Showing posts with label ise. Show all posts
Showing posts with label ise. Show all posts

Thursday, July 11, 2013

Värske Rõhk #34: Võrk


Esimene kord nägi Leena teda Genklubi suitsuruumis. See oli üks taolisi sündmusi, kus terve maja sai paksult rahvast täis ning hoolimata väljas ulguvast tuulest ja lörtsist oli ülal võimlaruumis higisem kui saunas.
   
Suitsuruum oli tavaliselt klubi rahulikem koht, seekord aga suutis Leena end vaevu sisse pressida. Mari – isegi toona ei käinud Leena Genklubis kunagi üksi – kadus silmist ning Leena sattus üha sügavamale rahvamurdu. Kuid, võtnud pakist suitsu, avastas ta, et on kaotanud tulemasina ja seisis nõutult pabeross käes. Aga suur see õnnetus ei olnud, ta koputas eesseisja õlale ning küsis valjult, et see üldises müras kuulda oleks:
„Vabandust, on sul tuld?“

Poisil läks hetk aega, et tast aru saada, aga Leena rahvusvahelised žestid kandsid lõpuks vilja ning poiss võttis välja paki tikke.
   
„Aitäh!“ hüüdis Leena ning hingas sisse. Nähes aga, et poiss teda jätkuvalt vaatab, lisas ta veel: „Päris hullult rahvast täna.“

„On jah palju.“ Leena pidi kõvasti pingutama, et temast aru saada. „Ma pole... ...tavaliselt on....“

„Mida?“ küsis ta poisilt. „Ma ei kuulnud hästi?“

„Siin on väga... ...kas sa.... ...?“

„Ah? Jah, jajah.“ ütles Leena ning noogutas pead. Ta pööras ringi ning proovis kuidagi tagasi ukse poole jõuda.

See oli esimene kord, kui Leena teda nägi, kusagil oktoobri lõpu poole. Ega ta väga palju sellest õhtust ei mäletanud – sügiseti olid kõik õhtud kohutavalt sarnased ning järgnenud paari nädala jooksul pidas ta sarnaseid vestlusi üha uuesti ja uuesti.

Ühel detsembri teisipäeval oli ta parasjagu Jaani juures ja askeldas köögis kui sisse tuli Joosep sõbraga. See oli siis teine kord. Ega ta Joosepiga väga palju ei suhelnud – Jaan ei saanud juba mõnda aega oma toakaaslasega just kõige paremini läbi –, aga Leena ütles tere ikka. Joosepi sõpra ta peaaegu tähele ei pannudki, kuigi hiljem tagantjärele meenutades oli vist sama kutt jah. Jaan asus parasjagu teises toas.

„Sa valmis?“ küsis poiss kööki astudes.

Leena noogutas.

„Siis lähme.“

Üldiselt oli Jaan täiesti tavaline tüüp. Mõnikord arvas küll liiga palju asjadest ja liiga hästi endast, aga Leenale temaga meeldis. Kitarri mängis poiss täitsa ilusti ning aeg-ajalt lubas temastki loo teha. Seda oli Leena pidanud ootama küll juba möödunud aprillist, aga ega inspiratsiooni saa sundida.

„On meil aega?“ küsis ta poisilt õues.

„Natuke ikka, mis siis?“

Leena hakkas suitsu keerama. „Võtame takso.“

„Misasja? Ei, kõnnime ikka, see pole kaugel.“

Üks asi Jaani puhul siiski häiris – nimelt oli ta omajagu kitsi sendilugeja. Leena sai aru, et ega see muusiku elu kerge pole ning iga euro on arvel, aga mõnikord koonerdas ta Leena meelest natukene liiast.

„Külm on.“

„No kõndides hakkab soojem. Lähme nüüd.“

Õhtu plaaniks oli kontsert mingis korbihoones. Jaani jutu järgi oli tegemist sünnipäevapeoga, nii et sissesaamine pidi veel piiratum olema kui tavaliselt. Aga Jaan oli kaubelnud talle erandi. See oli temast kena.
   
Nad jõudsid pärale umbes kahekümne minutiga – autoga olnuks see paari minuti küsimus, aga tüdruk ei hakanud seda valjult välja ütlema – ning Jaan tormas otsekohe kuhugi taharuumi. Nähtavasti teda juba oodati. Leena jäi nõutult koridori, kuid kaua tal üksi seista ei lastud – tegemist oli korporatsiooniga kõige tüüpilisemas mõttes, kus üksik naisterahvas tõmbab poisikesi nagu lahtine meepurk kärbseid ja porilasi.
   
„Võite oma mantli alla garderoobi panna.“ Kõneleja oli pikk ülikonnas poiss, kes Leenale kuidagi tuttav näis.

Hetke pärast aga tundis ta poisi ära. „Andres! Sina ka siin?“

„Mina ka siin,“ vastas Andres ning naeratas. „Mina Jaani kutsusingi.“

„Ah ma nii ei mõelnudki,“ vastas Leena. Andres elas Jaani kõrvaltoas ning kaks jagasid mitme peale ühist kööki. Väga tihti tüdruk Andresega ei kohtunud, aga kui see juhtus, oli tal alati poisiga väga huvitav vestelda. „Ma ei teadnudki, et sa korbis oled.“

„Tulin kohe esimesel aastal... Kuule, tahad sa kontserti näha või näitan sulle maja?“

Leena mõtles korra. Vaevalt Jaan teda publiku seast igatsema hakkaks, enamiku ajas vahib ta oma jalge ette niikuinii. „No lähme vaatame siis maja,“ ütles ta.
   
Andres viis tüdruku ringkäigule, alustades keldrist ja sealt edasi üles. Erinevalt mõnest teisest korporatsioonihoonest, mida Leena oli näinud, puudus majal torn, aga täitsa tore oli see siiski. Aed oli neil peaaegu sama suur kui Leenal kodus.

