Eliithariduse varjuküljed
Meie parimad ülikoolid on unustanud, et põhjus, miks nad eksisteerivad, on, et vormida mõistusi, mitte karjääre.
William Deresiewicz
Et minu hariduses võivad olla mõned augud, ei jõudnud mulle pärale varem kui ma olin umbes 35. Ma olin äsja ostnud maja, torud vajasid parandamist ning torulukksepp seisis minu köögis. Seal ta oli, lühike jässakas tüüp kitsehabeme, Red Sox nokatsi ning tihke Bostoni aktsendiga. Ja korraga ma sain teada, et mul polnud vähimatki aimu, mida öelda kellelegi nagu tema. Nõnda võõras oli tema kogemus mulle, nõnda äraarvamatud tema väärtused, nõnda mõistatuslik suisa tema keel, et mul ei õnnestunud temaga haakuda paari-minutilisse vestlusesse tühjast-tähjast enne kui ta alla tööle läks. Neliteist aastat kõrgharidust, kamalatäis Ivy League-i kraade ning seal ma olin, kange ja juhm, põrmustatud oma enese rumalusest. “Ivy-peetus [1]” ütleb üks minu sõber selle kohta. Ma võiksin pidada vestlusi inimestega teistest maadest, teistes keeltes, kuid ma ei suutnud rääkida selle mehega, kes seisis mu enda kodus.
Pole mingi ime, et mul läks nõnda kaua avastada oma väärõppimise ulatust, sest viimane asi, mida eliitharidus sulle õpetaks, on tema enese puudujäägid. Nagu kaks tosinat aastat Yale’is ning Columbias mulle on näidanud, julgustavad eliitkolledžid väsimatult õpilastel end meelitada selle eest, et nad on seal ning mida seal olemine nendele võib teha. Eliithariduse eelised on tõepoolest vaieldamatud. Sa õpid mõtlema, vähemalt teatud viisidel, ning lood need sidemed, mida on vaja sööstmiseks ellu, mis on külluslik ühiskonna kõige kallimaks peetavates hüvedes. Kaaluda, et samaaegselt kui teatuid võimalusi luuakse, teisi kaotatakse ning et samas kui teatud oskusi arendatakse edasi, teised halvatakse, on - selles kontekstis - mitte ainult pöörane, vaid ka mõeldamatu.
Ma ei räägi õppekavadest või kultuurisõdadest, ameerika vaimu avanemisest või kapseldumisest, poliitilisest korrektsusest, kaanonikujundamisest või millest iganes. Ma räägin kogust sellest süsteemist, milles need võitlused läbi mängitakse. Mitte ainult Ivy League’ist ja nendele analoogsetest institutsioonidest, vaid samuti nendest mehhanismidest, mis sind sinna üldse toovad: era- ning jõukatest avalikest “toitja” -koolidest, üha kasvavast tuutorite, ettevalmistuskursuste ning täiendamisprogrammide parastruktuurist, kogu sisseastumishullusest ning kõigest, mis selleni viib või on sellest tulenev. Sõnum, nagu alati, on vahendajaks. Enne, pärast ning ka eliitkolledži klassiruumi sees, juurutatakse tervet väärtuste süsteemi. Mida teravamaks muudab globaliseerumine majanduslikku ebakindlust, seda rohkem panustame me - õpilaste, vanemate, ühiskonnana - tohutusse haridusliku eelise aparaati. Et nõnda palju varasid on pühendatud eliitakadeemilisse ärisse ning nõnda palju inimesi rüseleb piiratud ruumi järele redeli tipus, on väärt küsida, mis täpselt on see kasu, mida sa lõpuks saad - mida me kõik saame, sest eliitkoolide tänased õpilased - nagu nende institutsioonid kunagi ei väsi tuletamast meelde - on homsed juhid.
Eliithariduse esimene varjukülg, nagu ma sellel päeval köögis õppisin, on sinu muutmine suutmatuks rääkimises inimestega, kes pole nagu sina. Eliitkoolid uhkustavad oma mitmekesisuse üle, kuid see mitmekesisus on peaaegu täielikult etnilisuse ja rassi küsimus. Vaadates asja sotsiaalse klassi perspektiivist, on need koolid paljuski - tõepoolest, üha rohkem - homogeensed. Külastage ükskõik missuguse eliitkooli kampust meie suurepärases riigis ning te võite väriseda rõõmust südantsoojendava vaatepildi ees, et valgete ärimeeste ning spetsialistide lapsed õpivad ja mängivad üheskoos mustade, aasia ning latiino ärimeeste ja spetsialistide lastega. Samaaegselt - sest need koolid kipuvad kultiveerima liberaalseid seisukohti - jätavad nad õpilased paradoksaalsesse olukorda, tahtes kosta töölisklassi eest, suutmata pidada lihtsat vestlustki kellegiga selle klassi seest. Meenutage kasvõi kahte viimast demokraatliku partei presidendikandidaati, Al Gore ning John Kerry: üks Harvardist, teine Yale’ist, mõlemad korralikud, siirad, intelligentsed mehed, mõlemad absoluutselt võimetud kõnelema laiema valijaskonnaga.
