I.
Minu alguses on minu lõpp.
Järgnevuses
majad tõusevad ja
langevad, varisevad kokku, laienevad
kaovad, hävivad või on
taastatud jälle,
Või siis nende asemel
avatud väli, kiirtee või tehas.
Vana kivi uuele majale,
vana puit uuele tulele
Vanad tuled tuhkadeks ning
tuhad maaks,
Mis juba ongi liha, karv
ja väljaheide
Inimese ja looma luud,
viljakõrs ja leht.
Majad elavad ja surevad,
on aeg, et ehitada
Ja aeg, et elada ja sigida
Ja aeg, et tuul lõhuks
logiseva aknapaneeli
Ja raputaks paneeli, kus
põldhiir keksleb
Ja raputaks räbalas
seinavaipa, vaikne moto ta peal.
Minu alguses on minu lõpp.
Nüüd langeb valgus
Üle avatud välja, jättes
külatänava
Täis lehti, pimedaks
pärastlõunal.
Kus sa nõjatud pervele,
kui veoauto möödub,
Ning külatee rõhub,
Et suund oleks külla,
hüpnotiseeritud elektri
kuuma. Soojas udus lämbe
valguse
küll neelab, kuid ei
peegeldu, hall kivi.
Jorjenid magavad tühjas
vaikuses.
Ootavad varajast öökulli.
Ja sellel avatud väljal
Kui sa ei tule liiga
lähedale, kui sa ei tule liiga lähedale,
Suve keskööl, võid
kuulda
Nõrga vile ja väikese
trummi muusikat
Ning näha neid ümber
lõkketule tantsimas
Mehe ja naise kooslus
Tandsus, tähistades
paarielu-
Väärikas ja ruumilik
sakrament.
Kaks ja kaks, ainulik
ühisus,
Hoides omakeskes kätest
või peost
Mis täheneb ütemeelt.
Ümber ja ümber tule
Läbi leekide hüpates või
ühinenud ringis,
Jämedakoeliselt pühalik
või jämedas naerus,
Tõstes raskeid jalgu
rohmakates kingades,
Maa jalad, liivsavi jalad,
tõusevad maises rõõmus
Ammu tagasi maetute rõõmus
Väetades vilja. Hoides
aega,
Hoides rütmi oma tantsus
Nagu nende elu elusal
aastaajal
Aastaaegade ning
tähekujude aega
Lüpsmise ning
viljakoristuse aega
Mehe ja naise ja loomade
Sigimise aega. Sõnnik ja
surm
Koit osutab ning
järjekordne päev
Valmistub vaikuseks ja
soojaks. Eemal merelt, koidu tuul
Kurrutab ja libiseb. Mina
olen siin
Või seal või mujal. Minu
alguses.
II.
Mida teeb hiline november
Ühes kevade rahutuse
Ja suvekuuma lojuste
Jalgealuse lumikellukeste
krudina
Ning liialt püüdleva
tokkroosiga
Punase halliks ja
varisevad maha
Hilised roosid täis
varajast lund?
Kõu mürises mööda
mööduvaid tähti
Ja ahvib võidukaid
autosid,
Rakendatud tähekobralikus
sõjas
Skorpion paneb päikesele
vastu
Kuni loojuvad päike ja
kuu
Nutavad komeedid ja
langevad Leoniidid
Jahivad taevaid ja välju
Pööreldes keerises, mis
toob
Maailma selle hävitava
tuleni
Mis põleb enne igijää
valitsust
Nõnda sai seda sõnastada
– mitte üleliia rahuldav
Perifrastiline uuring
luule kulunud moel,
Jättes siiski talumatult
maadlema
Sõnade ja tähendustega.
Luule ei loe
See ei olnud (kui alustada
jälle), mida oodatud oli.
Mis pidi olema see
ammuoodatud väärtus,
Pikk lootus rahule,
sügisene meelerahu
Ja vanaduse tarkus? Petsid
nad meid
Või olid petnud iseend,
need tasahäälsed vanemad,
Pärandades meile vaid
pettuse valemi?
