Showing posts with label Hargla Indrek. Show all posts
Showing posts with label Hargla Indrek. Show all posts

Wednesday, October 31, 2012

Translation: Indrek Hargla – A Question of Moral and Self-Respect



A Question of Moral and Self-Respect

Already for the past few years, if not longer, not a week has gone by without there appearing another concerned article by some intellectual about the crisis of trust and alienation that has struck the political life of this country.

Something is seriously amiss in the relationship between the state and the larger society – it seems as if the state is living a life of her own somewhere high above and the democratic dialogue has been replaced by a state-centered monologue... even in the West the democracy is brewing, the system we have considered the fairest and the best guarantee for personal freedoms is suffering setbacks. More and more there is talk of democracy being hijacked by the political elite and that parliamentary system in its current form has become obsolete. That the parties lack vision and are merely corporate clubs. Often it can be heard that the gap between the elite and the Estonians has never been as wide as it is now. Even more commonplace are the comparisons with the Estonian SSR.

I fear that in reality we have merely grown up as a state. The time of childhood idealism is past, we have matured as a democracy. We have professional politicians and a professional civil service. The time of holding hands and mass singing demonstrations is history which will never return. The state has always been a thing in itself, an instrument to move from chaos to order, identical everywhere and always. The state dictates her terms in order to survive. Yes, she is one jealous and egoistic lady who demands complete commitment. Concepts such as justice, freedom, nationality she sees as competitors. The state loves to be lead by a party that in essence were Marxist and with a quivering voice and a thumping heart would speak of the supremacy of a certain economic model, be this model bent on serving the international proletariat or the international capital.

Defeating the grassroots

Those who have fallen to the embrace of the state, be them ministers or civil servants, will act instinctively by her prescriptions. They repel grassroots movements because clearly these have not been created in the interest of strengthening the state. So yes, I believe we have grown up as a state. We have note achieved a free republic of Estonians but rather the Republic of Estonia. It functions perfectly as a state alongside hundreds others of its kind, fulfilling its international obligations, supporting duly the European banking sector... The energy of this state is directed outwards, towards other states, because cooperation makes them all stronger.

What takes place in the inside? The party and the government no longer speak of Estonians and the national interests of Estonians. The interests of Estonians do not help the state to survive as much the interests of the international financial capital. The result is another rampant russification in Estonia, especially in Tallinn. It is hard to find work in Tallinn without knowing Russian and conducting business solely in Estonian has become difficult – you are simply not understood. The state watches all this with contentment. At the time of this article1 eight years passes from the day when the state had its people beat up at Lihula in order to kill another grassroots movement.

The corporal punishment handed out in Lihula did not merely kill the national aspect in the Estonian politics – it marked the beginning of a period characteristic for style of communication from above to below. Bloodhounds and batons in Lihula's autumn evening seemed to be a good motive to erect another memorial two years later. And regrettably this gives even more reason to talk of freedom-fighting.

The communication with public mostly takes place on two levels. First is the restrained and fine-tuned self-praise of a PR expert. This rhetoric always comes back to the “value-based politics, transparency of the decision-making process, and sharing the positive experience of the e-State” which in August culminated with claims that the wages in Estonia have grown faster than the prices, and that the European Stability Mechanism is a question of self-respect and our moral duty. Seeming earnest while joking cynically is no doubt another sign of a matured state.

Noteworthy is the circumstance when the state started, via the mouth of a minister, to speak of moral and self-respect. Take notice – this was not during some internal question, but rather when the international financial capital was in trouble.

A language of decrees and restrictions

The other level of communication is based on arrogance and a sense of superiority. What was said to us when ACTA, spitting to the face of individual freedoms, was imported to the country? What was said when a strike took place and teachers demanded a fair salary? What is being said when the party, taken hostage by the euro, passes the European Stability Mechanism no matter what. This is being said: fuck off!