Kuid tegemist ei ole ainult klassiküsimusega. Minu haridus õpetas mind uskuma, et inimesed, kes ei läinud Ivy League’i või võrdväärsesse kooli, ei ole vestlust väärt, sõltumata nende klassist. Me olime “parimad ja helgeimad”, nagu need kohad öelda armastavad, ning kõik teised olid, noh, midagi muud: vähem paremad, vähem helgemad. Ma õppisin tegema seda pisikest mõistvat peanoogutust, seda kergelt kaasa tundvat “oh”-i kui inimesed ütlesid mulle, et nad käisid vähem prestiižes kolledžis. (Oleksin ma läinud Harvardisse, oleksin ma õppinud ütlema “Bostonis” kui mult oleks küsitud, kus ma õppimas käisin - Cambridge’i versioon noblesse oblige’ist.) Ma ei õppinud kunagi, et on olemas tarku inimesi, kes ei käi eliitkolledžites - tihti just klassipõhjuste tõttu. Ma ei õppinud kunagi, et on olemas tarku inimesi, kes ei olegi käinud kolledžis.
Ma ei õppinud samuti, et on olemas tarku inimesi, kes ei ole “targad.” Intelligentsuse erinevate vormide olemasolu on tavapärane [idee], kuid kuipalju eliitkoolidele ka ei meeldiks piserdada oma sissetulevaid klasse mõne piisa näitlejate või viiuldajatega, valivad ja arendavad eliitkoolid üht ainsat intelligentsuse vormi: analüütilist. Kuigi see kehtib üldiselt kõigi ülikoolide kohta, on eliitkoolid - just kuna nende õpilased (ja teaduskonnad ning administraatorid) omavad seda tüüpi intelligentsi nõnda kõrgel tasemel - märksa aldimad eirama teiste [intelligentsustüüpide] väärtust. On loomulik, et hinnatakse, mida omatakse enim ja mis kõige rohkem aidanud kaasa edus. Kuid sotsiaalne ja emotsionaalne intelligentsus ning loominguline võimekus - kui nimetada ainult kolme teistsugust vormi - ei ole jaotatud eelkõige haridusliku eliidi hulka. “Parimad” on säravaimad ainult ühes kitsas tähenduses. Selle avastamiseks on vaja sattuda eemale hariduslikust eliidist.
Kuidas on aga lugu inimestega, kes pole helged mitte üheski mõttes? Mul on sõber, kes läks Ivy League’i kolledžisse pärast lõpetamist tüüpilisest keskpärasest avalikust keskkoolist. Taolises koolis käimise üks eeliseid, ta kord ütles, on, et see õpetab sulle suhestumist rumalate inimestega. Mõned inimesed on targad eliitkolledži-viisil, mõned on targad teistel viisidel ning mõned inimesed polegi targad. Peaks olema piinlik, kui ei osata nendega rääkida, kui kas siis ainult selle pärast, et inimestega rääkimine on ainus viis nende tundma õppimiseks. Elitaarsed institutsioonid peaksid väidetavalt pakkuma humanistliku haridust, kuid humanismi esimene printsiip on Terentiniuse; “mitte miski inimlik pole mulle võõras.” Eliithariduse esimene varjukülg on see kui väga suurt hulka inimesi ta sinust võõrandab.
Teine varjukülg on, enesestmõistetav minu öeldus, et eliitharidus juurutab eksitavat eneseväärtuste tunnet. Eliitkolledžisse sisse saamine, eliitkolledžis olemine ning eliitkolledžis käimine - kõik hõlmavad arvulisi pingeridu: SAT, GPA, GRE [2]. Sa õpid mõtlema endast nende numbrite raames. Nad hakkavad omama tähtsust mitte ainult sinu saatuses, vaid ka sinu identideedis, mitte ainult sinu identiteedis, vaid ka sinu väärtuses. On öeldud, et mida need testid tegelikult mõõdavad, on sinu oskust teha teste. Probleem tekib, kui õpilasi julgustatakse unustama seda tõde, kui akadeemiline suurepärasus muutub suurepärasuseks mingis absoluutses tähenduses, kui “mingis asjas parem” muutub lihtsalt “paremaks”.
Pole midagi väära uhkuse tundmises oma intelligentsist või teadmistest. Midagi väära on aga selles üleoleku ja eneseõnnitluse tundes, millele eliitkoolid aitavad kaasa esimesest hetkest kui nende paksud ümbrikud jõuavad postkasti. Esimesest nädalast lõpetamiseni on sõnum endastmõistetav igas hääletoonis ja peahoiakus, igas kooli vanas traditsioonis, igas artiklis kooli ajalehes, igas dekaani kõnes. See sõnum on: Te olete saabunud. Teretulemast klubisse. Ning lisanduv järeldus on samavõrd selge: Te väärite kõike, mida Teie kohalolu siin võimaldab Teil saavutada. Kui inimesed ütlevad, et eliitkoolidel on tugev õiguse tunnetus, tähendab see seda, et need õpilased arvavad, et nad väärivad rohkem kui teised inimesed, sest nende SAT tulemused on kõrgemad.
