a mouse and a giraffe who both have an equal number of  segments in the neck. The same applies the countries and their “necks”. Sometimes one meets an arrogant position as if Estonia were the same as a district in a large city. This is true only formally, in terms of population. Even in terms of landmass, no city comes even close to Estonia (there is 3.4 hectares for every person living in Estonia).

But this is not what matters. A city district is merely a part of something, a small country, in the other hand, is complete. The two have a different amount of segments in their “necks”. In a way, even some island state the size of Hiiumaa, with a population of a few dozen thousand inhabitants, still surprasses a city like New York. Behind the imaginary Round Table all seats are equal. (Actually this table does exist in the form the United Nations General Assembly. There recently was a vote about giving Palestine the status of an observer state. Very few nations were against it, among them some miniature island states in Oceania. Someone joked that they had been against, because they wanted to be mentioned in the same sentence with the USA.)

By definition, a state needs take part on the international level. It needs to sends its representatives to many organisations. A state like Estonia can’t make it everywhere. In terms of proportions, population and resources, Estonia will always need to put more effort into things. But this is not without a positive side. In a small country,  there is a bigger chance to get appointed to these positions, because there are more posts per citizen. (And in general, how easy it is to become someone in Estonia - an opinion leader, politician, whoever.) For a young person determined to make a career and see the world, things in Estonia are easier than in some large state, where internal competition is tougher and the selection process longer. During the last decades, there have also emerged the EU level, the proto- or pre-state structures and the organizations next to them. And even though there are places, where the old countries keep the sweet spots for themselves, there some, where the representatives of “new” states actually are in an advantage. This also applies for the admission of foreign students in several western universities. Actually, the world truly is wide open for the Estonian youth right now.

Social entities try to make their structures more efficient. For this they need constant feedback. In a small state, feedback is generally more efficient than in a large one. Let us remind a known comparison that a big state is like an ocean liner and a small one like a fishing boat. The model is always physically smaller than the object it models. (Although it seems to me that Estonia is a model of itself.) For instance, let us think of our e-state. How is it still possible that such a thing blossoms  in a country that is forced with retardation? True, we did have a high level of education and strong leadership, but still, a country from Old Europe or North-America is not worse off in this regard. But there, everything happens slower and more carefully. “The big guys” experiment with innovations just in some part of the country (as is the case with Special Economic Zones in China). At a time when mankind stands, in nearly every field, at the footsteps of fundamental changes, a smaller country has a threat of going adrift, but also the benefit of adapting faster.

Still, there is the sense of isolation and smallness inevitably felt by anyone, who returns home after having spent some time in New York, London, Berlin or in some other metropolis. This feeling stays forever, but it is now remarkably smaller than it used to be. Technology has greatly reduced the distances. No, I do not say as if now provincialism now lay solely in the hearts of people. Technology and virtuality do not replace physical human relations - for instance in the need for recognition. Perhaps some local celebrity indeed feels bad about the fact that he is not recognized in all the gas stations of the world. For a normal person, however, a reference group - a group of likeminded peers, who share one’s values and whose recognition matters - is all the self-assurance needed.   

Everything has everything, a drop of water reflects the entire world - this is no mere triviality or shallow consolation. Even a regional centre with a population of ten thousand has most of the same human relations as does a global centre. The zoo here is as diverse, just that there are fewer specimens in each pen. Of course a person might be encouraged to find a bigger work field (asides money) by a sense of mission for mankind. But the slogan “think globally, act locally,” does have its point.

There are more pleasures to a small country than that, if you know where to look. I have mentioned only a few of the most obvious. In conclusion, I will once again come to Juhan Liiv. In relation to the quoted verse about a “lovely home on yonder hill” the first lines of the poem are: “Here I am so poor/ and so rich.” It seems to me that we sometimes mix the two things up: a small country and a poor country. Actually we complain not about being small, but rather about being poor. Because a small but rich state would be perfect. Maybe the best.

