Improvisatsiooniline "Impromptu"

http://www.rada7.ee/artikkel/82021/Improvisatsiooniline-Impromptu

Improvisatsiooniline „Impromptu“ Mart Tanieli ning Priit Pääsukese „Impromptu“ on umbes tunniajane sissevaade improvisatsiooni ja spontaansesse eneseväljendusse. Peamiselt on filmitegijad pidanud silmas küll muusikalist eneseväljendust – nõnda näeme erinevaid esitajaid ja kuuleme juhuslikke helisid nii hüljatud vanglates, vabas looduses kui ka suurlinna anonüümsuses – kuid väiksema osa hõlmab endast ka kõiksugune kehaline eneseväljendus ning kontserdistseenidele visatakse kamalaga juurde ka vabas vormis tantsu- ja sõnakunsti. Mingist hetkest saan aru, et film käsitleb siiski peamiselt kahte isikut, kelleks on Rainer Jancis ning Roomet Jakapi ning kahe mehe konkreetset väljenduslaadi. Seda antakse eelkõige edasi vabas vormis intervjuu kaudu, kuhu on põimitud vaated ja kõlad ka nende mõlema kontserttegevusest. Samasse ritta võiks asetada ka Fred Frithi, kes on kolmas nimi tutvustuses ja lühikeses intervjuulõigus Frith sõna ka saab, kuid tegelikkuses toimib film kõige paremini siiski Jancise-Jakapi paralleelvõrdlusena. Kaks improvisaatorit on olemuslikult piisavalt võrreldavad, aga väljenduselt siiski erinevad, et see ka loogilisena tunduks – esimesel puhul väljendub improvisatsioon kitarrimängu, teisel puhtalt inimhääle läbi. Kohati on see käsitlus ootamatult intiimne nagu koduvideo Tambet Tuisu filmisaates ning vana 8-mm film leiab kasutust üsna julgelt. Jancise ja Jakapi käsitlus võtab filmist umbes poole ning sellele lisandub palju juhuslikku, mõnikord vaatajat kummastavat, aga üsna tihti lihtsalt raskesti jälgitavat materjali. See meenutab kui mõnda Joyce'i romaani, kus lihtne päeva kirjeldus on kuhjatud sügavale lõputute kõrvalpõigete ja alltekstide varju. Tegelikult on „Impromptul“ oma sisemine struktuur ja loogika täitsa olemas, aga selle hoomamiseks pead enamiku filmist enne ära nägema. Mingist hetkest harjub pidevate hüpete ning hakitusega piisavalt, et tähelepanelikul vaatamisel otsad ise kokku panna. Nii et täiesti arusaamatu improvisatsioon ei ole, kuigi mingist metatasandi kommentaarist oleks ehk tõesti abi olnud, et kes-mida-miks parasjagu teeb. Seda vajaksid eelkõige need lõigud ja improvisaatorid, kes nii põhjalikult filmis ei esine. Filmikirjeldusest võin lugeda, et see oli ilmselt Sten Rudstörm, kes umbes poole filmi pealt lõikab sisse vabas vormis impromonoloogiga, kuid ega ma nende 30-60 sekundi jooksul, mil ta ekraanil figureerib, temast targemaks ei saa. Samamoodi kohmetult paistavad välja omajagu pikk improtantsu lõik, mis on jagatud umbes kolmeks-neljaks osaks üle filmi. Asi näidatakse algusest lõpuni ära, aga mingit filmiloojate-poolset lahtiseletamist ei kaasne. Hoolimata mõningaste helide mürasusest ja kehaväänamiste harjumatusest, ei ole „Impromptu“ tegelikult agressiivne ega pretendeeri vaatajat šokeerida. Puhtalt juhuslikkuse ja hakituse mõttes meenus mulle eelmisel Pöffil linastunud kunstfilm „Goodbye to Language“, kuid käesolev jääb igatpidi PG-13 kombeliseks. Eesti vaatajana suudan ma mingist kontekstist siiski ka ise aru saada (kas pole see 2011 aasta Kultuuritolm, kus Roomet esimesena üles astub?) ning hea meelega näeksin rohkem dokfilme just praegu aktiivsetest Eesti muusikatest. Oleks tore, kui üles võetud kontsertmaterjal jõuab laiemasse kasutusse ka oma algsel terviklikul kujul. Lihtne film „Impromputu“ igatahes pole ning kui eesmärgiks on aidata mõista impromuusikat ka tavainimese seisukohast, siis tavainimesena oleksin ma skeptiline. Aga ehk olekski natukene küüniline nõuda filmist, mis räägib improviseermisest (ja on ise ka omajagu improvisatsiooniline), selgeid struktuure või loogilisi kommentaare. Improvisatsioonis analüüsivat mõttetegevust ei esine, ütleb Frith, ning „Impromptut“ vaadates oled sellest vabastatud ka.

