Tuesday, November 22, 2011

Tõlge: T. S. Eliot - Tähetarkade teekond

Tähetarkade teekond

„See oli meile külm tulemine,
Just aasta halvimal ajal
Reisiks ja nõnda pikaks reisiks:
Tee on sügav ja ilm terav,
Päris talve südames.“
Ja tusased, vermejalgsed, kangekaelsed kaamlid,
Lebamas sulavas lumes.
Oli aegu, kui kahetsesime
Suvepaleesid nõlvadel, terrasse,
Ja siidis tüdrukuid toomas šerbetti.
Siis kiruvad ja nurisevad kaamlimehed
Jooksmas ära, ja tahtmas oma viina ja naisi,
Ja öötuled kustumas ja varjupaiga puudus,
Ja linnad vaenulikud ja ebasõbralikud
Ja külad räpased, nõudmas kõrgeid hinde:
See oli meile raske aeg.
Lõpuks eelistasime reisida läbi öö
Magades viivudes,
Hääled laulmas meie kõrvis, öeldes,
Et see kõik on rumalus.

Siis koiduks jõudsime alla, mõõdukasse orgu,
Märg, lumepiirist madalam, rohelusest lõhnav;
Voolavad ojad ja vesiveski tagumas pimedust,
Ja kolm puud madalal taeva all,
Ja valge vana hobune kappas ära aasal.
Siis jõudsime võõrastemajani, veinilehed üle uksepiida
Avatud uksel kuus kätt mängimas hõbeda peale täringuid
Ja jalad tagumas veini tühju lähkreid
Kuid informatsiooni ei olnud, ja jätkasime seega
Ja saabusime õhtul, ega hetkegi liig vara
Leides koha; see oli (võiks öelda) rahuldav.

Kõik see toimus ammu, ma mäletan,
Ja ma teeksin seda uuesti, kuid pannud kirja
Seda pannud kirja
Seda: kas olime juhitud kogu see tee
Sünni või Surmani? Oli Sünd, kindlasti,
Meil oli tunnistust ja kahtlemata. Olin näinud sündi ja surma,
Kuid arvanud, et on teisiti; see Sünd oli
Meile raske ja kibe kannatus, nagu Surm, meie surm.
Me naasesime oma kohtadele nendes Kuningriikides,
Kuid ei enam rahus asjade vanas korrast
Ühes võõra rahva seas, nemad käperdamas oma jumalaid.
Oleksin õnnelik veel ühest surmast.

Sunday, September 25, 2011

Veel William Blake'i Tõlkeid

  • Ja kas mitte iidsel ajal need jalad (And did those feet in ancient time/ Milton a Poem)
  • Oh miks sündides mul oli teistlaadi nägu? (O Why was I born with a different face?/ Kirjas Thomas Buttsile, Felpham, August 16, 1803) 
  • Süütuse arbumised (Auguries of Innocence/ The Pickering Manuscript)

  • Paljud inimesed, nagu Paine & Voltaire ühes mõningate antiikaja kreeklastega... (Many Persons, such as Paine & Voltaire, with some of the Ancient Greeks.../ Märkmed "A Vision of the Last Judgment"i kohta)


Ja kas mitte iidsel ajal need jalad,
Rohelise Inglise mägedele käind:
Ja kas mitte püha Jumala Tall,
Inglise lahkeil väljul olla näind!

Ja kas mitte jumalikku soosi,
peale paistnud me pilviste künka?
Ja kas tehtud mitte Jeruusalemma siia
nende Saatanlike veskite hulka?

Põlevast kullast, tooge mulle mu Vibu
Ihast Nooled, tooge mulle
Tooge mulle mu Oda: oh laotuvad pilved!
Tooge mulle mu leekidest Vanker!

Ma ei lakka Võitlemast Vaimust
Ega magama jää Mõõk minu käel:
Kuni tehtud Jeruusalemm on siia
Lahkel ja rohelisel Inglise maal

--- 
Oh miks sündides mul oli teistlaadi nägu?
Miks ma ei sündinud kui minu ülejäänud sugu?
Kui vaatan, alustab iga; kui räägin, ma solvan;
Siis olen liikmatu ja vait ning kaotan iga sõbra.

Siis teen oma värsidele häbi, oma joonistusi põlgan
Oma isikut alandan ja nuhtlen oma tuju
Ning mu õuduseks on sulepea, minu pliiatsist on häbi
Kõik oma anded matan ning surnud on mu kuulsus

Olen kas liiga madal või liialt hoitud üles
Kui ülev, olen kadestud; põlatud kui vaga

--- 
Süütuse arbumised

Näha maailma terakeses liivas
Ja taevast metsalikus lilles
Hoida lõputust käte vahel pihus
Ja igavikku tunnis

Punarindne rästas vangis
Kogu taeva raevu kätte andis

Tuvila, mis tuvisid on täis
Põrgu iga ala värisema lõi
Koer, kel nälg on peremehe uksel
Ette riigi hävingule käib

Hobu, kes vääritult jäet' teel
Nõuab taevalt inimeste verd
Iga hüüe jänes jahi ajal teind
Tõmbab lahti ajust kiu

Lõoke, kes haavatud on tiivast
Ingli laulmist lõpetama veenab
Võitluskukk, kes pügatud ja poksiks relvund
On ka kerkval päiksel toonud hirmu.

Iga uile hundilt, lõvilt
Ühe inimhinge põrgust tirib.

Metsik hirv, kes eksleb siin ja seal
Eemal hoiab inimhinge murest
Väärkoheld tallest sünnib avalikku viha
Annab siiski andeks lihuniku löövat nuga

Nahkhiir, kes vilab õhtu hakul
On jätnud aju mis uskuma ei kipu
Öökull, kes kutsub öisel ajal
Uskumatu hirmu juttu ajab

Kes väiksel' käblikule haiget teind
Enam eales armasta ta inimvend
Kes härga raevumisse ajand
Naise armastust ei tunne enam

Paheline poiss, kes kärbse tapab
Talle ämblik viha kannab.
Kes sitikate hingi piinab
Punub lehtlat igavesse öhe

Lehel lebav röövik
Sulle sinu ema kurbust imiteerib
Ära tapa mitte liblikat või koid
Sest viimnepäev lähemale tuleb aind

Kes treenib oma hobust sõjaks
Eales üle pooluslati jõuaks
Sandi koer ja kass, kes lesel
Toida neid ja paisud ise

Sääsk, kes laulab oma suve laulu
Saab mürgi selt, kes räägib laimu
Mürk vesilikult, maolt
On higi kadeduse jalalt

Mesilinnu mürk
Kadedus on kunstnikult

Printsi rüüd ja nartsud sandil
On seened ihne mehe kotil
Tõde hoitud halvas tahtes
Ületab kõik valed sinu mõttes

On õige, et see olema peaks nii
Inimene sündis, oli rõõm ja piin
Ja kui seda õigupoolest teame
Läbi maailma turvaliselt saame