Nad tulid sisse umbes samal ajal, kui Jaan lõpetas. Rahvast ei olnud palju – toolid ulatusid ainult poole saalini ning viisakalt moosekanti kuulavad pealtvaatajad istusid vaid kolmandikul nendest. Sünnipäevaline ise oli juba nähtavalt kõrgendatud meeleolus ja elas hooga kaasa. „Braavo! Korrata!“ hüüdis ta kõmiseval häälel kui Jaan oli lõpetanud oma versiooni „Viljandi paadimehest“ (Andres oli teda ette hoiatanud, et sünnipäevaline on suur folgifänn, ning Jaan oli mitu nädalat valmistunud). Jaan mängiski loo uuesti ning sünnipäevaline palus seda häälekalt veel kolmaski kord. Aga kuna ülejäänud publik ei näinud kaasa tulevat, mängis Jaan veel paar korda sünnipäevalaulu meloodiat ning tegi seejärel sügava kummarduse.
   
„Noh, kuidas läks?“ küsis Leena kui poiss aplausi vaibudes tema juurde tuli.

„Ah, polnud viga,“ vastas poiss ja küsis kerge solvumisega hääles: „Sa siis ei vaadanudki?“

Leena tõmbas sõrmedega läbi tema juuste. „Oh, anna andeks, lõppu ikka nägin. Andres näitas mulle maja.“

Andres vaatas muiates Jaanile otsa ning ütles. „Hea trikk selle paadimehega. Tuli välja palju paremini kui kodus.“

„Ha, aitäh,“ irvitas Jaan vastu. „Kuule, suur aitäh veelkord, et kogu selle asja mulle korraldasid. Ma ei tea kuiväga see teema peale läks, aga ma loodan, et kõik jäid rahule.“

„Jäid-jäid,“ kinnitas Andres ning osutas rahvahulgale. Müra piduliste seas läks üha valjemaks ning mitu häält võtsid parasjagu üles Jaani poolt katki jäetud viisijuppi. „Elagu! Elagu!“ hüüdis ka Andres ning lausus siis uuesti Jaanile. „Ära muretse, Jürgenile läheb folk kõvasti peale ja sa ju lausa loodud folgimees. Ma ei saa aru, miks ma sind ükski suvi Viljandis ei näe.“

Sünnipäevaline läheneski väiksele seltskonnale, käes kaks pudelit. „Ah silmad, need silmad... hoi, pillimees, sul päris hea hääl ju, võiksid mõnikord veel teha äkki? Meil tuleb varsti firma jõulupidu, ma arvan sa läheks seal hästi peale küll. Näe, võta see.“

Mees andis Jaanile pooliku šampusepudeli ning tõmbas taskust välja ka pisikese kaardi. Kortsunud paberilt luges Jaan: Jürgen Lamb, AS Kollamb. Ta tänas meest suuremeelsuse eest, kuid see teda ei kuulama ei jäänud, vaid liikus edasi keldrikorruse poole, kus asusid maja peldikud.

Leena haaras laua pealt kaks pokaali ning tuli siis tagasi Jaani juurde. Ta kallas mõlemad täis ja lõi poisiga kokku. „Palju õnne, folgimees.“

Jaan naeris ja nad jõudsid klaasidega kiiresti lõpule. Poiss oli kodust lahkunud tühja kõhuga ning šampus lõi üsna kiiresti pähe. Korporandid pidutsesid juba täies hoos ja kaks võõrast olid jäänud omakeski.

„Ei tea, kas peaks veel ühe pudeli näppama?“ küsis Leena poisilt, kes ta kõrval istus ning ta ümbert kinni hoidis. Kuna Jaanilt vastust ei tulnud, hakkas ta püsti tõusma, kui poiss korraga reageeris. „Ei! Tead mis, kui lähme äkki koju ära? Ma olen üsna väsinud täna.“

„Mis, juba?“ küsis Leena, „Kell on alles nii vähe.“

„Jah, vabandust. Ma olen väga väsinud täna.“

„No kui sa nii soovid, aga tead mina küll selles külmas kõndida ei kavatse.“

Korraks nägi ta poisi silmis kerget protestitulukest, kuid see kustus peagi. „Teeme nii. Ma lähen toon meie riided.“

Viis minutit hiljem jätsid nad Andresega hüvasti. Poiss saatis nad väravani ning soovis siis muiates lõbusat õhtut. Takso võttis suuna Leena kodu poole Annelinnas.

„Ütle, kas ma olen sinu meelest ka loodud folgimees?“ küsis Jaan pärast taksojuhile maksmist.

„Misasja?“ Leena pahvatas naerma. Mõnikord olid Jaani mured täitsa lapsikud.

„Andres ütles, et olen lausa loodud folgimees. Kas sina arvad ka seda?“

„Ma ei tea, mida arvata,“ vastas Leena. „Oled see, kes oled. Kuule...“ tema näole ilmus uuesti muie. „Mari on homseni Tallinnas ära, tuled äkki sisse ka?“
   
„Ma olen väga väsinud täna, anna andeks.“ Poiss kõneles vaikselt ning tõepoolest tundus, et ta võiks üsna pea kokku kukkuda.

„Ah kui nii...“ vastas Leena pettunult, „tahad ma kutsun sulle takso?“

„Ei ei, ma kõnnin, siit nii vähe minna ju.“

„Olgu siis, helistame homme siis, eks?“

„Helistame, head ööd.“

„Head ööd.“

Jaan tegi veel pooliku sammu Leena poole, kuid keeras siis ringi. Tüdruk lasi ukse kinni ning vaatas trepikoja aknast, kuidas poiss tagasi kesklinna poole kõmpima hakkas.

Järgmisel hommikul, kui Leena arvuti tööle pani ning sotsiaalvõrku läks, hakkas esimese asjana silma, et sõbrasoovituste hulgas oli jälle see sama Joosepi sõber, nime järgi Arno Talv. Nähtavasti oli neil ühiseid sõpru neli. Ta vajutas väikese risti peale ning Arno Talv kadus kuhugi tema profiili musta nimekirja.
   