Improvisational “Impromptu” Mart Taniel's and Priit Pääsuke's “Impromptu” is about an hour-length insight to improvisation and spontaneous self-expression. Primarily the film-makers turn their attention to musical self-expression – thus we see different artists and hear random sounds in abandoned prisons, wild nature, and the anonymity of a big city – but a smaller part of the film entails all types of bodily self-expression and concert scenes are complemented by a hefty portion of free-form dance and spoken word. Still, at a certain point I realise that the film is mostly about to two individuals, those being Rainer Jancis and Roomet Jakapi, and their specific form of expression. This is conveyed via free-form interviews, mixed with scenes and sounds from concerts of both men. We could add Fred Frith to the same lot, who is the third name in the introduction, and there does exist a short interview with him, but in reality the film functions best as a parallel comparison of Jancis and Jakapi. The two improvisers are comparable enough in their essence, but still different in the mode of expression for this to seem logical – in the first case the improvisation is expressed in guitar-playing, the other purely from using the human voice. This approach is at times unexpectedly intimate, like a home video from the Tambet Tuisk video-show and the old 8-mm film is used rather boldly. The subject of Jancis and Jakapi takes up about half of the film, supplemented by a lot of random, occasionally discomforting, but in general just hard-to-follow material. It reminds, as if, a novel from Joyce, where single description of a day is buried deep underneath endless sidetracks and subtexts. Actually “Impromptu” does have its internal structure and logic, but to grasp that, you will first need to have seen most of the film. At a certain point, you become accustomed enough with the constant shifts and fragmentation to connect the dots yourself, if you're paying attention enough. So the improvisation is not a complete mystery, although a certain meta-level commentary would indeed have helped – about who's doing what and why. This is especially lacking in the case of those sections and improvisers that are featured less. From the film's description I can read that it was most likely Sten Rudstörm, who cuts in half-way through the film, with an improvised monologue. But I really don't get to know that much about him in those 30-60 seconds when he's on screen. Somewhat awkward is also the long footage about improvisational dance that is divided into three or four sections across the film. The whole thing is shown from the beginning to the end, but no helpful explanation from the film-makers is added. Despite the noisiness of certain sounds and uncommon body-bending, “Impromptu” is not in reality aggressive and does not pretend to shock the viewer. Purely in the sense of randomness and fragmentation, I was reminded of the art-film “Goodbye to Language” from last PÖFF, but “Impromptu” is certainly PG-13 decent. As an Estonian viewer, I am able to understand some of the context on my own (isn't it the Kultuuritolm of 2011, where Roomet is first featured?) and I would gladly see more documentaries about currently active Estonian musicians. It would be great, if the recorded concert material would also be made public in its original complete form. A easy film “Impromptu” is not, and if the goal is to help understand improvisational music from a common person's perspective, I would be sceptical as a common person. But perhaps it would be a little cynical to demand of a film which talks about improvisation (being itself quite a bit improvisational) to have a clear structure and logical commentary. Frith says, there's no analytical thinking in improvisation, perhaps when watching “Impromptu” you don't need that either.