On kootud peenelt rõõm ja piin
Nagu jumaliku hinge peale siid
Allpool iga igatsust ja tuska
Voolab rõõmu siidjas sängis

Titt on rohkemat kui seotud komps
Iga talumees sed' mõistnud on
Iga pisar igast silmast
Muutub lapseks teises ilmas

Seda püüdnud naisolevused erksad
Ja teinud tagasi see õndsaks
Määg, haugatus ja möire
On iga taevakallast löömas laine

Sõdur, kellel käes on püssi, mõõka
Värisedes suvepäiksel jagab hoope
Vaese mehe krossil väärt on rohkem
Kui kõik kullal aafriklaste lahtel

Üks veering pigistatud töötvaist käest
Võib osta-müüa ihnse mäed
Või – kui kaitsetud on ülalt -
Terveid riike parseldada lubab

Kel nalja teevad väikelapse usud
Naljaaluseks on vanas eas ja surmas
Kes kõhklust õpetand on lapsel
Mädas hauas kinni jääb see

Kel austust teevad väikelapse usud
Võidetuks saab surm ja põrgu
Lapse kannid, vana mehe põhis
Pole sama aastaaja ehis

Küsija, kes salalikult istub
Ei eales oma ise vastust
Kes vastab kõhklevale sõnale
Lubab teadmiskuma kustumise

Kindlaim mürk, mis eales tuntud
On Keisri loorberpärjalt võetud
Ei miski moonutagi inimsugu
Nagu turvistikku rauavõru

Kui väärised ja kuld kaunistavad atra
Kiidab rahukunste kadeduski takka
Mõistatus või rohutirtsu sirin
Nagu kahelda on kindlat vastust.

Toll sipelgal ja kotkal miil
Lolli mõtteteadust irvitama viib
Kes kõhkleb oma silma nähtut
Eales usu, ükskõik kuis tahtsid

Kui kuu ja päike kahtlema ka peaks
Nad kohe enam särada ei teaks
Olles kires võid sa head ka teha
Kuid pole hea kui endas hoiad kire

Lits ja mängur, kellel riigi luba,
Ehitavad selle riigi saatust juba.
Kostev hoora kisa igal tänaval
Seob õmblust Inglismaa surilinal

Võitja hüüe ja kaotaja kaetus
Enne tantsivad kui Inglismaa on maetud.

Iga öö ja iga hommik
Keegi viletsusse sünnib,
Iga hommik, iga öö
Sünnib keegi rõõmu sees.

Mõned sündinud on rõõmu sees,
Mõned sündinud on igaveses öös.

Meid aetud uskuma on valet
Kui ei näe me läbi silma vahelt
Mis sündind öös et kaduda ka öös
Kui hing magas valguskiirte sees.

Jumal ilmub ja Jumal on ere
Neil õnnetuil, kes elavad, kus pime
Kuid end inimese kujul näitab
Neil, kes elavad, kus särab päike

---
Paljud inimesed, nagu Paine & Voltaire ühes mõningate antiikaja kreeklastega, ütlevad: „me ei vestle Hea & Halva asjast; me elame Paradiisis & Vabaduses.“ Sa võid nõnda teha hinges, kuid mitte Surematus Kehas, sest teeskled kuni Viimse Kohtumõistmise lõpuni; kuni oleme Surelikkuse maailmas me Peame Kannatama. Kõik Loom Ägab olemaks lunastatud; sünnib alati samapalju Silmakirjateenreid kui Ausaid Mehi & need omavad alati ülemat Jõudu Surelikes Asjades. Sul ei saa olla Vabadust selles Maailmas ilma selleta, mida sa nimetad Kõlbeliseks Vooruseks & sul ei saa olla Kõlbelist Voorust ilma selle poole Inimsoost Orjastamisega, kes vihkavad seda, mida sa nimetad Kõlbeliseks Vooruseks.

Viimne Kohtumõistmine on Halva Teaduse & Kunsti Üleküllastus. Vaimsed Asjad ainult on Päris, mis on Kutsut' Kehaliseks, Keegi Ei Tea selle Elukohast, see asub Petlikkuses & selle Eksistents on Pettus. Kus on Eksistents Väljaspool Mõistust või Mõtet, Kus mujal see on kui mitte Rumala Inimese Mõistuses. Mõned Inimesed meelitavad ennast, et ei tule Mingit Viimset Kohtumõistmist & see Halb Kunst võetakse omaks & segatult Hea Kunstiga, See Eksimus või Eksperiment võtab endale Osakese Tõest & nad Kiitlevad, et see on selle Alus. Need Inimesed meelitavad ennast, mina ei Meelita neid.

Eksimust luuakse. Tõde on igavene. Eksimus, või Looming, Põleb ära, & siis, & mitte kuni Selleni, Tõde või Igavik ilmub. See on Põletud ära Samal Hetkel mil Inimesed lakkavad seda vaatamast. Ma kinnitan Ise Enda jaoks, et Ma ei vaata väljaspoolset Loodut & et mulle on see takistus & mitte Tegu; see on justkui pori minu jalgadel, Mitte osa Minust. „Mis,“ Päritakse siis, „Kui Päike tõuseb, kas sulle ei näi ümmargune tuleketas natukene nagu Gini?“ O ei, ei, Ma näen Taevaste hulga Lugematut seltsi hüüdmas: 'Püha, Püha, Püha on Isand Jumal Kõigevägevam.' Ma ei kahtle oma Kehalises või Vegetatiivses silmas mitte rohkem kui ma Kahtleks akent avanemas Vaatele. Ma vaatan sellest läbi & mitte sellega.




Thursday, September 15, 2011

Falling Deeper into Anathema

It took Anathema seven years to finish their latest album We're Here Because We're Here. Yet when the compilation album Falling Deeper came out on the fifth of September, it was only three years after its predecessor, Hindsight (released 2008). A mere comparison of numbers would reveal a troubling tendency – it is as if after 20+ of activity and constant changes in style, the band has exhausted its reserves and, rather than creating new material, has started to repackage old ideas. Neither do not bode well when considering the immense My Dying Bride's immense compilation Evinta from the end of May. As Evinta three months earlier, Falling Deeper is based on radical reworking of songs through (mostly) symphonic means. In the case of Evinta, new compositions altogether are born and that far Anathema's new compilation will not be going. Yet at the same time, the musical changes are considerably more radical as the more than 15-year-old material is rewritten distinctly with the band's modern handwriting.

If Hindsight had pretty much been representative of the band's modern repertoire, even putting them to an already familiar acoustic form (perhaps those saying that Hindsight is Daniel C. playing the band's songs acoustically were not really that far from the truth), then Falling Deeper glances more towards the band's doomy youth. No song is later than The Silent Engima album (1995) and a portion of attention is also given to Pentecost III – the last release with Darren White on board which so far has remained rather obscure. On this 1995. EP, Anathema is at its extremest and the core of Falling Deeper very much consists of new instrumental versions of the songs from the Pentecost III. Another telling part of the tracklist are Anathema's three “acoustic interludes” (Everwake, J'Ai Fait Une Promesse, Alone) which in their initial context formed the least important part of the album(s). In 2011 these short songs of few minutes have nearly been elevated as the most important on the compilation: if ten minute long doom metal tracks have been concentrated into soundscapes of few minutes, the afore-mentioned Alone is in essence doubled in length.

