Tõlge: T. S. Eliot - Bostoni Õhtune Teatis

The readers of the Boston Evening Transcript Sway in the wind like a field of ripe corn. When evening quickens faintly in the street, Wakening the appetites of life in some And to others bringing the Boston Evening Transcript, I mount the steps and ring the bell, turning Wearily, as one would turn to nod good-bye to Rochefoucauld, If the street were time and he at the end of the street, And I say, "Cousin Harriet, here is the Boston Evening Transcript."

Bostoni Õhtuse Teatise lugejad Õõtsuvad tuules nagu küpse vilja põld. Kui õhtu kiireneb kahvatult tänaval, Äratades elu isud mõnes Ja tuues Bostoni Õhtuse Teatise teistele, Ma astun trepile, helistan kella, pöörates Väsinult, nagu jätmaks hüvasti Rochefoucauld'ga, Kui tänavad oleks aeg ja tema tänava lõpus, Ja ma ütlen: „Nõbu Harriet, siin on su Bostoni Õhtune Teatis.“

Tõlge: T. S. Eliot - Gerontion

Thou hast nor youth nor age But as it were an after dinner sleep Dreaming of both. Here I am, an old man in a dry month, Being read to by a boy, waiting for rain. I was neither at the hot gates Nor fought in the warm rain Nor knee deep in the salt marsh, heaving a cutlass, Bitten by flies, fought. My house is a decayed house, And the jew squats on the window sill, the owner, Spawned in some estaminet of Antwerp, Blistered in Brussels, patched and peeled in London. The goat coughs at night in the field overhead; Rocks, moss, stonecrop, iron, merds. The woman keeps the kitchen, makes tea, Sneezes at evening, poking the peevish gutter. I an old man, A dull head among windy spaces. Signs are taken for wonders. "We would see a sign": The word within a word, unable to speak a word, Swaddled with darkness. In the juvescence of the year Came Christ the tiger In depraved May, dogwood and chestnut, flowering                                                                                     Judas, To be eaten, to be divided, to be drunk Among whispers; by Mr. Silvero With caressing hands, at Limoges Who walked all night in the next room; By Hakagawa, bowing among the Titians; By Madame de Tornquist, in the dark room Shifting the candles; Fraulein von Kulp Who turned in the hall, one hand on the door. Vacant                                                                                  shuttles Weave the wind. I have no ghosts, An old man in a draughty house Under a windy knob. After such knowledge, what forgiveness? Think now History has many cunning passages, contrived corridors And issues, deceives with whispering ambitions, Guides us by vanities. Think now She gives when our attention is distracted And what she gives, gives with such supple confusions That the giving famishes the craving. Gives too late What's not believed in, or if still believed, In memory only, reconsidered passion. Gives too soon Into weak hands, what's thought can be dispensed with Till the refusal propagates a fear. Think Neither fear nor courage saves us. Unnatural vices Are fathered by our heroism. Virtues Are forced upon us by our impudent crimes. These tears are shaken from the wrath-bearing tree. The tiger springs in the new year. Us he devours. Think                                                                                 at last We have not reached conclusion, when I Stiffen in a rented house. Think at last I have not made this show purposelessly And it is not by any concitation Of the backward devils. I would meet you upon this honestly. I that was near your heart was removed therefrom To lose beauty in terror, terror in inquisition. I have lost my passion: why should I need to keep it Since what is kept must be adulterated? I have lost my sight, smell, hearing, taste and touch: How should I use it for your closer contact? These with a thousand small deliberations Protract the profit of their chilled delirium, Excite the membrane, when the sense has cooled, With pungent sauces, multiply variety In a wilderness of mirrors. What will the spider do, Suspend its operations, will the weevil Delay? De Bailhache, Fresca, Mrs. Cammel, whirled Beyond the circuit of the shuddering Bear In fractured atoms. Gull against the wind, in the windy                                                                                straits Of Belle Isle, or running on the Horn, White feathers in the snow, the Gulf claims, And an old man driven by the Trades To a sleepy corner. Tenants of the house, Thoughts of a dry brain in a dry season.