Monday, January 14, 2013

Merkel ja Machiavelli: tõlke grammatiline analüüs



Selles essees uurin tõlkimisel toimuvaid grammatilisi ja süntaktilisi muutusi saksa, inglise ja prantsuse keele näitel. Taoine empiiriline kirjeldus võtab oma eeskuju eelkõige Gideon Toury deskriptiivsest lähenemisest tõlketeooriale. Korpus on neli esimest lauset Ulrich Becki võimukriitilisest esseest “Merkiavellis Macht, mis ilmus saksakeelsena 08.10.2012 ajakirjas Der Spiegel ning selle tõlgetest inglise (“The Power of Merkiavelli: Angela Merkel’s Hesitation in the Euro-crisis”, 5.11.2012, Opendemocracy.org) ja prantsuse keeles (“Angela Merkel, nouveau Machiavel” 12.11.2012, Le Monde). Need neli lauset moodustuvad artikli juhtlõigu ja on tõlgitud eranditul kõikides versioonides. Kantsulgudes oleva eestikeelse tõlke puhul olen üritanud jälgida võõrkeelseid näiteid võimalikult täpselt (säilitada esialgne lausestruktuur, sõnatüüp, tegumood jne...), et erinevus tõlgete vahel oleks ilmne ka eesti keeles.


Kokku on Ulrich Becki artiklit vähemalt seitsmel korral ning sellele lisaks veel neli arvamusartiklit, mis võtavad artikli sisu kokku vabamas vormis. Esimesed olid kokkuvõtted hispaania ja itaalia keeles, mis ilmusid juba järgmisel päeval. Umbes järgmise kuu aja jooksul tõlgiti artikkel kreeka, itaalia, inglise ja prantsuse keelde. Oluline on märkida, et prantsusekeelne tõlge sai edasiseks aluseks tõlgetele ka hispaania, portugali ja rumeenia keeles ning kokkuvõttetele vene ja horvaatia keeles.


Visuaalne ülevaade Ulrich Becki artikli levimisest. Tõlked on tähistatud sinise ja kollasega, kokkuvõtvad arvamusartiklid punase ja oranžiga:




Tõlgete rohkus ja mitmekesisus kätkeb endast võimalust uurida ka tõlkimist läbi vahendajakeele. Olukord on eriti soodus, kuna lähedalt seotud itaalia keelde on artikkel tõlgitud ka otse saksa keelest. Sellepärast lisan oma võrdlusesse, hõlmamata neid samaväärsesse grammatillisse analüüsi, vähemal määral ka itaalia ja hispaaniakeelse tõlke.


Teksti terviklikkuse perspektiivist on eri versioone kolm: 1) need tõlked, mis tõlgivad saksakeelse originaali täielikult (inglise- ja kreekakeelne tõlge), 2) saksakeelset originaali kärpiv prantsusekeelne tõlge ja sellel põhinevad tõlked ning 3) itaaliakeelne tõlge, mis samuti lühendab saksakeelset originaali, kuid iseseisvalt prantsusekeelsest versioonist.


Esimene lause
Viele sehen in Angela Merkel die ungekrönte Königin Europas.
[Paljud näevad Angela Merkelis Euroopa kroonimata kuningannat.]


The German Chancellor Angela Merkel is widely regarded as the uncrowned queen of Europe.
[Saksa kantsler Angela Merkelit peetakse laialdaselt Euroopa kroonimata kuningaks.]   
   
Nombreux sont ceux qui voient en la chancelière allemande la reine sans couronne de l'Europe.

[Arvukad on need, kes näevad saksa kantsleris Euroopa ilma kroonita kuningannat.]


Beck alustab sõnaga viele - omadussõna, mida autor kasutab kasutab nimisõna funktsioonis ja muudustab aluse selles aktiivses lihtlauses. Substantiveeritud omadussõna tõlkimine on ilmselgelt probleemne ning mõlemad tõlked proovivad sellest mööda saada - inglisekeelne versioon kasutab passiivset konstruktsiooni, kus originaali alusest tehakse tegusõna mõjudav adverb, prantsuse keeles aga on sõna tõlgitud terve osalausega, muutes kogu lause nõnda liitlauseks. Need muudatused toimuvad hoolimata faktist, et nii “Many see” kui ka “Beaucoup voit” mõlemas keele aktiivses kasutuses siiski esinevad. Teine nihe toimub partitiivist tuletatud omadussõnast ungekrönte, millest prantsuse keeles tõlgitakse eessõnafraasiga sans couronne.