Yale’is - ning kahtlemata ka teistes paikades - on sõnum kinnistunud piinlikult otsestes väljendustes. Ülikooli füüsiline kuju - tema kvadraadid ja residentaalkolledžid gooti stiilis kivifassaadidega ning sepistatud raudustega - on kehtestatud suletud väravaga ümbritseva müüri sees. Kõik kannavad kaasas ID-kaarte, mis määravad, missugustest väravatest nad võivad siseneda. Värav on, teisisõnu, teatud tüüpi ülimuslik metafoor - sest Yale’i ülikooli, nagu ka iga teise eliitkooli, sotsiaalne vorm on kehtestatud samal viisil. Eliitkolledžid on müüriga ümbritsetud valdused, mida valvavad suletud väravad, kust sissepääs on lubatud ainult valitud vähestele. Osavus, millega tudengid võtavad sisse selle õppetunni ilmneb nende apluses veel uute väravate loomises nende väravate sees, veel suurema eksklusiivsuse erilised riigid - Yale’is on nendeks kuulsad salajased ühingud või - nagu neid arvatavasti nimetama peaks - avalikud salajased ühingud, sest tegelik salajashoidmine kaotaks nende eesmärgi. Pole mõtet inimeste välja jätmises kui nad ei tea, et nad on välja jäetud.
Üks eliithariduse suurtest vigadest on, seega, et see õpetab sind arvama, et intelligentsuse ja akadeemilise saavutuse mõõdupuud on mingisuguse moraalse või metafüüsilise väärtuse mõõdupuud. Kuid nad pole seda. Eliitkoolide lõpetanud ei ole väärtuslikumad kui rumalad inimesed või andetud inimesed või isegi laisad inimesed. Nende valu ei valuta rohkem. Nende hinged ei kaalu rohkem. Kui ma oleksin usklik, ütleksin ma, et Jumal ei armasta neid rohkem. Poliitilised implikatsioonid peaksid olema selged. Nagu ütles John Ruskin, et vanem eliit, krabamas kokku, mida suudab, pole sellest vähem halb kui krabamine toimub mõistuse, mitte rusikate, jõuga. “Tööd peab alati olema,” ütleb Ruskin, “ja töö juhte peab alati olema... [Kuid] on erinevus töö juhiks olemisel ning töö kasumi võtmisel.”
Poliitilised implikatsioonid ei lõppe seal. Eliitharidus mitte ainult ei juhata teid ülemklasside sekka; see õpetab teid ka eluks, mida te hakkade elama kui te sinna jõuate. Ma ei mõistnud seda enne, kui ma hakkasin võrdlema oma kogemust ja - veel enam - minu õpilaste kogemusi, ühe minu sõbra kogemusega, kes läks Cleveland State’i. Tähtajad ning kohalolemisnõuded küll eksisteerivad kohtades nagu Yale, kuid keegi ei võta neid väga tõsiselt. Ajapikendused on võimalikud küsimise peale; ähvardused puudumiste eest hindest punkti maha võtta viiakse täide harva, kui üldse. Teisisõnu, üliõpilased kohtades nagu Yale omavad lõputut hulka teisi võimalusi. See ei kehti üldse kohtades nagu Cleveland State. Minu sõber sai kunagi D tunnis, mida ta oli muidu sooritamas A peale, sest tal oli vahetus ettekandijana ja oli sunnitud andma ära oma kursusetöö tund aega hiljem.
Tegemist võib olla äärmusliku näitega, kuid see oleks mõeldamatu eliitkoolis. Samavõrd mõeldamatu, et tal polnud kellelegi edasi kaevata. Tudengitel kohtades nagu Cleveland State - erinevalt nendest, kes on kohtades nagu Yales - ei ole rühmatäit nõuandjaid, tuutoreid ning dekaane kellele kirjutada vabandusi hilinenud tööde kohta, kellelt küsida täiendavat abi kui vaja, kes korjaksid nad üles kui nad kukuvad maha. Nad saavad oma hariduse hulgimüügist, ükskõikselt bürokraatialt; see ei ulatata neile käsitsi pakitud pakikestes naeratava ametniku poolt. On vähe - kui üldse - võimalusi taolisteks sidemesteks, mida ma nägin oma õpilasi regulaarselt saamas - klassitunnid külas olevate võimuliigutajatega, õhtusöögid välismaiste aukandjatega. On samuti vähe - kui üldse - erilisi fonde, mis - kohtades nagu Yale - on saadaval külluses: reisistipendiumid, teadusstipendiumid, tulemusgrandid. Igal aastal minu osakond Yale’is autasustab tosina rahalise auhinnaga kõike esmakursuslaste esseedest lõpuklassi projektideni. Sellel aastal [3] tuli neid auhindu kokku 90 000 dollari jagu - seda ainult ühes osakonnas.