Sul pole ei noorust ega iga Kuid nagu pärastlõuna uinakul Unistad mõlemast. Siin ma olen, vana mees kuival kuul, Keda ette loeb poisike, ootamas vihma. Ma ei olnud ei kuumadel väravatel Ega võidelnud soojas vihmas Ega põlvini rabasoos, meresaabel pihus, Kärbeste puretud, võidelnud. Mu maja on kõdunenud maja Aknalaual kükitab juut, omanik, Tekkinud ilma kusagil Antwerpeni estaminet's Saanud Brüsselis villid, kokku lapitud Londonis. Ööselt köhib taamal põllu peal kits; Kivid, sammal, kukeharjad, raud, pabulad. Naine püsib köögis, keedab teed, Aevastab kõige peale, sorkides pahurat rentslit Vana mees mina, Nüri pea tuulise tühja vahel Märke võetakse ime pähe. „Nõuab tunnustähte“: Sõna sees sõna, suutmata lausuda sõna, Mähitud pimedusse. Aasta nooruses Saabus Kristus kui tiiger Läinud maikuus hukka, kontpuu ja kastan, juudapuu                                                                                        õites Et olla söödud, olla jagatud, olla purjus Sosinate vahel; silitavate kätega härra Silvero poolt Limoges, Kes kõrvaltoas kõndis kogu öö; Hakagawa, kummardumas Titianite seas; Madame de Tornquisti, pimedas toas Liigutamas küünlaid; Fraulein von Kulpi, Kes pööras ringi saalis, üks käsi uksel. Tühjad süstikud Kärmalt tuules. Vaime mul pole, Vana mees tuuletõmbuse majas Tuulise pideme all. Pärast taolist teadmist, mis andestus? Mõtle nüüd Ajalool on palju kavalaid käike, sepitsetud koridore Ja teemasid, petab meid sosistava ambitsiooniga, Juhib meid edevuse kaudu. Mõtle nüüd Ta annab meile, kui tähelepanu on hajev, Ja mida ta annab, annab taolise ohtra segadusega, Et andmine näljutab ihaluse. Annab liiga hilja, Mida enam ei usuta, või kui veel usutakse, Vaid mälestuses, võetud kire pähe. Annab liiga vara Nõrkadesse kätesse, mida mõeldakse, et saab jagada                                                                              laiali Kuni keeldumine levitab hirmu. Mõtle, Ei hirm ega julgus meid päästa. Ebaloomulikud pahed Sigitab me kangelaslikkus. Väärtusi Sunnivad peale meie mõtlemata kuriteod. Neid pisaraid potsatab viha-kandvalt puult. Tiiger tärkab uuel aastal. Meid ta neelab. Mõtle ometi Me pole jõudnud järelduseni, kui mina Jäigastun üüritud majas. Mõtle ometi Ma ei teinud seda näitemängu niisama Ega mitte mõne tagurliku kuradi Utsituse pärast. Ma kohtuks suga ses asjas ausalt. Mina, olnud su südame lähedal, olin eemaldatud sealt, Et kaotada ilu õuduses, õuduse ülekuulamises. Olen kaotanud oma kire: miks peaksin seda hoidma, Kui mida hoitakse, peab võltsima? Olen kaotanud nägemis-, lõhna-, kuulmis-, maitse- ja                                                                 kompimistunde: Kuidas peaksin kasutama seda su lähemaks                                                                     puudutuseks? Need, ühes tuhande väikese arutlusega, Venitavad oma jaheda deliiriumi kasu, Erutavad membraani, kui taju on jahtunud, Tuliste kastmetega, korrutavad mitmekesisust Peeglite kõnnumaal. Mida küll teeb ämblik, Lõpetab oma tegevuse, kas kärsakas Lükkab edasi? De Bailhache, Fresca, proua Cammel,                                                                              paisatud Teisele poole võbiseva Vankri trajektoorist Lõhenenud aatomiteks. Kajakas vastu tuult Belle Isle'i Tuulisel väinal või Hoorni neemel tormamas Valged suled lumes, Hoovus nõuab osa, Ning vana mees on Ametite ajatud Unisesse nurka. Maja üürnikud, Kuiva aju mõtted kuival hooajal.