Eraldi probleem on Merkeli nime tõlkimine. Inglise keeles lisatakse siia täpsustus The German Chancellor [Angela Merkel], prantsuse keeles aga jääbki ainult tiitel la chancelière allemande ning nimeliselt mainitakse Merkelit alles teises lauses. Lauseliikmete varieerumine nime, asesõna ja kirjeldava nimisõna(fraasi) vahel on keeruline küsimus, sõltudes eelkõige iga teksti sisemisest loogikast, mida ma selles esees sügavamalt ei puuduta.


Kui me võrdleme ka itaalia ja hispaaniakeelseid tõlkeid, näeme, et itaaliakeelne versioon on jäänud ustavaks substantiveeritud omadussõnale, samas kui hispaania keeles järgitakse prantsuse teksti konstruktsiooni. Ka itaaliakeelses tekstis on ungekrönte tõlgitud partitsiibiga.


MOLTI vedono in Angela Merkel la regina non incoronata d'Europa.
[Paljud näevad Angela Merkelis Euroopa mitte kroonitud kuningannat.]
Son muchos los que ven en la canciller alemana una reina de Europa sin corona.
[On palju neid, kes näevad saksa kantsleris Euroopa ilma kroonita kuningannat.]


Teine lause.
Wenn man fragt, woraus die deutsche Bundeskanzlerin ihre Macht schöpft, stößt man auf ein charakteristisches Merkmal ihres Handelns: ihre geradezu machiavellistische Wendigkeit.
[Kui keegi küsib, kustkohast ammutab Saksa riigikanstler oma võimu, jõuab ta riigikantsleri tegemiste iseloomuliku omaduseni: tema lausa machiavelliliku osavuseni.]


If we inquire into the basis of her power we become aware of one characteristic feature of her effectiveness: her characteristic quality is a tactical adroitness that might well be deemed Machiavellian.
[Kui me uurime tema võimu alust, saame teadlikuks ühest tema tõhususe iseloomulikust omadusest: tema iseloomulik omadus on taktikaline osavus, mida võib pidada suisa machiavellilikuks.]


Quand on pose la question de savoir d'où Angela Merkel tient son pouvoir, on est renvoyé à l'une des caractéristiques qui définissent sa façon de faire : une habileté machiavélique.
[Kui keegi esitab küsimuse saamaks teada, kuskohast Angela Merkel saab kätte oma võimu, saadetakse ta [tagasi] ühe iseloomuomaduseni, mis defineerib tema [Merkeli] tegutsemisviisi: machiavellilik osavus.]


Sõnaliigilisi nihkeid esineb ainsana prantsuse keeles, kus saksakeelne verb fragen muutub konstruktsiooniks nimisõna + infinitiiv. Teises kohas võtab prantsusekeelne versioon ühe sõnaga kokku characteristisches Merkmali.


Suuremad muudatused toimuvad süntaktilisel tasandil, eriti inglise keeles, kus osalausest saab essõnafraas ning vastukaaluks saksakeelne täiend laieneb pikaks ja keeruliseks osalauseks (“her characteristic quality is...”). Prantsusekeelne tõlge jääb alugpärasele lauseehitusele ustavamaks, siiski laieneb ka tema puhul lühikene genitiivtäiend omaette osalauseks. On tähelepanuväärne, et need süntaktilised muudatused toimuvad justkui omamoodi kompentsatsioonitaktikana - kui tõlge on ühe semantilise üksuse puhul kokkuvõtvam, näib see tingivat laienemise teise puhul.


Mainida tuleb ka inglisekeelset tõlget genitiivtäiendile: of her effectiveness: kuigi keeles eksisteerib sünteetiline ‘s-genitiiv, on sagedane (kui mitte sagedasem) lahendus väljendada genitiivset suhet ka eessõnaga of. Teisisõnu, tasub siinset tõlget võtta standardlahendusena saksa genitiivtäiendi puhul. Prantsuse keeles oleks see vastavalt eessõna de.


Beck kasutab umbisikulist man-konstruktsiooni, mis võimaldab ka aktiivses lauses jätta täpsustamata tegevuse sooritaja. Inglise keeles on samal kohal kasutatud üldistavalt mitmuse esimest pööret we ning prantsuse keeles kolmanda ainuse sõna on, mis enam-vähem kattub saksa man-iga tähenduses. Inglise keeles saab analoogselt kasutada asesõna funktsioonis one-i [If one inquires...], kuid inglise keeles võib see tunduda markeeritult kirjakeelne ning tõlkija on otsustanud tavapärasema konstruktsiooni kasuks.


