Tõlge: William Deresiewicz - Eliithariduse varjuküljed

http://theamericanscholar.org/the-disadvantages-of-an-elite-education/

Eliithariduse varjuküljed

Meie parimad ülikoolid on unustanud, et põhjus, miks nad eksisteerivad, on, et vormida mõistusi, mitte karjääre.

William Deresiewicz

Et minu hariduses võivad olla mõned augud, ei jõudnud mulle pärale varem kui ma olin umbes 35. Ma olin äsja ostnud maja, torud vajasid parandamist ning torulukksepp seisis minu köögis. Seal ta oli, lühike jässakas tüüp kitsehabeme, Red Sox nokatsi ning tihke Bostoni aktsendiga. Ja korraga ma sain teada, et mul polnud vähimatki aimu, mida öelda kellelegi nagu tema. Nõnda võõras oli tema kogemus mulle, nõnda äraarvamatud tema väärtused, nõnda mõistatuslik suisa tema keel, et mul ei õnnestunud temaga haakuda paari-minutilisse vestlusesse tühjast-tähjast enne kui ta alla tööle läks. Neliteist aastat kõrgharidust, kamalatäis Ivy League-i kraade ning seal ma olin, kange ja juhm, põrmustatud oma enese rumalusest. “Ivy-peetus [1]” ütleb üks minu sõber selle kohta. Ma võiksin pidada vestlusi inimestega teistest maadest, teistes keeltes, kuid ma ei suutnud rääkida selle mehega, kes seisis mu enda kodus.

Pole mingi ime, et mul läks nõnda kaua avastada oma väärõppimise ulatust, sest viimane asi, mida eliitharidus sulle õpetaks, on tema enese puudujäägid. Nagu kaks tosinat aastat Yale’is ning Columbias mulle on näidanud, julgustavad eliitkolledžid väsimatult õpilastel end meelitada selle eest, et nad on seal ning mida seal olemine nendele võib teha. Eliithariduse eelised on tõepoolest vaieldamatud. Sa õpid mõtlema, vähemalt teatud viisidel, ning lood need sidemed, mida on vaja sööstmiseks ellu, mis on külluslik ühiskonna kõige kallimaks peetavates hüvedes. Kaaluda, et samaaegselt kui teatuid võimalusi luuakse, teisi kaotatakse ning et samas kui teatud oskusi arendatakse edasi, teised halvatakse, on - selles kontekstis - mitte ainult pöörane, vaid ka mõeldamatu.

Ma ei räägi õppekavadest või kultuurisõdadest, ameerika vaimu avanemisest või kapseldumisest, poliitilisest korrektsusest, kaanonikujundamisest või millest iganes. Ma räägin kogust sellest süsteemist, milles need võitlused läbi mängitakse. Mitte ainult Ivy League’ist ja nendele analoogsetest institutsioonidest, vaid samuti nendest mehhanismidest, mis sind sinna üldse toovad: era- ning jõukatest avalikest “toitja” -koolidest, üha kasvavast tuutorite, ettevalmistuskursuste ning täiendamisprogrammide parastruktuurist, kogu sisseastumishullusest ning kõigest, mis selleni viib või on sellest tulenev. Sõnum, nagu alati, on vahendajaks. Enne, pärast ning ka eliitkolledži klassiruumi sees, juurutatakse tervet väärtuste süsteemi. Mida teravamaks muudab globaliseerumine majanduslikku ebakindlust, seda rohkem panustame me - õpilaste, vanemate, ühiskonnana - tohutusse haridusliku eelise aparaati. Et nõnda palju varasid on pühendatud eliitakadeemilisse ärisse ning nõnda palju inimesi rüseleb piiratud ruumi järele redeli tipus, on väärt küsida, mis täpselt on see kasu, mida sa lõpuks saad - mida me kõik saame, sest eliitkoolide tänased õpilased - nagu nende institutsioonid kunagi ei väsi tuletamast meelde - on homsed juhid.

Eliithariduse esimene varjukülg, nagu ma sellel päeval köögis õppisin, on sinu muutmine suutmatuks rääkimises inimestega, kes pole nagu sina. Eliitkoolid uhkustavad oma mitmekesisuse üle, kuid see mitmekesisus on peaaegu täielikult etnilisuse ja rassi küsimus. Vaadates asja sotsiaalse klassi perspektiivist, on need koolid paljuski - tõepoolest, üha rohkem - homogeensed. Külastage ükskõik missuguse eliitkooli kampust meie suurepärases riigis ning te võite väriseda rõõmust südantsoojendava vaatepildi ees, et valgete ärimeeste ning spetsialistide lapsed õpivad ja mängivad üheskoos mustade, aasia ning latiino ärimeeste ja spetsialistide lastega. Samaaegselt - sest need koolid kipuvad kultiveerima liberaalseid seisukohti - jätavad nad õpilased paradoksaalsesse olukorda, tahtes kosta töölisklassi eest, suutmata pidada lihtsat vestlustki kellegiga selle klassi seest. Meenutage kasvõi kahte viimast demokraatliku partei presidendikandidaati, Al Gore ning John Kerry: üks Harvardist, teine Yale’ist, mõlemad korralikud, siirad, intelligentsed mehed, mõlemad absoluutselt võimetud kõnelema laiema valijaskonnaga.

Kuid tegemist ei ole ainult klassiküsimusega. Minu haridus õpetas mind uskuma, et inimesed, kes ei läinud Ivy League’i või võrdväärsesse kooli, ei ole vestlust väärt, sõltumata nende klassist. Me olime “parimad ja helgeimad”, nagu need kohad öelda armastavad, ning kõik teised olid, noh, midagi muud: vähem paremad, vähem helgemad. Ma õppisin tegema seda pisikest mõistvat peanoogutust, seda kergelt kaasa tundvat “oh”-i kui inimesed ütlesid mulle, et nad käisid vähem prestiižes kolledžis. (Oleksin ma läinud Harvardisse, oleksin ma õppinud ütlema “Bostonis” kui mult oleks küsitud, kus ma õppimas käisin - Cambridge’i versioon noblesse oblige’ist.) Ma ei õppinud kunagi, et on olemas tarku inimesi, kes ei käi eliitkolledžites - tihti just klassipõhjuste tõttu. Ma ei õppinud kunagi, et on olemas tarku inimesi, kes ei olegi käinud kolledžis.

Ma ei õppinud samuti, et on olemas tarku inimesi, kes ei ole “targad.” Intelligentsuse erinevate vormide olemasolu on tavapärane [idee], kuid kuipalju eliitkoolidele ka ei meeldiks piserdada oma sissetulevaid klasse mõne piisa näitlejate või viiuldajatega, valivad ja arendavad eliitkoolid üht ainsat intelligentsuse vormi: analüütilist. Kuigi see kehtib üldiselt kõigi ülikoolide kohta, on eliitkoolid - just kuna nende õpilased (ja teaduskonnad ning administraatorid) omavad seda tüüpi intelligentsi nõnda kõrgel tasemel - märksa aldimad eirama teiste [intelligentsustüüpide] väärtust. On loomulik, et hinnatakse, mida omatakse enim ja mis kõige rohkem aidanud kaasa edus. Kuid sotsiaalne ja emotsionaalne intelligentsus ning loominguline võimekus - kui nimetada ainult kolme teistsugust vormi - ei ole jaotatud eelkõige haridusliku eliidi hulka. “Parimad” on säravaimad ainult ühes kitsas tähenduses. Selle avastamiseks on vaja sattuda eemale hariduslikust eliidist.

Kuidas on aga lugu inimestega, kes pole helged mitte üheski mõttes? Mul on sõber, kes läks Ivy League’i kolledžisse pärast lõpetamist tüüpilisest keskpärasest avalikust keskkoolist. Taolises koolis käimise üks eeliseid, ta kord ütles, on, et see õpetab sulle suhestumist rumalate inimestega. Mõned inimesed on targad eliitkolledži-viisil, mõned on targad teistel viisidel ning mõned inimesed polegi targad. Peaks olema piinlik, kui ei osata nendega rääkida, kui kas siis ainult selle pärast, et inimestega rääkimine on ainus viis nende tundma õppimiseks. Elitaarsed institutsioonid peaksid väidetavalt pakkuma humanistliku haridust, kuid humanismi esimene printsiip on Terentiniuse; “mitte miski inimlik pole mulle võõras.” Eliithariduse esimene varjukülg on see kui väga suurt hulka inimesi ta sinust võõrandab.

Teine varjukülg on, enesestmõistetav minu öeldus, et eliitharidus juurutab eksitavat eneseväärtuste tunnet. Eliitkolledžisse sisse saamine, eliitkolledžis olemine ning eliitkolledžis käimine - kõik hõlmavad arvulisi pingeridu: SAT, GPA, GRE [2]. Sa õpid mõtlema endast nende numbrite raames. Nad hakkavad omama tähtsust mitte ainult sinu saatuses, vaid ka sinu identideedis, mitte ainult sinu identiteedis, vaid ka sinu väärtuses. On öeldud, et mida need testid tegelikult mõõdavad, on sinu oskust teha teste. Probleem tekib, kui õpilasi julgustatakse unustama seda tõde, kui akadeemiline suurepärasus muutub suurepärasuseks  mingis absoluutses tähenduses, kui “mingis asjas parem” muutub lihtsalt “paremaks”.

Pole midagi väära uhkuse tundmises oma intelligentsist või teadmistest. Midagi väära on aga  selles üleoleku ja eneseõnnitluse tundes, millele eliitkoolid aitavad kaasa esimesest hetkest kui nende paksud ümbrikud jõuavad postkasti. Esimesest nädalast lõpetamiseni on sõnum endastmõistetav igas hääletoonis ja peahoiakus, igas kooli vanas traditsioonis, igas artiklis kooli ajalehes, igas dekaani kõnes. See sõnum on: Te olete saabunud. Teretulemast klubisse. Ning  lisanduv järeldus on samavõrd selge: Te väärite kõike, mida Teie kohalolu siin võimaldab Teil saavutada. Kui inimesed ütlevad, et eliitkoolidel on tugev õiguse tunnetus, tähendab see seda, et need õpilased arvavad, et nad väärivad rohkem kui teised inimesed, sest nende SAT tulemused on kõrgemad.

