Tõlge: Ulrich Beck - Merkiavelli võim. Kantsleri kõhklused euro päästmisel

Der Spiegel 41/2012: "Merkiavellis Macht"

Merkiavelli võim

Kantsleri kõhklused euro päästmisel

Paljud näevad Angela Merkelis Euroopa kroonimata kuningannat. Kui keegi küsib, kustkohast küll ammutab Saksa riigikanstler oma võimu, jõuab ta riigikantsleri tegemiste iseloomuliku omaduseni: tema lausa machiavelliliku osavuseni. Valitseja peaks – nagu ütleb Niccolò Machiavelli, esimene võimu üle mõtleja – jääma oma eilse poliitilise sõnani ainult siis, kui see talle täna kasuks tuleb. Tuues selle maksiimi minevikust üle tänapäeva, kõlab see – eile kuulutatule saab teha täna vastupidiselt, kui see tõstab võimalusi järgmistel valimistel.

Nõnda võitles Merkel pikka aega Saksa tuumajaamade eluea pikendamise eest, samas kui võimaliku Euroopast väljaastumisega oli rahulikult nõus. Siis, pärast Fukushima reaktorikatastroofi, kiitis ta heaks lahkumise tuumaenergiast ning panustamise Euroopale. Seejärel on ta end tõestanud meistrina viimase hetke päästmise alal. Eile ütles ta eurobondide kohta “mitte seni, kuni ma elan“. Täna aga laseb rahandusminister Wolfgang Schäublel otsida võimalikku teed finantskriisist välja või mööda ning tolereerib Euroopa Keskpanga krediidiandmist kokkukukuvatele riikidele ja pankadele, kelle langemise puhul peaks maksma lõppude lõpuks ka Saksa kodanik.

Merkeli ja Machiavelli vaheline poliitiline sugulus – Merkiavelli mudel nagu mina seda nimetaks – põhineb valdavalt neljal end vastastikku täiendaval komponendil:

ESMALT: Saksamaa on Euroopa Liidu rikkaim ja majanduslikult tugevaim riik. Majanduskriisist tingituna sõltuvad kõik võlgnikriigid Saksamaa valmidusest garanteerida hädavajalikku krediiti. See on võimuteoreetiliselt küll triviaalne ning iseenesest veel merkelliku Machiavellismi ei loo. Viimane ilmneb hoopis tõsiasjas, et Merkel ei ole võtnud positsiooni konfliktis, mis lõõmab Euroopa-arhitektide ja ortodokssete rahvusriigi pooldajate vahel – või täpsemalt: et ta jääb avatuks mõlema, üksteist vastandava võimaluse suhtes. Ta pole solidaarne ei Euroopa-meelsetele (nii sise- kui välismaal), kes nõuavavad Saksamaalt siduvaid lubadusi, ega toeta ka euroskeptikute rühmitust, kes igasugusest abiandmisest keelduda tahab. Pigem seob Merkel – ning see aspekt on merkiavellilikuim – Saksamaa krediidivalmiduse võlgnikriikide valmidusega täita Saksamaa stabiilsuspoliitikat. See on Merkiavelli esimene põhimõte: kui küsimuseks on võlgnikriikidele mõeldud Saksa abiraha, pole tema seisukoht ei selge „jah“ ega selge „ei“, vaid pigem võimupokkerlik „võib-olla.“

TEISEKS: Kuidas võiks selline paradoksaalne seisukoht laheneda poliitilises praktikas? Machiavelli oleks siinkohal nimetanud virtù’d - see tähendab võimekust, poliitilist energiat ning teovajadust. Siin jõuamegi teise punktini: Merkiavelli võim põhineb valdavalt vajadusel teha mitte midagi, harjumusele asjaga mitte veel tegeleda, hiljem tegelemisele ja kõhklusele. See tahtliku kõhkluse kunst, segu ükskõiksusest, Euroopast ning Euroopale panustamisest keeldumine on Saksa võimupositsiooni aluseks kriisist vaevatud Euroopas.

Kõhklus taltsutamistaktikana – selline on Merkiavelli meetod. Jõuvahendiks pole mitte Saksa raha agressiivne sissetung vaid hoopis vastupidine: selle ähvardav väljavõtt, krediidiga venitamine ja krediidist keeldumine. Kui Saksamaa oma nõusolekust taganeb, on võlgnikriikide laostumine vältimatu. Saksa raha poolt üleujutatud saamisest on vaid üks asi hullem ja see on Saksa raha poolt mitte üleujutatud saamine..