Kui vaadata itaalia ja hispaaniakeelset tõlget, siis ilmneb, et mitte alati ei ole otse lähtekeelest tõlgitud itaaliakeelne versioon struktuurilt täpsem. Nõnda säilib hispaania keeles algupärane tingimuslik kui..., samas kui itaalia versioon võtab kasutusele da-tegevusnimega võrreldava infinitiivkonstruktsiooni. Man-konstruktsiooni lahenebki itaalia versioonis infintiiviga, hispaania keeles, kus lause tegijat väljendamiseks piisab verbist niikuinii, kasutatakse ainult kolmanda isiku refleksiivpronoomenit se.


Per capire da dove la cancelliera federale tragga il suo potere, occorre tener conto di un aspetto caratteristico del suo agire: la sua duttilità addirittura machiavellica.
[Et mõista, kuskohast riigikantsler ammutab oma võimu, tuleb võtta arvesse tema tegutsemise iseloomulik aspekt: tema suisa machiavellilik paindlikkus]
Cuando se plantea el tema de saber de donde saca Angela Merkel tanto poder, es imposible no remitirse a una de las características que definen su manera de proceder : una habilidad maquiavélica.
[Kui teemaks tõuseb, et saada teada, kuskohast Angela Merkel saab taolise võimu, on võimatu mitte võtta arvesse üht iseloomuomadustest, mis defineerib tema tegutsemisviisi: machiavellilik osavus.]


Kolmas lause
    Der Fürst, so Niccolò Machiavelli, der erste Denker der Macht, müsse sich nur dann an sein politisches Wort von gestern halten, wenn es ihm heute Vorteile bringe.
    [Valitseja – nagu [ütleb] Niccolò Machiavelli, esimene võimu üle mõtleja – peaks jääma oma eilse poliitilise sõna juurde ainult siis, kui see talle täna eeiliseid toob.]
   
The Prince, Machiavelli believed, must only stick to what he said yesterday if it brings him positive advantages today.
[Valitseja, uskus Machiavelli, peab jääma selle juurde, mis ta eile ütles, ainult siis, kui see toob talle positiivseid eeliseid täna.]


Selon Nicolas Machiavel (1467-1529), premier penseur à se pencher sur la nature du pouvoir, le prince ne doit tenir sa parole donnée hier que si elle peut lui apporter des avantages.
[Vastavalt Niccolò Machiavellile (1467-1529), esimese mõtleja [kes on] uurima võimu loomuse üle, valitseja ei tohi pidada oma eile antud sõna muidu, kui see [ainult] talle eeliseid tuua võib.]


Mõlemad tõlked teevad mitu suurt muudatust. Esimesena Machiavelli täiend der erste Denker der Macht - inglise keeles puudub see täielikult ning on ilmselt esimene tähenduslik väljajätt senivaadatud lausetest. See on vastupidine tõlgete üldisele tendentsile informatsiooni pigem lisada, kui ära võtta. Selgitatav on see eelkõige muutustega lauseehituses - inglisekeelne tõlkija on lisanud verbi ja teinud kogu üksusest iseseisva osalause. Täiend oleks sellisel juhul pidanud tulema aluse ja verbi vahele (“Machiavelli [täiend] believed”) ning muutnuks kogu osalause erakordselt kohmakaks. Tähelepanuväärne on, et see süntaktiline muudatus on tingitud eelkõige soovist säilitada algupärane sõnajärjekord. Prantsusekeelne versioon, vastukaaluks, säilitab küll esialgse lausestruktuuri, kuid teeb seda sõnajäjärjekorra (või pigem, lause liikmete järjekorra) muutmise arvelt. Täiend ise kasutab genitiivtäiendit, mis prantsuse keelde on tõlgitud eessõnafraasi abil. Nagu eelminegi kord, lisandub genitiivtäiendi tõlkiminel prantsuse keeles verb (infinitiiv se pencher).