Mari saabus kesklõuna paiku, kaasas suur kott puhast pesu ja toidupoolist Tallinnast.

„Sa koolis polegi?“ küsis ta Leenat nähes.

„Natuke haige täna,“ vastas tüdruk. „Ei tahtnud õue minna.“

„Jah, väljas on päris külm,“ nõustus Mari. „Tallinnas sadas eile õhtul lund. Oli ka aeg.“

„Mhm...“ ümises Leena vastuseks – tal ei olnud viitsimist Mariga pikemalt vestelda – ning läks ära teise tuppa. Hommikul ei olnud ta selle peale mõelnud, aga nüüd tundus talle eilses õhtus üha rohkem valesti olevat. Jaan oli tore, aga mõnikord võis ta lihtsalt niisama välja lülituda ja oli siis sügavalt solvunud, kui Leena kohe poisi mõtteid lugeda ei osanud. Ta ei mõistnud sellist tujutsemist, aga teadis siiski, mida sellisel juhul teha.

Aga Jaani telefon oli terve hommiku olnud välja lülitatud. See oli midagi rohkemat kui lihtsalt halb tuju.
   
Ta oli parasjagu telefoni uuesti kätte võtnud ning kaalus uuesti helistamist, kui see korraga ellu ärkas. Helistaja numbrit ta ei tundnud, aga hääl oli tuttav küll.

„Hei, Andres siin, mäletad küll? Kuule, ütle Jaanile, et ta telefoni sisse lülitaks. Või anna lihtsalt telefon talle. Mul on vaja temaga rääkida.“

Leena tundis, kuidas soolikad kõhus sõlme keerasid. „Jaani ei ole siin. Ma ei saa teda ka kätte. Kas ta eile koju ei jõudnud?“

Vaikus näis kestvat terve tunni.

„Ei,“ vastas Andres viimaks, „Kus sa oled praegu? Saame kohe kokku.“

Viisteist minutit hiljem oli Leena Raekoja platsil ning ootas Andrest. Teine tuligi, seljas sama pintsak, mida ta kandis eelmisel päeval. Peo jäljed olid poisi näol üsna ilmsed, kuid see ei hajutanud kuidagi tema teravat pilku.

„Millal sa viimati Jaani nägid?“ olid poisi esimesed sõnad.

„Eile õhtul minu juures. Just enne koju minemist. Mis lahti Andres? Kas sa tead, kus ta on?“ Peas oli ta halvimad võimalused kõrvale lükanud, aga pitsitus kõhus kasvas.

Andres ei vastanud küsimusele. „Tule minuga. Võtame takso ja sõidame politseisse.“ Ta hakkas jõe poole liikuma.

Leena aga püsis paigal. „Politseisse? Mis politseist? Mis Jaaniga lahti on, Andres.“

„Ma ei tea!“ see kõlas järsemalt, kui ta Andresest oleks arvanud. „Ma ei tea, mis Jaaniga lahti on,“ kordas ta hetke pärast rahulikumalt, „aga Jürgen Lamb on surnud. Keegi mürgitas ta eile õhtul.“

Takso peatus Tartu politseijaoskonna ees ning kaks noort astusid välja. Leena jaoks oli see koht võõras, kusagil poolel teel Lõunakeskusesse, peaaegu et linnast väljas. Suur maja tundus kõike muud kui külalislahke ning ta sisenes sinna paksu umbusuga. Varem polnud Leena kunagi politseisse pöördunud, kuna tavaliselt said probleemid tema elus lahendatud perekeskis. Teda muserdas, et nende abi oleks seekord täiesti kasutu.

Andres teadis aga täpselt, kuhu minna. Ta juhtis Leena läbi koridorirägastiku mingi ukseni ja koputas. Silt ukse kõrval andis teada, et kabinet kuulub vaneminspektor Marko Arujärvele. Uks avanes seespoolt ning ruumis oli ees juba kolm inimest. Kahes nendest tundis Leena ähmaselt ära eelmise õhtu pidulised, kelle ilmed olid samamoodi räsitud nagu Andresel. Vaneminspektor istus oma laua taga ning kirjutas parasjagu midagi arvutisse.

„Tule sisse, Andres,“ ütles ta monitorilt pilku tõstmata.

Toal puudus aken ning viiekesi istudes läks seal üsna kiirest umbseks. Andrese puhul ei olnud ta seda tähele pannud, kuid teised kaks haisesid vastikult ning Leena tundis peagi, kuidas tal pea valutab.

„Nii, teiega on nüüd kõik,“ ütles vaneminspektor viimaks ning lasi kahel minna. Mõlemad tõusid püsti, et lahkuda toast. Uksel pööras üks veel tagasi ning lausus üle ruumi: „Andres... ära siis unusta, et...“

„Jajah,“ vastas poiss järsult ning teine kadus kiiresti koridori.

Vaneminspektor Marko Arujärv ootas, kuni sammud kostusid väheke kaugemalt ning ütles siis Andresele: „Jama värk või mis?“

„Jama värk,“ turtsatas Andres pahaselt. „Tead, kogu see asi on väga sitalt välja kukkunud. Ma tulin just majast ja keegi ei julge kellelegi silma vaadata. Kõik on korraga tõprad ja mõrtsukad koos omaarust.“

„Sa ütle neile, et nad rahulikult koju läheksid ja välja puhkaksid. Küll ma nad lähipäevil kõik ükshaaval läbi võtan.“

„Kuule, ma tahangi tänada, et sa selle enda peale olid nõus võtma. See pole mingi tavaline asi, Jürgen oli meie üks olulisemaid vilistlasi. Me kindlasti tahame, et sellega tegeleks parim võimalik inimene.“

„Politseisse ei tuldagi tavaliste asjadega,“ vastas vaneminspektor mornilt. Leenat seni nagu polnudki ruumis, aga nüüd pöördus politseinik ka tüdruku poole: „Vabandust, te ei tulnud siia sellepärast, et meid pealt kuulata. Kuidas ma teid aidata saan?“

Enne kui Leena midagi vastata jõudis – ja ega tal väga midagi vastata poleks olnudki – ütles Andres: „See on minu sõber Heleena Saudel – ta oli ka eile kohal ja ma mõtlen, et äkki märkas ta rohkemat kui kogu see purjus oinakari kokku. Aga ma ei võtnud teda sellepärast kaasa. Meil on üks inimene veel eilsest kadunud – Jaan Tavaline – ning Leena oli viimane, kes teda nägi.