Eks kahtlemiseks ole palju põhjuseid – olukord maailmas on nõnda keeruline, et hoomata ei suuda seda enam keegi, tihti on valik ainult ettenägematult riskantsete alternatiivide vahel. Teisalt õigustavad need põhjused kõhkluse kasutamist võimustrateegiana. Õigustades seda ülemlauluga kokkuhoiupoliitikast, on Angela Merkel viinud täiuseni taolist tüüpi tahtmatu ülemvõimu. See näiliselt täielik ebapoliitika – eriti keeldumisstrateegia, teha mitte midagi, investeerida mitte midagi, pakkuda mitte mingisugust krediiti või raha, see mitmekordselt kasutatav „ei“ on Saksa majandusjõu peamine hoob majanduskriisis vaevlevas Euroopas.

Saksamaa uus jõud Euroopas ei põhine seega nagu varem viimases abinõus jõule. Ta ei vaja relvi, et enda tahet teistele riikidele peale suruda. See on ka põhjus, miks jutt „Neljandast Riigist“ on absurdne. Seetõttu on majandusel põhinev jõud ka palju paindlikum – Saksamaa ei pea kuhugi sisse tungima, ometigi on ta kõikjal kohal.

KOLMANDAKS: Nõndaviisi osutub edukaks näiliselt võimatu, nimelt siduda kokku siseriiklik tagasivalitavus ning Euroopa arhitekti roll. See tähendab ka aga, et kõik meetmed päästmaks eurot või Euroopa Liitu peavad esmalt korra läbi tegema sisepoliitilise sobivustesti, eelkõige vastama küsimusele, kas nad on kasulikud Saksa huvidele ning Merkeli võimupositsioonile. Mida eurokriitilisemaks muutub Saksamaa, mida rohkem näeb ta end ümbritsetuna võlgnikriikidest, kes soovivad rünnata Saksa rahakotti, seda keerulisemaks muutub see spagaat. Sellele probleemile on Merkiavelli vastanud oma trumbikaardi väljakäimisega: „Saksa Euroopa“ mis salvab nii siin kui seal. Sisepoliitiliselt rahustab kanstler sakslasi, kes tunnevad hirmu oma pensionite, kodude ja majandusime üle, kehtestades protestantliku karmusega doseeritud „ei“-de poliitikat ning on tõusnud nõnda Euroopa koolimammaks. Samal ajal välispoliitikas on ta võtnud „Euroopa vastutuse“ seisukoha, liites Euro-riigid vähim-halva-valiku poliitika abil. Tema reklaamtekst kõlab: parem juba Saksa euro kui mitte mingi euro.

Ka selles mõttes tõestab Merkel end olevat Machiavelli haritud õpilane. Kas on parem „olla armastatud või kardetud?“ küsib Machiavelli oma teoses, „Valitseja“. „Vastuseks öeldakse, et tuleks tahta olla nii ühte kui teist, et aga mõlemat korraga saavutada on raske, siis on märksa kindlam olla kardetud kui armastatud - juhul, kui tuleks jätta kõrvale üks neist kahest.¹“ Merkel võtab selle kasutusse justkui valikuliselt: välismaal peab teda kardetama, kodumaal armastatama – võib-olla just sellepärast, kuna ta välismaal õpetab hirmu. Jõhker neoliberalism väljapoole, sotsiaaldemokraatlikut tooni konsensus sissepoole – see on see eduvalem, mille abil on Merkiavelli oma võimupositsiooni ning Saksa Euroopat üha enam laiendanud.

NELJANDAKS: Merkel tahab partnerriikidele ette näidata, isegi ette määrata seda, mis Saksamaal majanduse ning poliitika juures on toiminud kui võlusõna. Saksa imperatiiv kõlab: Säästmine! Säästmine stabiilsuse teenistuses. Poliitilises tegelikkuses tähendab see aga (kuri)kuulasa švaabi koduperenaise kokkuhoiupoliitikat, mis peagi osutub vaid pensionite, hariduse, teaduse, infrastruktuuri, jne jaoks mõeldud vahendite dramaatilist vähendamist. Meil on tegemist kivikõva neoliberalismiga, mis on nüüd ka fiskaalpakti kujul Euroopa põhiseadusesse sisse ehitatud, astudes nõnda mööda Euroopa (nõrgast) avalikkusest.