Tudengid kohtades nagu Cleveland State ei saa A-sid lihtsalt töö ärategemise eest. Hiljuti on toimunud palju käteväänamist hinnete inflatsiooni üle ja tegemist on skandaaliga. Kuid kõige skandaalsem selle juures on, kuivõrd ebaühtlane see on olnud. Nelikümmend aastat tagasi, keskmine GPA nii avalikes kui eraülikoolides oli umbes 2.6, ikka veel üsna lähedane traditsioonilisele B-/C+ kõverjoonele. Selles ajast saati on see läinud üles kõikjal, kuid üldsegi mitte sama koguse jagu. Keskmine GPA avalikus ülikoolis on praegusel ajal umbes 3.0 ehk B; eraülikoolides on see 3.3, ainult natukene vähem B+-st. Ning enamustes Ivy League’i koolides on see lähemal 3.4-le. Kuid on alati tudengeid, kes ei tee tööd või kes võtavad aineid kaugel oma erialast (ajaviiteks või et täita nõudeid) või kes polegi standartidele vastavad (atleedid, pärandtudengid [4]). Koolis nagu Yale ootavad tudengid, kes tulevad klassi ja töötavad kõvasti, vähemalt A--st. Ning enamik ajast nad selle ka saavad.
Lühidalt, viis, kuidas tudengeid koheldakse, harjutab neid nende sotsiaalse positsiooniga, mille nad hõivavad pärast lõpetamist. Koolides nagu Cleveland State õpetatakse neid positsioonide jaoks kusagil klassisüsteemi keskkohas, ühe või teise bürokraatia sügavuses. Neile seatakse tingimuseks elu, kus on vähe teisi võimalusi, pole pikendusi, vähene toetus, kitsad võimalused - elu alluvuses, järelvalve ja kontrolli all, tähtaegade, mitte juhtnööride elu. Kohtades nagu Yale toimub, loomulikult, vastupidine. Eliidile meeldib mõelda end kuuluvat meritokraatiasse, kuid see vastab tõele ainult teatud piirini. Väravast läbi saamine on väga keeruline, kuid kui sa juba kord seal oled, on peaaegu võimatu midagi teha, et sind visataks välja. Mitte ka kõige armetum akadeemiline läbikukkumine, mitte ka kõige riivatum palgitarism, mitte ka kaasõpilase ähvardamine füüsiliste vigatustega - olen kuulnud kõigest kolmest - ei too kaasa sinu väljaheitmist. Meelsus on, et, noh, see poleks ju lihtsalt aus - teisisõnu, endiste koolipoiste ennastkaitsev võrgustik, isegi kui see nüüd hõlmab tüdrukuid. Eliitkoolid kasvatavad üles suurepärasust, kuid nad ühtlasi kasvatavad, mida üks minu tuttav endine Yale’i teise astme üliõpilane nimetab “õigustatud keskpärasuseks [5]”. A on suurepärasuse tunnus, A- õigustatud keskpärasuse oma. Tegemist on järjekordse metafooriga, mitte niivõrd hindega kui lubadusega. See tähendab, ära muretse, me hoolitseme sinu eest. Sa pole ehk küll nüüd nii hea, kuid sa oled piisavalt hea.
Siingi peegeldab kolledž viisi, kuidas töötavad asjad täiskasvanute maailmas (kui see just ei toimu teistpidi). Eliidile on alati veel üks pikendus - kaustioni vastu vabastamine, andeksandmine, lühike külaskäik taastusravisse - alati piisavalt kontakte ning eristipendiumieid - maaklubi, konverents, aastalõpu boonus, dividend. Kui Al Gore ning John Kerry esindavad üht eliitharidusele iseloomulikku saadust, siis George W. Bush esindab teist. Pole ime, et meie praegune president, õigustatud keskpärasuse aposteoos, käis Yale’is. Õigustatud keskpärasus on tõepoolest tema administratsiooni juhtimise põhimõte, kuid nagu Enron ning WorldCom ning teised dot-com mulli lõhkemise skandaalid tõestasid, kehtib sama juhtimise põhimõte ka korporatiivses Ameerikas. Kopsakad palgad, mida makstakse alatöötavatele tegevdirektoritele on täiskasvanute versioon A--st. Igaüks, kes mäletab haavata saanud pühasust, millega Kenneth Lay tervitas arusaama, et ta peaks olema vastutav oma tegude eest, mõistab selle küsimuse mentaalsust - usk, et kui sa juba kord klubis oled, on sul Jumala-antud õigus klubisse ka jääda. Kuid teil pole vaja mäletada Ken Lay-d, sest kogu asi mängiti taaskord läbi möödunud aastal Scooter Libby juhtumis, järjekordne Yale’i mees.