Yale’is - ning kahtlemata ka teistes paikades - on sõnum kinnistunud piinlikult otsestes väljendustes. Ülikooli füüsiline kuju - tema kvadraadid ja residentaalkolledžid gooti stiilis kivifassaadidega ning sepistatud raudustega - on kehtestatud suletud väravaga ümbritseva müüri sees. Kõik kannavad kaasas ID-kaarte, mis määravad, missugustest väravatest nad võivad siseneda. Värav on, teisisõnu, teatud tüüpi ülimuslik metafoor - sest Yale’i ülikooli, nagu ka iga teise eliitkooli, sotsiaalne vorm on kehtestatud samal viisil. Eliitkolledžid on müüriga ümbritsetud valdused, mida valvavad suletud väravad, kust sissepääs on lubatud ainult valitud vähestele. Osavus, millega tudengid võtavad sisse selle õppetunni ilmneb nende apluses veel uute väravate loomises nende väravate sees, veel suurema eksklusiivsuse erilised riigid - Yale’is on nendeks kuulsad salajased ühingud või - nagu neid arvatavasti nimetama peaks - avalikud salajased ühingud, sest tegelik salajashoidmine kaotaks nende eesmärgi. Pole mõtet inimeste välja jätmises kui nad ei tea, et nad on välja jäetud.

Üks eliithariduse suurtest vigadest on, seega, et see õpetab sind arvama, et intelligentsuse ja akadeemilise saavutuse mõõdupuud on mingisuguse moraalse või metafüüsilise väärtuse mõõdupuud. Kuid nad pole seda. Eliitkoolide lõpetanud ei ole väärtuslikumad kui rumalad inimesed või andetud inimesed või isegi laisad inimesed. Nende valu ei valuta rohkem. Nende hinged ei kaalu rohkem. Kui ma oleksin usklik, ütleksin ma, et Jumal ei armasta neid rohkem. Poliitilised implikatsioonid peaksid olema selged. Nagu ütles John Ruskin, et vanem eliit, krabamas kokku, mida suudab, pole sellest vähem halb kui krabamine toimub mõistuse, mitte rusikate, jõuga. “Tööd peab alati olema,” ütleb Ruskin, “ja töö juhte peab alati olema... [Kuid] on erinevus töö juhiks olemisel ning töö kasumi võtmisel.”

Poliitilised implikatsioonid ei lõppe seal. Eliitharidus mitte ainult ei juhata teid ülemklasside sekka; see õpetab teid ka eluks, mida te hakkade elama kui te sinna jõuate. Ma ei mõistnud seda enne, kui ma hakkasin võrdlema oma kogemust ja - veel enam - minu õpilaste kogemusi, ühe minu sõbra kogemusega, kes läks Cleveland State’i. Tähtajad ning kohalolemisnõuded küll eksisteerivad kohtades nagu Yale, kuid keegi ei võta neid väga tõsiselt. Ajapikendused on võimalikud küsimise peale; ähvardused puudumiste eest hindest punkti maha võtta viiakse täide harva, kui üldse. Teisisõnu, üliõpilased kohtades nagu Yale omavad lõputut hulka teisi võimalusi. See ei kehti üldse kohtades nagu Cleveland State. Minu sõber sai kunagi D tunnis, mida ta oli muidu sooritamas A peale, sest tal oli vahetus ettekandijana ja oli sunnitud andma ära oma kursusetöö tund aega hiljem.

Tegemist võib olla äärmusliku näitega, kuid see oleks mõeldamatu eliitkoolis. Samavõrd mõeldamatu, et tal polnud kellelegi edasi kaevata. Tudengitel kohtades nagu Cleveland State - erinevalt nendest, kes on kohtades nagu Yales - ei ole rühmatäit nõuandjaid, tuutoreid ning dekaane kellele kirjutada vabandusi hilinenud tööde kohta, kellelt küsida täiendavat abi kui vaja, kes korjaksid nad üles kui nad kukuvad maha. Nad saavad oma hariduse hulgimüügist, ükskõikselt bürokraatialt; see ei ulatata neile käsitsi pakitud pakikestes naeratava ametniku poolt. On vähe - kui üldse - võimalusi taolisteks sidemesteks, mida ma nägin oma õpilasi regulaarselt saamas - klassitunnid külas olevate võimuliigutajatega, õhtusöögid välismaiste aukandjatega. On samuti vähe - kui üldse - erilisi fonde, mis - kohtades nagu Yale - on saadaval külluses: reisistipendiumid, teadusstipendiumid, tulemusgrandid. Igal aastal minu osakond Yale’is autasustab tosina rahalise auhinnaga kõike esmakursuslaste esseedest lõpuklassi projektideni. Sellel aastal [3] tuli neid auhindu kokku 90 000 dollari jagu - seda ainult ühes osakonnas.

Tudengid kohtades nagu Cleveland State ei saa A-sid lihtsalt töö ärategemise eest. Hiljuti on toimunud palju käteväänamist hinnete inflatsiooni üle ja tegemist on skandaaliga. Kuid kõige skandaalsem selle juures on, kuivõrd ebaühtlane see on olnud. Nelikümmend aastat tagasi, keskmine GPA nii avalikes kui eraülikoolides oli umbes 2.6, ikka veel üsna lähedane traditsioonilisele B-/C+ kõverjoonele. Selles ajast saati on see läinud üles kõikjal, kuid üldsegi mitte sama koguse jagu. Keskmine GPA avalikus ülikoolis on praegusel ajal umbes 3.0 ehk B; eraülikoolides on see 3.3, ainult natukene vähem B+-st. Ning enamustes Ivy League’i koolides on see lähemal 3.4-le. Kuid on alati tudengeid, kes ei tee tööd või kes võtavad aineid kaugel oma erialast (ajaviiteks või et täita nõudeid) või kes polegi standartidele vastavad (atleedid, pärandtudengid [4]). Koolis nagu Yale ootavad tudengid, kes tulevad klassi ja töötavad kõvasti, vähemalt A--st. Ning enamik ajast nad selle ka saavad.

Lühidalt, viis, kuidas tudengeid koheldakse, harjutab neid nende sotsiaalse positsiooniga, mille nad hõivavad pärast lõpetamist. Koolides nagu Cleveland State õpetatakse neid positsioonide jaoks kusagil klassisüsteemi keskkohas, ühe või teise bürokraatia sügavuses. Neile seatakse tingimuseks elu, kus on vähe teisi võimalusi, pole pikendusi, vähene toetus, kitsad võimalused - elu alluvuses, järelvalve ja kontrolli all, tähtaegade, mitte juhtnööride elu. Kohtades nagu Yale toimub, loomulikult, vastupidine. Eliidile meeldib mõelda end kuuluvat meritokraatiasse, kuid see vastab tõele ainult teatud piirini. Väravast läbi saamine on väga keeruline, kuid kui sa juba kord seal oled, on peaaegu võimatu midagi teha, et sind visataks välja. Mitte ka kõige armetum akadeemiline läbikukkumine, mitte ka kõige riivatum palgitarism, mitte ka kaasõpilase ähvardamine füüsiliste vigatustega - olen kuulnud kõigest kolmest - ei too kaasa sinu väljaheitmist. Meelsus on, et, noh, see poleks ju lihtsalt aus - teisisõnu, endiste koolipoiste ennastkaitsev võrgustik, isegi kui see nüüd hõlmab tüdrukuid. Eliitkoolid kasvatavad üles suurepärasust, kuid nad ühtlasi kasvatavad, mida üks minu tuttav endine Yale’i teise astme üliõpilane nimetab “õigustatud keskpärasuseks [5]”. A on suurepärasuse tunnus, A- õigustatud keskpärasuse oma. Tegemist on järjekordse metafooriga, mitte niivõrd hindega kui lubadusega. See tähendab, ära muretse, me hoolitseme sinu eest. Sa pole ehk küll nüüd nii hea, kuid sa oled piisavalt hea.

Siingi peegeldab kolledž viisi, kuidas töötavad asjad täiskasvanute maailmas (kui see just ei toimu teistpidi). Eliidile on alati veel üks pikendus - kaustioni vastu vabastamine, andeksandmine, lühike külaskäik taastusravisse - alati piisavalt kontakte ning eristipendiumieid - maaklubi, konverents, aastalõpu boonus, dividend. Kui Al Gore ning John Kerry esindavad üht eliitharidusele iseloomulikku saadust, siis George W. Bush esindab teist. Pole ime, et meie praegune president, õigustatud keskpärasuse aposteoos, käis Yale’is. Õigustatud keskpärasus on tõepoolest tema administratsiooni juhtimise põhimõte, kuid nagu Enron ning WorldCom ning teised dot-com mulli lõhkemise skandaalid tõestasid, kehtib sama juhtimise põhimõte ka korporatiivses Ameerikas. Kopsakad palgad, mida makstakse alatöötavatele tegevdirektoritele on täiskasvanute versioon A--st. Igaüks, kes mäletab haavata saanud pühasust, millega Kenneth Lay tervitas arusaama, et ta peaks olema vastutav oma tegude eest, mõistab selle küsimuse mentaalsust - usk, et kui sa juba kord klubis oled, on sul Jumala-antud õigus klubisse ka jääda. Kuid teil pole vaja mäletada Ken Lay-d, sest kogu asi mängiti taaskord läbi möödunud aastal Scooter Libby juhtumis, järjekordne Yale’i mees.

Kui üks eliithariduse varjukülgedest on ahvatlus, mida ta pakub keskpärasusele, siis teine on ahvatlus, mida ta pakub turvatundele. Kui vanemad selgitavad, miks näevad nad nõnda palju vaeva andmaks oma lastele parimat võimalikku haridust, nad alati ütlevad, et võimaluste pärast, mida see haridus avab. Kuid kuidas on lugu võimalustega, mida ta sulgeb? Eliitharidus annab võimaluse olla rikas - mis on, lõppude lõpuks, millest me räägimegi - kuid see võtab ära võimaluse mitte olla rikas. Ometigi on võimalus mitte olla rikas üks suurepärasemaid võimalusi, millega noored ameeriklased on õnnistatud. Me elame ühiskonnas, mis on iseenesest juba nii rikas, et see võimaldab korralikku äraelamist tervetele inimklassidele, mis teistes riikides eksisteerivad (või eksisteerisid varasemal ajal) vaesuse - või siis vähemalt puuduse - piiril. Ameerika Ühendriikides on võimalik elada mugavalt ära nii kooliõpetaja, kogukondliku organisaatori, tsiviilõiguste advokaadi kui kunstnikuna - see tähendab, mugavalt äraelamise mõistliku definitsiooni raames. Peaks elama tavalises majas Manhattani korteri või Los Angelese häärberi asemel; peaks sõitma BMW või Hummeri asemel Hondaga; peaks käima puhkusel Floridas Barbadose või Pariisi asemel, kuid mida loevad sellised ohverdused võimaluse eest teha tööd, millesse sa usud, sobid ja armastad iga päev oma elus?