Concentration is also perhaps the reason why Anathema's Falling Deeper is a far more successful attempt than My Dying Bride's Evinta. Unlike it, Falling Deeper does not attempt to be a summary of the band's entire history but rather offers a new interpretation to a single period. Yet it is not the first time for Anathema to do that and parallels with the band's first compilation, Resonance (2001) are very much apparent. Here too the band's entire metal-period was interpreted through acoustic and symphonic remakes and in essence the orchestral version song The Silent Engima concurs with the concept of Falling Deeper ten years later. Because of this, most of early Anathema's lyrics are gone as well and this is where the compilation's desire for reinvention is apparent the most; if the “Kingdom” of Pentecost III is an abstract landscape of gloom and violence, then in its new form, it possesses almost a religious undertone. Still, the band has not completely changed its past and the band's promise of few years back never again to make depressive music has firmly been broken. The compilation's greatest success is one of the warmest sound in the band's history, but the compositions do remain faithful enough to their originals fifteen years back to make Falling Deeper in total more minor result than the recent We're Here Because We're Here. The new version of Alone is most remarkable in this regard as it rather goes out to expand the original's minimalistic via negativa. It is perhaps Anathema's most pessimistic recording since 2003 and the only on the compilation which forwards the emotion of early Anathema nearly unchanged. Despite the fact that Falling Deeper emphasises more on soundscapes than “ordinary” music, it will not remain stuck in the genre of ambient or “background music” and the closing track, Sunset of Age, does surprise with its more rock-like approach in the spirit of We're Here Because We're Here.

How does, however, Falling Deeper fall together with the rest of band's material? The title quite aptly sums up the content and perhaps the FD's greatest consequence would be, for the listener of “new” Anathema, the elevation of their early work from obscurity. One can hope that a few of the compositions here would actually reach the band's repertoire during live shows. Yet the dramatic difference between the new and old Anathema does remain a focal point and this difference is rather further deepened than resolved. Even if we discard the transformation of the songs from 'doom metal' to 'atmospheric rock' much of original content is lost in the compression. The proportion is comparable to that between a trailer and a full-length movie one does not have to be a fanatic of early Anathema to mind that. Still, the new versions are wholly masterful, creative and beautiful and the compilation itself bears the characteristics of a band fully content with its direction.

Saturday, September 10, 2011

Sügavamale sisse Anathemasse

Läks seitse aastat Anathemal teha valmis nende hiljutisim album We’re Here Because We’re Here. 5. septembril ilmunud kogumikplaat Falling Deeper tuleb aga ainult kolm aastat pärast 2008. aastal välja antud Hindsight-i. Pelgalt arvulisest võrdlusest võib see tendents näida murettekitav – justkui, et pärast 20+ aastat tegutsemist ja pidevaid stiilimuutusi, on bändi jaks lõpuks raugemas ning on uue leiutamise asemel asunud ülessoojendama juba läbiproovitud materjali uues pakendis. Asja kasuks ei räägi ka mai lõpus ilmunud My Dying Bride'i hiigelkogumik Evinta. Nagu Evinta kolm kuud varem on Falling Deeper rajatud lugude radikaalsetele muutustele (peaasjalikult) sümfooniliste vahenditega. Evinta puhul sünnivad nendest suisa uued kompositsioonid, kuid Anathema kogumik nii kaugele ei lähe. Samas on muusikalised muutused märksa radikaalsemad, sest kirjutatakse enam kui 15 aasta vanuse materjal üle bändi tänapäevase käekirjaga.

Kui Hindsight oli lugudevalikus enam-vähem vastavuses bändi kaasaegse repertuaariga, pannes need ka juba üsna tuttavasse akustilisse vormi (kes ütlesid, et Hindsight on Daniel C. mängimas bändi lugusid akustiliselt, tõest ehk nii väga kaugel ei olnudki), siis Falling Deeper heidab pilgu bändi doomisesse nooruspõlve sügavaimatesse aukudesse 90nendate alguspoolel. Ükski lugu pole hilisem kui 1995. aasta The Silent Engima album ja oma osa tähelepanu saab ka seni üsna vaka all hoitud viimane üllitis Darren White-iga, Pentecost III. Sellel 1995 aasta EP-l on Anathema  oma ajaloo ekstreemseim ja kogumiku tuuma moodustavadki Pentecost III-e instrumentaalsed uusversioonid. Teine kõnekas osa tracklistist on varajase Anathema kolm „akustilist vahepala“ (Everwake, J'Ai Fait Une Promesse, Alone), mis oma esialgses kontekstis moodustasid albumite kõige kõrvalisema osa. 2011. aastal on need paariminutilised laulukesed tõstetut peaaegu et kogumiku olulisimateks lugudeks: kui kümneminutilised doom-palad on üldjuhul kontsentreeritud paari minutilisteks helimaastikeks, siis näiteks eelmainitud Alone-i pikkus on suisa kahekordistunud.

Kontsentreeritus on ehk ka põhjus, miks Anathema Falling Deeper on palju õnnestunum üritus kui My Dying Bride'i Evinta. Viimasest erinevalt ei ürita see olla kokkuvõte tervest bändi ajaloost, vaid pakub pigem uut tõlgendust ühele spetsiifilisele ajaperioodile. Samas pole see Anathemale esimene kord nõnda teha ja paralleelid bändi esimese kogumikuga Resonance (2001) on hästi nähtavad. Ka siis käsitleti kogu bändi metal-perioodi akustiliste ja sümfooniliste ümbertegemistega ning sisuliselt  on toonane The Silent Enigma (lugu, mitte album) orkestraalversioon kümme aastat hilisema kontseptsiooniga sama. Sellest tulenevalt on kadunud ka suurem osa varajase Anathema lüürikat ja selles väljendub kogumiku ümberleiutamine enim; kui Pentecost III-e „kuningriik“ on kõleduse ja vägivalla abstraktne maastik, siis oma uues vormis omab see suisa religioosset varjundit. Siiski ei ole bänd oma minevikku päris lõplikult ära muutnud ning vastu oma paari aasta tagust lubadust mitte kunagi enam teha depressiivset muusikat eksitakse kindlasti. Albumi suurim õnnestumine on üks soojemaid kõlapilte bändi ajaloos, kuid kompositsioonid jäävad 15-aasta tagusele siiski niipalju ustavaks, et Falling Deeper kokkuvõtvalt märksa minoorsema tulemusega kui hiljutine We're Here Because We're Here. Seitsme minutiline Alone on selles perspektiivis tähelepanuväärseim, kuna ta pigem laiendab oma esialgset minimalistlikku via negativa-t. Tegemist on ehk Anathema pessimistlikuima lindistusega pärast 2003. aastat ja ainus kogumikul, mis annab pea muutmata kujul edasi varajase Anathema emotsiooni. Hoolimata, et Falling Deeper rõhub teadlikult pigem helimaastikutele kui “tavalisele” muusikale,  ei jää see kinni ambient-i või “taustamuusika” žanri ja lõpetav Sunset of Age üllatab oma rokilikuma suunaga We’re Here Because We’re Here vaimus.