Kui üks eliithariduse varjukülgedest on ahvatlus, mida ta pakub keskpärasusele, siis teine on ahvatlus, mida ta pakub turvatundele. Kui vanemad selgitavad, miks näevad nad nõnda palju vaeva andmaks oma lastele parimat võimalikku haridust, nad alati ütlevad, et võimaluste pärast, mida see haridus avab. Kuid kuidas on lugu võimalustega, mida ta sulgeb? Eliitharidus annab võimaluse olla rikas - mis on, lõppude lõpuks, millest me räägimegi - kuid see võtab ära võimaluse mitte olla rikas. Ometigi on võimalus mitte olla rikas üks suurepärasemaid võimalusi, millega noored ameeriklased on õnnistatud. Me elame ühiskonnas, mis on iseenesest juba nii rikas, et see võimaldab korralikku äraelamist tervetele inimklassidele, mis teistes riikides eksisteerivad (või eksisteerisid varasemal ajal) vaesuse - või siis vähemalt puuduse - piiril. Ameerika Ühendriikides on võimalik elada mugavalt ära nii kooliõpetaja, kogukondliku organisaatori, tsiviilõiguste advokaadi kui kunstnikuna - see tähendab, mugavalt äraelamise mõistliku definitsiooni raames. Peaks elama tavalises majas Manhattani korteri või Los Angelese häärberi asemel; peaks sõitma BMW või Hummeri asemel Hondaga; peaks käima puhkusel Floridas Barbadose või Pariisi asemel, kuid mida loevad sellised ohverdused võimaluse eest teha tööd, millesse sa usud, sobid ja armastad iga päev oma elus?
Ometigi on tegemist täpselt selle võimalusega, mille eliitharidus ära võtab. Kuidas saaksin ma olla kooliõpetaja - kas see poleks mitte minu kalli hariduse raiskamine? Kas ma ei oleks nõnda raiskamas neid võimalusi, mille nimel minu vanemad nõnda raskesti vaeva nägid? Mida mõtleksid minust minu sõbrad? Kuidas ma saaksin vaadata näkku klassikaaslastele meie 20 aasta kokkutulekul kui nad on kõik rikkad advokaadid või tähtsad inimesed New Yorgis? Ning küsimus, mis kõige selle taga peitub: kas see asi poleks minu jaoks liiga labane? Seega, terve võimaluste maailm sulgub ja jääd ilma oma tegelikust kutsumusest.
See ei tähenda, et eliitkolledžite tudengid kunagi ei võta riskantsemaid või vähem tulusaid suundi pärast lõpetamist. Kuid isegi kui nad seda teevad, kipuvad nad alla andma kiiremini kui teised. (Ärgem isegi kaalu võimalust, et priviligeeritud taustaga lapsed ei lähekski üldse kolledžisse või venitaksid sisseastumisega mitu aastat, sest kuitahes sobilikud taolised võimalused mõnikord ka pole, meie jäik hariduskeskne mõttelaad asetab nad väljaspoole võimalustemaailmast - see on põhjus, miks nõnda palju noori lähevad ära kolledžisse unes kõndima, teadmata mida nad seal teevad.) See ei näi olevat loogiline, eriti kuna tudengid eliitkoolidest kipuvad lõpetama väiksemate võlgadega ja võivad suurema tõenäosusega mõnda aega perekonna rahakoti pealt elada. Ma ei olnud ise sellest fenomenist teadlik kuni ma kuulsin sellest paari teise astme üliõpilase käest minu osakonnas, üks Yale’ist, teine Harvardist. Nad rääkisid luule kirjutamisest, kuidas nende sõbrad kolledžist olid aasta või paari jooksul sellest loobunud samas kui inimesed, keda nad tundsid vähem prestiižetest koolidest sellega jätkuvalt veel tegelesid. Miks peaks see nii olema? Sest tudengid eliitkoolidest eeldavad edu ja nad eeldavad seda kohe. Nad pole - definitsiooni järgi - kogenud midagi muud ning nende enesekuvand on ehitatud ümber nende suutlikusel olla edukas. Idee mitte olla edukas kohutab, viib segadusse ning võidab neid. Nad juhinduvad kogu oma elu läbikukkumise hirmust - tihti, esmajärgus, nende vanemate läbikukkumise hirmust. Esimene kord, kui ma põrusin testiga, ma tundsin, et ma ei teadnud enam, kes ma olin. Teine kord oli lihtsam; ma hakkasin mõistma, et läbikukkumine ei ole maailmalõpp.
Kuid kui sa kardad põruda, kui sa kardad võtta riske, hakkab see selgitama viimast ja kõige laiduväärsemat eliithariduse varjukülge: et see on sügavalt anti-intellektuaalne. See võib näida vastunäidustatuna. Kas pole mitte eliitkoolide lapsed kõige targemad üldse, vähemalt kitsas akadeemilises mõistes? Kas nad ei näe rohkem vaeva kui kõik teised - tõepoolest, rohkem kui ükski eelnev põlvkond? On küll. Näevad küll. Kuid olla mõtlemisvõimeline ei ole sama, mis olla tark. Olla mõtlemisvõimeline tähendab rohkemat kui oma kodutöö ära tegemist.
Kui nõnda vähe noori tulevad kolledžisse seda mõistes, pole see ime. Nad on süsteemi tulemus, mis palub harva neil mõelda millelegi suuremale kui nende järgmine ülesanne. Süsteem unustas neid õpetada teekonnal prestiižete tunnustuste ning hästitasutavate tööde poole, et kõige tähtsamaid saavutusi ei saa mõõta tähe, numbri või nimetusega. Ta unustas, et hariduse tegelik eesmärk on vormida mõistusi mitte karjääre.