Politseinik pööras pilgu uuesti arvutile ning kirjutas sinna ümber Andrese juttu.

„Ning sa arvad, et see Jaan võis ollagi mürgitaja?“ küsis ta mõne aja pärast.

„Misasja?“ hüüatas Leena, „Ei! Kas sa sellepärast mind siia kutsusidki?“

„Kindlasti mitte,“ vastas Andres. „Jaan on samuti sõber, me oleme naabrid. Aga ta pole pärast eilset veel koju jõudnudki. Ma kardan, et temaga on midagi halba lahti ja et see on seotud Jürgen Lambi surmaga!“

„Ahsoo,“ vastas Arujärv. Ta lõpetas arvutil trükkimise ja silmitses nüüd tõsiselt kahte noort. „Andres, ma proovin sind aidata niipalju kui võimalik. Aga sa ju mõistad, et ma ei saa iga purjus tudengit otsima minna. Kui ta tõesti lähipäevil välja ei ilmu, tee avaldus nagu teised inimesed.“

„Aga see võib olla seotud!“

„Võib olla, võib-olla,“ kordas politseinik. Poisi agarus oli ilmselt hakanud vaneminspektorit häirima.

„Kui sa tahad, et ma selle asjaga tegelen, lase mul sellega tegeleda. On teil veel midagi?“

Ruumi täitis vaikus. Andresel polnud enam midagi öelda – ehk oli talle harjumatu, et teda nõnda pisendatakse –, aga Leena mõte oli hakanud jutu käigus liikuma. „Ta oli väsinud,“ lausus ta, „Jaan ütles, et ta on kohutavalt väsinud. See polnud üldse tema moodi, kell polnud üldse palju.“

Marko Arujärv ohkas leplikult. „Teate mis, minge koju ja puhake välja. Kui ta homme hommikul ikka välja ilmunud pole, helistage mulle uuesti ja ma kindlasti hoolitsen, et keegi sellega tegeleb.“

Ta andis märku, et sellega on teema lõpetatud. Noored tõusid püsti ja lahkusid toast. Ka majast välja minnes mõlemad vaikisid ning alles tänaval sõnas Andres napilt, et ta võtab neile takso. Rahutus Leenas kasvas – ilmselt oli vaneminspektoril õigus ning Jaan ilmub varsti välja, aga mõte seni käed rüpes istuda ja oodata ajas teda vaikselt hullumise poole.

Nad peatusid Raatuse tänaval. Andres oli lasknud autol ühiselamu juurde sõita, et vaadata, ega Jaan pole siiski koju jõudnud. Kuid kohal oli ainult Andrese toakaaslane Hardi, kes ei olnud kedagi näinud.

„Kõnnime sinu juurde, äkki on tee peal midagi näha,“ pakkus Andres välja. Leena kartis, et kui ta midagi ütleb, ei suuda ta enam nutmast hoiduda, ning noogutas.

Kell lähenes kolmele ning väljas juba hämardus. Põhja poolt olid jõudnud pärale paksud pilved ja linna peale hakkasid langema selle talve esimesed lumehelbed. Akendelt ning maja seintelt oli näha, et jõulud lähenevad jõudsalt, isegi kui talv hilineb. Nad ei kiirustanud minemisega, üritades käia läbi iga võimaliku tee, mille Jaan oleks võinud valida. Seepärast jõudsid nad Leena juurde alles päris pimedas.

„Ma kardan,“ ütles tüdruk viimaks. Need olid tema esimesed sõnad viimase tunni jooksul. Ja kuigi ta oli seda kogu kehaga vältida üritanud, hakkasid nüüd silmadest jooksma pisarad.

„Helistame homme esimese asjana Arujärvele, nad leiavad ta üles.“

„Ma kutsusin ta sisse, aga ta ei tulnud. Ta oleks võinud ju lihtsalt sisse tulla.“

Edasi Leena rääkida ei suutnud. Poiss üritas natukene ebalevalt kuivatada tema nägu ja haaras tüdruku ümbert kinni. Kahe keha vahele kogunes soojus ning Leena leidis, et ta ei tahagi enam lahti lasta.

Neljapäeva hommikul oli maas juba paks lumevaip ning taevast tuli kõvasti lisa. Nähes esimese asjana seda valget lund, unustas Leena kaks viimast päeva sootuks. Alles köögis tuli kõik meelde ning sellega kadus ka isu. Leena komberdas tagasi oma tuppa ning heitis uuesti voodisse. Kui see võimalik oleks olnud, maganuks ta terve nädala. Kaheteistkümne paiku tuli Mari koolist tagasi ning Leena otsustas end siiski püsti ajada. Liikudes nii vaikselt kui võimalik, õnnestus tal teist vältides välja lipsata.

Värskes lumes tundus kõik teisiti. Ta kõndis uuesti läbi teekonna kodust Raatuseni ja siis jälle tagasi. Kolmandal korral tundis ta, et kui ta midagi ei söö, vajub ta sealsamas kokku. Marko Arujärv oli eile andnud oma numbri, kuid Leena ei suutnud telefoni kätte võtta ning kõnet ära teha. Osalt tundis ta, et ei tahagi seda teha – et pärast eelmist õhtut oleks parem kui asi lihtsalt omasoodu ära vaibuks. See tunne tegi ta enesele vastikuks.

Ta tellis ühes Raekoja platsi kohvikus lõuna ja tassi teed. Kuid söök keeldus jätkuvalt alla minemast ning Leena piirdus valdavalt kahvliga taldrikus sonkimisega. Kartulid ja šnistel aurasid, kuni nad mingil hetkel enam ei auranud ja siis oli toit külm.