Kuidas aga suhestub Falling Deeper ülejäänud Anathema tegemistega? Kogumiku pealkiri üsna suurepäraselt võtab kokku tema sisu ja ilmselt suurim tagajärg on varajase Anathema kergitamine tundmatusest “uuele” kuulajale ning tasub loota, et nii mõnigi siinsetest kompositsoonidest jõuab ka bändi repertuaari kontserditel. Samas jääb pingepunktiks dramaatiline erinevus vana ja uue Anathema vahel ja seda uus kogumik pigem kaugendab kui lähendab. Isegi kui jätame kõrvale muutumise lugude doom metalist atmosfääriliseks rokiks läheb tihenduses kaotsi palju esialgsest sisust. Suhe on võrreldav treileri ja täispika filmiga ning selle pahaks panemiseks ei pea olema isegi paandunud varajase Anathema fänn. Siiski on uued versioonid läbinisti meisterlikud, loomingulised ja kaunid ning kogumik iseloomulik bändile, kes on oma suunaga kindel ja rahul.

Tracklist:
  1. "Crestfallen" - 3:07 (EP The Crestfallen)
  2. "Sleep in Sanity" - 3:54 (album Serenades)
  3. "Kingdom" - 4:28 (EP Pentecost III)
  4. "They Die" - 2:11 (EP The Crestfallen)
  5. "Everwake" - 3:09 (EP The Crestfallen)
  6. "J’ai Fait Une Promesse" ("I Made a Promise") - 4:24 (album Serenades)
  7. "... Alone" - 7:17 (album The Silent Enigma)
  8. "We, the Gods" - 3:03 (EP Pentecost III)
  9. "Sunset of Age" - 7:41 (album The Silent Enigma)

Thursday, June 30, 2011

Tõlge: William Blake - Taeva ja Põrgu Abielu

Antud tõlge on 2010 aasta varakevadest ja W. Blake ise (koos sama tekstiga) mulle tuttav ammu varem Ulveri Themes from William Blake's The Marriage of Heaven and Hell kaudu, mis omab tähtsust kasvõi selles, et kirjutatud tekstist varem oli Taeva ja põrgu abielu kinnistunud auditiivselt selle spetsiifiliste albumi intonatsioonide järgi. Sellest ja muudest mõjutustest tingitult on tegemist pigem võitleva ja teravkeelse tõlkega. Hilisemates ülevaatamistes olen seda proovinud korrigeerida ja püüelda originaalilähedasema suunas, kuigi fundamentaalseid muutusi sellest tekkinud ei ole. Abielu on juba korra tõlgitud Ants Viirese poolt (Looming 1993, nr. 9) ja mul ei ole põhjust kahelda selle tõlke täpsuses. Käesoleval tõlkel samasugust garantiid ei ole, kuigi ma olen proovinud rohkem aimata Blake'i kui oma ajastu radikaalina.

William Blake - Taeva ja Põrgu Abielu 

Argument

Rintrah möirgab & raputab oma leeke koormatud õhus;
Näljased pilved lasuvad sügavikul

Kord vaga ja ohtlikul rajal,
Aus mees hoidis oma suuna
Surmakurust läbi.
Roosid juurutakse kus astlad on ees.
Ja viljatul nõmmel
On mesilaste laul.

Siis juurutati ohtlik rada,
Ja jõgi ja läte
Igal kaljul ja kalmul
Ja luitunud kontidelt
Sündis punane savi

Kuni hõlpsad rajad nurjatu jättis
Et minna ohtlikuil rajal ja ajada
Aus mees viljatule maale

Nüüd luurav madu kõnnib
Leebes vagaduses
Ja aus mees raevus on kõnnul
Kus hulguvad lõvid

Rintrah möirgab & raputab oma leeke koormatud õhus;
Näljased pilved lasuvad sügavikul


Et alanud on uus taevas ning on nüüd 33 aastat selle tulekust, taasärkab Igavene Põrgu. Ja näe! Swedenborg istub, Ingel kalmu najal: tema kirjutised on mähitud surilina. Nüüd võim on Eedomi ja Aadami pöördumisest Paradiisi; vaata Jesaja Ptk. XXXV ja XXXV

Vastandusteta edasminekut ei ole. Tõmme ja Tõuge, Mõistus ja Energia, Armastus ja Viha on  Inimese olemiseks vajalikud.

Nendest vastandustest tärkab, mis usklikud nimetavad Heaks ja Kurjaks. Hea on Mõistusele alluv passiivne. Kuri on Energiast algnev aktiivne.

Hea on Taevas. Kuri on Põrgu.


Kuradi Hääl

Kõik Piiblid või pühad seadused on olnud põhjuseks järgnevaile Eksimustele
1.      Et Inimesel on kaks reaalset olemust, nimelt: Keha & Hing.
2.      Et Energia, nimega Kurjus, ainult pärineb Kehast & et Mõistuspära, nimega Headus, ainult pärineb Hingest.
3.      Et Jumal karistab Inimest Igavikus oma Energiate järgimise eest.

Aga järgnevad Vastandused oma piirides vastavad tõele.
1.      Inimesel puudub Keha eraldi oma Hingest; kuna Keha all mõistetu on üks osa Hingest, tunnetatav viie Meele poolt – Hinge võtmekanalid preagusel ajastul.
2.      Energia on ainus elu ja põhineb Kehast ja Mõistuspära on Energiat kammitsev või ümbritsev piire.
3.      Energia on Igavene Rõõm.

Need, kes ohjeldavad iha, teevad nõnda, kuna neil on see piisavalt nõrk ohjelduseks; ja ohjeldaja ehk mõistus haarab iha koha ja valitseb tõrksaid.

Ja olles ohjeldatud, muutub see aegamisi võimetuks, kuni see on iha pelk vari.

Selle ajalugu on kirjutatud ’Kaotatud Paradiisis’ & Valitseja ehk Mõistus kannab nime Messias.

Ja algupärane Peaingel, ehk taevaste vägede käsu omanik, kannab nime Kurat ehk Saatan ja tema lapsed nimesid Patt & Surm.

Kuid Iiobi Raamatus, Miltoni Messias kannab nime Saatan.

Sest selle ajaloo on omaks võtnud mõlemad pooled. 

Näis tõepoolest Mõistusele, et justkui Iha heideti välja; kuid Kuradi väide on, et Messias langes & ja rajas paradiisi Sügavikust varastatust.