It is the civil service that makes up most of the state and writes its laws. They, the civil servants, have perhaps an even bigger understanding of state's needs than the politicians in the cabinet, their numbers are just that: times bigger. Perhaps it is the ever marginal role of the people's representative body that defines this parliamentary crisis. The career and self-actualization of a civil servant who spends his whole life in an office very much lies in creating legislation.

Years spent in a state institution tend to blur one's sense of reality. Estonia's growing and overpopulated bureaucracy produces a mass of laws that no parliament could ever chew through in detail. This results in flawed, confusing and inconsiderate laws which often originate from departmental interests or someone's personal fanaticism. Every organization will at some point start living and growing for its own sake, not for its intended goal.

The self-actualization of the civil servant is all the more successful if he organically grasps the growth needs of the institution and works toward that end. Unfortunately the laws are becoming increasingly cruel, even spiteful. The languages of decrees and restrictions tends to become the only language the state instinctively has for its subjects. I sensed this when working in a public office more and more: there is a prevailing mentality that it is necessary to forbid, limit and restrain more. The people have too many rights and not enough obligations. The people have to be forced to report themselves, to register themselves, they need to be counted, mapped, polled. The state needs this.

Healthism

Take for example the restrictions of the new tobacco law. The officials do not even hide the fact that its purpose has been to make the lives of people uncomfortable. Several scientists that have researched in healthism claim that this inevitably leads to totalitarianism – a state hijacked by puritans enforces conventions and limits personal freedoms. People's activities are categorized to healthy and unhealthy. The latter need be banned, eradicated from the society. The ideal of the state is a citizen who is weighed, measured, counted, a registered resident, digitized, without a nationality, healthy and always smiling. One who gladly greets healthism, big brother and a new era of silence.

Here's a small hint to the Ministry of Social Affairs where there seems to be difficulties in focusing on the important. How big is the pension of those Estonian intellectuals who during the occupation kept alive the Estonian language and culture and thanks to whom our independence became possible? How worthy does the state consider the contribution of those who endured the real repression of the USSR so that the ministers of today could speak of the European common values and maintaining self-respect?

The answer is 300 euros. And that is the true measure of our moral and self-respect.

1The article was first published on 30 August 2012. The author refers to the controversial removal of a memorial monument in Lihula on 2 September 2004.

Friday, February 10, 2012

Varajasest Indrek Hargla romaanist

Originaalis

Indrek Hargla. Baiita needus. Toimetanud Linda Uustalu. Kujundanud Toomas Niklus. Varrak, 2001, 208 lk.

Indrek Hargla. Palveränd uude maailma. Toimetanud Linda Uustalu. Kujundanud Toomas Niklus. Varrak, 2003, 448 lk.

Indrek Hargla. Vabaduse kõrgeim määr. Toimetanud Maret Käbin. Kujundanud Toomas Niklus. Varrak, 2003, 381 lk.

Siinne kirjutis hõlmab Indrek Hargla kolme varasema romaani võrdlust ja analüüsi. „Baiita needus” (2001), „Palveränd uude maailma” (2003) ja „Vabaduse kõrgeim määr” (2003) on küll üksteisest kaugemal kui päevakohane Apteeker Melchiori või sellele eelnenud Frenchi ja Koulu sari, kuid siiski moodustavad need omaette perioodi Hargla (romaani)loomes. Kui Melchiori lugude puhul saab rääkida ajaloolisest kriminaalromaanist, „Frenchi ja Koulu” puhul parodeerivast fantastikast, siis ülalnimetatud kolm romaani kalduvad pigem traditsioonilise „tõsise” fantaasiakirjanduse poole.