Olla intellektuaal tähendab eelkõige olla kirglik ideedest - ja mitte ainult semestri välteks, õpetaja meeleheaks ning hea hinde saamise nimel. Sõber, kes õpetab Connectuti ülikoolis, kord kurtis mulle, et tema õpilased ei mõtle oma peaga. Noh, ma ütlesin, Yale’is mõtlevad küll, aga ainult kuna nad teavad, et me neilt seda tahame. Mul on olnud palju suurepäraseid tudengeid Yale’is ning Columbias - säravad, mõtlikud, loomingulised noored, kellega vestelda ja kellelt õppida on olnud nauding. Kuid enamik nendest näivad rahulduvat nende piirjoonte sees värvimisega, mis nende haridus on neile ette tõmmanud. Ainult pisike vähemus on näinud haridust osana suuremast intellektuaalsest teekonnast, on lähenenud vaimutööle palveränduri hingega. Need vähesed kipuvad näima veidrikutena ja seda mitte kuna ülikooli toetus nende tegemistele erakordselt suur oleks. Kohad nagu Yale, nagu üks nendest mulle sõnastas, ei ole edendavad [keskkonnad] otsijatele.
Kohad nagu Yale lihtsalt ei olegi püstitatud selleks, et aidata tudengitel küsida suuri küsimusi. Ma arvan, et pole kunagi olnud intellektualismi kuldajastut Ameerika ülikoolis, kuid 19. sajandil oli tudengitel vähemalt võimalus kuulda taoliste küsimuste püstitamist kabelis või kirjandusseltides ja väitlusklubides, mis kampuses edenesid. Enamiku 20. sajandi vältel, üheskoos humanistlike ideaalide kasvuga Ameerika kolledžites, võisid tudengid sattuda vastastikku suurte küsimustega nende professorite tundides, kes omasid tugevat pedagoogilist missioonitunnet. Taolisi õpetajaid veel on selles riigis, kuid akadeemilise proffesionaliseerumise üha süngemad kitsikused on nad eliitülikoolides sama hästi kui välja suretanud. Tipmiste teadusasutuste professoreid hinnatakse ainuüksi nende akadeemilise töö kvaliteedi põhjal; õpetamisele pühendatud aeg on kaotatud aeg. Kui tudengid soovivad usku pöördumise laadset kogemust, kõlbab neile pigem vabade kunstide kolledž.
Kui eliitülikoolid kiitlevad, et nad õpetavad oma tudengitele kuidas mõelda, mõtlevad nad, et nad õpetavad nendele juuras või meditsiinis või äris eduks vajalikke analüütilisi ning retoorilisi oskusi. Kuid humanistlik haridus peaks olema sellest enamat, nagu ülikoolid ikka veel häguselt mäletavad. Seega, kui õpilased jõuavad kolledžisse, kuulevad nad paar kõne sellest, et nad esitaksid suuri küsimusi ning kui nad lõpetavad, kuulevad nad veel paar kõne sellest, et nad esitaksid suuri küsimusi. Ning vahepeal veedavad nad neli aastat, võttes kursusi, mis treenivad neid küsima väikesi küsimusi - spetsialiseeritud kursused, mida õpetavad spetsialiseerunud õppejõud mõeldud spetsialiseerunud tudengitele. Kuigi arusaam avarusest on ilmne ainuüksi juba vabade kunstide hariduse [6] idees, valib sisseastumisprotsess üha enam noori, kes on juba hakanud endast mõtlema spetsialiseerumise raamides - noor ajakirjanik, võrsuv astronoom, keeltegeenius. Me löntsime, isegi eliitülikoolides, ilustatud ametikoolituse poole.
Tõepoolest, tegemist näib olevat täpselt sellega, mida need koolid tahavad. On põhjus, miks eliitkoolid räägivad juhtide, mitte mõtlejate, koolitamisest - võimu hoidjate, mitte selle kriitikute. Sõltumatu mõistus on sõltumatu kõiksugusest truudusest ning eliitkoolid, kes saavad suure osa oma eelarvest vilistlaste annetustest, on kõvasti huvitatud institutsionaalse lojaalsuse edendamisest. Nagu üks minu teine sõber - kolmandat põlvkonda Yale’ist - ütleb, on Yale’i ülikooli eesmärk toota Yale’i vilistlasi. Muidugi selleks, et süsteem töötaks, vajavad need vilistlased raha. Pikaaegset nihkumist humanitaaria ning üldteaduslike erialade juurest rohkem praktiliste - nagu informaatika või majandus - poole on Yale’is kaasa aidatud administratiivse ükskõiksusega. Kolledži karjäärinõustajal on vähe öelda tudengile, kes ei ole huvitatud juurast, meditsiinist või ärist ning eliitülikoolid ei tee midagi heidutamaks suurt hulka oma lõpetanuid, kes panevad hariduse kasutusse Wall Streetil. Pigem näitavad nad kätte isegi suuna. Vabade kunstide ülikool on muutumas korporatiivseks ülikooliks, tema raskuskese nihkumas tehniliste valdkondade poole kus akadeemilist kompetentsust saab realiseerida tulusates ärivõimalustes.