Ometigi on tegemist täpselt selle võimalusega, mille eliitharidus ära võtab. Kuidas saaksin ma olla kooliõpetaja - kas see poleks mitte minu kalli hariduse raiskamine? Kas ma ei oleks nõnda raiskamas neid võimalusi, mille nimel minu vanemad nõnda raskesti vaeva nägid? Mida mõtleksid minust minu sõbrad? Kuidas ma saaksin vaadata näkku  klassikaaslastele meie 20 aasta kokkutulekul kui nad on kõik rikkad advokaadid või tähtsad inimesed New Yorgis? Ning küsimus, mis kõige selle taga peitub: kas see asi poleks minu jaoks liiga labane? Seega, terve võimaluste maailm sulgub ja jääd ilma oma tegelikust kutsumusest.

See ei tähenda, et eliitkolledžite tudengid kunagi ei võta riskantsemaid või vähem tulusaid suundi pärast lõpetamist. Kuid isegi kui nad seda teevad, kipuvad nad alla andma kiiremini kui teised. (Ärgem isegi kaalu võimalust, et priviligeeritud taustaga lapsed ei lähekski üldse kolledžisse või venitaksid sisseastumisega mitu aastat, sest kuitahes sobilikud taolised võimalused mõnikord ka pole, meie jäik hariduskeskne mõttelaad asetab nad väljaspoole võimalustemaailmast - see on põhjus, miks nõnda palju noori lähevad ära kolledžisse unes kõndima, teadmata mida nad seal teevad.) See ei näi olevat loogiline, eriti kuna tudengid eliitkoolidest kipuvad lõpetama väiksemate võlgadega ja võivad suurema tõenäosusega mõnda aega perekonna rahakoti pealt elada. Ma ei olnud ise sellest fenomenist teadlik kuni ma kuulsin sellest paari teise astme üliõpilase käest minu osakonnas, üks Yale’ist, teine Harvardist. Nad rääkisid luule kirjutamisest, kuidas nende sõbrad kolledžist olid aasta või paari jooksul sellest loobunud samas kui inimesed, keda nad tundsid vähem prestiižetest koolidest sellega jätkuvalt veel tegelesid. Miks peaks see nii olema? Sest tudengid eliitkoolidest eeldavad edu ja nad eeldavad seda kohe. Nad pole - definitsiooni järgi - kogenud midagi muud ning nende enesekuvand on ehitatud ümber nende suutlikusel olla edukas. Idee mitte olla edukas kohutab, viib segadusse ning võidab neid. Nad juhinduvad kogu oma elu läbikukkumise hirmust - tihti, esmajärgus, nende vanemate läbikukkumise hirmust. Esimene kord, kui ma põrusin testiga, ma tundsin, et ma ei teadnud enam, kes ma olin. Teine kord oli lihtsam; ma hakkasin mõistma, et läbikukkumine ei ole maailmalõpp.

Kuid kui sa kardad põruda, kui sa kardad võtta riske, hakkab see selgitama viimast ja kõige laiduväärsemat eliithariduse  varjukülge: et see on sügavalt anti-intellektuaalne. See võib näida vastunäidustatuna. Kas pole mitte eliitkoolide lapsed kõige targemad üldse, vähemalt kitsas akadeemilises mõistes? Kas nad ei näe rohkem vaeva kui kõik teised - tõepoolest, rohkem kui ükski eelnev põlvkond? On küll. Näevad küll. Kuid olla mõtlemisvõimeline ei ole sama, mis olla tark. Olla mõtlemisvõimeline tähendab rohkemat kui oma kodutöö ära tegemist.

Kui nõnda vähe noori tulevad kolledžisse seda mõistes, pole see ime. Nad on süsteemi tulemus, mis palub harva neil mõelda millelegi suuremale kui nende järgmine ülesanne. Süsteem unustas neid õpetada teekonnal prestiižete tunnustuste ning hästitasutavate tööde poole, et kõige tähtsamaid saavutusi ei saa mõõta tähe, numbri või nimetusega. Ta unustas, et hariduse tegelik eesmärk on vormida mõistusi mitte karjääre.

Olla intellektuaal tähendab eelkõige olla kirglik ideedest - ja mitte ainult semestri välteks, õpetaja meeleheaks ning hea hinde saamise nimel. Sõber, kes õpetab Connectuti ülikoolis, kord kurtis mulle, et tema õpilased ei mõtle oma peaga. Noh, ma ütlesin, Yale’is mõtlevad küll, aga ainult kuna nad teavad, et me neilt seda tahame. Mul on olnud palju suurepäraseid tudengeid Yale’is ning Columbias - säravad, mõtlikud, loomingulised noored, kellega vestelda ja kellelt õppida on olnud nauding. Kuid enamik nendest näivad rahulduvat nende piirjoonte sees värvimisega, mis nende haridus on neile ette tõmmanud. Ainult pisike vähemus on näinud haridust osana suuremast intellektuaalsest teekonnast, on lähenenud vaimutööle palveränduri hingega. Need vähesed kipuvad näima veidrikutena ja seda mitte kuna ülikooli toetus nende tegemistele erakordselt suur oleks. Kohad nagu Yale, nagu üks nendest mulle sõnastas, ei ole edendavad [keskkonnad] otsijatele.

Kohad nagu Yale lihtsalt ei olegi püstitatud selleks, et aidata tudengitel küsida suuri küsimusi. Ma arvan, et pole kunagi olnud intellektualismi kuldajastut Ameerika ülikoolis, kuid 19. sajandil oli tudengitel vähemalt võimalus kuulda taoliste küsimuste püstitamist kabelis või kirjandusseltides ja väitlusklubides, mis kampuses edenesid. Enamiku 20. sajandi vältel, üheskoos humanistlike ideaalide kasvuga Ameerika kolledžites, võisid tudengid sattuda vastastikku suurte küsimustega nende professorite tundides, kes omasid tugevat pedagoogilist missioonitunnet. Taolisi õpetajaid veel on selles riigis, kuid akadeemilise proffesionaliseerumise üha süngemad kitsikused on nad eliitülikoolides sama hästi kui välja suretanud. Tipmiste teadusasutuste  professoreid hinnatakse ainuüksi nende akadeemilise töö kvaliteedi põhjal; õpetamisele pühendatud aeg on kaotatud aeg. Kui tudengid soovivad usku pöördumise laadset kogemust, kõlbab neile pigem vabade kunstide kolledž.

Kui eliitülikoolid kiitlevad, et nad õpetavad oma tudengitele kuidas mõelda, mõtlevad nad, et nad õpetavad nendele juuras või meditsiinis või äris eduks vajalikke analüütilisi ning retoorilisi oskusi. Kuid humanistlik haridus peaks olema sellest enamat, nagu ülikoolid ikka veel häguselt mäletavad. Seega, kui õpilased jõuavad kolledžisse, kuulevad nad paar kõne sellest, et nad esitaksid suuri küsimusi ning kui nad lõpetavad, kuulevad nad veel paar kõne sellest, et nad esitaksid suuri küsimusi. Ning vahepeal veedavad nad neli aastat, võttes kursusi, mis treenivad neid küsima väikesi küsimusi - spetsialiseeritud kursused, mida õpetavad spetsialiseerunud õppejõud mõeldud spetsialiseerunud tudengitele. Kuigi arusaam avarusest on ilmne ainuüksi juba vabade kunstide hariduse [6] idees, valib sisseastumisprotsess üha enam noori, kes on juba hakanud endast mõtlema spetsialiseerumise raamides - noor ajakirjanik, võrsuv astronoom, keeltegeenius. Me löntsime, isegi eliitülikoolides, ilustatud ametikoolituse poole.

Tõepoolest, tegemist näib olevat täpselt sellega, mida need koolid tahavad. On põhjus, miks eliitkoolid räägivad juhtide, mitte mõtlejate, koolitamisest - võimu hoidjate, mitte selle kriitikute. Sõltumatu mõistus on sõltumatu kõiksugusest truudusest ning eliitkoolid, kes saavad suure osa oma eelarvest vilistlaste annetustest, on kõvasti huvitatud institutsionaalse lojaalsuse edendamisest. Nagu üks minu teine sõber - kolmandat põlvkonda Yale’ist - ütleb, on Yale’i ülikooli eesmärk toota Yale’i vilistlasi. Muidugi selleks, et süsteem töötaks, vajavad need vilistlased raha. Pikaaegset nihkumist humanitaaria ning üldteaduslike erialade juurest rohkem praktiliste - nagu informaatika või majandus - poole on Yale’is kaasa aidatud administratiivse ükskõiksusega. Kolledži karjäärinõustajal on vähe öelda tudengile, kes ei ole huvitatud juurast, meditsiinist või ärist ning eliitülikoolid ei tee midagi heidutamaks suurt hulka oma lõpetanuid, kes panevad hariduse kasutusse Wall Streetil. Pigem näitavad nad kätte isegi suuna. Vabade kunstide ülikool on muutumas korporatiivseks ülikooliks, tema raskuskese nihkumas tehniliste valdkondade poole kus akadeemilist kompetentsust saab realiseerida tulusates ärivõimalustes.

Pole ime, et need vähesed tudengid, kes on kirglikud ideedest, leiavad end isoleeritult ning segaduses. Ma rääkisin ühe nendest eelmiselt aastal tema huvist saksa romanikute bildungi - hinge ülesehitamise - ideesse. Kuid, ütles ta - ta kuulus sel ajal lõpuklassi - on raske ehitada oma hinge, kui kõik sinu ümber üritavad enda oma maha müüa.

