Kuidas jõudis minuni rahvamuusika kui selline. C93
sleevenote ütleb selle kohta:
Tamlin' is a traditional folk song from the British Isles, and Current 93 has adapted one of it's many settings for this recording. Our version was specifically influenced by the greatest version of the song, sung by Anne Briggs. For me, the song reveals that true love finally conquers all, even hell itself.
...ja sellel põhjusel proovin ka oma tõlkes igal viisil
Anne Briggsi versiooni järgi.
Laulust veel pikemalt, sh erinevate versioonide sõnad: http://www.informatik.uni-hamburg.de/~zierke/sandy.denny/songs/tamlin.html
Noor Tamblin
Leedi Margaret, leedi Margaret, kord rebent kokku õmbles
Ja on mustaks riietatud kõik.
Ja pähe mõte talle tuli minna ekslema metsas
Ja korjata lilli, et lilletada mütsi, poisid,
Ja korjata lilli, et lilletada mütsi.
Niisiis tõstis üles seelikud ta, veidi üle põlve
Ja väledalt nii jooksis üle välja.
Ja kui kohale ta jõudis rõõmurohelisse metsa,
Noh, ta need oksaharud alla tõmbas, poisid,
Noh, ta need oksaharud alla tõmbas.
Korraga ta täheldab üht toredat noort meest,
Ta seisab ühel tüvel kõrval.
Ta ütleb, „Kuis julged tõmmata need oksaharud alla?
Luba küsimata minult, kallis,
Luba küsimata minult?“
Noh, ta ütleb, „See väike mets mu enda on
Mu isa selle mulle andis.
Võin alla tõmmata need oksaharud
Küsimata luba sinult, noor mees,
Oh küsimata luba sinult.“
Ja too võttis teda piimavalgest käest
Ja piki rohuroheliset käist.
Tõmbas tema põõsa jalamile alla,
Ja ta kordagi ei küsinud talt luba, poisid.
Oh ta kordagi ei küsinud talt luba.
Ja kui see läbi sai, neid ringi ennast keeras,
Et saada teada oma armastuselt nime.
Kuid ta midagi ei näind ja midagi ei kuuld.
Ja kogu mets see hämarusse kattus, hämarusse kattus.
Ja kogu mets see hämarusse kattus.
On neli kakskümmend neiut, kõik on maal
ja omavahel mängivad kõik malet.
Ainult üks – see leedi Margaret
Ta on roheline nagu miski klaas, poisid,
Oh roheline nagu miski klaas.
Ja neli ja kakskend neiut kõik maal,
Saavad punakaks kui miski roos,
Ainult üks – see leedi Margaret
Ta on kahvatu ja nõrk, mu poisid
Oh kahvatu ja nõrk, ta läheb.
Siis välja ütles väike teenijatüdruk
Ta tõstis oma käe ja naeris
Ta ütles, „arvan leedi armastand on kaua liialt
Ja nüüd lapsega käib ringi, kallid
Oh nüüd lapsega käib ringi.“
Siis välja ütles teine teenijatüdruk:
„Oh iganes ja häda,“ ütles ta,
„Aga arvan, tean üht lehte rõõmurohelisest metsast,
Mis kägistaks su lapse sinult, emand
See kägistab su lapse sinult.“
Siis leedi Margaret, leidis enesele kammi
Ja ruttas kammimaks ta juust
Ja oli ära rõõmurohelisse metsa,
Nii kiiresti kui saab, mu poisid
Oh nii kiiresti kui saab.
Ja veel polnud korjand roherõõmsas metsas
Leht kuid vaevalt üht
Kui noor Tamblin seisis tema kõrval.
Ta ütles, „Jäta see rahule, Margaret!
Oh Margaret, jäta see rahule.“
„Miks old korjand seda kurba väikest lehte
See leht, mis kasvab nõnda hallis
Et hävitada seda väikest kena noort,
Mis juhtus meie mängus, kallis?
Mis juhtus meie mängus.“
„Noh ütle mulle nüüd, noor Tambling,“ ta sõnab
„Kas sa maine mees ka oled?“
„Ei räägi valesid sul mina,“ noor Tamblin sõnab,
„Olin ristitud justnagu olid sina, kallis.
Olin ristitud justnagu olid sina.“
„Kuid kui sõitsin jahiteel kord kurval kurval ööl
Kukkumine hobuselt mul juhtus
Ja Kuninganna Haldjamaalt, ta kinni minu sai,
Taamal künkal elama mind pani
Oh taamal künkal elama mind pani.“
Kuid on täna Hingepäev, mu leedi
mind püüdnud Haldjas välja sõidab.
Ja kui oma armastust sa võidaks
Pead end veskisilla juurde peitma, kallis
End veskisilla juurde peitma pead.“
„Ja esmalt jookseb musta värvi hobu ja siis jookseb pruun,
Ja siis tormab mööda valge,
Sa hoia temast kinni, sa ära teda karda
Sest ta on sinu lapse isa, kallis
Oh, ta on sinu lapse isa.“
„Küll kõik su kätes muudavad
Nad mitmeks kiskjaks minu.
Kuid hoia nendest kinni, sa halba ära karda,
Sest see on sinu lapse isa, kallis
See on sinu lapse isa.“
Siis leedi Margaret, leidis enesele kammi
Ja ruttas kammimaks ta juust
Siis on ta ära vana veskisilla juurde
Nii kiiresti kui saab, mu poisid
Oh, nii kiiresti kui saab.
Ja umbes surnud tunnil keset ööd,
Kuulis valjaid helisemas tema
Ja, oh poisid, see külmutatuks südant
Igast maisest asjast rohkem tegi
Igast maisest asjast rohkem.
Ja esmalt jookseb musta värvi hobu ja siis jookseb pruun
Ja siis tormas mööda valge.
Noh, ta sellest kinni hoidis ega kartnud seda
Sest on see tema lapse isa
Oh on see tema lapse isa.
Kõuemüra kostus taevast üle
Tähti säras eredalt kui päev,
Haldjakuninganna tõstis ärevuses kisa:
„Noor Tamblin on ära, vaprad poisid!
Vapper Tamblin on ära!“
Ja kõige esimene asi, mis Tamblinist nad tegid,
Oli lõvi mis nii metsikuna jookseb.
Kuid tast hoidis kinni, ei ta kartnud mitte
Sest ta on tema lapse isa, poisid
Oh ta on tema lapse isa.
Ja kohe teine asi, mis Tamblinist nad tegid,
See oli võikamoodi uss.
Ta ütles, „Must hoia kinni, ära karda mitte!
Sest olen Jumala üks tegu, kallis,
Oh, olen Jumala üks tegu.
Ja muutsid jälle, Tamblini ta käte vahel ära
Põletavaks rauatükiks tegid.
Kuid sest hoidis kinni, ei kartnud seda mitte,
See ei teinud kahju talle, kahju talle
See ei teinud kahju talle.
Ja kõige viimsem asi, mis Tamblinist nad tegid,
Oli nagu lihtne paljas mees.
Ta oma mantli heitis talle üle
Ja hüüdis, „Kallis, võitnud olen! võitnud olen!“
Oh ta hüüdis, „Kallis, võitnud olen!“
Kuid Haldjakuninganna põõsast neile järgi kutsus
Ta on punane kui miski veri:
„Oleks pidand rebima sult silmad, Tamblin.
Ja sinna panema kaks silma puidust, puidust,
Ja sinna panema kaks silma puidust.“