Tõlge: T. S. Eliot - J. Alfred Prufrocki armulaul

S’io credesse che mia risposta fosse                     A persona che mai tornasse al mondo                           Questa fiamma staria sensa piu scosse.                           Ma perciocche giammai di questo fondo                          Non torno vivo alcun, s’i’odo il vero                           Sensa tema d’infamia ti rispondo. Let us go then, you and I, When the evening is spread out against the sky Like a patient etherized upon a table; Let us go, through certain half-deserted streets, The muttering retreats Of restless nights in one-night cheap hotels And sawdust restaurants with oyster-shells: Streets that follow like a tedious argument Of insidious intent To lead you to an overwhelming question ... Oh, do not ask, “What is it?” Let us go and make our visit. In the room the women come and go Talking of Michelangelo. The yellow fog that rubs its back upon the                                                                   window-panes, The yellow smoke that rubs its muzzle on the                                                     window-panes, Licked its tongue into the corners of the evening, Lingered upon the pools that stand in drains, Let fall upon its back the soot that falls from chimneys, Slipped by the terrace, made a sudden leap, And seeing that it was a soft October night, Curled once about the house, and fell asleep. And indeed there will be time For the yellow smoke that slides along the street, Rubbing its back upon the window-panes; There will be time, there will be time To prepare a face to meet the faces that you meet; There will be time to murder and create, And time for all the works and days of hands That lift and drop a question on your plate; Time for you and time for me, And time yet for a hundred indecisions, And for a hundred visions and revisions, Before the taking of a toast and tea. In the room the women come and go Talking of Michelangelo. And indeed there will be time To wonder, “Do I dare?” and, “Do I dare?” Time to turn back and descend the stair, With a bald spot in the middle of my hair — (They will say: “How his hair is growing thin!”) My morning coat, my collar mounting firmly to the                                                                          chin, My necktie rich and modest, but asserted by a simple                                                                             pin — (They will say: “But how his arms and legs are thin!”) Do I dare Disturb the universe? In a minute there is time For decisions and revisions which a minute will                                                                          reverse. For I have known them all already, known them all: Have known the evenings, mornings, afternoons, I have measured out my life with coffee spoons; I know the voices dying with a dying fall Beneath the music from a farther room. So how should I presume? And I have known the eyes already, known them all— The eyes that fix you in a formulated phrase, And when I am formulated, sprawling on a pin, When I am pinned and wriggling on the wall, Then how should I begin To spit out all the butt-ends of my days and ways? And how should I presume? And I have known the arms already, known them all— Arms that are braceleted and white and bare (But in the lamplight, downed with light brown hair!) Is it perfume from a dress That makes me so digress? Arms that lie along a table, or wrap about a shawl. And should I then presume? And how should I begin? Shall I say, I have gone at dusk through narrow streets And watched the smoke that rises from the pipes Of lonely men in shirt-sleeves, leaning out of                                                                     windows? ... I should have been a pair of ragged claws Scuttling across the floors of silent seas. And the afternoon, the evening, sleeps so peacefully! Smoothed by long fingers, Asleep ... tired ... or it malingers, Stretched on the floor, here beside you and me. Should I, after tea and cakes and ices, Have the strength to force the moment to its crisis? But though I have wept and fasted, wept and prayed, Though I have seen my head (grown slightly bald)                                                                    brought in upon a platter, I am no prophet — and here’s no great matter; I have seen the moment of my greatness flicker, And I have seen the eternal Footman hold my coat,                                                                      and snicker, And in short, I was afraid. And would it have been worth it, after all, After the cups, the marmalade, the tea, Among the porcelain, among some talk of you and me, Would it have been worth while, To have bitten off the matter with a smile, To have squeezed the universe into a ball To roll it towards some overwhelming question, To say: “I am Lazarus, come from the dead, Come back to tell you all, I shall tell you all”— If one, settling a pillow by her head Should say: “That is not what I meant at all; That is not it, at all.” And would it have been worth it, after all, Would it have been worth while, After the sunsets and the dooryards and the sprinkled                                                                        streets, After the novels, after the teacups, after the skirts                                              that trail along the floor— And this, and so much more?— It is impossible to say just what I mean! But as if a magic lantern threw the nerves in patterns                                                                   on a screen: Would it have been worth while If one, settling a pillow or throwing off a shawl, And turning toward the window, should say: “That is not it at all, That is not what I meant, at all.” No! I am not Prince Hamlet, nor was meant to be; Am an attendant lord, one that will do To swell a progress, start a scene or two, Advise the prince; no doubt, an easy tool, Deferential, glad to be of use, Politic, cautious, and meticulous; Full of high sentence, but a bit obtuse; At times, indeed, almost ridiculous— Almost, at times, the Fool. I grow old ... I grow old ... I shall wear the bottoms of my trousers rolled. Shall I part my hair behind? Do I dare to eat a peach? I shall wear white flannel trousers, and walk upon the                                                                     beach. I have heard the mermaids singing, each to each. I do not think that they will sing to me. I have seen them riding seaward on the waves Combing the white hair of the waves blown back When the wind blows the water white and black. We have lingered in the chambers of the sea By sea-girls wreathed with seaweed red and brown Till human voices wake us, and we drown.