Need Merkiavellismi neli komponenti – rahvuskonservatismi ning Euroopa-arhitektuuri omavaheline sidumine, kõhklemiskunst distsiplineerimisstrateegiana, siseriikliku tagasivalitavuse olulisus ning ühtlasi ka Saksa stabiliisuskultuur – tugevdavad üksteist vastastikku ning moodustavad Saksa Euroopa võimutuumiku. Paralleeli leiab isegi Machiavelli necessità – ajalooline kriisiolukord, millele valitseja peab suutma reageerida – jaoks : Die Welti väljaandija Thomas Schmidi propageeritud Saksamaa “sõbralik hegemoon”, kes, nähes end sundolukorras, asetab ohuga tegelemise kõrgemale sellest, mis on seadusega keelatud. Et muuta Saksa säästupoliitika siduvaks tervele Euroopale, tohiks Merkiavelli järgi demokraatlike norme vastavalt vajadusele nõrgestada või õõnestada.

Samal ajal on ilmne, et Saksamaa tõus juhtivaks jõuks “Saksa Euroopas” ei ole mingi salajase taktika ning kavalusega kavandatud ülemplaani tulemus. See toimus – vähemalt alguses – täiesti tahtmatult ning planeerimata, johtudes finantskriisist ning katastroofi ennetamisest. Pikema aja jooksul – nagu võimaldab kahtlustada sündmuste edasine käik – saabus juba teadliku planeerimise faas. Kantsler tundis kriisis ära oma occasione, oma “soodsa hetke.”. Fortuna ja merkiavellistliku virtù segus läks tal õnneks kasutada ära ajalooline võimalus ning selle tulemusena lõigata kasu nii sise- kui välispoliitiliselt. Tõsi, vahepeal on moodustunud ka vastasrinne, mis on arvamusel, et kiire ja edasitormav euroopastumine ignoreerib Saksa parlamendi õigusi ning eksib seepärast põhiseaduse vastu. Kuid Merkel oskab osavalt ära kasutada isegi need vastupanu kantsid, kaasates need oma taltsutavasse kõhklemispoliitikasse. Taaskord võidab ta kahekordselt: rohkem võimu Euroopas ning rohkem siseriikliku populaarsust tänu Saksa valijate soosingule.

Paratamatult võib Merkiavelli meetod aga vähehaaval oma piirideni jõuda. Vähemalt seni pole Saksa säästupoliitika tootnud mingisugust edu, hoopis vastupidi: võlakriis ähvardab nüüd ka Hispaaniat, Itaaliat, võib-olla isegi Prantsusmaad. Vaesed jäävad vaesemaks, keskklassi ähvardab langus ning jätkuvalt ei paista mingisugust valgust tunneli lõpust. Seega, ka sellisel juhul võib võim viia vastasrinde loomiseni, vähemalt on Angela Merkel Nicolas Sarkozy näol kaotanud tähtsa liitlase. Pärast Francois Holland’i ametisse nimetamist on kaalukausid silmmärgatavalt nihkunud. Võlgnikriikide esindajail on õnnestunud asuda koostööle Brüsseli ja Frankfurdi Euroopa-arhitektidega, et arendada välja alternatiiv sagedasti populistlikule, Saksa publikule suunatud ja inflatsioonihirmust ajendatud Merkeli (ja ei tasu unustada, ka Philipp Rösleri²) säästupoliitikale ning et mõelda üle Euroopa Keskpanga funktsioon selleks, et see kohandaks pigem USA Föderaalreservile omase kasvupoliitika.