Ometigi eksisteerib intellektuaalse elu mõõde, mis asub kõrgemal kirest ideede järele, kuigi niivõrd põhjalikult on meie kultuur saneeritud sellest, et pole üllatav kui see lasub väljaspool isegi minu kõige valvsamate tudengite ulatust. Pärast intellektuaali idee esile kerkimist 18. sajandil on see, oma olemuses, omanud pühendumist ühiskondlikule muutumisele. Intellektuaaliks olemine tähendas mõtlemist hea ühiskonna nägemuse suunas ning siis selle nägemuse realiseerimist võimuloljatega tõtt rääkides. See tähendas minemist vaimsesse eksiili. See tähendas lahti ütlemist - üksildases vabaduses - Jumalast, riigist ning Yale’ist. Selleks läheb vaja enamat kui pelk intellekt; selleks läheb vaja kujutlusvõimet ning julgust. “Ma ei karda teha viga,” ütleb Stephen Dedalus [7], “isegi suurt viga, elukestvat viga ja ehk igavikulistki mitte.”

Intellektuaaliks olemine algab mõtlemisega väljaspool oma ja neid peale sundiva süsteemi eeldusi. Kuid tudengid, kes lähevad eliitkoolidesse, on täpselt seda tüüpi, kes on kõige paremini õppinud töötama süsteemisisiseselt, niiet on peaaegu võimatu neil näha sellest välja või et selline võimalus üldse olemas on. Juba ammu enne kolledžisse jõudmist on nad muutnud end maailmaklassi rõngast läbihüppajateks ning õpetajate lemmikuteks, saades A-sid igas aines ükskõik kui igavaks pidasid nad õppejõudu või mõttetuks ainet, toppides juurde 8 või 10 klassivälist tegevust, sõltumata sellest, mida nad tahtnuks teha oma vaba ajaga. Paradoksaalsel kombel võib olukord olla parem teisejärgulistes koolides ning eriti, taaskord, vabade kunstide kolledžites kui prestiižetes ülikoolides. Mõned tudengid satuvad sellistesse koolidesse, sest nad on täpselt nagu tudengid Harvardis või Yale’is, ainult vähem andekad või motiveeritud. Kuid teised satuvad sinna, sest nende vaim on märksa sõltumatum. Nad ei saanud ainult A-sid, sest nad ei vaevunud endast andma igas klassis kõike. Nad keskendusid nendele [ainetele], mis tähendasid neile kõige rohkem või ühele ainsale tugevale klassivälisele kirele või projektidele, mil ei olnud midagi pistmist kooliga või ei näinuks isegi head välja kooli sisseastumistaotlusel. Võib-olla nad lihtsalt istusid oma toas, lugedes palju ning kirjutades oma päevikusse. Tegemist on seda sorti noortega kes on pärast kolledžisse jõudmist tõenäoliselt rohkem huvitatud inim- mitte koolivaimsusest ning mõtlevad kolledžist võtta kaasa küsimusi, mitte resumeedesid.

Minu Yale’is õpetamise ajal rabas mind, kui ühesugused kõik näevad. Väga harva näeb hipisid, punkareid või kunstikooli tüüpi inimesi ning kolledžis, mis 80nendatel oli tuntud kui Gay Ivy, väheseid avalikult lesbisid ja mitte ühtegi transseksuaali. Nohikud ei näi üldsegi nohiklikud, moenoored mängivad pigem tagasihoidliku elegantsuse peale. Kolmkümmend-kaks maitset, kõik vaniljed. Kõige elitaarsemad koolid on muutunud kitsa ja lämmatava normaalsuse paikadeks. Kõik tunnevad survet säilitada teatud välimus - ja mõju - mis käib käsikäes saavutusega. (Riietu eduks, manusta eduks. [8]) Ma tean pikaaegsest nõustajakogemusest, et mitte iga Yale’i tudeng ei ole sobiv ja hästikohanenud, mistõttu on täpselt murettekitav, et nad nõnda käituvad. Normaalsuse türannia lasub neil vast väga raskelt. Üheks tagajärjeks on, et need, kes ei saa hakkama programmiga (ja need kipuvad olema vaesema taustaga tudengid), tihti liiguvad vastupidisesse suunda, kaldudes rahulolematuse ja enesehävitamise äärmustesse. Kuid teisel tagajärjel on tegemist selle suure enamusega, kes programmiga hakkama saavad.

Ma andsin mitu aastat tagasi loengut sõprusest. Ühel päeval arutasime me Virginia Woolfi romaani Lained, mis järgneb sõprade grupile lapsepõlvest keskeani. Keskkoolis armub üks nendest teisse poissi. Ta mõtleb: “Kellele saan ma paljastada oma kire pakilisust?... Pole kedagi - siin nende hallide võlvide ja oigavate tuvide ja lustlike mängude, traditsiooni ning matkimise vahel, kõik nõnda osavalt organiseeritud, et vältida üksinda tundmist.” Päris hea kirjeldus eliitkooli kampusest, sealhulgas see osa, mis räägib üksinda olemise mittelubamisest. Mida arvavad minu õpilased sellest, tahtsin ma teada? Mida tähendab minna kooli kohas, kus sa pole kunagi üksi? Noh, ütles üks nendest, ma tunnen end ebamugavalt üksinda oma toas istudes küll. Isegi kui ma pean kirjutama tööd, teen ma seda sõbra juures. Sellel samal päeval, juhtumisi, tegi üks teine õpilane ettekannet Emersoni esseel sõpruse kohta. Emerson ütleb, ta väitis, et üks sõpruse ülesannetest on varustada sind üksinduse jaoks. Kui ma küsisin oma õpilastelt, mida nad arvavad see tähendas, üks nendest katkestas mind, et ütelda, oodake korra, milleks on üksindust üldse vaja. Mida saab teha üksinda, mida ei saa teha sõbraga?

Niiet seal nad olid: üks noor inimene, kes oli kaotanud võime olla üksinda ning teine, kes ei suutnud näha selle mõtet. Viimasel ajal on olnud palju juttu privaatsuse kadumisest, kuid samavõrd õnnetu on selle lisand, üksinduse kadumine. Tavatses olla vanasti, et sul ei olnud alati võimalik saada kokku oma sõpradega, isegi kui sa tahtsid. Praegu on aga tudengid alalises elektroonilises ühenduses, neil ei tekita kunagi probleeme üksteise leidmisega. Kuid ei saa öelda, et nende kompulsiivne seltsivus võimaldab neil arendada sügavaid sõprusi. “Kellele saan ma paljastada oma kire pakilisust?”: mu õpilane oli oma sõbra toas kirjutamas tööd, mitte pidamas temaga avameelset vestlust. Tal arvatavasti polnud selleks aega; tõepoolest, teisedki tudengid ütlesid mulle, et nad avastasid oma kaaslased liiga hõivatud läheduse jaoks.

Mis juhtub kui hõivatus ja seltsivus ei jäta enam ruumi üksinduse jaoks? Suutlikus tegeleda enesevaatlusega, ma ütlesin oma õpilastele sel päeval, on intellektuaalse elu elamise jaoks hädavajalik eeltingimus ning enesevaatluse hädavajalik eeltingimus on üksindus. Nad seedisid seda hetk ning siis üks nendest ütles, koitva eneseteadlikkusega: “Seega, kas Te ütlete, et me kõik oleme nagu väga eeskujulikud lambad?” Noh, ma ei tea. Kuid ma tean, et mõistuselu elatakse üks mõistus korraga: üks üksik, skeptiline, vastustav mõistus korraga. Parim koht selle harimiseks ei ole haridussüsteemi sees, mille tegelik eesmärk on klassisüsteemi taastootmine.

Maailm, mis tootis John Kerry ning George Bushi on tõepoolest andmas meile meie järgmise põlvkonna juhte. See noor, kes kuhjab oma ainepunkte eelviimasel aastal või toimetab kolme kampuse väljaannet samal ajal korraga kahte eriala võttes, see noor, keda kõik tahavad oma kolledžis või juurakoolis, kuid keda keegi ei taha oma klassiruumis, see noor, kellel ei ole hetkegi hingamiseks, rääkimata mõtlemiseks, juhib peagi korporatsiooni või institutsiooni või valitsust. Tal on olemas palju saavutusi, kuid vähe kogemusi, palju edu, kuid mitte visiooni. Eliithariduse varjuküljeks on, et see on andnud meile selle eliiti, mis meil on, ning selle eliidi, mis meil hakkab olema.

---

 [1] Ivy retardation
 [2] Scolastic Aptitude Test, Grade Point Average, Graduate Record Examinations
 [3] 2008
 [4] legacies ehk õpilased, kes on võetud vastu oma perekondlike sidemete tõttu.
 [5] entitled mediocrity
 [6]Kasutatud on liberal arts, mille - siinkohal, moodsa tähenduse - all mõeldakse üldisi teadmisi laiendavat ning mõtlemisvõimet arendavat kõrgharidust (vastandina praktilisemat laadi spetsialiseerunud haridusele). Mõiste väljendub kõige paremini vabade kunstide kolledži (liberal arts college) kontekstis, mis on ülikoolist väiksem, vahetum ja paindlikema ainekavadega asutus.

[7] Võtmetegelane James Joyce’i raamatutes Kunstniku portree noore mehena ning Ulysseus ja Joyce’i loomingus laiemalt. Antud tsitaat pärineb raamatust Kunstniku portree noore mehena.  

[8] medicate for success - mõeldud on ravimite või muude ainete sissevõtmist parema läbilöömise nimel.

William Deresiewicz on esseist ja kriitik. Tema raamat A Jane Austen Education: How Six Novels Taught Me About Love, Friendship, and the Things That Really Matter avaldati aprillis 2010.

Tõlge: William Deresiewicz - Üksindus ja juhtimine

http://theamericanscholar.org/solitude-and-leadership/

Üksindus ja juhtimine

Kui te tahate, et teised teile järgneksid, õppige olema üksi oma mõtetega

William Deresiewicz

Allolev loeng kanti ette Ameerika Ühendriikide West Pointi Sõjaväeakadeemia esimesele aastale oktoobris 2009

Mu pealkiri võib näida vasturääkivana. Mida on üksindusel tegemist juhtimisega? Üksindus tähendab üksinda olemist ja juhtimine eeldab paratamatult teiste - inimeste, keda te juhite - olemasolu. Kui me mõtleme juhtimisest Ameerika ajaloos, mõtleme tõenäoliselt Washingtonist armee eesotsas või Lincolnist riigi eesotsas või Kingist liikumise eesotsas - inimestest, kelle taga on hulgad  otsimas nendelt juhatust. Ja kui me mõtleme üksindusest, kipume pigem mõtlema Thoreaust - mehest üksinda metsas, pidamas päevikut ja suhtlemas loodusega vaikuses.