Seda näidatakse Evangeeliumis, kus ta palvetab Isale saatmaks talle Püha Vaimu ehk Iha, et Mõistusel võiks olla Ideid millele rajada, olles Piibli Jehoovana ei keegi teine kui see, kes elutseb lõõmavas tules.

Tea, et pärast surma, Kristus, temast sai Jehoova.

Kuid Miltonis, Isa on Saatus, Poeg viie meele Jagatis, & Püha Vaim, Tühjus!

Märkus: Põhjus, miks Milton kirjutas ahelates kui kirjutas Inglitest ja Jumalast ja vabaduses kui Kuradist ja Põrgust, on, sest ta oli tõeline Poeet ja kuuluvuselt Kuradi poolel ise seda teadmata.

Mälestusväärne kujutelm

Kui ma kõndisin ühes põrgu tuledega, rõõmustatud Vaimu naudinguist, millele Inglid vaatavad kannatuse ja hullusena, kogusin mõned nende Vanasõnadest; uskudes, et riigis kasutatavad ütlused täheldavad tema loomust, seega ilmestaks ehk Vanasõnad Põrgust Põrgulikku tarkust paremini kui ükski hoonete või rõivastuse kirjeldus.

Kui ma tulin koju; viie meele Sügavikul, kus silepindne kuristik põrnitseb üle oleva maailma, nägin võimsat Kuradit kaetud mustis pilvis, hõljumas kalju külgedel: söövitavast tulest kirjutas ta järgneva lause, mis asub nüüd tajutult inimmõistuses ja loetud igalühel ilmas.

Kuis teategi te, et iga ka Lind mis õhust läbi lõikab,
On naudingumaailm meeletu, suletud te meeltelt viielt?

Põrgu Vanasõnad

Külviajal õpi, lõikel õpeta, talvel naudi.

Aja oma käru ja ader üle surnute luude.

Liigsuse rada viib tarkuse lossi.

Ettenägelikkus on rikas, kole, vana neitsi keda himurdab Võimetus.

Kes ihkab, aga ei tegutse, sigitab katku.

Poolitud uss andestab adrale.

Kasta jõkke, kes armastab vett.

Loll ei näe sama puud, mida näeb tark.

Kelle näos ei sära valgus, ei saa kunagi täheks.

Igavik on armunud aja sigitistesse.

Tegusal mesilasel pole aega mureks.

Narruse tunnid mõõdetakse kellaga, kuid tarkust ei saa mõõta ükski kell.

Kõik tervislik toit püütakse võrgu või lõksuta.

Nappusaastal too välja kaalud, mõõdud ja arvud.

Ükski lind ei söösta liiga kõrgele kui ta sööstab oma enese tiivul.

Surnud keha ei neima vigastusi.

Kõige ülevam tegu on seada teine enese ette.

Kui narr oleks püsiv oma rumaluses saaks ta targaks.

Rumalus on nurjatuse ürp.

Häbi on uhkuse ürp.

Vanglad rajatakse Seaduse kividest, Lõbumajad Religiooni tellistest.

Paabulinnu edevus on Jumala hiilgus.

Kitse iharus on Jumala and.

Lõvi raevusus on Jumala tarkus.

Naise paljasus on Jumala tegu.

Mure liiasus naerab. Rõõmu liiasus nutab.

Lõvide möire, huntide ulg, tormise mere märatsus ja purustav mõõk on osad igavikust liiga võimas inimese silmale.

Rebane neab lõksu, mitte ennast.

Rõõmud viljastavad. Kurbused toovad ilmale.

Las mees kandku lõvi nahka, naine lamba villakut.

Linnule pesa, ämblikule võrk, inimesele sõprus.

Nii isekas naerev narr kui tõre põrnitsev narr arvatakse mõlemad olevat targad, et neist võiks saada sau.

Mis on nüüd tõestatud, oli kord vaid arvatud.

Rott, hiir, rebane ja küülik vaatavad juuri. Lõvi, tiiger, hobune ja elevant vaatavad vilju.

Paak mahutab: purskkaev ajab üle.

Üks mõte täidab mõõtmatuse.

Ole alati valmis rääkima ausalt ja nurjatu inimene väldib sind.

Iga asi võimalik uskumiseks on tõe kujutis.

Kotkas ei kaotanud eales nõnda palju kui siis kui ta alistus õppimaks vareselt.

Rebase eest hoolitseb ta ise, aga Jumal hoolitseb lõvi eest.

Mõtle hommikul, tegutse lõunal, einesta õhtul, maga öösel.

Kes on pidanud kannatama sinu kehtestusest temale, tunneb sind.

Nagu ader jälgib sõnu, nõnda Jumal tasub palvetele.

Raevu tiigrid on arukamad kui juhenduse hobused.

Oleta mürki seisvast veest.

Sa ei tea eales, mis on piisav, kuniks sa ei tea, mis on enam kui piisav.

Kuula narre laitust! see on kuninglik õigus!

Silmad tulest, sõõrmed õhust, suu veest, leib mullast.

Kesine julguses on vägev kavaluses.

Õunapuu ei küsi eales pöögilt, kuidas kanda vilja, ega lõvi hobuselt, kuidas tabada saaki.

Tänulik saaja kannab küllaldast saaki.

Kui teised polnuks narrid, peaksime olema ise.

Magusa rõõmu hinge ei saa kunagi rüvetada.

Kui kaed Kotkast, kaed osakest Vaimust; kergita oma pead!

Just nagu röövik valib munemiseks kauneimad lehed, valib ka preester needmiseks kauneimad rõõmud.

Luua pisike lill on mitme ajastu pingutus.

Nea ahistusi. Õnnista lõdvestusi.

Palvetest ei adratata! Ülistustest ei lõigata!

Pea Ülevus, süda Liigutavus, genitaalid Ilu, käed ja jalad Proportsioon.

Nagu õhk linnule või meri kalale, nõnda on põlgus põlastusväärsetele.

Vares sooviks, et kõik oleks must; öökull, et kõik oleks valge.

Küllus on Ilu.

Kui lõvi nõustaks rebane oleks ta kaval.

Täiustustamine rajab sirgeid teid; kuid kõverad täiustamata teed, on teed Vaimust.

Ennem mõrvata imik hällis kui hellitada teostamata ihasid.

Kus inimene puudub, on loodus viljatu.

Tõde ei saa kunagi rääkida nii, et seda mõistetaks, kuid ei usuta.

Piisavalt! või Liiga palju

Iidsed Luuletajad hingestasid kõik tajutavad kehad Jumalate või Vaimudega, andes neile nimed ja kaunistades neid metsade, jõgede, mägede, järvede, linnade, rahvaste ja misiganes omadustega mida nende laienenud ja arvukad meeled tajuda suutsid.

Ja eriti uurisid nad iga linna ja riigi vaimu, asetades nad nende vaimse jumaluse alla.