Kindlasti on võimalik teinegi stsenaarium: et leiab aset duell Angela Merkiavelli, kõhkleva eurooplanna, ning kirgliku šahh-matt-mängija Peer Steinbrücki³ vahel, kes on avastanud rolli Euroopa Willi Brandtina. Brandti eduvalem kõlas: “Muutus lähenemise läbi”, Steinbrücki valem võiks kõlada aga taoliselt: rohkem vabadust, rohkem sotsiaalset kindlust ning rohkem demokraatiat – läbi Euroopa. Sellisel juhul võiks, vastupidiselt ootustele, toimuda kahe Euroopa-meelse kandidaadi vaheline enampakkumisvõislus. Steinbrückil kas läheb oma poliitikaga õnneks Merkiavelli šahhmatti mängida, või võidab Merkiavelli, kuna ta avastab Euroopa idee võimustrateegilise tähtsuse ning muutub Euroopa Ühendriikide asutajaks. Juhtugu kumb tahes: Saksamaa ees seisab otsus Euroopa olemise või mitteolemise üle. Ta on muutunud lihtsalt liiga võimsaks, et lubada endale luksust otsus tegemata jätta..

--

Sotsioloog Ulrich Beck, 68, õpetab London School of Economicsis ning Harvardi ülikoolis, tema uus raamat, mille põhjal ta selle esse kirjutas, ilmus 13. oktoobril kirjastuses Suhrkamp Verlag (“Das deutsche Europa. Neue Machtlandschaften im Zeichen der Krise”).

1 „Valitseja“, peatükk XVII, kasutatud Toivo Tomsoni tõlget.

2Praegune asekantsler ning liberaalse Vaba Demokraatliku Partei esimees.

3Sotsiaaldemokraatide kantslerikandidaat 2013. aasta valimistel.

Tõlge: Cora Stephan - Pea püsti, Saksamaa peab juhtima!

Ilmunud 02.09.2012 ajalehes Die Welt.

1945. aastast peale usub enamus sakslasi, et kui asi võimuküsimuseni jõuab, peame me end tagasi hoidma – oma ajaloo tõttu. Taoline seisukoht ei ole enam ajakohane.

Kas Saksamaa on teel Neljanda Riigi suunas? Või on talle, vastupidiselt, tema uus roll Euroopa juhtiva võimuna vaimselt ülekoormav, kuna tal jääb puudu – nagu Clemens Wergin Die Weltis põgusalt kirjutab – võimuambitsioonist ja “-mentaliteedist”? Näib küll nõnda. See ei ole “välismaa”, kes – hoolimata mõnest natsivõrdlusest siin ja seal – Saksama ning tema kasvava juhirolli ees hirmu tunneb.

Poola välisminister Radoslaw Sikorski peab näiteks Saksamaa reserveeritust euro ning Euroopa asjades praeguseks palju ohtlikumaks. Eelkõige on need sakslased ise, kes “juhtida” ei taha, olgu kontekst missugune, ja sealjuures oma “ajaloole” viitavad. Kas õigusega?

Ajaloodeterminism

Kes peab Helmut Schmidti suurimaks elavaks oraakliks, järgnevad talle meeleldi, kui ta heakskiitvalt Winstonit Churchilli tsiteerib: “Me kõik teame, et kaks maailmasõda, mis me läbinud oleme, kerkisid esile hiljaaegu ühinenud (mõeldud oli aastaid 1870/71) Saksamaa edevast soovist mängida maailmas juhtivat rolli.”

Teised võivad aga imeks panna, et siinmaal lubatakse öelda kellelgi, kes oma diagnoosis ei ole kindlasti erapooletu, kuidas nende enda ajalugu hinnatud on. Ometigi jagab terve Saksamaa sõjajärgne põlvkond arvamust, et saksa ajalugu on 1870/71 aasta sündmustest – või siis juba alates vähemalt Lutherist – saadik liikunud kaheteiskümne räpase Hitler-aasta suunas. Tegemist on ajaloodeterminismiga, mis selgitab natsiaja hukatuse rahva enese loomusega. Kes siis tahakski sellise koormaga veel “juhtida”?

Oleks toimunud kaks maailmasõda vähem

Saksamaa juhtimisvajadus ei olnud pärast 1870/71. aastat õigupärast üldsegi nii suur, et tal olnuks vaja kahe maailmasõja hävitavat raskust viimaks sellest ihast vabanemiseks. Šoti ajaloolane Niall Ferguson tegi oma kaasahaaravas, aga ka vastuolulises, raamatus esimese maailmasõja kohta provotseeriva järelduse:

Olnuks Suurbritannia ning Prantsusmaa esile tõusvat Saksa keisririiki toona täie tõsidusega võtnud ning pakkunud talle kohta tugevate laua taga (selle asemel, et sõlmida liit reaktsionäärilise Venemaaga), siis oleks Saksamaast täpselt samamoodi saanud see, kes on ta täna – kontinendi juhtiv jõud, kuid sealjuures oleks toimunud kaks maailmasõda vähem.