Juhtimine on see, mida olete tulnud siia õppima - iseloomu- ja vaimuomadusi, mis teeksid teid kõlblikuks juhtimaks rühma ja rohkemat - võib-olla roodu, pataljoni või - kui lahkute sõjaväest - korporatsiooni, asutust, valitsuse allüksust. Üksindust saate te tunda siin kõige vähem, eriti esimesel aastal. Teil pole isegi privaatsust, võimalust olla lihtsalt füüsiliselt üksinda, rääkimata üksindusest, võimest olla üksinda oma mõtetega. Ja ometigi olen ma teile ette pakkumas, et üksindus on tõelise juhioskuse üks olulisimaid vajadusi. Käesolev loeng on katse selgitada, miks.

Alustuseks peame rääkima sellest, mida juhtimine tegelikult tähendab. Ma veetsin just 10 aastat õpetamas teises institutsioonis, kus - just nagu West Point

is - meelditi palju rääkida juhtimisest: Yale’i Ülikool. Kool, kuhu mõned teist oleksid läinud kui te polnuks siia tulnud, kuhu mõned teie sõbrad võisid olla läinud. Ja kui mitte Yale, siis Harvard, Stanford, MIT ja nii edasi. Need institutsioonid, just nagu West Point, näevad enese rolliks juhtide väljaõpetamist ja julgustavad pidevalt oma õpilasi, just nagu West Point, nägema end  juhtidena oma kaaslaste seas ja ühiskonna tulevaste liidritena. Tõepoolest, kui me vaatame Ameerika eliidi seas, inimeste, kes on valitsuse, äri, akadeemilise maailma ja kõikide teiste tähtsamate institutsioonide eesotsas - seenaatorid, kohtunikud, nõukogude esimehed, ülikoolide rektorid ja nii edasi - leiame me, et nad tulevad ülekaalukalt kas Ivy League ülikoolidest ja nendega analoogsetest institutsioonidest või siis teenistuskoolidest, eriti West Pointist.

Niisiis asusin ma mõtisklema, kui ma õpetasin Yale’is, millest koosneb juhtimine tegelikult? Minu õpilased, nagu teie, olid energilised, teostunud, targad ja tihti metsikult ambitsioonikad. Kuid oli see piisav tegemaks nendest juhte? Enamus nendest, niipalju kui nad mulle ka meeldisid ja ma neid ka ei imetlenud, ei tundunud mulle väga juhtidena. Kas olla liider, ma mõtlesin, tähendab lihtsalt olemist teostunud, olemist edukas? Kas ainult A-dele õppimine teeb sinust juhi? Ma ei arvanud seda. Andekad südamekirurgid või andekad kirjanikud võivad olla suurepärased oma tegemistes, kuid see ei tähenda, et nad oleksid juhid. Juhtimine ja võimekus, juhtimine ja edukus, juhtimine ja isegi suurepärasus peavad olema erinevad asjad, vastasel korral juhtimise mõistel tähendus puudub. Ja mulle näis, et see vastab eriti tõele seda sorti suurepärasuse kohta, mida ma nägin end ümbritsevate õpilaste seas.

Vaadake, asjad on muutunud selles ajast kui mina 80nendatel kolledžis käisin. Kõik on muutunud palju pingelisemaks. Te peate olema palju enamat, et saada sisse tippkoolidesse nagu Yale või West Point ning te peate alustama kõvasti varem. Meie ei hakanud mõtlema kolledžist enne kui me olime keskkooli kolmandal aastal ja võib-olla meil kõigil oli kirjas ka paar klassivälist tegevust. Aga ma tean, kuidas on asjalood teile praegu. Tegemist on lõputu hulga rõngastega, millest peate hüppama läbi seda päris varakult alustades, võib-olla suisa põhikoolis. Tunnid, standardiseeritud testid, klassivälised tegevused koolis, klassivälised tegevused väljaspool kooli. Ettevalmistavad eksamite testid, sisseastumisjuhendajad, eraõpetajad. Paar aastat tagasi istusin ma Yale’i Kolledži sisseastumiskomitees. Esimene asi, mida sisseastumisametnik tegi kui ta kandis ette sisseastuja kaasust, oli lugeda ette mida nimetatakse “hoopluseks” sisseastumiskomitee agroos - nimekirja õpilase klassivälistest tegevustest. Noh, tuli välja, et õpilane, kel oli kuus või seitse klassivälist tegevust, oli juba hädas. Sest õpilastel, kes sisse said, oli neid - lisaks täiuslikele hinnetele ja eksamitulemustele - üldjuhul 10 või 12.

Seega, keda ma enda ümber nägin, olid suurepärased noored, keda oli õpetatud olema maailmaklassi rõngastest läbi hüppajateks. Iga eesmärgi, mis sa neile ette määrasid, nad suutsid saavutada. Iga testi, mis sa neile andsid, nad suutsid läbida täiuslikult. Nad olid - nagu üks nende seast ise seda sõnastas - “suurepärased lambad.”  Mul polnud kahtlustki, et nad jätkasid hüppamist läbi rõngaste, teha lõdva randmega ära iga testi ja minnes edasi Harvardi Ärikooli või Michigani juurakooli või Johns Hopkinsi meditsiinikooli või Goldman Sachsi või McKinsey konsultatsiooni või kuhu iganes. Ja taoline lähenemine tõepoolest viiks neid elus kaugele. Nad tuleksid tagasi 25 aasta kokkutulekul partnerina White & Case’is või raviarstina Massachusetsi üldhaiglas või abisekretärina välisministeeriumis.

See on täpselt, mida kohad nagu Yales mõtlevad, kui nad räägivad juhtide koolitamisest. Inimeste õpetamine, kes teevad maailmas omale suure nime, inimeste muljetavaldavete tiitlitega, inimeste, kellega ülikool saaks kiidelda. Inimeste, kes jõuavad tippu. Inimeste, kes suudavad ronida üles piki rasvast posti ükskõik missuguses hierarhias millega nad end ühendada otsustavad.

Aga ma arvan, et on midagi lootusetult valet ja isegi ohtlikku taolises idees. Selgitamaks, miks, tahan veeta paar minutit rääkides romaanist, mida paljud teist võivad olla lugenud: Pimeduse süda. Kui te pole seda lugenud, olete arvatavasti näinud filmi Apocalypse Now, mis sellel põhineb. Marlow romaanist saab Martin Sheeni poolt mängitavaks kapten Willardiks. Kurtz romaanist saab Marlon Brando poolt mängitud kolonel Kurtziks. Kuid romaan ei ole Vietnami sõjast - see on kolonialismist Belgia Kongos kolm põlvkonda enne Vietnami. Marlow, mitte sõjaväeohvitser vaid kaupleja laevnik, tsiviillaeva kapten, saadetakse Belgia krooni tšarteriga riiki juhtiva kompanii poolt seilama kaugele ülesse piki Kongo jõge, et tuua tagasi juhataja, kes on end sisse seadnud džunglisse ja asunud isetegutsema just nagu kolonel Kurtz filmis.

Nüüd, igaüks teab, et see romaan räägib imperialismist ja kolonialismist ja rassisuhetest ja pimedusest, mis peitub inimese südames. Kuid mulle sai teatud hetkel selgeks - kui ma romaani õpetasin - et see ühtlasi räägib bürokraatiast - mida ma, hetk tagasi, kutsusin hierarhiaks. Kompanii on, lõppude lõpuks, just seda: kompanii reeglite ja tegevuskorra ja auastmete ja võimulolevate inimestega ning inimestega, kes on püüdlemas võimu poole, just nagu iga teine bürokraatia. Just nagu mõni suur advokaadibüroo või valitsuse osakond või siis, sealhulgas ka, ülikool. Just nagu - ja see on miks ma teile kõike seda räägin - see bürokraatia, millega te kavatsete ühineda. Sõnal bürokraatia kipub olema negatiivne konnotatsioon, kuid ma ütlen seda üldsegi mitte kriitikana vaid pelgalt kirjeldusena, et USA armee on bürokraatia ja üks suurimaid ja üks kurikuulsamailt bürokraatlike bürokraatiaid maailmas. Lõppude lõpuks oli see armee, mis andis meile - muude asjade hulgas - asendamatu bürokraatliku akronüümi “snafu”: “situation normal: all fucked up” või “all fouled up” viisakamas versioonis. See tuleb USA armeelt Teise maailmasõja aegu.

Teil on vaja mõista, et kui teid volitatakse ametisse, ühinete te bürokraatiaga ning senikaua, kuni te armees ka püsite, tegutsete te bürokraatia sees. Kui erinevad relvajõud nõnda paljudel viisidel igast teisest ühiskonna institutsioonist ka pole, selles suhtes on nad sarnased. Ja seetõttu on teil vaja teada, kuidas bürokraatiad tegutsevad, mis tüüpi käitumist - mis tüüpi iseloomu - nad autasustavad ja missugust nad karistavad.

Niisiis, tagasi romaani juurde. Marlow suundub ülesvoolu astmeti just nagu kapten Willard teeb seda filmis. Esmalt jõuab ta välise kaubajaamani. Kurtz asub sisemises kaubajaamas. Nende vahel asub keskmine kaubajaam, kus Marlow veedab enamuse oma ajast ja kus me saame kõige paremini heita pilgu tegutsevale bürokraatiale ja seda tüüpi inimestele, kes seal edukad on. Selline on Marlowi kirjeldus keskmise kaubajaama direktorist, suurest ülemusest:

“Ta oli keskpärane jumelt, näojoontelt, kommetelt kui ka hääle poolest. Ta oli keskmist kasvu ja tavapärase kehaehitusega. Tema tavalised sinisilmad olid ehk tähelepanuväärselt kalgid ja igatahes langes tema pilk inimestele niisama vahedalt ja raskelt nagu kirves. Aga isegi tollal näis kõik muu temas seda muljet kummutavat. Muidu torkas silma vaid vaevu märgatav, kirjeldamatu huulekõverdus, midagi vargset - muie, siiski mitte muie; see on mul silme ees, aga kirjeldada ma seda ei oska..... Ta oli noorusest peale selles kandis töötanud tavaline kaubitseja - ei midagi enamat. Talle kuuletuti, ent ometi ei kutsunud ta esile ei armastust ega hirmu, isegi mitte lugupidamist. Ta tekitas kohmetust. Just! Kohmetust. Mitte päris umbusku ...kõigest kohmetust … ei midagi rohkemat. Teil pole aimugi, kui tõhus võib olla seesugune... omadus. Tal polnud sugugi organiseerimisvõimet, ettevõtlikkust ega isegi mitte korraarmastust.... Tal polnud ei haridust ega taipu. Ta oli nii kõrgele jõudnud - miks?... Ta ei algatanud midagi, säilitas lihtsalt rutiini - oligi kõik. Aga ta oli tähtis. Teda tegi tähtsaks too pisiseik, et keegi ei osanud öelda, mis niisugust meest tegutsema paneb. Ta ei reetnud saladust iial. Võib-olla polnud temas midagi varjul. Säherdune kahtlus pani kõhklema.”1