Lühem ja tundmatum „Baiita needus” jääb kahest järgmisest üsna kaugele: ainsana kolmest raamatust on narratiiv esimeses isikus, läbi peategelase Savo perspektiivi (siiski on Savol harjumus ärritudes endale kolmandaski isikus viidata – nagu kipub seda tegema ka hilisem „Frenchi ja Koulu” jutustajategelane French). See omadus on määrava tähtsusega: Savo perspektiiv piirab maailma ja tegevuspaigaks on märksa kitsam maailm kui kolmandas isikus kirjutatud raamatutes. Toimub palju edasi-tagasi liikumist kindlaksmääratud asukohtade vahel (tegevuse alguskoht on Kakleva Kuke baar, Falkoonia kuningakoda, maantee, kus hukkub vananenud rändrüütel Predagor) ja ka tegelaste dialoogides viidatakse tihti tagasi samadele asukohtadele ning sündmustele. Võiks väita, et Harglal oli debüütromaanis justkui raskusi elulisema ja suurema keskkonna loomisega, kuid pidev kordus toimib kinnistavana ja tulemus on mõnestki teisest katsest märksa koherentsem.

Sest ka „Vabaduse kõrgeimas määras” moodustub asukohtade muster (olulisim on kolmnurk Pärnaorg-Cartna-Handrid), milles tegelased pidevalt liiguvad. „Baiita needusega” võrreldes on see märksa kirjum, aga imiteerib ka rohkem pärismaailma. Nõnda on külanimed üldiselt eestipärased, kõrgemal tasandil aga kas fantaasiapärased või siis analoogia põhjal modelleeritud (Cartna jõukate linnakodanike hulgas on levinud nii saksapärane der Binkel kui hollandipärane van Impe, Pärnaoru valitsev aadlipere on aga romaanipärane de Fostayn, relvameister Delfino on pärit Florense-nimelisest vabalinnast jne ...). Teisisõnu: kui detailivaesem „Baiita needuse” maailm on ehitatud ümber üksikute elementide ja on märksa algupärasem, siis „Vabaduse kõrgeim määr” laenab julgelt mujalt. Ehk on lugeja äratundminegi suurem: kui „Vabaduse kõrgeim määr” panna kõrvuti veel „Frenchi ja Koulut” parodeeriva Maavallaga, pole raske näha tendentsi Hargla romaanidel tulla üha lähemale nii „realistlikumale” kui ka Eesti-kesksemale ainesele.

„Palveränd uude maailma” läheb keskkonna usutavuse probleemist sootuks mööda ja vägagi edukalt. Tegevuse asetamine XVI sajandi alternatiivsesse Euroopasse tähendab, et nullist uue loomise asemel läheb autori energia rohkem juba olemasoleva muutmisesse. Seetõttu on ka „Palveränd uude maailma” palju detailiküllasem Hargla enda loodud keskkondadest. Keskse ideena jookseb läbi protestantliku Põhja-Euroopa kultuuri (millele siin on omistatud kaledapoolne fanatistlik varjund) ja liberaalsema Lõuna-Euroopa vastandus. Seejuures ei ole vastanduse teine pool katoliiklik kultuuriruum: Hargla võtab pildilt ära ajaloo suure vastureformaatori Karl V ja killustab romaanikeelse maailma väikeriikide vahel. Kogu kristlikule Euroopale antakse verine kuvand ja tõstetakse esile ajaloos kaotaja poolele jäänud (araabia kultuuriruum Gibraltari väina ümber, Vana Maailma kaotus Tenochtitlani all). Toetumine olemasolevale geograafiale võimaldab muuta ka tegevuse liikumise olemust: erinevalt kahe teise romaani kangelastest liiguvad „Palveränd uude maailma” peategelased valdavalt ühesainsas suunas: edasi.

Koos tegevuspaiga suurusega kasvab iga raamatuga ka kaetav ajaperiood: „Baiita needuse” vältel möödub kõige rohkem kuu ning sündmusi saab jälgida suisa päevalise täpsusega. „Palverännus uude maailma” võib aja kulgemist lugeda kuudes ning „Vabaduse kõrgeimas määras” juba aastakümnetes. Viimase puhul muutub see problemaatiliseks loo terviklikkuse enda suhtes. Ka French ja Koulu järjelugudele on iseloomulik jagunemine pikemalt ajas lahutatud osadeks, mille all lugu pigem kannatab kui võidab.