„Tere.“

Leena keeras ringi. Teda kõnetas keegi võõras.

„Tere.“

„Mina olen Arno,“ selgitas võõras. „Joosepi sõber. Me kohtusime...“

„Ahjaa,“ noogutas Leena. „Tuleb meelde. Tere Arno.“

Ta jäi ootama, mida poiss temast tahtis.

„Noh, ma lähen nüüd,“ ütles Arno viimaks ja kõndis otse uksest välja.

„Nägemist,“ vastas Leena ning keskendus uuesti külmade kartulite sorkimisele.

Umbes viis minutit hiljem hakkas Leena telefon taskus värisema. Ta oli seda kõnet terve hommiku kartnud. Helistaja oli Andres.

Ta sundis oma hääle nii rahulikuks kui võimalik. „Halloo?“

„Mina siin,“ ütles poiss. „Kuule, ma rääkisin nüüd Arujärvega asja ära. Ta oli lõpuks nõus, et asi pole õige ja lubas, et keegi kindlasti uurib asja.“

„Väga hea.“

„Niiet sellega on kõik korras.“

„Jah.“

„Aga, kuule, ma mõtlesin...“ Isegi telefonist oli kuulda, et Andres kõhkles. „Leena, ma ei tea. Saame kokku äkki? Tähendab, peaks äkki veel kord sama tee üle käima? Äkki jäi midagi kahe silma vahele?“

„Juba käisin täna.“ Seda öeldes tundis Leena end korraga väga rahulikult „Kolm korda.“

„Ah. Ahah, no olgu siis.“ Kergendus Andrese toonis oli ilmne ning see muutis tüdruku tema suhtes veel jahedamaks.

„Jah. Eks me helista, kui midagi kuulda on.“

„Jah, just.“

Telefon jäi uuesti vait. Leena maksis teenindajale arve ning läks siis kõige otsemad teed tagasi koju.

Mõned päevad hiljem helistas talle Jaani isa. Kuidas mees tema numbri oli saanud, Leena ei teadnud. Mees küsis, kas ta teab juba, et Jaan on kadunud ning et politsei otsib teda. Leena teadis küll ning oli väga mures. Mees helistas, et paluda Leenalt abi, et ta jagaks sotsiaalvõrgustikus uudist Jaani kadumisest. Jaani vanemad olid igasuguse Jaani leidmiseni viiva informatsiooni eest välja pannud ka rahalise preemia.

Leena lubas teha seda esimesel võimalusel, kuid jagamiseni jõudis ta tegelikult alles järgmise päeva õhtul.

Jõulud tulid kiiresti peale – parasjagu algas detsembrikuu kolmas nädal. Leena polnud pärast novembrit veel kooli jõudnudki ning kirjakasti hakkasid saabuma õppejõudude esimesed kirjad võlgnevuste likvideerimise kohta. Kuid iga kord, kui ta koolile mõtles, kadus igasugune motivatsioon. Seepärast otsustas Leena viimaks järjekordsel neljapäeva õhtul, kui Mari oli jälle erinevalt temast kusagil linnapeal, et ehk on aeg mõneks ajaks tagasi päriskoju minna. Viimasel kahel aastal oli ta jõulud Tartus veetnud, kuid sel aastal tahtis ta kindlasti siit eemale.

Järgmisel päeval pakkiski ta parasjagu asju, kui talle helistas taaskord Jaani isa. Poiss oli viimaks leitud, paar kilomeetrit linnast allavoolu. Selle kohta, kuidas ta sinna sattus, pidi alagatatama kriminaalmenetlus. Oli suur vedamine, et talv oli seekord erakordselt pehme, nentis mees, vastasel korral poleks Jaani ilmselt kunagi leitud. Täpset kuupäeva oli veel raske öelda, aga kindlasti pidi krematsioon ja matusetalitus toimuma enne jõule, et uut aastat alustada puhtalt lehelt. Ta lubas Leenale uuesti helistada, kui asi juba päris kindel on.

Samal päeval helistas ka Andres. Leena pani telefoni kappi ära ning läks jalutama.

Ometi pidid nad sellel aastal veelkord kohtuma. Leena kaalus vahepeal, et ehk oleks parem üldse mitte kohale ilmuda, kuid mõtles lõpuks siiski ümber. See oli siiski viimane kord näha Jaani, isegi kui ta oli ainult hall tolm karbis. Nõnda sattusid nad teisipäeval, 20. detsembril Viljandisse kõik – nii tema kui Andres, Joosep ja Hardi. Andres oli eelmisel õhtul jälle helistanud ning pakkunud talle kohta Hardi autos. Kuna neid on autos ainult kolm, siis mahuks Leenagi hõlpsasti sisse, ütles ta. Tüdruk kahetses küll, et telefoni vastu võttis, aga nõustus siiski Andrese ettepanekuga. Nendega tagasi Tartusse ta aga sõita ei kavatsenud – pärast talitust istus ta esimesele Tallinna-bussile ega soovinud ühtegi kolmest poisist selle aastanumbri sees enam näha.

Uuesti Tartusse jõudis ta alles jaanuari lõpus. Jõulud olid kindlalt selja taha jäetud ning isegi kaubamajad hakkasid vaikselt oma tulukesi kokku korjama. Korteriski oli võimust võtmas argine koolimeeleolu – Mari oli jõudnud juba raamatukogust esimese osa oma kohustuslikust kirjandusest ära tuua. Sellel semestril kavatses ta majandust tõsiselt võtta.

Kuid semester ei olnud veel käes, nagu Mari talle meelde tuletas, ning Genialistide klubis esines jälle Malcolm Lincoln Mimicry ja veel mingi bändiga. Leena polnud pikka aega kusagil väljas käinud ning soostus seekord kaasa minema.