Propaganda ning legendid

Fergusoni teesi kasuks räägib nii mõndagi. Juba suure sõja aegu üritas Inglise propaganda, mis ületas kõvasti ausate sakslaste enesekuvandit, toita hirmu “sakslaste” ees, kes väidetavalt saatsid välja kelnereid ning toatüdrukuid keisri eest spioneeerima.

Propaganda alla kuulub ka see, et Wilhelm II mereväepoliitika, kahtlemata ajendatud pigem edevusest kui kainest mõistusest, provotseeris maailmamere valitsejat Suurbritanniat nõnda palju, et Saksa riiki pidanuks selle eest karistama. Ka see on legend nagu olnuks Saksa koloniaalvõim ülbem või julmem kui teised koloniaalvõimud. Sakslased soovisid samuti “kohta päikese all”? Kuritegu see ju ei olnud.

Vabatahtlikud kollektiivsüü pealevõtjad

“Hunnide” ning “barbaritena” tõestasid sakslased esmalt end natside ning Adolf Hilteriga ning seepeale näis esimese maailmasõja saksavastane propaganda, mida Inglismaa oli hiljem läbinisti häbenenud, tagantjärele vaadates õigustatud. Sakslased olid täpselt nii barbaarsed, kui seda alati väidetud oli.

Pole aga ühtki teist maad, kelle elanikud oleksid nii vabatahtlikult (kollektiiv)süüd ise peale võtnud seal, kus seda olemas pole. Moraalne ja lühendatud ajaloomõistmine ohverdab terve saksa ajaloo ühele kaheteistkümneaastasele diktatuurile. Taolise enesekuvandiga pole tõepoolest võimalik “juhtima” asuda.

“Lahtiütlejate kultuur”

“Ajaloo õppetunniga” on tänase päevani põhjendatud, miks peaksid sakslased end tagasi hoidma – praeguseks ajaks ka seal, kus majanduslikult ja demograafiliselt nõnda tugeva jõu jalgade lohistamine paljastab tema seljataguse ja kutsub vastutustundetuse järele.

Bernhard Schlink tõi oma süüdistuskõnes, “Lahtiütlejate kultuur”, probleemi välja järgnevalt: juba koolis õpitakse siinmaal eilset päeva tänase kõrgema moraaliga hindama - sest “moraliseerimine vähendab komplekse”. Terve põlvkond õpilasi ning üliõpilasi on üles kasvanud süstemaatilises tagantjärele tarkuses, tahtes mõista ajalugu enda-poolsest otsast.

Meilt saab mineviku abil välja pressida

Tegelikkuses pole see mitte niivõrd saksa võimupüüdlus (meie ajaloo väidetav “põhijoon”), mis meile ohtlik näima peaks, vaid pigem avalikult peaaegu täielik eksimine strateegilises mõtlemises. Me oleme harjunud võtma Saksa-Prantsuse liitu moraalselt tähenduslikuna, kui lepitusaktina ning näeme euros ohverdust rahu nimel. Meilt saab välja pressida väitega, et me võlgneme solidaarsust mineviku eest.

See on kõik üllalt mõeldud, kuid ignoreerib võimustrateegiate ning huvide rolli, mida iseteadlikud rahvad meie ümber üha suurema normaalsusega kaalukausile panevad. Meie peame aga huvisid ikka veel “räpasteks”. Ometigi on nende üle palju lihtsam kaubelda kui kõrgele seatud moraalistandardite üle.

Moraalsus asetab silmade ette roosad prillid

Meie “moraalsus” ei tee meist paremaid inimesi. Vastupidi – see teeb meid enamasti naiivsemateks, tihti isegi rumalatemaks. Moraalsus asetab silmade ette roosad prillid, mis takistab meil maailma nägemast nõnda nagu see on: mitte halvemaks seepärast, kuna inimesearmastuse asemel valitsevad seal kalkuleeritus ning huvid.