Kuniks rajati süsteem, millest mõned lõikasid kasu & orjastasid harimatud katsetega teostada või eraldada need vaimsed jumalused nende kehadest; nõnda sündis Preesterkond.

Valides jumalduseks vahendid luulelistest lugudest.

Ning ajapikku kuulutasid, et taoliseid asju olid käskinud Jumalad.

Nõnda unustatigi, et Kõik jumalused pesitsevad inimrinnas.

Mälestusväärne kujutelm

Prohvetid Jesaja ja Hesekiel einestasid minuga ja ma küsisin neilt, kuidas julgesid nad nõnda veendunult kinnitada, et Jumal kõneles nendega; ja ega nad sellel ajal arvanud, et neid mõistetaks vääriti & olla seeläbi pettuse põhjustajaks.

Jesaja vastas: „Ma ei näinud Jumalat, ega kuulnud ühtki mingis piiratud orgaanilises tajus; kuid mu meeled avastasid piiramatu igas asjas ja olles siis veendud & jäädes kindlaks, et siira pahameele hääl on Jumala hääl, ei hoolinud ma tagajärgedest vaid kirjutasin.

Siis ma küsisin: „Kas kindel veendumus, et asi on, ta selleks ka teeb?“

Ta vastas: „Kõik luuletajad usuvad, et teeb & kujutlusvõime ajastuil kadus sellest kindlast veendumusest  mägesigi; kuid paljud ei ole võimelised kindlaks veendumuseks üheski asjas.“

Siis Hesekiel ütles: „Idamaade filosoofia õpetas meile esimese põhimõtte inimtajust: et mõned rahvad evisid üht põlvnemise ideed & mõned teist: meile, pärinedes Iisrealist, õpetati, et Luuleline Vaim (nagu sa seda nüüd kutsud) oli esimene põhimõtetest ja kõik teised pelgalt tuletuslikud, mis oli meie põlguse ajendiks teiste maade Preestrite ja Filosoofide suhtes ning ennustades, et kõik Jumalad tõestatakse viimaks pärinevat meie omast & osutuvat ühtivaks Luulelise Vaimuga; just see oli, mida meie suur poeet, Kuningas Taavet, igatses nii kirglikult & kuulutab nii liigutavalt, öeldes, et seeläbi vallutab ta vaenlased ja valitseb kuningriike; ja nii väga me armastasime oma Jumalat, et tema nimel needsime kõikide ümbritsevate rahvaste jumalused ja kinnitasime, et nad olid mässanud: nendest arvamustest jõudsid harimatud arusaamale, et kõik rahvad peaksid alistuma viimaks juutidele.“

„See,“ ta ütles, „nagu kõik kindlad veendumused, on jõudnud möödanikku; sest kõik rahvused usuvad juutide seadustikku ja kummardavad juutide jumalat & mis suuremat alistumist leiduda võikski?“

Ma kuulsin seda mõningase imetlusega & pean tunnistama oma enese veendumist. Pärast einet palusin Jesajalt õnnistada maailma oma kadunud töödega; ta ütles, midagi võrdväärset pole kaotatud. Hesekiel väitis sama enese kohta.

Samuti küsisin Jesajalt, mis ajendast teda kõndima paljalt ja paljajalu kolm aastat? ta vastas: „sama mis ajendas meie sõpra Diongenest Kreekast.“

Siis küsisin Hesekielt, miks sõi ta sõnnikut & lamas nõnda kaua oma paremal & vasakul küljel? ta vastas: „ihast kergitada teisi tajumaks piiramatut: seda harrastavad Põhja-Ameerika hõimud & on selline siis siiras, kes keeldub oma vaimust või südametunnistusest ainuüksi hetkelise muretuse või heameele nimel?“


Iidne pärimus, et maailm hävitatatakse kuue tuhande aasta lõppedes tules, vastab tõele nagu olen seda kuulnud Põrgust.

Sest keerubil oma leegitseva mõõgaga kästakse sel hetkel lahkuda oma postilt elupuu valvel; ja kui ta lahkub, kõik loodu hävib ja näib piiramatu ja pühana, kuigi praegu näib see piiratud ja rikutuna.

See jääb aga möödanikku meelelise naudingu täiustuse kaudu.

Aga esmase tähelepaneku, et inimesel on keha eraldi oma hingest, saab kustutatud; seda teen mina, trükkides kuratlikul viisil söövituste abil, mis Põrgus on tervendavad ja ravivad, sulatades ära pealmised pinnad ja paljastades selle lõpmatuse, mis oli peidetud.

Kui puhastataks taju-uksed ilmineks inimesele kõik nii nagu see on, lõpmatuna.

Sest inimene on end sulgenud, jäetud nägema kõiki asju ainult läbi oma koopa kitsa prao.

Mälestusväärne Kujutelm

Ma olin ühes trükikojas Põrgus ja nägin vahendeid, millega teadmine kantakse põlvest põlve.

Esimeses kambris oli Draakon-Mees, pühkimas ära rämpsu koopa suust; seespool, suur hulk Draakoneid õõnestasid koobast.

Teises kambris oli Rästik, kägardunud ümber kivi ja koopa ja teised kaunistamas seda kulla, hõbeda ning vääriskividega.

Kolmandas kambris oli Kotkas, õhu tiivus ja sules: tema põhjustas koopa sisemuse olema lõpmatuna; ümberringi oli arvukalt Kotkaid nagu inimesed, kes rajasid tohututes kaljudes paleesid.

Neljandas kambris olid leegitseva tule Lõvid, märatsedes ja sulatades metalle elavaiks vedelikeks.

Viiendas kambris olid Nimetud kujud, kes kallasid metalle avarusse.

Seal võtsid neid vastu Inimesed, kes hõivasid kuuendat kambrit, ja omandasid raamatute kuju & seati raamatukogudeks.

Hiiglased, kes rajasid selle maailma oma meelellisse olemasollu ja näivad nüüd selles elavat ahelais, on tegelikkuses selle elu põhjuseks ja kogu tegevuse allikaks; kuid ahelad on nõrkade kavalus ja taltsutavad vaime kellel oleks jaksu energiale vastu hakata; nagu vanasõnaski, on kesised julguses vägevad kavaluses.

Nõnda üks osa olemisest on Tootev, teine Õgiv: Õgijale näib justkui, et tootja on oma ahelais; kuid nii see ei ole ja ta võtab ainult osa eksistentsist, kujutades seda tervikuna.

Kuid Tootev lakkaks olema Tootev kui Õgiv, nagu meri, ei saaks omale ta naudingute ülejäägi.

Mõned ütlevad: „Kas Jumal üksi pole Tootev?“ Ma vastan: „Jumal ainult tegutseb ja on olemasolevais olendis või inimestes.“

Need kaks inimese tüüpi eksisteerivad alati ilmas & peaksid olema vaenlased: kesiganes üritab neid lepitada, üritab hävitada eksistentsi.

Religioon on püüdlus neid kahte lepitada.