Rahvast kogunes palju nagu ikka ning selleks ajaks kui Juhkental kella kahe paiku laval spagaate heitma hakkas, oli õhk juba higist liiga paks. Leena põgenes alla jahedasse suitsuruumi, mis bändi esinemise ajaks peaaegu tühjaks oli valgunud. Ta nõjatus sealsamas aknalauale ja hakkas kotist suitsupakki otsima, kui üle toa tuli juba tuttav poiss, süütamata L&M näpus.

„Võta see – mul on see üle.“

Leena vaatas ükskõikselt poissi, kehitas õlgu ja võttis siis pakutu vastu.

„Mina olen Arno...“

„...Joosepi sõber, jah, ma mäletan.“

„See Joosepi sõber, jah. Kuule, ma ei teagi, kas sa oled kuulnud, aga Joosepi toakaaslane läks hiljuti kaduma. See Jaan Tavaline, kellest Facebookis vahepeal uudis levis. Ma kuulsin, et ta nüüd lõpuks leiti üles.“

Leena ei olnud suitsu veel põlema jõudnud panna. Ta võttis selle uuesti suust ja viskas poisile näkku.

„Sa mine õige persse,“ ütles ta poisile ning kõndis otsejoones uksest välja. Ülejäänud õhtu veetis ta tihedas rahvamurrus, Marile nii lähedal kui võimalik.

Järgmisel hommikul lisas Arno Talv ta sotsiaalvõrgus sõbraks.

Saturday, February 2, 2013

Võõrkeele õppimine lugemise abil


Selles kirjutises üritan näidata, kuidas lugemist saab kasutada võõrkeele õppimiseks, isegi kui teadmised võõrkeele grammatikast ei ole täielikud. See meetod sõltub paljuski veebipõhistest sõnaraamatutest ning eeldab igapäevast harjumust arvutit kasutades lugeda võõrkeelseid tekste. Illustreerin seda protsessi prantsuse keele näitel ning seejärel nimetan kasulikke materjale konkreetsete keelte puhul.


Lugemine on väga lihtne ja tõhus keeleõppemeetod. Kahjuks pannakse tavalises keeletunnis lugemisele üldiselt väga vähe rõhku, mis on ühtest küljest tingitud moodsa keeleõppe üldisest tendentsist suulise väljenduse suunas - see on eriti ilmne, kui me võrdleme keeleõpikuid 90nendate algusest tänapäevastega - teisalt on järjekindlat lugemist keeruline sobitada klassiruumi formaati. Nii õpilasele kui õpetajale näib palju mugavam veeta aega grammatiliste lüngatäiteharjutuse ning dialoogide konstrueerimisega etteantud sõnadest. Lugemine nõuab iseseisvat tööd ning on oluliseks sammuks selle suunas, et keeleoskus jõuaks ka väljaspool klassiruumi. See ei tähenda muidugi seda, et klassiõpe oleks kasutu ning eraldi keelekursusest võib olla tohutut abi, eriti kui viimane keeleõppekogemus jääb kuhugi üldharidusse. Kuid koduste ülesannete eeskujulik täitmine ei ole eesmärk omaette ning alati on oht jääda oma mugavustsooni. Lugemisega saab aga alustada juba esimesel päeval pärast otsust õppida uut keelt.


Lugemist õppe varajases staadiumis aitab väga kvaliteetne elektrooniline sõnastik. Füüsilise sõnaraamatu kasutamisel muutub vähegi tundmatuma teksti lugemine erakordselt ajakulukaks ning frustreerivaks ning eeldab üldjuhul, et lugeja tunneb ära sõna grammatilse vormi ja leiab sõnaraamatust tüüpvormi. Kvaliteetne veebipõhine sõnaraamat mitte ainult ei toimi kiiremini, vaid aitab määrata ära ka sõna  konkreetse grammatilise vormi ja see vähendab dramaatiliselt, mida peame teadma võõrkeele grammatikast, et seda lugeda. Toon näiteks mõned peamised sõnaraamatud, mille puhul see kehtib:


http://www.wordreference.com/ on kasulik eelkõige prantuse, hispaania ja itaalia keele puhul. Sõnaraamat suudab tuvastada tegusõna pöörde ning iga verbi jaoks on ka täielik pööramistabel. Leheküljel asub ka kasulik foorum konkreetsete tõlkejuhutmite jaoks.


http://www.wiktionary.org/ on Vikipeedia analoog sõnaraamatutele. Ehk siis sõnaraamat, mida kõik kasutajad saavad ise muuta. Vikisõnastiku kasulikkus sõltub konkreetsest keelest, kuid suuremate keelte puhul on sealgi sõna täielik grammatika ära kirjeldatud. Mõnikord tasub muuta sõnastiku algkeelt - nõnda on näiteks inglisekeelse Wiktionary vene keele grammatika kirjelduses sageli ebapiisav, venekeelne Викисловарь kirjeldab aga venekeelsete sõnade grammatika peaaegu alati, samas kui puudub sõna tõlge või definitsioon.


Klassikalisete keelte puhul on heaks tööriistaks http://www.perseus.tufts.edu/hopper/, mille grammatiline analüüs on kõigi kolme seast täpseim. Perseuse projekt muudab täiesti, kuidas on võimalik õppida ladina või vanakreeka keelt. Sõnaraamatu kasutamine võib esialgu tunduda küll mõnevõrra keeruline ning pahatihti ei tööta ka veebisait ise kõige sujuvamalt.


Mainin ära ka http://translate.google.com/. Google’i tõlge ei ole siiski kõigi tõlkevigade juur, nagu mõnikord seda kardetakse, ning eriti kasuks tuleb see süntaktilisel tasandil - olukorras, kus sõnad on küll tõlgitud, kuid lause või fraasi tähendus jäi arusaamatuks. Tasub siiski meeles pidada, et Google’i tõlge põhineb inglise keelel ning kõige paremini ta selles ka töötab. Nõnda võib näiteks saksa-inglise tõlge olla üsna küll täpne, kuid saksa-eesti puhul märksa kehvem.


