Tuntute vähemtuntusi vol 2: Pink Floyd – The Final Cut

Ajaloo edukaim progeroki bänd saavutas oma tuntuse tipu 70-ndate lõpuaastail, kui ilmus tänaseks Floydiga peaaegu sünonüümseks muutunud „The Wall“, mille kinotõlgendus olla jõudnud isegi siiapoole raudset eesriiet. Samasse aega jäi ka bändisiseste pingete süvenemine, mis kulmineerus keskseks laululoojaks kujunenud Roger Watersi lahkumisega ja Pink Floydi ebaselge tulevikuga järgnevail aastail. Seekord teemaks võetud plaat jääbki sellesse teravasse aega, kui grupeering oli peaaegu lakanud tegutsemast.

„The Final Cut“ jätkab vägagi mitmes mõõtmes seal, kus „The Wall“ lõppeb. Jätkub ka Watersi domineerimine loomeprotsessis („The Final Cut’i“ puhul jõuab see nii kaugele, et kogu albumit kiputakse õigustatult tema soolopingutuseks nimetama), nagu ka temale omane teatraalsus, mis ilmneb kogu plaadi kandumisel edasi üsnagi narratiivsesse vaimu, seda nii muusikas, kuid veel rohkemgi sõnade poolest. Nii albumi tugevad kui nõrgad küljed leiavad oma koha just tänu Watersile omasele käekirjale.

Laulukirjutamise mõttes on tegemist märksa ühtsema teosega, kui eelnenud „The Wall“ - enam ei kannata muusikaline pool tervikliku nägemuse all ja suurem osa lugudest on arvestatavad ka eraldiseisvalt. Üksiklugudes seisnebki „The Final Cut’i“ tugevus, mis võrreldes varasemaga, on oma laadilt saavutanud sootuks uue taseme. Suureks abiks on kindlasti Watersi üha paranev oskus panna oma mõtteid paberile ja neid ka siis valjult ette kanda – „The Final Cut’i“ dramaatilised narratiivid on kindlasti mehe vokaalsete võimete tipp, millele järgneb tema hääle üsnagi kiire kadumine (mitte nii väga ilmne järgnenud sooloalbumil „The Pros and Cons of Hitch Hiking“, kuid üsnagi tuntav 1987. aasta plaadil „Radio K.A.O.S“). Albumi kontseptsioon ise (loomulikult kätkeb see endas kontseptsiooni) on märkimisväärselt vabamas kontekstis (lood ei ole enam ilmtingimata jäigalt seotud), aga samas ilmselgelt ühesemalt tõlgendatavad – esmakordselt väärivad vääralt tegutsenud poliitikud nimepidi äramainimist (suurima koosa saab Britannia Raudne Leedi Thatcher oma Falklandi konfliktiga). Nagu ka toetav instrumentaalne külg, kajab albumi lüürikast ülim emotsionaalsus – kolmveerand tundi helisalvestist hoiab endas erakordselt suurt osa Watersi hingest.

Muusikas annavad tooni samaaegselt toimuv bändi lagunemine: juba varem oli koosseisust välja heidetud pikaaegne klahvpillimängija Richard Wright (väidetavalt vaevanud äsjalahkunud muusikut tol ajal tülikas kokaiiniprobleem), mille tulemusena on traditsioonilised klahvpilli kohad asendatud orkestraalsemate lahendustega (abikäe selles valdkonnas on andnud Ameerika filmimuusik Michael Kamen). Viimased on tihti ka muusika märkamatuks kandjaks, suuresti luues selle keskkonna, kuhu Waters oma hääle laotab. Rokkmuusikas pigem kõrvaliste instrumentide tähtsust tõstab veelgi kitarrist Gilmouri ja trummar Masoni eemaldumine albumi lindistamis- ning eriti loomeprotsessist. Mõlemad muusikud on esindatud ainult hooti ja kuigi tihti tundub ilmsemaina just kitarrisoolode puudus, vormib plaati pigem Masoni kõrvale jäämine: trummide kasutamine on ebatavaliselt katkendlik ning teisejärgulise tähtsusega. Hästi tüüpiline on viimaste ilmumine alles vahetult enne lugude kulmineerumist. Taoline orkestraalsus nö tavainstrumentide arvelt, maksab kätte albumi dünaamilisuses ning muudab selle planeeritust kontrastsemaks, mis korduval kuulamisel muutub pigem väsitavaks.

„The Final Cut“ ei saavutanud nii märkimisväärset edu, kui eelnevad albumid ja jäi alaliselt välja ka Pink Floydi lavarepertuaarist (esmakordselt sattusid lood mängimisele alles Watersi sooloturneel mõned aastad hiljem). Muusikaliselt on tegemist üsnagi loomuliku vahelüliga Floydi ning Watersi soolotöödes (albumite „The Wall“, „The Final Cut“ ja „The Pros and Cons of Hitch Hiking“ puhul on sarnase joone areng üsnagi ilmne), samas kui tunnetuslikult on tegemist hüppega kaugele tulevikku: vahest alles kümme aastat hiljem (Watersi 1992. aasta „Amused to Death“ ja ülejäänud grupil 1994. aasta „Division Bell“) ja vastu terendavat vanaduspõlve, õnnestub progerokkaritel läheneda taaskord samalaadse siirusega. Üldsegi mitte halb saavutus albumi kohta, mis koosnevat varem kõrvale heidetud lugudest.