Märkus: Jeesus Kristus ei soovinud neid liita, vaid lahutada nagu seda lammaste ja kitsede tähendamissõnas & ütleb: „Ma ei tulnud tooma Rahu, vaid Mõõka.“

Messiast ehk Saatanat ehk Ahvatlejat arvati varem kuuluvat üheks Uputuseelsete seast, kes on meie Energiad.

Mälestusväärne kujutelm

Ingel tuli minu juurde ja ütles: „Oh haletsusväärne rumal noor mees! Oh õudus! Oh kohutav seisund! pea meeles seda kuuma leegitsevat kongi, mida valmistad enesele koguks igaveks, kuhu taolise elukäiguga oled suundumas.“

Ma ütlesin: „Ehk oled nõus näitama mulle minu igavest saatust & mõtiskleme koos selle üle ja vaatame, kas ihaldusväärsem saatustest on sinu või minu oma“

Niisiis viis ta mind läbi talli & läbi kiriku & alla kiriku keldrisse, mille lõpus asus veski: läksime läbi veski & jõudsime koopani: sügavamale looklevas koopas kobasime, kuni meile ilmus piiritu tühjus nagu allilma taevas & me klammerdusime puude juurtele ja rippusime selle otsatuse kohal; kuid ma ütlesin: „kui sind rõõmustaks, pühendagem ennast sellele tühjusele ja vaatame, ega ettenägelikkust leidu ka siin: kui sina ei tee, mina teen:“ kuid ta vastas: „ära eelda, Oh noor mees, kuid kuniks püsime siin, kae oma saatust, mis ilmub peagi kui pimedus hääbub.“

Niisiis jäin ma temaga, istudes tamme kõveral harjal; tema püsis hõljunult seenel, mis rippus pea alaspidi sügavikku.

Järkhaaval me silmitsesime lõpmatut Süvikut, lõõmav kui põleva linna toss; meie all tohutus kauguses asus päike, must, kuid hiilgav; selle ümber raevukad rööpad, millel tiirlesid hiiglaslikud ämblikud, roomamas järgi oma saagile, mida lendas, või pigem ujus, lõpmatus sügavuses kõlvatusest pärinenud loomade kõige koletumal kujul; & taevas oli neid täis &  näis neist koosnevat: need on Kuradid ja kutsutakse õhu vägedeks. Ma nüüd küsisin nüüd oma kaaslaselt, milline on mu igavene saatus? ta vastas: „mustade ja valgete ämblikute vahel.“

Kuid nüüd, mustade ja valgete ämblikute vahelt, lõhkes pilv ja tuli ning voogas läbi sügaviku, tumendades kõik enese all nii, et süvik all moondus mustaks nagu meri & voogas kohutavas müras; meie all lasus eimiski nüüd nähtuna ainult musta rajuna, kuni vaadates itta pilvede ja lainete vahele, me nägime verejuga segatud tules ja meist väheste kivivisete kaugusel, ilmus ja kadus uuesti koletu roomaja soomuseline kurd; viimaks idas, umbes kolme kraadi kaugusel, ilmus lainete kohale raevukas hari; aeglaselt see kasvas nagu kuldsete kaljude seljak, kuni avastasime kaks erepunasest leegist kera, mille juurest meri pages suitsupilvedena; ning nüüd nägime, et tegemist oli Leviaatani peaga; tema otsaesine oli kaetud roheliste ja lillade viirgudega nagu need mis tiigri laubal: peagi nägime ta suud & punaseid lõpuseid rippumas vahetult märatseva vahu kohal, verepiiskadega värvimas musta sügavikku, ta tormas meie suunas kogu vaimse olemise raevukusega.

Minu sõber Ingel ronis oma kohalt üles veskisse: ma jäin üksi; ja seda kujutlust enam ei olnud, vaid leidsin end hoopis istumas kuuvalgel mingi jõe meeldival seljakul, kuuldes harfimängijat, kes laulis harfile motiivil: „Kes kunagi ei muuda oma arvamust, on nagu seisev vesi & sigitab vaimult lömitajaid.“

Kuid ma tõusin ning otsin veski järele & seal leidin oma Ingli, kes, üllatunult, küsis, kuidas ma pääsesin?

Ma vastasin: „Kõik, mida nägime, tulenes sinu metafüüsikast; sest kui sa ära jooksid, leidsin end kuuvalgel kaldal kuulmas harfi. Kuid oleme nüüd näinud minu igavest saatust, ehk näitan sulle sinu oma?“ ta naeris minu ettepaneku peale; kuid oma jõuga haarasin ta järsku oma käte vahele & lendasime läbi öö lääne poole kuni olime kerkinud kõrgemale maa varjust; siis heitsin ennast temaga otse päikese kehasse; seal riietasin end valgesse & võttes oma kätte Swedenborgi köited, vajusin sellelt õndsalt alalt ja möödusin kõigist planeetidest kuni jõudsime Saturnini: siin peatusin ma puhkama & siis hüppasin tühjusesse Saturni ja liikumatute tähtede vahel.
                                                   
„Siin,“ ütlesin mina, „on sinu saatus, selles kosmoses – kui kosmoseks seda nimetada võib. Peagi me nägime talli ja kirikut & ma viisin ta altarilie ja avasin Piibli, ja näe! see oli sügav auk, mille sisse ma laskusin, ajades Inglit enese ees; peagi me nägime seitset maja tellistest; ühte me sisenesime; seal asusid arvukad ahvid, paavianid & teised sellest tõust, aheldatud keskelt, irvitades ning kahmates üksteise suunas, kuid hoitud tagasi oma ahelate lühidusest: siiski, ma nägin et mõnikord kasvasid nad arvukaiks ja siis püüdsid tugevad nõrgad ning irvitaval muljel esmalt heitsid ühte & siis õgisid, kitkudes kõigepealt ühe jäseme ja siis teise, kuni kehast jäi vaid abitu ront; selle, pärast irvitamist & suudlemist näilise hellusega, õgisid nad samuti; ning siin & seal nägin mõnda naudinguga nokkimas ära liha oma enese sabalt; kuna hais häiris kohutavalt meid mõlemat, sisenesime veskisse & mu käsi sattus vastu surnu luukere, kes veskis osutus Aristotelese Analüütikuks.

Siis ütles Ingel: „sinu viirastus on end minule sundinud & sa peaksid häbenema.“

Ma  vastasin: „me kehtestame ennast üksteisele & see on vaid kaotatud aeg kõnelda sinuga, kelle tööd kuuluvad ainult Analüütikuile.“

Vastandus on tõeline Sõprus

Olen alati arvanud, et Inglitel on edevust kõneleda iseendist kui ainsaist targust; seda teevad nad järjepidevast mõistuspärastamisest idanenud enesekindlas jultumuses.

Nõnda uhkustab Swedenborg, et mis ta kirjutab, on uus: kuigi see on kõigest varem kirjastatud raamatute Sisu või Loend.