*


Vaatame nende materjalide kasutamist prantsuse keele näitel. Tavaliselt arvatakse, et prantsuse keel on võrdlemisi keeruline. Grammatilisest vaatepunktist on prantuse keel siiski üsna lihtne - käändeid ei ole, ning erinevad lühendus- või ühildusreeglid ei muuda keelt arusaamatuks. Keerulisim on prantsuse verbisüsteem, kus on kokku neli morfoloogilist ajavormi (olevik/présent, imperfekt/imparfait , lihtminevik/passé simple, tulevik/futur simple), sellele lisaks modaalsus (indikatiiv, subjunktiiv, konjuktiiv, imperatiiv), liitajavormid, oleviku partitsiip ja mineviku partitsiip. Kokku võib üks tegusõna esineda umbes kahekümnes erinevas aja- või modaalsusvormis ja kõik selle läbimiseks kulub keelekursustel tüüpiliselt 1-2 aastat. Kuid esialgu piisab ka sellest, kui tunneme ära, mida ütleb meile sõnaraamatu grammatilne analüüs.


Allolev lausega algab Saint-Exupéry "Le Petit Prince" - hästituntud kirjanduslik teos, mida miljonid prantsuse keele õppijad üle maailma on lugenud või kavatsenud kunagi lugeda.


Lorsque j'avais six ans j'ai vu, une fois, une magnifique image, dans un livre sur la Forêt Vierge
[Kui ma olin kuus aastat vana, nägin ma kord üht imepärast pilti raamatus ürgmetsa kohta,
qui s’appelait "Histoires Vécues"
mille nimi oli “Tõestisündinud lood.”]


Hüperlingid viivad neljale verbivormile lauses. Wordreference ütleb nende kohta järgnevalt:


Du verbe avoir: (conjuguer)
avais est:
1re personne du singulier de l'imparfait de l'indicatif
2e personne du singulier de l'imparfait de l'indicatif


Imperfekt on üks prantsuse keele kahest minevikuvormist. Võime selle eesti keelde tõlkida lihtminevikuna. Et lauses on mõeldud esimest isikut, ütleb meile eessõna j(e).


Du verbe avoir: (conjuguer)
ai est:
1re personne du singulier du présent de l'indicatif


Du verbe voir: (conjuguer)
vu est:
un participe passé
Need kaks verbi moodustavad kokku ajavormi passé composé, mille konstruktsioon (“olema” verb olevikus + kesksõna) esineb eestigi keeles täisminevikuna. Võiksimegi tõlkida seda sõna-sõnalt “olen näinud”, kuid vormi kasutatakse prantsuse keeles mõnevõrra teisiti ning üldiselt kasutatakse eesti keele puhul samas kohas lihtminevikku.       


Du verbe appeler: (conjuguer)
appelait est:
3e personne du singulier de l'imparfait de l'indicatif


Jällegi on tegemist imperfektiga. Sõna otsene tähendus oleks “kutsuma/nimetama”, millele lisandub eneskohane s(e). Sõnasõnalise tõlke saaksime seega “end nimetama”.


Selle kokkuvõtteks. Saime automaatselt kätte kõik neli verbivormi, ilma, et oleks pidanud teadma tegusõna infinitiivi. Seega pole esmajärgus oluline see, et me teaksime automaatselt verbi avoir-i kuut vormi imperfektis, vaid pigem, et me mõistaksime, mis tähendus on sõnal avoir ja milleks kasutatakse prantsuse keeles imperfekti. Teisisõnu, eesmärgiks on muuta keele grammatilised vormid ja nende funktsioonid passiivselt äratuntavaks ammu enne nende süstemaatilist õppimist.  
Asja sisuline tuum selles ongi. Kogu protsessi saab muuta tõhusamaks, kui näiteks kirjutada käsitsi üles kõik tundmatud sõnad tekstis. See ei pea olema midagi süstemaatilist, kuna ülesmärkimise mõte ei ole niivõrd endale isikliku sõnaraamatu koostamine, kui lihtsalt läbikirjutamisega kinnistada sõna.


Läbikirjutamist võib eraldi kasutada ka sagedaste sõnade puhul (näiteks: ase-, side ja eessõnad, abitegusõnad ja muud tüüpilised verbid). Hea ülevaate keelest annab ka lihtsalt niisama keele grammatika ülesirvimine.


Lugema peaks muidugi täpselt seda, mis endale huvi pakub. Alguses aitab ehk siiski International Children’s Digital Library, kust on võimalik leida lastejutte paljudes maailma keeltes. Samas võib ka alustada tekstidega valdkonnast, millega õppija on hästi tuttav, milleks võib olla isegi midagi nii üldist kui artikkel Eestimaa kohta Vikipeedias. Traditsiooniliselt on kõrgema taseme lugemismaterjaliks võõrkeelne kirjandusklassika, kuid seda ei pea ilmtingimata jälgima. Näiteks leidis Johannes Aavik, et ilukirjandusest paremad on üldised ensüklopeedilised teosed, kuna ilukirjandus ei anna edasi keeles normaalselt kasutatavat sõnavara.


Lugemine õpetab ilmselgelt ainult keele kirjalikku kuju. Selle kõrval võiks võimalikult vara alustada ka keele kuulamisega selle loomulikus vormis. Selleks olen kasutanud erinevaid võõrkeelseid juturaadioid (vt: http://tunein.com/, http://www.listenlive.eu/index.html). Esialgu on olulisem pigem kontakt keelega kui millestki aru saamine. Eraldi mainiksin ära ka uudisteportaali Euronews, mis levitab uudiseid paralleelselt mitmes keeles.


