My Dying Bride - For Lies I Sire

1. Fall With Me 2. My Body, A Funeral 3. The Lies I Sire 4. Bring Me Victory 5. Echoes from a Hollow Soul 6. ShadowHaunt 7. Santuario di Sangue 8. A Chapter in Loathing 9. Death Triumphant


Peaceville Records, 23.03.2009

Minu esmakordne lähedasem kokkupuude My Dying Bride´i-nimelise seltskonnaga leidis aset 2006. aasta sügisel, kui ühest �otimaa supermarketist sattus pelgalt tuttava bändinime tõttu mu omandusse plaat "Songs Of Darkness, Words Of Light". Üsna samal ajal ilmunud bändi värske üllitis aga minu esmase tähelepanu alla ei sattunud ning sellevõrra lühemana tundusid ka need kaks ja pool aastat, mis jäid My Dying Bride´i tänavuse kauamängiva ilmumiseni - uudised "For Lies I Sire" peatsest tulemisest panid alguses sootuks mõtisklema, et kas hukatusmuusika ˛anrilisi iseärasusi arvestades natukene liiga tormakalt edasi ei sammuta.

Võrreldes eelmise kauamängivaga "A Line Of Deathless Kings" alustab bänd sedapuhku vihasemalt: kahe albumi üsna sarnaste avalugude võrdlusel tundub uuem ’Fall With Me’ tempolt kiirem ning riffide poolest agressiivsem, ehkki üldine kõlapilt on vahepealse aja jooksul muutunud vähe. Kurjemaid hetki on teisigi, kuid kontraste esineb palju ja sekka satub ka sootuks ootamatuid varjundeid. Näiteks neljas lugu ’Bring Me Victory’ üllatab oma sisemisest jõust pakatava kaasahaaravusega ning viib hukatusmetallistid hetkeks peaaegu et rokkmuusika piirimaadele. Albumi lõppu rikastab naasmine ekstreemsemate stiilimääratluste juurde, kerge peanoogutus sealjuures näib toimuvat ka kunagisele �okkalbumile "34.788%... Complete".

Palju kõneainet on pakkunud uue viiuldaja saabumine MDB koosseisu. Katie Stone pole mitte ainult edukalt täitnud kümme aastat tagasi bändist lahkunud Martin Powelli rolli, vaid on lisanud viiulikasutusele uut sorti lähenemise. Neljas keelpill ei esine ainult täiendava sooloinstrumendina, vaid leiab ootamatut kasutust ka varjatumas taustas. Albumile on iseloomulik teiste täiendavate instrumentide vähesus: mõnel üksikul korral võib kuulda ka klaverit, kuid klahvpillide laialdasem kasutus – eelmise albumi üks tähtsamaid elemente – puudub täiesti.

Silma paistavad ka laulja Aaroni üha paranevad oskused. Murdes välja oma tavalisest häälepiirkonnast, mõjub mehe hääl väljendusrikkamana kui eales varem, kuid samas häirib üha ohtram vokaaliosade dubleerimine, mille kasutus tundub juhuslikuna. Aaroni enda pädevust arvestades näib igasugune rõhutatus niigi üleliigsena. Uuel albumil esineb taaskord ka kurjem vokaal. Paraku albumi kõlapilt karjumisi ei soosi ning nõnda jäävadki taolised hetked kuidagi jõuetuks.

My Dying Bride näib liikuvat mingis sisemises tsüklis, mis jõuab oma teekonnal alguspunktist lõppu iga kahe-kolme järjestikuse albumi vältel. "A Line Of Deathless Kings" oli märkimisväärne - mõnele kuulajale ehk suisa liiatigi - nihe eelnevatel albumitel väljakujunenud stiilist ja bändi uusim looming samale suunale esialgu ka jääb. On toimunud muutus dünaamilisuse poole ja paljuski on tegemist bändi ühe mitmekesiseima albumiga, kuid "For Lies I Sire´i" lähimaks puutepunktiks ülejäänud loominguga osutuvad siiski 2006. aasta lood. Oodatud või kardetud muutus millegi tundmatu suunas jäi seekord suuremalt jaolt tulemata.

Arvustus kirjutatud Nailboard Magazine´ile, hindeks 7.5/10.