Mees vedas ahvi ringi näitamiseks & kuna ta oli veidi targem kui ahv, muutus edevaks ja veenis ennast kordades targemaks kui seitse teist meest. Nõnda on see Swedenborgiga: ta tõestab kirikute narrust & paljastab silmakirjalikkusi, kuni asub uskuma, et kõik on usklikud & tema üksi maailmas on murdnud vabaks.

Nüüd kuula lihtsat fakti: Swedenborg ei ole kirjutanud ühtegi uut tõde. Nüüd kuula veel üht: ta on kirjutanud kõik vanad valed.

Ja nüüd kuula põhjust. Ta kõneles Inglitega, kes on kõik usklikud, ega kõnelenud üldse Kuraditega kes kõik vihkavad usku, kuna oma ennasttäis arusaamadega oli ta selleks võimetu.

Seega on Swedenborgi kirjutised kokkuvõte kõigist pealiskaudsetest arvamustest ja analüüs nendest, mis ülevamad – kuid enamat mitte.

Nüüd võta veel üks lihtne fakt. Iga mehhaaniliste annetega inimene võiks Paracelsuse või Jacob Behmeni kirjutistest toota kümme tuhat köidet samaväärset Swedenborigi omadele ja Dantest või Shakespearist, lõputu hulga.

Kuid olles teinud seda, ärgu öelgu ta, et teab paremini kui ta õpetaja, kuna ta hoiab kõigest küünalt päikse kumas.

Mälestusväärne kujutelm

Kord nägin Kuradit tule leekides, kes tõusis pilvel istuva Ingli palge ette ja tõi kuuldavale need sõnad: „Kummardada Jumalat on: Austada tema kingitusi teistes, iga inimest oma võimekuse kohaselt ja armastada suurimaid inimesi enim: need, kes kadestavad või laimavad suuri mehi, vihkavad Jumalat; kuna pole olemas teist Jumalat.

Seda kuulnud, läks Ingel äärepealt siniseks; kuid enese talitsemise järel, muutus ta kollaseks & viimaks valgeks, roosaks & naeratavaks ning vastas siis: „Sina Ebajumalkummardaja! kas Jumal pole mitte Üks? & kas ta pole mitte nähtav Jeesus Kristuses? ja kas pole Jeesus Kristus andnud oma heakskiidu kümne käsu seadusele? ja kas pole mitte kõik teised inimesed narrid, patused & tühised?“

Kurat vastas: „Tambi narri kasvõi nisuuhmris, kuid ikka ei saa välja pekstud temast rumalus; kui Jeesus Kristus on suurim meestest, peaksid armastama teda suurimal määral; nüüd kuula kuidas on ta andnud heakskiidu kümne käsu seadusele: kas ta mitte ei pilganud pühal päeval ja nõnda pilganud pühapäeva Jumalat? tapnud need, kes tapeti tema tõttu? pööranud kõrvale seadusest truudust murdnud naise kasuks? andnud valetunnistuse kui loobus kaitsest Pilatuse ees? himustanud kui oma järgijate eest palvetades kutsunud esile neid hülgama meelega neid, kes keeldusid neid majutama? Ma ütlen sulle, ükski voorus ei saa olla ilma nende kümne käsu murdmiseta. Jeesus oli ainult voorusest ja tegutses impulsist, mitte reeglitest.“

Kui ta oli nõnda kõnelenud, ma silmitsesin inglit, kes sirutas välja oma käed, emmates tuleleeke & hävis ja tõusis kui Eliah.

Märkus: See ingel, kellest nüüd on saanud Kurat, on mu sõber eriti; me tihti loeme koos Piiblit selle põrgulikus või kuratlikus tähenduses, mille pärib ka maailm kui ta hästi käitub,

Ma olen samuti lugenud Põrgu Piiblit, mille maailm pärib, sõltumata kas ta seda tahab või mitte.

Sama seadus Lõvile ja Härjale on Ebaõiglus.

Vabaduse Laul

  1. Igavene Naine oigas! seda võis kuulda kõikjal üle Maa.
  1. Albioni rannik on haige, vaikne; Ameerika aasad rauged.
  1. Ettekuulutuste varjud värisevad piki jõgesid ja järve ja pomisevad üle ookeani: Prantsusmaa, kisu maha oma vanglad!
  1. Kuldne Hispaania, lõhu vana Rooma piirded!
  2. Heida oma võtmed, oh Rooma, langema alla sügavikku, langema suisa alla igavikku.
  3. Ja nuta.
  4. Oma värisevasse kätte, ta võttis äsja sündinud õu, uilgav.
  5. Nendel lõpmatuil valgusmägedel, nüüd hoitud eemale Atlandi mere poolt, äsja sündinud tuli seisis tähtse kuninga palgel!
  6. Roidunud hallikulmse lume ja kõuelistel palgetel, kadedad tiivad vehkisid üle sügaviku.
  7. Odakäsi põles tipus, lahti pannaldatud oli kilp; edasi läksid kadeduse käed koos leegitsevate juustega ja heitsid selle äsjasündinud ime läbi tähelise öö.
  8. Tuli, tuli langeb!
  9. Vaata üles! vaata üles! Oh Londoni kodanik, avarda oma ilme! Oh juut, jäta kulla lugemine! naase oma veini ja õli juurde. Oh aafriklane! must aafriklane! (mine, tiivuline mõte, avarda ta otsaesist.)
  10. Tulised jäsemed, leegitsev juus, paisatud kui vajuv päike lääne merre.
  11. Äratatud oma igavesest unest, auväärt vägi pages möirates minema.
  12. Alla tormas, tema tiivad abitult laperdamas, kade kuningas; tema hallikulmne nõu, kõuelised sõdurid, lokkis veteranid kiivrite ja kilpide ja vankrite, hobuste, elevantide, lippude, losside, lingude ja kivide vahel.
  13. Langev, tormav, laostav! maetud varemetesse Urthona koobastel;
  14. Terve öö varemete varjus; siis, nende trotslikud leegid hajunud, kerkisid ümber sünge kuninga.
  15. Kõue ja tulega, juhtides oma säravaid võõrustajaid läbi ahera metsikuse, ta kuulutab välja oma kümme käsku, heites oma kiirgava pilgu üle sügaviku sünges jahmatuses,
  16. Kus tule poeg tema ida pilves, kui hommik uhkeldab oma kuldse rinnaga,
  17. Põlates needustest joonistatud pilvi, lööb kivist seadused põrmu, vallandades igavesed hobused öistest koobastest, ta karjub:

IMPEERIUM EI OLE ENAM! JA LÕVI & HUNT NÜÜD LAKKAVAD

KOOR

Ärgu Kaarna Preestrid enam koitku, surmavas mustas, ega kähedal toonil needku rõõmu lapsi. Ega tema tunnustatud vennased – keda, türann, ta nimetab vabaks – asetagu kammitsaid või ehitagu katust. Ega kahvatu usklik liiderdus nimetagu seda süütuseks, et soovida, kuid mitte teha.

Sest kõik, mis elab, on Püha.