Teisena väärib rohkem tähelepanu nimisõnafraas sein politisches Wort von gestern. Tegemist on kompleksse fraasiga, millel on attributiivses positsioonis nii asesõna kui omadussõna ning predikatiivses positsioonis lisandub veel essõnafraas. Inglise keelde on see tõlgitud küsisõnafraasiga, mis on sisuliselt jälle hõlmab kõiki lauseks vajalikke komponente, prantsuse keeles säilib küll nimisõnafraas, kuid essõnafraas on asendatud partitiipse konstruktsiooniga (“donnée hier”). Omadussõna politisch jäetakse välja mõlemas tõlkes, mis annab mõista selle ebaolulisust lausest arusaamisel.


Teised märkimisväärsed muudatused on omadussõna lisandumine inglise keeles (Vorteile vs. positive advantages) ning eitus prantsuse keeles (müsse sich anhalten vs. ne doit tenir). See viimane on tingitud ne... ...que-konstruktsiooni kasutamisest, mida tõlkija on otsustanud kasutada.


Kui me vaatame lisaks itaalia ja hispaaniakeelseid tõlkeid, ilmneb lisaks, et prantsuse versiooni eessõnaline konstruktsioon “selon Nicholas Machiavelli” on romaani keeltes üleüldine. Itaaliakeelne versioon on võrdlemisi originaalitruu, säilitdes üks-ühele nii Machiavelli täiendi kui ka nimisõnafraasi sein politisches Wort von gestern. Ka hispaaniakeelne versioon jälgib üsna täpselt oma lähteteksti, kuid muudab eituse uuesti positiivseks. Negatsioon kaob ära ka portugalikeelses, kuid säilib rumeeniakeelses tõlkes.


Secondo Niccolò Machiavelli, il primo pensatore del potere, il principe deve attenersi alla sua parola politica di ieri solo se la cosa gli procura dei vantaggi.
[Vastavalt Niccolò Machiavellile, esimese võimu üle mõtleja , valitseja peab jääma oma eilse poliitilise sõna juurde ainult, kui asi talle toob eeliseid.]
Según Nicolás Maquiavelo (1467-1529) el primer pensador que se preocupó por la naturaleza del poder, el príncipe solo debe mantener su palabra del día anterior si eso le reporta ventajas.
[Vastavalt Niccolò Machiavellile (1467-1529) esimese mõtleja, kes süübis võimu loomusesse, peab valitseja
hoidma oma eelneva päeva sõna ainult siis, kui see talle toob eeliseid.]


Neljas lause
Überträgt man das auf die Situation der Gegenwart, lautet die Maxime: Man kann heute das Gegenteil von dem tun, was man gestern verkündet hat, wenn es die eigenen Chancen bei der nächsten Wahl erhöht.
[[Kui] tuua see oleviku olukorda, kõlab maksiim – täna saab teha vastupidist sellele, mis eile kuulutatud oli, kui see enda võimalusi järgmistel valimistel tõstab.]


Transferring this to the present situation would produce the maxim: today you can do the opposite of what you proclaimed yesterday, if it improves your own chances in the next election.
[Selle ülekandmine praegusesse olukorda toodaks maksiimi: täna saad sa teha vastupidist sellele, mida sa kuulutasid eile, kui see aitab sinu enda võimalusi järgmistel valimistel.]


    Si l'on transpose cette maxime à la situation d'aujourd'hui, cela donne : il est possible de faire aujourd'hui le contraire de ce que l'on a annoncé hier, si cela augmente les chances de gagner les prochaines élections.
    [Kui kanda see maksiim üle tänasesse olukorda, annab see: on võimalik teha täna vastupidist sellele, mida kuulutati eile, kui see suurendab võimalusi võita järgmiseid valimisi.]


Umbisikuline man esineb selles lauses tervelt kolm korda - esimene man-konstruktsioon on tõlgitud inglise keelde gerundiivse ing-vormiga, muutes selle lauselühendiks, prantsuse keeles leiab taaskord kasutust umbisikuline on. Teise ja kolmanda man-konstruktsiooni puhul asendab tõlkija inglise keeles jällegi asesõna, prantsuse keeles on aluseks tehtud semantiliselt tühi il. Süntaktilises mõttes on veel oluline lisandus si, mis sisuliselt muudab lause tingimuslauseks. On huvitav täheldada, et ka inglisekeelne lause väljendab tingimuslikkust, kasutades selleks modaalverbi would. Kuigi saksakeelses originaalis ilmneb tingimuslikkus alles lause lõpus (wenn es die eigenen Chancen...”), on mõlemad tõlked pidanud vajalikuks seda väljendada terve lause vältel, mis annab tunnusust originaallause elliptilisest loomusest.