S’io credesse che mia risposta fosse                     A persona che mai tornasse al mondo                           Questa fiamma staria sensa piu scosse.                           Ma perciocche giammai di questo fondo                           Non torno vivo alcun, s’i’odo il vero                           Sensa tema d’infamia ti rispondo. Lähme siis, sina ja mina Kui õhtu laotatud on vastu taevast Nagu eetri all patsient laual; Lähme, läbi teatud pooltühjade tänavate, Odavate üheöö hotellide Pulbitseva pelgupaiga rahutus öös Ning austrirestoranide, kus saepuru põrandal: Tänavate, mis mööduvad nagu halva kavatsusega Väsitav vaidlus Et juhtida sind rusuva küsimuseni... Oh, ära küsi „Mis viga?“ Lähme ja külastame. Naised tulevad ja lähevad toas Kõneldes Michelangelost Kollane udu, mis sügab oma selga vastu aknaruute Kollane suits mis sügab oma koonu aknaruudul Lakkus keelega õhtu nurkadesse, Viivles äravoolutorude loikudel Lasi oma seljale tahma, mida korstendelt langeb Hiilis läbi terrassi, korraga hüppas, Ja nähes, et oli oktoobri mahe öö Keerles korra üle maja ning vajus unne Ja, tõepoolest, jääb aega Kollasele suitsule, mis libiseb piki tänavaid, Sügades selga vastu aknaruute; Jääb aega, jääb aega Valmistumaks kohtuma, kellega sa kohtud; Jääb aega loomiseks ja tapmiseks Ja kõigiks käte töödeks ja päevadeks, Mis tõstavad ja asetavad küsimuse su ette; Aega sulle ja mulle Ja aega veel sajaks kõhkluseks, Sajaks nägemuseks ja paranduseks, Enne kohvi ja kooki. Naised tulevad ja lähevad toas Kõneldes Michelangelost. Ja, tõepoolest, jääb aega Mõtisklemaks, „Kas ma julgen? Kas julgen?“ Aega pöörata tagasi ning laskuda trepist, Kiilakas laik keset mu juukseid – [Nad ütlevad: „Juuksed, kui hõredaks tal jäänd!“] Mu hommikumantel, lõua vastu kindlalt püsib krae Mu lips rikkalik ja malbe, lihtsaks kinnituseks nõel [Nad ütlevad: „Kuid jalad ja käed, kui kõhnaks tal jäänd!“] Kas ma julgen Segada universumit? Hetke pärast jääb aega Otsusteks ja parandusteks, mida hetk keerab ümber.   Sest olen tundnud juba kõiki neid, tundnud neid kõiki – Tundnud õhtuid, hommikuid ja pärastlõunaid, Mõõtnud kohvilusikaga ära oma elu Tunnen hääli kadumas kaduval toonil Kaugema toa muusika varjus. Niiet peaksin arvama kuidas? Ja ma olen tundnud juba silmi, tundnud neid kõiki – Silmi, mis kinnitavad sind formuleeritud maneeril Ja kui ma olen formuleeritud ja sirutatud nõelale Kui olen naelutatud seinale ja vingerdan, Siis peaksin alustama kuidas Et sülitada välja oma päevade ja tegude pärad? Ja peaksin arvama kuidas? Ja olen tundnud juba käsi, tundnud neid kõiki- Käsi, mis on ehitud, valged ja paljad [Kuid lambikumas, helepruune udemeid täis!] Kas on see riiete parfüüm Mis mind eksitab nõnda? Käed, mis lasuvad laual või on mähitud salli. Ja peaksin arvama siis kuidas? Ja peaksin alustama siis kuidas? Ehk ütlen ma, olen käinud hämarikus läbi kitsaste                                                                               tänavate Ja vaadanud kerkivat tossu särgiväel Üksildaste meeste piipudest, kes akendel nõjatuvad?...                                           