Pole ime, et need vähesed tudengid, kes on kirglikud ideedest, leiavad end isoleeritult ning segaduses. Ma rääkisin ühe nendest eelmiselt aastal tema huvist saksa romanikute bildungi - hinge ülesehitamise - ideesse. Kuid, ütles ta - ta kuulus sel ajal lõpuklassi - on raske ehitada oma hinge, kui kõik sinu ümber üritavad enda oma maha müüa.
Ometigi eksisteerib intellektuaalse elu mõõde, mis asub kõrgemal kirest ideede järele, kuigi niivõrd põhjalikult on meie kultuur saneeritud sellest, et pole üllatav kui see lasub väljaspool isegi minu kõige valvsamate tudengite ulatust. Pärast intellektuaali idee esile kerkimist 18. sajandil on see, oma olemuses, omanud pühendumist ühiskondlikule muutumisele. Intellektuaaliks olemine tähendas mõtlemist hea ühiskonna nägemuse suunas ning siis selle nägemuse realiseerimist võimuloljatega tõtt rääkides. See tähendas minemist vaimsesse eksiili. See tähendas lahti ütlemist - üksildases vabaduses - Jumalast, riigist ning Yale’ist. Selleks läheb vaja enamat kui pelk intellekt; selleks läheb vaja kujutlusvõimet ning julgust. “Ma ei karda teha viga,” ütleb Stephen Dedalus [7], “isegi suurt viga, elukestvat viga ja ehk igavikulistki mitte.”
Intellektuaaliks olemine algab mõtlemisega väljaspool oma ja neid peale sundiva süsteemi eeldusi. Kuid tudengid, kes lähevad eliitkoolidesse, on täpselt seda tüüpi, kes on kõige paremini õppinud töötama süsteemisisiseselt, niiet on peaaegu võimatu neil näha sellest välja või et selline võimalus üldse olemas on. Juba ammu enne kolledžisse jõudmist on nad muutnud end maailmaklassi rõngast läbihüppajateks ning õpetajate lemmikuteks, saades A-sid igas aines ükskõik kui igavaks pidasid nad õppejõudu või mõttetuks ainet, toppides juurde 8 või 10 klassivälist tegevust, sõltumata sellest, mida nad tahtnuks teha oma vaba ajaga. Paradoksaalsel kombel võib olukord olla parem teisejärgulistes koolides ning eriti, taaskord, vabade kunstide kolledžites kui prestiižetes ülikoolides. Mõned tudengid satuvad sellistesse koolidesse, sest nad on täpselt nagu tudengid Harvardis või Yale’is, ainult vähem andekad või motiveeritud. Kuid teised satuvad sinna, sest nende vaim on märksa sõltumatum. Nad ei saanud ainult A-sid, sest nad ei vaevunud endast andma igas klassis kõike. Nad keskendusid nendele [ainetele], mis tähendasid neile kõige rohkem või ühele ainsale tugevale klassivälisele kirele või projektidele, mil ei olnud midagi pistmist kooliga või ei näinuks isegi head välja kooli sisseastumistaotlusel. Võib-olla nad lihtsalt istusid oma toas, lugedes palju ning kirjutades oma päevikusse. Tegemist on seda sorti noortega kes on pärast kolledžisse jõudmist tõenäoliselt rohkem huvitatud inim- mitte koolivaimsusest ning mõtlevad kolledžist võtta kaasa küsimusi, mitte resumeedesid.
Minu Yale’is õpetamise ajal rabas mind, kui ühesugused kõik näevad. Väga harva näeb hipisid, punkareid või kunstikooli tüüpi inimesi ning kolledžis, mis 80nendatel oli tuntud kui Gay Ivy, väheseid avalikult lesbisid ja mitte ühtegi transseksuaali. Nohikud ei näi üldsegi nohiklikud, moenoored mängivad pigem tagasihoidliku elegantsuse peale. Kolmkümmend-kaks maitset, kõik vaniljed. Kõige elitaarsemad koolid on muutunud kitsa ja lämmatava normaalsuse paikadeks. Kõik tunnevad survet säilitada teatud välimus - ja mõju - mis käib käsikäes saavutusega. (Riietu eduks, manusta eduks. [8]) Ma tean pikaaegsest nõustajakogemusest, et mitte iga Yale’i tudeng ei ole sobiv ja hästikohanenud, mistõttu on täpselt murettekitav, et nad nõnda käituvad. Normaalsuse türannia lasub neil vast väga raskelt. Üheks tagajärjeks on, et need, kes ei saa hakkama programmiga (ja need kipuvad olema vaesema taustaga tudengid), tihti liiguvad vastupidisesse suunda, kaldudes rahulolematuse ja enesehävitamise äärmustesse. Kuid teisel tagajärjel on tegemist selle suure enamusega, kes programmiga hakkama saavad.