Järgneb gentiivtäiend die Situation der Gegenwart. Inglise keele lahendust saab kirjeldada kaheti - kuna erinevust kahe sõnaliigi vahel pole, siis saab seda võtta nii atributiivses positsioonis nimisõna kui ka lihtsalt omadussõnana. Prantsusekeelne tõlge on standardlahendus.


Mainimist väärib ka prantsusekeelne tõlge “de gagner les porchaines elections”. Kuivõrd kogu teksti puhul on olnud tendents analüütilistemates inglise ja prantsuse keeles leida lahendus eelkõige eessõnade abil, siis siinkohal näeme vastupidist ja eessõnafraasist tehakse infinitiivverbi objekt.


Kui vaatame itaalia ja hispaaniakeelset tõlget, näeme, et itaaliakeelne versioon kasutab hoopis partitsiipi ja on jätnud modaalsuse muutumata. Hispaaniakeelne “la situación actual” on ainus, kus on toimunud üheselt mõistetavalt nihe nimisõnast omadussõna juurde.


Trasposta alla situazione del presente, questa massima suona così: si può fare oggi il contrario di quello che si è annunciato ieri, se ciò aumenta le proprie opportunità alle prossime elezioni.
[Ülekantuna oleviku olukorda on see maksiim taoline: saab teha täna vastupidist sellele, mis mis oli kuulutatud eile, kui see suurendab oma võimalusi järgmistel valimistel.]


Si se traslada esta máxima a la situación actual, se deriva : que es posible hacer hoy lo contrario de lo que se anunció ayer si eso aumenta las chances de ganar las próximas elecciones.
[Kui tõlkida see maksiim praegusesse olukorda, järeldub: et on võimalik teha täna vastupidist sellele, mida kuulutati eile, kui see suurendab võimalusi võita järgmiseid valimisi.]


Kokkuvõtteks, kirjeldasin eelnevalt 19 grammatilist või süntaktilist muudatust uuritava nelja lause raames. Otsest sõnaliigi muutumist toimus võrdlemisi vähe - enamasti toimus see siis, kui tõlgitud oli enam kui ühe sõnaga ning algupärase sõna tähenduslik pool osutub olema teisest sõnaliigist (“poser la question” [verb->nom]). Mõnikord oli siiski tegemist ka tõlkija teadliku valikuga (la reine sans couronne[part/adj->nom]) või sihtkeeles lihtsalt puudus erinevus kahe sõnaliigi vahel (present situation [nom->adj/nom]).


Sagedasemad olid aga muudatused lauseehituses - eelkõige uute osalausete tekkimises nimi- või eessõnafraasidest (“Nombreux sont ceux qui”, a tactical adroitness that might well be deemed Machiavellian”). Vähemal määral toimus ka vastupidine, kuid see oli piiratud eelkõige inglise keele ja man-konstruktsioonide juurde (“Transferring this”). Üldine trend oli kasutada märksa enam eessõnafraase (“into the basis of her power”), mis annab tunnistust sihtkeelte analüütilisemast olemusest. Teisalt oli iseloomulik just prantsuse keelele kasutada essõna asemel verbi pöördumatuid vorme nagu partitsiibid, infinitiivid ja verbaaladjektiivid (“sa parole donnée hier”).