Palju ühiseid jooni on Hargla raamatute võimuinimestel. Laiemalt jagunevad need kaheks. Esimesena nõuandja positsioonis raamatu antagonistid, kes kalkuleeritusega ajavad taga oma isiklikku eemärki, selleks vahendeid või inimesi valimata. Tegelastega, kes tõstavad selle kõrgemale ühiskonna moraalsetest arusaamadest, aga on karismaatilised oma vaimustuses. „Baiita needuses” on see tegelaskuju olemas Valerin Cacuas ja Oseanos, kellele „Palverännus uude maailma” vastavad Martin Luther ning Agrippa. Mõlemal puhul on tegemist liiduga tüsedapoolse intrigandi ning saladuslikku päritolu võluri vahel, liit ise on tekkinud eelkõige vastastikusest praktilisest vajadusest. „Palverännus uude maailma” on see suhe arendatud äärmuseni ning kaks poolt on ka ideoloogilises konfliktis, mille raames käib omavaheline salajane võitlus peategelaste saatuse üle. „Vabaduse kõrgeimas määras” analoogset tandemit ei ole, kuid kuna seda saab kuigivõrd võtta kui „ilmakuulsa „Ristiisa” filmitriloogia”1 Hargla versiooni, siis ei tule omakasupüüdlikest nõuandjatest sealgi puudust.

Teisena, rääkides aga kuningatest, kes on üldjuhul nõusaaja poolel, on tegemist märksa positiivsema karakteritüübiga. Valitseja Hargla romaanis kipub olema pädev ja õiglane inimene, rõhutud murest oma rahva tuleviku pärast. Tihtilugu leiab peategelane oma suurimas hädas abi just kuningalt. Samas on monarhile omane ägedus ja kättemaksujanu, eriti kui küsimus on lojaalsuses ja (mitte)allumises. Pärnaoru Blagomir päästab Arasthavani elu ja teenib sellega aadliseisuse ning Pärnaoru „vabaduse”, kuid ainult seni, kui ta on täielikult valmis alluma oma kuninga tahtele. Savo kuulutatakse Falkoonia kuningakoja sõbraks, kuid Blagomir peab avastama, et “kuningate tänulikkust pole olemas, on vaid tänamatus”.2

Maagia on kesksel kohal kõigis kolmes romaanis. Maailma ei valitseta maagia abil ega maagia ei valitse maailma, kuid ta on alati põimunud maailma sisse. „Baiita needuses” on nõiad ja nendega tegelemine igapäevane. Kaks nendest aga tõusevad teiste seast esile ning paralleelselt Savo looga on vastasseisus Zdarkoslouci nõid Deomid ja Oseano. Kahe tegelase vaheline suhe on tugev: Deomid andis Oseanole elu, äratades ta surnust. Sellepärast on talle ka Oseano motiivid ja tegevus aluseks murettekitavale spekulatsioonile suurema osa raamatu vältel. Korduvalt pannakse kahtluse alla Oseano kuuluvus sellesse maailma (tema pillatud sõnapaar “aktseleeritud kloonimisest” on ainus otsene sci-fi-element kolme romaani peale). Kuid erinevalt Savost ei soovi Deomid Oseano surma ja näeb teda maagilise fenomenina maailmas haruldusena, keda uurida. Siit tuleb välja ka Deomidi huvi tema enese konditsiooni vastu, see esineb üsna tugevalt ka Agrippas, soov uurida maailma ja maagia olemust.

„Palverännus uude maailma” esineb vähem maagiat selle otsesel kujul, ainsad reaalselt maagiavõimetega tegelased on võlur Agrippa ning noor Grethel. Seda suurem mõju on aga maagia või nõiakunsti ideel: Martin Lutheri juhitud Vahimeeste Ordu tegeleb fanaatiliselt usupuhastamise ning nõidade põletamisega; rändteater, mis on Aidannile pere ja millega Grethel liitub, kasutab tehnilisi „võlutrikke” oma etendustes. Nõnda räägitakse samaaegselt silmamoondajate trikkidest ning „päris” maagiast. Ometi on see viimanegi teadmispõhisem kui teistes raamatutes ja liidetud kokku valgustuseelse esoteerikaga. Maagia ilmneb keelatud raamatutes, alkeemilistes või astroloogilistes rituaalides. Nagu Oseano on Agrippagi pärit teisest maailmast või maailma teisendist.