Pange tähele omadussõnad nagu keskpärane, tavapärane, tavaline. Pole midagi väljapaistvat selles isikus. Umbes kümnendal korral kui ma seda lõiku lugesin, mõistsin, et tegemist oli täiusliku kirjeldusega seda tüüpi inimesest, kes kipub olema edukas bürokraatlikuks keskkonnas. Ja ainus põhjus, miks ma seda mõistsin, oli, kuna korraga tabas mind, et tegemist on täiusliku kirjeldusega selle bürokraatia peast, mille liige mina olin. [Kirjeldus] minu akadeemilise osakonna juhatajast, kellel oli täpselt samasugune naeratus, nagu hail, ja täpselt samasugune võime panna su ennast tundma ebakindlalt, nagu oleksid sa tegemas midagi valesti, ainult, et ta ei kavatsenud kunagi seda sulle öelda. Nagu [kaubajaama] direktor - ja mul on kahju seda öelda, kuid - nagu paljud inimesed, kellega te kohtute kui te peate läbirääkimisi armee bürokraatiaga või ükskõik missuguse institutsiooni bürokraatiaga, millele te pärast armeed oma andeid laenate, olgu selleks Microsoft, Maailmapank või misiganes, polnud minu osakonna juhatajal mingit erakordset organiseerimise või algatusvõime või isegi korrahoidmise annet, eimingit ebatavalist õpetatust või intelligentsi, ei mingeid väljapaistvaid omadusi üldse. Lihtsalt võime säilitada rutiini ning ometigi, nagu Marlow ütleb, oli ta jõudnud kõrgele - miks?

See on tegelikult bürokraatiate suur mõistatus. Miks juhtub nõnda tihti, et parimad inimesed jäävad keskele kinni ja inimesed, kes asju juhivad - juhid - on keskpärasused? Sest suurepärasus pole üldjuhul see, mis võimaldab ronida üles piki rasvast posti. Mis sind üles viib, on manööverdamisanne. Pugemine sinust kõrgemal olevatele inimestele ja sinust allpool olevate inimeste surumine maha. Sinu õpetajadele ja ülemustele meelehea tegemine, mõjuvõimsa mentori valimine ja tema kuuesabal sõitmine kuni on aeg lüüa talle noaga selga. Rõngastest läbi hüppamine. Kõigiga läbi saamine kõigega kaasa minnes. Olles misiganes inimene teised inimesed tahavad, et sa oled kuni viimaks näib, et - nagu keskmise kaubajaama juhtaja - pole sul sees üldsegi midagi. Mitte võttes rumalaid riske, nagu üritada muuta asjade toimumusviisi või kahelda, miks tehakse neid üldse. Lihtsalt säilitades tavapärast rutiini.

Ma ütlen seda teile hoiatusena, sest ma luban, et te kohtate selliseid inimesi ja leiate end keskkondades, kus üle kõige hinnatakse konformismi. Ma ütlen seda, et te saaksite otsustada olla teistmoodi juht. Ja ma ütlen teile seda veel ühel põhjusel. Kui ma mõtlesin nende asjade üle ja panin kõiki neid juppe paika - missugused õpilased mul olid, missugusteks juhtideks neid õpetati, missuguseid juhte nägin ma oma enese institutsioonis - mõistsin ma, et tegemist on rahvusliku probleemiga. Meil on selles riigis juhtimiskriis igas institutsioonis. Mitte ainult valitsuses: vaadake, mis juhtus Ameerika korporatsioonidega viimastel aastakümnetel kui kõik vanad saurused nagu General Motors või TWA või U.S. Steel koost lagunesid. Vaadake, mis juhtus Wall Streetiga kõigest paari viimase aasta jooksul.

Viimaks - ning ma tean, et puudutan siin tundliku teemat - vaadake, mis juhtus Iraagi sõja nelja esimese aasta jooksul. Me olime ummikus. Tegemist ei olnud allohvitseride või nooremallohvitseride süüga. Tegemist oli ülemjuhatuse süüga, olgu see sõjaväelise või tsiviiljuhatuse või mõlema. Me mitte ainult polnud mitte võitmas, me isegi ei olnud muutmas suunda.

Meil on Ameerikas juhtimiskriis, sest meie ülekaalukas jõud ja rikkus, kogutud eelnevate põlvkondade juhtide ajal, on teinud meid enesega rahulolevaks ja liigagi kaua oleme õpetanud välja juhte, kes oskavad ainult jätkata tavapärast rutiini. Kes oskavad vastata küsimustele, kuid ei oska neid esitada. Kes oskavad täita eesmärke, kuid ei oska neid püstitada. Kes mõtlevad selle peale, kuidas asjad tehtud saada, kuid mitte, kas need asjad on üldse tegemist väärt. Kes meil nüüd olemas on, on parimad tehnokraadid, keda maailmas eales nähtud. Inimesed, kes on õpetatud olema erakordselt head ühes spetsiifilises asjas, kuid kellel puudub igasugune huvi enda erialast kaugemal. Kes meil puuduvad, on liidrid.

Kes meil puuduvad, on, teisisõnu, mõtlejad. Inimesed, kes suudavad mõelda enda peaga. Inimesed, kes suudavad formuleerida uut suunda riigile, korporatsioonile, kolledžile või sõjaväele - uut viisi asjade tegemiseks, uut viisi asjade nägemiseks. Inimesi kellel, teisisõnu, on visioon.

Nüüd, mõned inimesed ütleksid ehk, hästi. Räägi sellest noortele Yale’is, kuid milleks vaevuda selle rääkimisega nendele, kes on West Pointis. Suurem osa inimesi, kui nad mõtlevad sellest institutsioonist, eeldavad, et tegemist on viimase kohaga kus keegi tahaks rääkida loomingulisest mõtlemisest või vaimusõltumatuse kultiveerimisest. Lõppude lõpuks on tegemist ju armeega. Pole juhus, et sõna rügement (regiment) on tüveks sõnale distsiplineerimine (regimentation). Kindlasti olete teie, kes te siia tulnud olete, ülimad konformistid. Inimesed, kes on rahul asjade praegusega seisuga ja pole huvitatud nende muutmisest. Pole seda tüüpi noored inimesed, kes mõtlevad maailmast, kes mõtisklevad suurte küsimuste üle, kes kõhklevad autoriteedis. Kui te oleksite, oleksite läinud Amhersti või Pomonasse. Te olete West Pointis selleks, et teile öeldaks, mida teha ja kuidas mõelda.

Kuid te teate, et see ei vasta tõele. Mina tean seda samuti. Vastasel korral poleks mind kunagi kutsutud teiega rääkima ning ma olen selles veel rohkemgi veendunud nüüd kui ma olen veetnud mõned päevad kampuses. Tsiteerides kolonel Scott Krawczyk, teie kursuse juhatajat, eelmise aasta inglise keele 102 loengust:

“Päris selle riigi esimestest päevadest alates, pidi etalon meie ohvitseridele, mis põhines kondanikkonna etalonil ja demokraatlikke ideaalide peegeldusel, olema erinev. Neil pidi olema demokraatlik vaimus ning omane sõltumatu otsustusvõime, vabadus kaaluda teguviisi ja väljendada lahkarvamust ning ülioluline vastutus mitte kunagi tolereerida türanniat.”

Ja tänapäeval seda enam. Kõik, kes on olnud tähelepanelikud viimase paari aasta jooksul, mõistavad, et sõjanduse muutuv olemus tähendab, et ohvitseridelt, seal hulgas nooremohvitseridelt, nõutakse rohkem kui kunagi varem võimet mõelda sõltumatult, loovalt ning paindlikult. Et nad rakendaksid oskuste tervet ampluaad muutlikus ja keerulises olukorras. Kolonelleitnandid, kes sisuliselt tegutsevad provintsihalduritena Iraagis või kaptenid, kes leiavad end vastutamas kõrvalise linna eest kusagil Afganistanis. Inimesed, kes oskavad teha rohkemat kui järgida käske ning viia läbi rutiinseid tegevusi.

Vaadakem edukaimat, tunnustatuimat ja ehk oma põlvkonna kõige suurepärasemat sõdurit, kindral David Petraeust. Ta on üks neist haruldatest inimestest, kes kerkivad läbi bürokraatia õigete põhjuste pärast. Ta on mõtleja. Ta on intellektuaal. Kusjuures, ajakiri Prospect nimetas ta Aasta Avalikuks Intellektuaaliks 2008 - see tähendab, maailmas. Tal on doktorikraad Princetonist, kuid mis teeb temast mõtleja pole see, et tal on doktorikraad või et ta läks Princetoni või isegi see, et ta õpetas West Pointis. Ma võin teile kinnitada isiklikust kogemusest, et siin on suur hulk kõrgelt haritud inimesi kes ei oska üldsegi mõelda.

Ei, mis teeb temast mõtleja - ning juhi - on täpselt see, et ta suudab asjad enese jaoks läbi mõelda. Ja seepärast, et ta seda teha saab, on tal enesekindlust, julgust vaielda oma ideede eest isegi siis kui need pole populaarsed. Isegi, kui need ei rõõmusta tema ülemusi. Julgus: on olemas füüsiline julgus, mida te kõik omate ohtralt ning siis on olemas teist moodi julgus: moraalne julgus, julgus seista selle eest, mida te usute.