Kui vaadata muudatuste tagamaid, siis saame eristada neid, mis on tingitud konkreetselt keele enda piirangutest või normidest (N: piiramist väljendav que nõuab eitust eelnevas verbis, inglise keeles käib üldjuhul alus enne öeldist jne..) ning neid, mis on olnud tõlkija enda valik. Valdav enamus grammatilistest muudatustest ongi tõlkijate endi valik ning intrigeeriv on, et tihtilugu otsustab tõlkija, kartes ehk tõlkida liiga “otse” ja mõjuda võõrapäraselt, teadlikult erineda algupärasest konstruktsioonist, kuigi ka viimane oleks võimalik (ja vastuvõetav) lahendus. See ilmneb eelkõige, kui kõrvutada tõlked omavahel lähedalt seotud romaani keeltes - kuigi prantsusekeelne versioon väldib omadussõna substantiveerimist, leiab see ometigi kasutust itaaliakeelses tõlkes. Sama lugu on kolmandas lasuses eitava ne... ...que-konstruktsiooni kasutamisega - verbi negatsioon on siinkohal tõepoolest grammatiliselt ette kirjutatud, kuid otsus seda konstruktsiooni kasutada (selle asemel, et tõlkida näiteks positiivse konstruktsiooniga seulement si) on eelkõige tõlkija oma, mille - kui me vaatame sama kohta on hispaaniakeelses tõlkes - järgmine tõlkija taaskord, võib-olla soovist mitte näida liiga “prantsusepärane”, on pööranud ümber ning kasutab positiivset vormi.





Kasutatud kirjandus

Beck, Ulrich. 2012. Merkiavellis Macht. Der Spiegel. 08.10.2012 http://www.spiegel.de/spiegel/print/d-88963881.html [05.01.2013]
 

ibid. Tõlkija teadmata. The Power of Merkiavelli: Angela Merkel’s Hesitation in the Euro-crisis. openDemocracy.net. http://www.opendemocracy.net/ulrich-beck/power-of-merkiavelli-angela-merkel%E2%80%99s-hesitation-in-euro-crisis [05.01.2013]
 

ibid. Saksa keelest tõlkis Pierre Desshusses. Angela Merkel, nouveau Machiavel. Le Monde.
http://www.lemonde.fr/idees/article/2012/11/12/angela-merkel-nouveau-machiavel_1789276_3232.html [05.01.2013]
 

ibid. Tõlkija teadmata. Η δύναμη της Μερκιαβέλι. Το Βημα. 14.10.2012.
        http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=479378 [05.01.2013]
 

ibid. Saksa keelest tõlkis Carlo Sandrelli. Il potere di Merkiavelli la regina dell'indugio. La Repubblica. 26.10.2012 http://ricerca.repubblica.it/repubblica/archivio/repubblica/2012/10/26/il-potere-di-merkiavelli-la-regina-dellindugio.html?ref=search [05.01.2013]
 

ibid. Prantsuse keelest tõlkis Susana Merino. Angela Merkel, la nueva Maquiavelo. El Correo. http://www.elcorreo.eu.org/Angela-Merkel-la-nueva-Maquiavelo-por-Ulrich-Beck?lang=fr [05.01.2013]
 

ibid. Prantsuse keelest tõlkis Júlio Marques Mota. Angela Merkel, novo maquiavel. A Viagem dos Argonautas. 13.11.2012. http://aviagemdosargonautas.net/2012/11/13/angela-merkel-novo-maquiavel-por-ulrichbeck/ [05.01.2013]
 

ibid. Prantsuse keelest tõlkis Dumitru Constatin. Angela Merkel este Merkiavel - Machiavelli al zilelor noastre. Cotidianul. 14.11.2012 http://www.cotidianul.ro/angela-merkel-este-merkiavel-machiavelli-al-zilelor-noastre-199656/ [05.01.2013]
   

Del Re, Giovanni. Formula Merkel: socialista a casa, ultra liberista all’estero. Linkiesta. 09.10.2012. http://www.linkiesta.it/Merkel-%20Grecia-salva-stati-merkiavelli [05.01.2013]
 

Rábago, Joaquín. Angela Merkel, la Maquiavelo que llegó del Este. Faro de Vigo. 09.10.2012
http://www.farodevigo.es/opinion/2012/10/09/angela-merkel-maquiavelo-llego/693499.html [05.01.2013]
 

Сарников, Никита .«Монд»: Ульрих Бек – «Ангела Меркель, новый Макьявелли». http://www.russian.rfi.fr. 12.11.2012
http://www.russian.rfi.fr/obshchii/20121112-mond-ulrikh-bek-angela-merkel-novyi-makyavelli [05.01.2013]
 

Tomasović, Joško. Angela Merkel - novi Machiavelli. tportal.hr. 14.11.2012
http://www.tportal.hr/vijesti/svijet/225965/Angela-Merkel-novi-Machiavelli.html#.UOgL3OSpC3H [05.01.2013]