Eraldi probleem tekib, kui õpitav keel on kirjutatud meie jaoks võõras kirjasüsteemis. Siis olen kasutanud paralleelteksti meetodit, kus esmalt kirjutan üles originaalteksti ja lisan selle alla tõlke. Juhul kui võõra kirjasüsteemi hääldus ei ole koheselt mõistetav (näiteks araabia tähestiku puhul), olen lisanud ka transkriptsiooni ladina tähestikus. Paralleelteksti meetodit võib kasutada ka siis, kui üldiselt tundub, et lausete tähendus kipub jääma arusaamatuks, kuna see sunnib loetut põhjalikumalt läbi analüüsima. Samas jõuab selle lähenemisega läbi võtta märksa vähem teksti.





Näide paralleeltekstist. Sinises on kirjutatud vanaheebrea originaal, mustas transkribeering ladina tähestikku, punases tõlge eesti keelde.


*


Metodoloogiliselt sellega olekski kõik. Ülalpool kirjutatu on eelkõige soovituslik ning praktikas kujuneb igaühel välja oma isiklikud eelistused. Nimetan veel mõned kasulikud materjalid konkreetsete keelte kohta. Nimekiri on täiesti subjektiivne ning sõltub eelkõige sellest, mida ma olen kõige rohkem kasutanud.


Araabia keele puhul on suureks probleemiks tõsiasi, et semiidi keeltes täishäälikuid üldjuhul välja ei kirjutata. Seetõttu ei saa me kirjutatud sõna põhjal teada, kuidas sõna tegelikult hääldub. Üldiselt on lastejutud siiski vokaliseeritud ning ilmselt ongi mõistlik sealt alustada. Lisaks ICDL-ile võib vokaliseeritud lastejutte leida ka veebisaidilt sultaneducation.com. Viimase puhul on samad tekstid ka helifailina saadaval.


Sõnaraamatutest olen kasutanud valdavalt Wiktionary, mis araabia keele poolest on siiski üsna poolik. Alternatiivina olen kasutanud ka http://www.lessan.org/, mis on märksa süstemaatilisem. Mõlemad sõnaraamatud töötavad kõige paremini, kui otsida ainult sõna tüve. Perseuse araabiakeelne sõnastik tunneb üldjuhul ära ka sõna grammatilise vormi.


Õpikutest on Eestis vabalt saadaval Faruk Abu-Charcra “Arabic - An Essential Grammar”, mis võtab kogu keele grammatika ühe raamatu vahele kokku.


Tegusõna pööramisel aitab ka verbix.com
---
Itaalia, hispaania ja prantsuse keele puhul piisab täiesti Wordreference’i sõnaraamatust, kuigi ka Wiktionary-is on kõik kolm keelt kvaliteetselt esindatud. Kui need kätte peaks sattuma, siis väga tekstipõhised on Lauri Leesi “Prantsuse keele õpik algajale” ning “Prantsuse keele õpik edasijõudnule” varajasemad väljaanded.


Üsna põhjalik ja tekstitihe on ka Aini Kuusiku “Hispaania keel edasijõudnutele”.


Raadiotest France culture.
---
Islandi keele kohta mainiksin ära Wisconsini ülikooli Icelandic Online Dictionary and Readings. Sõnaraamat ei määra küll täpset grammatilist vormi, kuid tunneb siiski ära sõna tüvivormi. Samal leheküljel on ka mõned lihtsad paralleeltekstid ning lühikene sissejuhatus islandi keele grammatikasse.


Pööramisel aitab jälle verbix.com, tihtilugu on sõnade paradigma olemas ka Wiktonary-is.


---
Kirjasüsteem hiina keeles erineb sootuks euroopa (või isegi semiidi) keeltest. Traditsioonilises sõnaraamatus on hiina hieroglüüfid jaotatud nende leiduvate radikaalide hulga järgi. Selle põhimõtet järgib näiteks Chinese Character Dictonary. Märksa lihtsam võimalus on hieroglüüfide joonistamine hiirega ekraanile, misjärel programm annab valida võimalike idiogrammide vahel. Seda lahendust kasutavad näiteks nciku.com ning chinesetools.eu.
---
Parim tööriist ladina keele jaoks on Perseus, aga üsna hea alternatiivina toimib ka Wiktionary.


Õpikutest Anne Lilli, Maria Kanteri ja Merike Ristikivi “Studia Latina
---
Rootsi keele puhul olen kasutanud eelkõige The People’s Dictonary. Teine variant oleks jällegi Wiktonary, kus sõnade paradigma on tabelina välja toodud.


Õpikutest Ilmar Mullamaa “Rootsi keele õpik
---
Saksa keele jaoks on üldjuhul Wiktonary jällegi piisav. Kui sellest siiski peaks väheks jääma, siis sakslaste enda leo.org ja grammatika jaoks canoo.net.


---
Ka soome keel on Wiktonary-is põhjalikult esindatud.


Õpikutest Margit Kuusk “Suomi selväksi
---
Uuskreeka keelega on võrdlemisi raske. Ilmselt parim lahendus on Wiktonary kreekakeelne versioon Βικιλεξικό. Suur hulk sõnavara ja grammatikat on seal täitsa olemas, kuid pahatihti puudub tõlge teistesse keeltesse. Sellisel juhul olen kombineerinud Βικιλεξικόt Google Translate’iga.


Hetkel on uuskreeka keelt võimalik õppida Tartu Ülikooli Keelekeskuses.
---
Vanaheebrea keele jaoks ilmus eesti keeles hiljuti John Sawyeri “Piibliheebrea keel algajale”. Sama õpikuga õpetatakse vana-heebrea keelt ka Tartu Ülikooli Usuteaduskonnas.
---
Ka vanakreeka keele jaoks on parim tööriist Perseus. Sõnade tervikuid paradigmasid võib leida ka Wiktonarys, kuid see on siiski märksa vaesem kui ladina keele puhul.


Hea sissejuhatuse annab ka classicalmyth.com.


---
Vene keele puhul olen eelkõige kasutanud Wiktonary venekeelset versioonid Викисловарь, kus jällegi on sõna grammatika küll kirjeldatud, kuid tihtilugu puudub tähendus.


Huvi võib pakkuda ka LearningRussian.net ning sealsed Tolstoi ja Dostojevski paralleeltekstid.