Ma andsin mitu aastat tagasi loengut sõprusest. Ühel päeval arutasime me Virginia Woolfi romaani Lained, mis järgneb sõprade grupile lapsepõlvest keskeani. Keskkoolis armub üks nendest teisse poissi. Ta mõtleb: “Kellele saan ma paljastada oma kire pakilisust?... Pole kedagi - siin nende hallide võlvide ja oigavate tuvide ja lustlike mängude, traditsiooni ning matkimise vahel, kõik nõnda osavalt organiseeritud, et vältida üksinda tundmist.” Päris hea kirjeldus eliitkooli kampusest, sealhulgas see osa, mis räägib üksinda olemise mittelubamisest. Mida arvavad minu õpilased sellest, tahtsin ma teada? Mida tähendab minna kooli kohas, kus sa pole kunagi üksi? Noh, ütles üks nendest, ma tunnen end ebamugavalt üksinda oma toas istudes küll. Isegi kui ma pean kirjutama tööd, teen ma seda sõbra juures. Sellel samal päeval, juhtumisi, tegi üks teine õpilane ettekannet Emersoni esseel sõpruse kohta. Emerson ütleb, ta väitis, et üks sõpruse ülesannetest on varustada sind üksinduse jaoks. Kui ma küsisin oma õpilastelt, mida nad arvavad see tähendas, üks nendest katkestas mind, et ütelda, oodake korra, milleks on üksindust üldse vaja. Mida saab teha üksinda, mida ei saa teha sõbraga?
Niiet seal nad olid: üks noor inimene, kes oli kaotanud võime olla üksinda ning teine, kes ei suutnud näha selle mõtet. Viimasel ajal on olnud palju juttu privaatsuse kadumisest, kuid samavõrd õnnetu on selle lisand, üksinduse kadumine. Tavatses olla vanasti, et sul ei olnud alati võimalik saada kokku oma sõpradega, isegi kui sa tahtsid. Praegu on aga tudengid alalises elektroonilises ühenduses, neil ei tekita kunagi probleeme üksteise leidmisega. Kuid ei saa öelda, et nende kompulsiivne seltsivus võimaldab neil arendada sügavaid sõprusi. “Kellele saan ma paljastada oma kire pakilisust?”: mu õpilane oli oma sõbra toas kirjutamas tööd, mitte pidamas temaga avameelset vestlust. Tal arvatavasti polnud selleks aega; tõepoolest, teisedki tudengid ütlesid mulle, et nad avastasid oma kaaslased liiga hõivatud läheduse jaoks.
Mis juhtub kui hõivatus ja seltsivus ei jäta enam ruumi üksinduse jaoks? Suutlikus tegeleda enesevaatlusega, ma ütlesin oma õpilastele sel päeval, on intellektuaalse elu elamise jaoks hädavajalik eeltingimus ning enesevaatluse hädavajalik eeltingimus on üksindus. Nad seedisid seda hetk ning siis üks nendest ütles, koitva eneseteadlikkusega: “Seega, kas Te ütlete, et me kõik oleme nagu väga eeskujulikud lambad?” Noh, ma ei tea. Kuid ma tean, et mõistuselu elatakse üks mõistus korraga: üks üksik, skeptiline, vastustav mõistus korraga. Parim koht selle harimiseks ei ole haridussüsteemi sees, mille tegelik eesmärk on klassisüsteemi taastootmine.
Maailm, mis tootis John Kerry ning George Bushi on tõepoolest andmas meile meie järgmise põlvkonna juhte. See noor, kes kuhjab oma ainepunkte eelviimasel aastal või toimetab kolme kampuse väljaannet samal ajal korraga kahte eriala võttes, see noor, keda kõik tahavad oma kolledžis või juurakoolis, kuid keda keegi ei taha oma klassiruumis, see noor, kellel ei ole hetkegi hingamiseks, rääkimata mõtlemiseks, juhib peagi korporatsiooni või institutsiooni või valitsust. Tal on olemas palju saavutusi, kuid vähe kogemusi, palju edu, kuid mitte visiooni. Eliithariduse varjuküljeks on, et see on andnud meile selle eliiti, mis meil on, ning selle eliidi, mis meil hakkab olema.
---
[1] Ivy retardation
[2] Scolastic Aptitude Test, Grade Point Average, Graduate Record Examinations
[3] 2008
[4] legacies ehk õpilased, kes on võetud vastu oma perekondlike sidemete tõttu.
[5] entitled mediocrity
[6]Kasutatud on liberal arts, mille - siinkohal, moodsa tähenduse - all mõeldakse üldisi teadmisi laiendavat ning mõtlemisvõimet arendavat kõrgharidust (vastandina praktilisemat laadi spetsialiseerunud haridusele). Mõiste väljendub kõige paremini vabade kunstide kolledži (liberal arts college) kontekstis, mis on ülikoolist väiksem, vahetum ja paindlikema ainekavadega asutus.
[7] Võtmetegelane James Joyce’i raamatutes Kunstniku portree noore mehena ning Ulysseus ja Joyce’i loomingus laiemalt. Antud tsitaat pärineb raamatust Kunstniku portree noore mehena.
[8] medicate for success - mõeldud on ravimite või muude ainete sissevõtmist parema läbilöömise nimel.
William Deresiewicz on esseist ja kriitik. Tema raamat A Jane Austen Education: How Six Novels Taught Me About Love, Friendship, and the Things That Really Matter avaldati aprillis 2010.