See polnud talle alati lihtne. Ta teekond sinna, kus ta on praegu, ei olnud sirgjooneline. Kui ta juhtis Mosulit aastal 2003 101. Õhudivisjoni komandörina ning, rakendades strateegiat, mida ta hiljem sõnastas Sissitegevuse vastumeetodite käsiraamatus ning siis viimaks rakendas terves Iraagis, vihastas ta välja suurt hulka inimesi. Ta oli kõvasti ees juhtkonnast Bagdadis ning Washingtonis ning bürokraatiatele ei meeldi seesugune asi. Seal ta oli - lihtsal üks järjekordne kahetärni kindral - ning ta ütles, kaudselt kuid valjult, et juhtkond eksib viisis, kuidas ta oli korraldamas sõda. Tõsi, teda ei tasustatud esmalt. Ta pandi Iraagi armee väljakoolitamise eesotsa, mida peeti hoobiks tema karjäärile, tulevikuta positsiooniks. Kuid ta jäi enesele kindlaks ning lõpuks ta rehabiliteeriti. Iroonilisel kombel, üks kesksetest elementidest tema vastumeetmete strateegias oli täpselt idee, et ohvitserid peavad mõtlema paindlikult, loominguliselt ning sõltumatult.

See on loengu esimene pool: idee, et tõeline juhtimine tähendab suutlikust mõelda ise ja tegutseda oma tõekspidamiste järgi. Kuid kuidas te õpiksite seda tegema? Kuidas õppida mõtlema? Alustame sellega, kuidas te ei õpi mõtlema. Stanfordi uurijate meeskonna poolt tuli mõned kuud tagasi välja uurimus. Uurijad tahtsid teada saada, kuidas tänapäeva tudengid suudavad tegeleda multitegumtööga2 palju edukamalt kui täiskasvanud. Kuidas neil see õnnestub? küsisid uurijad. Vastus, nad avastasid - ja see polnud üldsegi, mis nad olid eeldanud - oli, et ei õnnestugi. Suurenenud kognitiivseid oskusi, mida uurijad olid eeldanud leida, vaimseid võimeid, mis võimaldaksid inimestel teha effektiivselt multitegumtööd, lihtsalt ei olnud olemas. Teisisõnu, inimesed ei tee effektiivsel multitegumtööd. Ja tõeliselt üllatavaks leiuks oli, et mida rohkem multitegumtööd inimesed teevad, seda kehvemad nad on. Mitte ainult teistes vaimsetes võimetes, kuid multitegumtöös endas.

Üks asi, mis eristas seda uurimist teistest, oli, et uurijad ei testinud inimeste kognitiivseid võimeid multitegumtöö ajal. Nad eraldasid katsealused suure ja vähese multitegumtöö tegijateks ning kasutasid teistsugust komplekti teste, et mõõta missugused kognitiivseid oskusi kasutatakse multitegumtöös. Nad avastasid, et igal korral saavutasid suure multitegumtöö tegijad kehvemaid tulemusi. Nad olid kehvemad olulise ja ebaolulise informatsiooni eristamise vahel ja ebaolulise informatsiooni ignoreerimises. Teisisõnu, nende tähelepanu oli võimalik kergemini kõrvale juhtida. Nad olid kehvemad asjas, mida võiks nimetada “vaimseks süstematiseerimises” - informatsiooni hoidmises õigete tähendustega kastides ning selle kiires väljaotsimises. Teisisõnu, nende mõistused olid korrapäratumad. Ning nad olid kehvemad täpselt selles asjas, mis defineerib multitegumtööd - ühelt ülesandelt teisele üle minemises.

Multitegumtöö, lühidalt, ei ole ainult mitte mõtlemine, see halvab sinu võimet mõelda. Mõtlemine tähendab ühele asjale keskendumist nõnda kaua, et sellest tekiks idee. Mitte teiste inimeste ideede õppimist või informatsioonikuhja pähe õppimist, ükskõik kui kasulikuks need mõnikord osutuda võivad. Enda mõtete välja arendamist. Lühidalt, ise mõtlemist. Seda ei saa lihtsalt teha 20-sekundiliste sööstudega, mida pidevalt katkestavad Facebooki või Twitteri sõnumid või näppides oma Ipod-i või vaadates midagi YouTube’ist.

Ma ise leian, et minu esimene mõte pole kunagi minu parim mõte. Minu esimene mõte on alati kellegi teise oma - see on alati miski, mida ma olen teema kohta juba kuulnud, alati tavatarkus. Ainult keskendudes, jäädes küsimuse juurde, olles kannatlik, lubades oma mõistuse kõigil osadel arvesse tulla, andes oma ajule võimalust luua seoseid, tõmmata jooni, mind üllatada jõuan ma algupärase mõtte juurde. Ning tihti isegi siis ei osutu see idee väga heaks. Mul on vaja aega mõtelda ka selle üle, teha vigu ja neid ära tunda, teha valestarte ning neid parandada, kesta kauem kui minu impulsid, saada üle minu ihast kuulutada töö tehtuks ja liikuda edasi järgmise asja juurde.

Mul oli vanasti tudengeid, kes uhkustasid sellega, kui kiiresti kirjutasid nad oma kirjatöid. Ma tavatsesin neile öelda, et suur saksa romanist Thomas Mann väitis, et kirjanik on keegi, kelle jaoks kirjutamine on raskem kui teistele inimestele. Parimad kirjanikud kirjutavad aeglasemalt kui kõik teised ja mida paremad nad on, seda aeglasemalt nad kirjutavad. James Joyce kirjutas Ulyssese - 20. sajandi suurima romaani - tempoga umbes sada sõna päevas - pool selle lõigu pikkusest, mida ma lugesin teile Pimeduse südamest - seitsme aasta jooksu. T. S. Eliot, üks parimaid luuletajaid, keda me maa on eales tootnud, kirjutas umbes 150 lehekülge luulet kogu oma 25-aastase karjääri jooksul. See teeb pool lehekülge kuus. Nii on ka iga teise mõtlemisviisiga. Te mõtlete kõige paremini hoogu maha võttes ning keskendudes.

See oli kolmas kord kui ma seda sõna kasutasin, keskendumine3. Keskendumine, fokusseerimine. Te võiksite sama hästi pidada selle loengu teemaks keskendumist kui üksindust. Mõelge, mida see sõna tähendab. See tähendab enda kogumist kokku ühte punkti selle asemel, et lasta endal hajuda kõikjale elektroonilise ja sotsiaalse sissevoo hulgas. Mulle näib, et Facebook, Twitter ning Youtube - ja selleks, et te ei arvaks, et tegemist on lihtsalt põlvkonna teemaga - televisioon, raadio, ajakirjad ning ka isegi ajalehed, on kõik lõppude lõpuks üks üksikasjalik ettekääne enda juurest ära jooksmiseks. Vältida raskeid ja murettekitavaid küsimusi, mida inimeseks olemine teile ette viskab. Kas ma teen õigeid asju oma eluga? Kas ma usun asju, mida mulle õpetati lapsena? Mida tähendavad sõnad, mille järgi ma elan - sõnad nagu kohustus, au ja riik - tegelikult? Kas ma olen õnnelik?

Teie ja teiste sõjaväeakadeemiate liikmed olete unikaalses olukorras tudengite hulgas, eriti praegusel ajal. Mitte ainult ei tea te, et teil saab pärast lõpetamist töökoht, vaid te isegi teate, kes saab olema teie tööandija. Kuid mis juhtub pärast teie kohustuse täitumist armee ees? Kui te ei tea, kes te olete, kuidas kavatsete te mõelda välja, mida tahate te teha oma ülejäänud eluga? Kui te ei suuda end kuulda, seda vaikset häält teie sees, mis ütleb, millest te tegelikult hoolite, millesse te tegelikult usute - kuidas need asjad tõepoolest võivad areneda teie kogemuste pinge all. Tudengid kõikjal piinlevad nende küsimuste käes ja kuigi tee ehk ei tee seda praegu, te ainult lükkate seda mõned aastad edasi.

Võib-olla mõned teist piinlevad nende küsimustega ka praegu. Mitte kõik, kes siin alustavad, ei otsusta siin lõpetada. See pole miski imeasi, ega põhjus häbenemiseks. Teie peal viiakse läbi kõige nõudlikum treening, mida keegi võib teie vanuselt inimeselt nõuda, ning te pühendate end tohutu vastutuse ja surmaohuga tööle. Seesama karmus ja distsipliin, millele teid siin üsna põhjalikult allutatakse, kipub loomulikult teil kaotama sidet selle kirega, mis teid siia üldse tõi. Ma nägin täpselt sama asja Yale’is. Mitte, et mu tudengid oleksid olnud robotid. Üsnagi vastupidi. Nad olid sügavalt idealistlikud, kuid nende praktiliste kohustuste ülekaalukas koorem, kõik need rõngad, millest nad läbi pidid hüppama, panid neid tihti kaotama silmist neid ideaale. Põhjust, miks nad seda kõik üldse tegid.

Seega, on täiesti loomulik omada kõhklusi, küsimusi või siis lihtsalt raskusi. Küsimus on, mida te nendega kavatsete peale hakata? Kas te surute need alla, kas te juhite enda tähelepanu nendelt kõrvale, kas te teesklete, et neid ei ole olemas? Või kas te seisate nendega silmitsi otse, ausalt ja julgelt? Kui te otsustate seda teha, leiate te, et vastused nendele dilemmadele ei peitu Twitteris, Comedy Centralis või isegi The New York Times-is. Neid võib leida ainult enese seest - segajate või surveta teiste poolt, üksinduses.

Kuid lubage ma rõhutan seda, et üksindus ei pea alati tähendama enesevaatlust. Mingem tagasi Pimeduse südame juurde. Just keskendumise üksindus on see, mis päästab Marlowi keskjaama hulluse vahel. Kui ta sinna jõuab, saab ta teada, et aurulaev, millega ta peaks ülesjõge sõitma, on hiigelsuure auguga ning mitte keegi ei kavatse tal aidata seda parandada. “Ma lasksin sel papist Mefistofelesel muudkui jahvatada,” ütleb Marlow - ta ei räägi mitte direktorist, vaid tema assistendist, kes on veel hullem, sest ta jätkuvalt üritab pugeda hierarhias ülesse ja kes on Marlowi peale vahutamas. Te võite mõelda temast kui internetist, alalisest sotsiaalsest üminast, kes vadiseb teie suunas ööpäevaringselt:

Ma lasksin sel papist Mefistofelesel muudkui jahvatada ja mulle tundus, et kui ma oleksin proovi teinud, võinuksin oma nimetissõrme temast läbi torgata, ja leidnuksin seest ehk vaid veidi soppa... Oli kergendus pöörduda selle selli juurest... päevinäinud, kiivas, viletsa aurikulogu poole. ...ma olin tema kallal küllalt tööd teinud ja vaeva näinud, et teda armastama hakata. Ühestki mõjukast sõbrast poleks mulle rohkem kasu olnud. Laev oli andnud mulle võimaluse veidi ennast näidata - vaadata, milleks ma suuteline olen. Ei, tööd ma ei armasta. Pigem logeleksin ja mõtleksin ilusatele tegudele, milleks ma suuteline olen. Ma ei armasta tööd - keegi ei armasta -, aga ma armastan seda, mida töö pakub: eneseleidmise võimalust. Võimalust leida sinu enese tõelisust - sinu enese, mitte teiste tarvis -, midag keegi teine iial teada ei või.