Pidanuksin olema sakiline sõrapaar Sibamas piki vaiksete merede põhja. Ning pärastlõuna ja õhtu nii rahulikult magavad Pikkade sõrmede lohutuses Unel... väsinud... või siis teeskleb, Lebades põrandal, siin sinu ja minu kõrval. Peaksin ma, pärast koogikesi, teed ja jääd, Olema veel tugev, et sundida hetke kriisini? Kuid kuigi olen nutnud ja paastunud, nutnud ja palvetanud, Kuigi olen näinud oma pead [pealt natukene kiilanev]   toodamas taldrikul, Ei ole ma prohvet – ja sellest pole lugu; Ma olen näinud oma ülevuse hetke loitmas, Ja igavese Jalaväelase irvet, oma mantlit tema käes Ja mul oli – lühidalt öeldes – hirm. Ja oleks see olnud seda väärt, siiski, Pärast tassikesi, moosi ja teed, Portselani ja meie jutuvada hulgas Oleks olnud see seda väärt Hammustada aines naeratusega katki Pigistada ilmaruum palliks Lasta see mõne rusuva küsimuse poole, Öelda: „Mina olen Laatsarus, naasenud surnust, Naasenud ütlemaks teile kõigile, ütlen teile kõigile“- Kui keegi, asetades tema pea kõrvale padja, Peaks ütlema: „Seda ei mõelnud ma üldse. Ei mõelnud seda, üldse.“ Ja oleks see olnud seda väärt, siiski Oleks see olnud seda väärt, Pärast päikeseloojanguid, ukselävesid ja niiskeid                                                                    tänavaid, Pärast romaane, teetasse, põrandal lohisevaid kleite – Ja seda ja palju enamat? – On võimatu lihtsalt öelda, mida mõtlen! Kuid nagu võlulatern kuvaks närvimustreid ekraanile: Oleks see olnud seda väärt Kui keegi, asetudes padjale või heites minema salli Ja akna poole pöördudes peaks ütlema: „Ei mõelnud seda üldse, Seda ei mõelnud ma üldse.“ Ei! Ma pole prints Hamlet, ega hakka kunagi olema; Olen ma teenistusaadel, keegi, kes käib kah, Et paisutada protsessiooni, alustada siin-seal mõni stseen Nõustada printsi; hõlbus tööriist, kahtlemata, Aupaklik, rõõmus et must kasu Taktitundeline, ettevaatlik, täpne; Suuri lauseid täis, aga natukene nüri; Kohati, tõesti, peaaegu naeruväärne- Peaaegu, kohati, Narr. Jään vanaks... jään vanaks Keeran pükstel sääri üles. Kas kammin juukseid üle laigu? Julgen süüa virsikut? Kannan valgeid flanellpükse ja kõnnin piki randa. Kuulen merineitsisid laulmas, üks teisele. Ma ei usu, et nad laulaksid mulle. Olen näinud neid sõitmas merele lainetel Sugedes tahapuhutud lainete valget juust Kui tuul puhub vee mustaks ja valgeks. Oleme viivelnud mere kambrites Ühes meritüdrukutega, punaka ja rohelise vetika                                                                           pärjatud Kuni inimhääl meid äratab ja upume.