Meelerahu vaid sihilik
harjumus,
Tarkus vaid surnud
saladuste teadmine
Kasutud pimeduses, kuhu
nad piilusid
Või kust nad pöörasid
oma silmad. Seal asub, meile näib,
Parimal juhul vaid
piiratud kasu
Kogemusest tuletatud
teadmisest.
Teadmine kehtestab mustri
ja võltsib,
Sest muster on iga hetkega
uus
Ning iga hetk on uus ja
hirmutav
Hinnang kõigele, mida
oleme olnud. Jääme ainult petmata selles,
Mis, kui see petaks, ei
suudaks teha enam kahju.
Keskel, mitte ainult
teekonna keskel
Vaid igal teel, tumedas
metsas, põldmurakas
Krimpeni äärel, kus
kindel jalgealune puudub,
Ning kiusatud koletistest,
viirastuvast valgusest
Riskides lummatud olla.
Ära lase mul kuulda
Vanade meeste tarkusi,
vaid pigem nende narrust,
hirmu ja meeletuse hirmu,
nende omamise hirmu,
Teisele või teistele või
Jumalale kuulumise hirmu.
Ainus tarkus, mida saada
võime loota
On alandlikkuse tarkus:
alandlikkus on lõputa.
Kõik majad kadunud on
mere all.
Kõik tantsijad kadunud on
künka all.
III.
Oh pime pime. Kõik nad
pimedusse lähe'
Tühjad tähevahelised
kohad, tühjad tühjadesse,
Kaptenid,
kaubanduspankurid, nimekad kirjamehed
Suuremeelsed patroonid,
riigimehed ja valitsejad,
Väljapaistvad
riigiametnikud, paljude komiteede esimehed,
Tööstusmagnaadid ja
alltöövõitjad, lähevad kõik pimedasse,
Ja pimedasse päike ja kuu
ning Almanach de Gotha
Ning
inversteerimisajakirjad ja juhatuste
liikmete kataloogid,
Ning
külm on taju ja kadunud tegevuse ajend.
Ja
kõik läheme nendega ühes, vaiksele matusele,
Eikellegi
matusele, sest pole eikedagi matta.
Ütlesin
oma hingele, ole tasa, ning lase pimedal tulla su üle
Millest
saab Jumala pimedus. Just nagu, kui teatris
Kustuvad
tuled, sest peab vahetuma stseen
Tiibade
õõnsal kõminal, pimeduse liikumisel pimedusele,
Ja me
teame, et künkad ja puud, kaugelasuv panoraam
Ning
julge imposantne fassaad kõik kantakse ära -
Või,
kui metroorong tunnelis peatub peatuste vahel liig' kaua
Ning
vestlus tõuseb ja hajub aeglaselt vaikusesse
Ning
sa näed, igal näol süveneb vaimne tühjus
Jättes
ainult eimillegi kasvava õuduse, millest mõelda;
Või,
kui eetri mõjul, mõistus on teadvusel, kuid teadev eimillestki-
Ütlesin
oma hingele, ole tasa, ning lootuseta oota
Sest
lootus oleks valede asjade lootus; armastuseta oota
Sest
armastus oleks valede asjade armastus; siiski on ka veel usk
Kuid
usk ning armastus ning lootus asuvad kõik ootamises.
Mõtlemiseta
oota, sest sa ei ole mõtlemiseks valmis:
Nõnda
pimedus olgu valgus ning tasadus tantsimine.
Jooksvate
ojade sosin ning talveäike.
Metsik
kaetisrohi nähtamata ning metsmaasikas.
Naermine
aias, korduv ekstaas
Mitte
kaotatud, kuid vajav, osutades elu ja surma
Agooniale.
Sa
ütled, ma kordan
Miskit,
mida olen ütelnud varem. Ma ütlen seda taas,
Kas ma
ütlen seda taas? Et saabuda sinna,
Et
saabuda, kus sa oled, et jõuda, kust sa ei ole,
Pead
võtma tee, millel ekstaasi ei ole
Et
saabuda, millest sa ei tea
Pead
võtma tee, mis on teadmatuse tee.