On üksainus argument, mis räägib Saksamaa juhtimise vastu eurokriisis – just seesamune sõltuvus moraalsusest. Sest süüteadlik hirm karmide faktide ees võimaldab kõigil teistel oma huvisid varjata täispuhutud sõnade nagu “solidaarsus” või “minevik” taha. Nõnda saab ajaloost poliitikute kammerneitsi.

Laskem seega ajalool olla. Pilk olgu suunatud edasi: ainult mõistliku enesekuvandiga võib Saksamaa sisse võta iseseisva positsiooni, mis on nii arusaadav kui ka arukas. Euroopale teeks see eelkõige head.

Tõlge: Erich Kästner - Teine kiri iseendale

Berliin, 19. jaanuar 1940

Kohvikus Kurfürstendammi ääres

Minu kallis Kästner!

Varem kirjutasid Sa raamatuid, et teised inimesed - nii lapsed, aga ka sellised inmesed, kes enam ei kasva, saaksid lugeda, mida pead sa heaks või halvaks, kenaks või jõledaks, naljakaks või kurvaks. Sa arvasid end kasulikuks tegevat. See oli aga viga, mille üle Sa täna, ilma et süda meile valu teeks, järele vaadates muigad.

Need lootused olid õppemaks, mida peab tasuma igaüks, kes arvab, et inimesed igatsevad tagantjärele nende tagasitulemist. Tegelikkuses ei taha nad lihtsalt paigale seisma jääda, kuna neil on hirm vaikuse ees, mitte midagi aga paigalseisu vastu! Nende tee käib ringiratast ning nende eesmärk on ringjoone piiridele üha kiiremini ja võimalikult tihti tagasi nõjatuda. Pojad teevad isadele ringiga ära. Ringimängu eesmärgiks on rekord. Ning kes pealesurutud karusellisõidust näivalt kaastundes hüüab, et nende reis ringiratast on mõttetu, peetakse vägisi tujurikkujaks.

Nüüd tead sa, et sa eksisid, kui sa parimat tahtsid. Sa olid nagu mees, kes tahtis veenda kalu jõe , et need ometigi viimaks kaldale tuleks, kõndima õpiks ja end maaelu eelistele pühendaks ning kes peab siis kalu, mis on veel vihatekitav, õelateks ja rumalateks, kui nad murravad talle lubadused ja viimaks vandedki ning jäävad vette, kuna nad on kõigest kalad.

Kui mõttetu oleks tahta lõvidele, leoparditele ning kotkastele jutustada taimetoitlusest mõistab ka väikseim laps. Aga pettekujutusest, et inimeste hugas - nagu nad praegu on ja alati olid - saab arendada teistmoodi kõrgemat eluviisi, hoiavad targad ja pühad kinni oma arututes südameis.

Olgu’s nii! Soovigu nad siis edasi teha kaladest osavaid jalakäijaid, röövloomadest veendunud taimetoitlasi ning Homo sapiensist homo sapiensi! Sina aga võta oma tagasihoidlik vaimne osa, mis sul oli selles südandsoojendavas ettevõtmises, tänasest päevast mängust välja! Sa oled nelikümmend aastat vana ning nutad taga aega, mida Sa, et olla neile kasulik ja neid abistada, oled kasutult ja abitult kaotanud. Keera ringi ja pööra tähelepanu endale!

Saatan ise on vist sind rakmestanud, et sa oma väärtuslikku aega raiskasid jutustamaks kaaskondlastele, et sõjad on taunumisväärt, elul on kõrgem eesmärk kui üksteise vihastamine, petmine ning ikke peale surumine, ning et see peaks olema meie eesmärk tulevastele edasi anda põlvedele parem, kenam, arukam ning õnnelikum maailm. Kuidas võisid sa küll nii loll ja ülbe olla! Kas sa siis selle pärast siis ei hakanud kooliõpetajaks, et siis pärast saada just selleks?

On ülbus tahta õilistada maailma ning häbematus tahta õilistada inimest. Nelinurk ei taha hakata ringiks isegi siis mitte, kui teda suudetaks selles veenda, et ring on täiuslikuim kujundistest. Inimesed on juba aastatuhandeid jõuga vastu punninud, et neid ei koolitataks ükskõiksest harakaparvest ümber ingliteks. Nad hoiavad end kõigi vahenditega selle vastu. Nad võtavad neild ingliteigijailt omandi, vabaduse ning lõpuks ka elu. Elu on sulle veel alles jäetud.