„Vabaduse kõrgeim määr” toimub taas maagialähedasemas tegevuspaigas, kus igal külal on oma posija, kes aitab määrata sobivat kohta põllulapile, ravib inimeste haigusi ja rohkematki. „Ilma targa ehk nõiata küla on kui ahjuta tare [---]. See tähendab, et elada nii võib, kuid elu pole suurem asi”.3 Rolli mängib ta ka ühiskonnas laiemalt: kuningriigi pealinnast vanem on selle kõrval asuv Ginshala klooster, mille nõiad tegelevad kuninga teenistuses maagia uurimisega. Kui kuningas korraga kõik riigi nõiad Ginshalasse vangistab, toob see kaasa rahva laiema rahulolematuse. Väljapaistvat võlurtegelast nagu Oseano või Agrippa raamatus aga ei ole; potentsiaalselt võiks see olla Pärnaoru külatark Zmai, kes sureb aga üsna varakult. Tema koha võtab üle Kandis, kuid too röövitakse peagi kuninga poolt. Järgmiseks targaks arvatakse olevat Kandise poeg Zmaiko, kuid see ootus ei täitu kunagi: mida kaugemale jõuavad Pärnaoru õiglaste võimuambitsioonid, seda võõramaks jääb talle nõiakunst. Zmaiko kasutab oma algelisi teadmisi valedel eesmärkidel (hoiab inimesi kontrolli all ning summutab elu) ja on sellepärast sunnitud kannatama ka ise, olles lõpuks saavutanud oma võimutäiuse.

Savo surnud abikaasa, Baiita needus ei ole asjatu kannatuse põhjustamine teistele, nagu arvab seda Savo (sest „surma põhjustame needustetagi”4), vaid „armastada hingetut inimest”. „Palverännus uude maailma” eemaldab Agrippa armastuse oma kalkulatsioonidest ja on määratud kaotama. Sama juhtub ka Zmaikoga, kes annab esmalt ära ja võtab siis naiseks oma Agnes de Fostayni poliitilistel põhjustel. Paljuski ulmeringkondade pahameeleks5 ei ole Hargla jätnud armastust kordagi puutumata. Üldjuhul ei saavuta raamatute kangelased oma viimast eesmärki mitte niivõrd tänu oma kangelaslikkusele kui vastaspoole seesmise lagunemise tõttu. Halb kaotab, sest ta on halb ja juba olemuslikult kaotamas kontrolli oma skeemide üle. Järjekorras viimane „Vabaduse kõrgeim määr” pöörab selle ringi ning asetab selle konkreetse idee raamistikku (nõnda, et see on didaktiliselt suisa raamatu tagakaanel ära seletatud). Edaspidi on hea ja halva konflikt väiksem, sest „Frenchi ja Koulu” sarjaga kaugeneb Hargla juba kardinaalselt kõrgfantaasia žanrist (heas mõttes) väiksemate lugude poole.


*


1 Raul Sulbi, Romaan vabaduse võimatusest. Eesti Päevaleht, 9. I 2004.
2 „Vabaduse kõrgeim määr”, lk 91.
3 „Vabaduse kõrgeim määr”, lk 124.
4 „Baiita needus”, lk 199.
5 Seda illustreerib näiteks lõik Silver Sära 2003. aasta arvustusest „Palveränd uude maailma” kohta: „Nagu „Baiitaski” toimub tegevus keskaegses maailmas, kus peategelane armub kõrvuni vastassoolisesse ja kogu romaani sisuks saabki meeletu pingutus oma tüdrukuni jõudmisel. Kui Hargla järgmine pikem tekst peaks ka olema ainult sama asja variatsioon, võib selle rahulikult lugemata jätta.” [http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=51809]