Et
omada, mida sa ei oma
Pead
võtma mitteomamise tee.
Et
saabuda, millel sa ei ole
Pead
läbima tee, millel sa ei ole.
Ja
mida sa ei tea, on ainus asi, mida sa tead
Ja
mida sa omad, on see, mida sa ei oma
Ja kus
sa oled, on seal, kus sa ei ole.
IV.
Haavatud
kirurg rakendab terast,
Mis
uurib haigeks jäänud osa;
Verevate
käte all me tunneme
Tohtrikunsti
teravat kaastunnet
Lahendamas
palavikumõõdu engima
Meie
ainus tervis on haigus
Kui
kuuletume surevale õele
Kelle
pidev hool mitte meeleheaks
Vaid
meenutamaks meie ja Aadama needust,
Ning,
et me taastuks, peab haigus süvenema.
Kogu
maailm on meie haigla
Kel
laostunud miljonäri toetus
Kus,
kui oleme tublid, me sureme
Täielikus
vanemlikus hooles
Mis ei
jäta meid, kuid takistab meid kõikjal.
Jahedus
tõuseb varvastest põlvedeni
Palavik
laulab läbi vaimse sünapsi.
Et
mind soojendataks, pean külmuma
Ning
värisema puhastuse jäises tules
Mille
leek on roosid ning kibuvitsaks on suits
Tilkuv
veri meie ainuke jook,
Verine
liha meie ainuke toit:
Hoolimata
meie mõtete soovist
Et
oleme terved, aineline liha ja veri-
Jällegi,
selle kiuste, nimetame seda Reedet suureks
V.
Nõnda
siin olen, poolel teel, saanud kakskümmend aastat-
Kakskümmend
aastat enamjaolt raisatud, aastad entre deux guerres
Üritades
õppida sõnade kasutamist ning iga katse
On
sootuks uus algus ning sootuks teistmoodi läbikukkumine
Sest
õpitud on ainult sõnade paremiku sundimine
Asjadeks,
mida pole vaja enam öelda või viisil, kuidas
Ei
olda enam meelestatud seda ütlema. Ning seega iga ettevõte
On uus
algus, rüüsteretk sõnamatu kallal
Närustes
relvis, mis alati kehveneb
Üldises
tundmise ebatäpsuse segaduses,
Distsiplineerimata
tunnete salkades. Ja mida vallutada ongi
Läbi
jõu ja allutuse, on avastanud juba
Ühe
või kaks või mitmed korrad mehed, keda matkida
Loota
ei saa – kuid konkurentsivõistlust ei ole –
On
ainult võitlus võita tagasi, mis on kadunud
Ning
leitud ja kaotatud uuesti: ja nüüd, tingimustel,
Mis
näivad ebasoodsad. Kuid ehk pole ei võit ega kaotus.
Meie
jaoks, ainult üritamine jääb. Ülejäänu pole meie asi.
Kodu
on, kust algab tee. Kui vananeme,
Saab
veidramaks maailm, keerulisemaks
elavate
ja surnute muster. Mitte pingestatud hetk
Eraldi,
eelneva ja järgnevata,
Vaid
eluaegne põlemine igal hetkel
Ja
mitte inimese eluaja pelgalt,
Vaid
vanade kivide, mida mõtestada ei saa.
Õhtule
on aeg tähevalguse all,
Õhtule
aeg lambivalguse all
(Õhtule
fotoalbumiga).
Armastus
on peaaegu ta ise
Kui
siin ja praegu enam tähtsust ei oma.
Vanad
mehed peaksid olema avastajad
Siin
ja praegu tähtsust ei oma
Peame
olema tasa ja liikuma siiski
Järgmisesse
pingestusse
Edasiseks
liiduks, sügavamaks osaduseks
Lainete
nutuks, tuule nutuks, seakala ja tormilinnu
avaraks
veeks. Minu alguses on minu lõpp.