“Eneseleidmise võimalust.” Nüüd see sõna, “eneseleidmine,” on omandanud halva maine. See lõhnab sihitu humanitaariakolledži lõpetanu järele - erialaks kahtlemata inglise keel, keegi, kes läks kohta nagu Amherst või Pomona - kes on liiga ära hellitatud, et leida endale töökoht ja veedab oma aega tühja vahtides. Aga siin on tegemist Marlowiga, meremees, laeva kapten. Praktilisemat, põikpäisemat inimest ei olegi võimalik leida. Ja ma tahan rõhutada, et Malowi looja, Conrad, veetis 19 aastat meremehena kaubalaeval, kaheksa nendest kaptenina. Marlow usub enda leidmise vajalikkusesse sama palju kui iga teine inimene ning vahend selle tegemiseks, ta ütleb, on töö. Üksindane töö. Keskendumine. Selle aurulaeva otsa ronimine ja katkestamatult paari tunni veetmine laeva tagasi töökorda kopsides. Või maja ehitades või einet valmistades või isegi koolitööd kirjutades kui end tõesti sellesse pühendada.

“Sinu enda tõelisust - sinu enese, mitte teiste tarvis.” Mõtelda ise tähendab leida ennast, leida enese oma reaalsus. Siin lasub teine probleem Facebooki, Twitteri ning isegi The New York Timesiga. Kui te paljastate end nendele asjadele, eriti pideval viisil nagu inimesed praegu teevad - nii vanemad kui nooremad - pommitate te pidevalt end teiste inimeste mõtete vooga. Te marineerite end igapäeva tarkuses. Teiste inimeste reaalsuses: teiste, mitte enda, jaoks. Te loote kakofoonia, milles on võimatu kuulda teie enda häält, mõtelgu te siis parasjagu iseendast või millestki muust. Seda mõtles Emerson kui ta ütles et: “see, kes peaks innustama ja juhtima oma rahvast peab olema kaitstud teiste inimeste hingedega koos rändamise eest ning elamast, hingamast, lugemast ja kirjutamast nende igapäevaste kulunud arvamuste ikkes.” Pange tähele, et ta kasutab sõna juhtima.  Juhtimine tähendab uue suuna leidmist, mitte ainult enda panemist kuristiku suunas tormava karja eesotsa.

Niisiis, miks on raamatute lugemine parem säutsude4 või seinapostistuste lugemisest? Noh, mõnikord see pole. Mõnikord on vaja panna oma raamat lauale kasvõi sellekski, et loetu üle mõelda, mida sina loetu üle arvad. Kuid raamatul on kaks eelist säutsu ees. Esmalt, inimene, kes selle kirjutas, mõtles selle peale kõvasti rohkem. Raamat on tema üksinduse tulemus, tema katse mõelda ise.

Teiseks, enamus raamatuid on vanad. Tegemist ei ole puudusega: tegemist on täpselt selle põhjusega, miks nad on väärtuslikud. Nad püsivad tänapäeva tavatarkuse kiuste lihtsalt kuna nad ei ole pärit tänapäevast. Isegi kui nad kõigest peegeldavad enda ajastu tavatarkusi, ütlevad nad midagi teistsugust sellest, mida me koguaeg kuuleme. Kuid suured raamatud - sellised, mida leiate ainekavade nimekirjadest, mille lugemist inimesed on jätkanud - ei peegelda oma ajastute tavatarkusi. Nad ütlevad asju, millel on alaline mõju segada meie igapäevaseid mõtlemisharjumusi. Nad olid revolutsioonilised omal ajal ning nad on jätkuvalt revolutsioonilised täna. Ja kui ma ütlen “revolutsiooniline” toon ma meelega esile Ameerika revolutsiooni, sest tegemist oli just sellise iseseisva mõtlemise tulemusega. Üksinduseta - Adamsi, Jeffersoni, Hamiltoni, Madisoni ning Thomas Paine’i üksinduse - ei oleks olemas Ameerikat.

Seega, üksindus võib tähendada enesevaatlust, see võib tähendada keskendunud töö konsentratsiooni ning see võib tähendada püsivat lugemist. Kõik need aitavad sul tunda end paremini. Kuid on veel üks asi, mida ma hõlmaksin üksinduse vormide hulka, ning see võib näida vastunäidustav: sõprus. Muidugi on sõprus üksinduse vastand; see tähendab teiste inimestega koos olemist. Kuid ma mõtlen üht kindlast sõpruse tüüpi - lähedase vestluse sügavat sõprust. Pikki ja katkematuid kõnelusi teise inimesega. Mitte kolme inimesega skaipides ning kahe teisega sõnumeid vahetatades samal ajal kui te veedate aega sõbra toas koos muusikat kuulates ning õppides. See oli, mida Emerson mõtles kui ta ütles, et: “hing ümbritseb end sõpradega selleks, et ta võiks siseneda suuremasse enesetundmisesse või üksindusse.”

Enesevaatlus eeldab enesega rääkimist ning üks parimaid viise enesega rääkida on rääkida mõne teise inimesega. Inimesega, keda te saate usaldada, mõne inimesega, kellele te võite avada oma hinge. Inimesega, kellega te tunnete piisavalt turvaliselt, et lubada asjade tunnistamist - asjade tunnistamist endale - mida te muidu suuda. Kõhklusi, mida teil ei peaks olema olemas, küsimusi, mida te ei peaks küsima. Tundeid või arvamusi, mille tõttu teie üle naerdaks grupis või karistataks võimude poolt.

Me nimetame seda valjult mõtlemiseks, oma tõekspidamiste leidmist neid välja öeldes. Kuid see võtab täpselt samapalju aega ja samapalju kannatlikkust kui üksindus selle ranges tähenduses. Ning meie uus elektrooniline maailm on lõhestanud selle samavõrd vägivaldselt. Selle asemel, et meil oleks üks või kaks tõelist sõpra, kellega me võiksime koos istuda ning rääkida tunde, meil on 968 “sõpra” kellega me tegelikult kunagi ei räägi; selle asemel me lihtsalt lennutame nende suunas üherealisi sõnumeid sajal korral päevas. See pole sõprus, see on tähelepanu kõrvalejuhtimine.

Ma tean, et miski selles pole teile lihtne. Isegi kui te viskaksite ära oma mobiiltelefonid ja tõmbaksite pistikust oma arvutid, hoiavad teie treeningute raskused siin teid liiga hõivatuna, tehes üksinduse, üheski selles vormis, kõike muud kui lihtsa leida. Kuid suurim põhjus, miks te seda üritama peate, on täpselt, sest see töö, mille jaoks te ette valmistute, seda teilt kindlasti nõudma hakkab.

Te olete arvatavasti kuulnud koerajuhi skandaalist5 USA mereväebaasis, Bahreinis, millest hiljuti räägiti kõikjal uudistes. Kohutav, väärastunud värk, mis hõlmas tervet üksust ning oli dirigeeritud, väidetavalt, üksuse juhi, vanemkaadriohvitseri poolt. Mida te kavatsete teha kui te satute vastamisi taolise sündmusega teie üksuses? Jätkub teil julgust teha, mis õige? Teaksite te üldse, mis on õige? On lihtne lugeda käitumisjuhendit, mitte nii lihtne aga seda tegevusse viia, eriti kui te riskite enda all teenivate inimeste lojaalsuse, kaasohvitseride usalduse või ülemuste heakskiidu kaotamisega. Mis siis kui te pole väeosa ülem, kuid näete oma ülemust lubamas midagi, mida te arvate olevat vale?

Kuidas te leiate jõudu ning tarkust astuda välja ebamõistliku käsu vastu või kahelda vales poliitikas? Mida te teete kui peate esimest korda kirjutama kirja hukkunud sõduri emale? Kuidas te leiate lohutavaid sõnu mis oleksid enamat tühjadest vormelitest?

Tegemist on tõepoolest heidutavate dilemmadega, rohkemaga kui enamus teisi inimesi peavad kokku puutuma terve oma elu jooksul, rääkimata siis kui nad on 23. Õige aeg enda valmis seadmiseks nendega on nüüd. Ja viis seda teha on nende asjade läbi mõtlemine ise - moraalsus, surelikkus, au - niiet teil jätkuks jõudu nendega tegeleda kui nad kerkivad esile. Oodata kuni on vaja nendega vastu seista praktikas oleks justkui oodata esimest tulevahetust et õppida tulistama. Kord kui olukord käes on, on juba liiga hilja. Te peate olema valmis ette. Te peate juba teadma, kes te olete ja millesse te usute - mitte, millesse armee usub või millese usuvad teie kaaslased (just selles probleem olla võibki), vaid millesse usute teie.

Kuidas võiksitegi seda teada kui te pole enesega esmalt pidanud nõu üksinduses? Ma alustasin tähelepanekuga, et üksindus ja juhtimine näivad olevat vasturääkivad asjad. Kuid mulle näib, et üksindus ongi juhtimise olemus. Juhipositsioon on, lõppude lõpuks, erakordselt üksik, isegi üksildane, positsioon. Kui paljude inimestega te ka nõu ei peaks, olete see teie, kes peab tegema rasked otsused. Ning sellistel hetkedel teil tõesti on ainult te ise.

1  Siin ja edaspidi kasutatud Riina Jesmini 2002. aasta tõlget.

2  multitasking

3  concentrating

4  Twitteri lühisõnum ehk tweet.

5 Autor viitab homoseksuaalse sõduri kollektiivsesele füüsilisele ja seksuaalsele alandamisele Bahreini mereväebaasis aastate 2004 ja 2006 vahel.

[http://en.wikipedia.org/wiki/United_States_Navy_dog_handler_hazing_scandal]

---

William Deresiewicz on esseist ja kriitik. Tema raamat A Jane Austen Education: How Six Novels Taught Me About Love, Friendship, and the Things That Really Matter avaldati aprillis 2010.