Sokrates, Campanella, Morus ning teised seesugused olid tohutud lollpead. Nad jooksid mõistlikkuse nimel peaga vastu seina ning läksid, tänu keerukatele koljuluumurdudele, kirja ajalooraamatutesse. Müürid, mille tahetakse vastu joosta, seisavad muutumatuna vanas kohas ning varjavad nagu vanastigi lõputut silmapiiri. Seepärast soovitaski Immanuel Kant vaadata ülesse taeva suunas ning iseendi südametesse. Kuid ka selle ees tõmbuvad inimesed tagasi, sest nad vajavad kammitsaid: ning kes neid kammitsetuks nimetab, peaks tegema seda rahulikult, mitte vihaga.

“Kes inimest muuta tahab, alustagu iseendast!” kõlab üks vanasõna. See aga annab edasi ainult tõe algust. Kes inimest muuta tahab, see alustagu mitte ainult endast, vaid jätku ka enda muutmine pooleli! Rohkemat selle kohta hetkel kirjutada polegi. Ülejäänud teenivad elatist, et ellu jääda. Proovi seda ka ning ole kindel, et saadan Sulle oma parimad soovid.

Sinu lahutamatu sõber

Erich Kästner.

P.S. Ära unusta sekretärile ütlemast, et ta hangiks mõned lilled ning paneks need Sinu kirjutuslauale. Ma tean, kuiväga Sa armastad vaadata üle liiliate ning tulpide lumiseid katuseid. Jah, ning ühtlasi puudub sinu pruunil jakil üks nööp. Sa oled selle pannud oma paremasse välitaskusse. Teenindus peaks selle otsekohe külge õmblema.

Muide: et koristajaprouat nimetatakse ühtlasi ka “teeninduseks¹”, on väga kõnekas. Verbaalnimisõnast, mida väljendab seda tegusõna hõlmav tegevus, ilmselgelt piisab, kuna taoline ametikoht, hoolimata töö naiselikust loomusest, on tõepoolest nagu isiklikustatud tegevus, ega õigupoolest seostu prouana üldse.

Head ööd, nooruke!

1 die Aufwartung verbist aufwarten - “kellegi järele ootama”

Tõlge: Erich Kästner - Esimene kiri iseendale

Berliin, 12. jaanuar 1940

öösel ühes baaris

Väga austatud härra dr. Kästner!

Loodetavasti pole Te minu peale vihane, kui Te need read hommikul vara oma postkastist ees leiate. Et ma Teile - kuigi ma tean, et see pole mitte ainult tavatu ja pigem suisa näotu iseendale kirjutada - ühe kirja saadan, tahan Teile tõestada, kuiväga ma soovin Teieni jõuda.

Ärge olge seega palun vihane! Ärge visake seda kirja prügikorvi, vähemalt mitte enne, kui olete selle lõpuni lugenud! Kas pole Teile piisav see teatav rahulolu, et ma Teid, sõltumata meie ühiselt nauditud ja kannatatud minevikust, kõnetan austavalt ja distantsi hoidvalt “Teiega” selle asemel, et Teid sõbralikult sinatada, kuigi mul oleks selleks täis õigus?

Ma tunnen küll Teie uhkust, mis peab usalduslikkust familiaarsuseks. Ma olen teadlik Teie tundlikust hingest, mida Te aastakümneid kestnud pingutuse vältel olete katnud kõva ja külma kestaga ning ma olen valmis seda arvesse võtma. Tagasihoidlik suhtumine toob kaasa teenitud suhtumise. Meie, väga austatud härra doktor, teame seda, sest oleme seda kogenud piisavalt palju. Nüüd aga leian ma, kui ma ━ olles ümbritsetud lärmavatest ning naervatest inimestest ━ pudeli šampanjat Teile pühendan, et üksindusega ei tohi üle pingutada.

Ma mõistan ja hindan Teie põhjuseid. Te armastate elu rohkem kui inimesi. Selle mõttelaadi vastu ei saa väita midagi, mis veenev oleks. Ning ka see on tõsi, et kusagil mujal ei või nii üksildane olla, kui suurlinna värisevates majades.

Kes Teid põgusalt tunneb, ei suuda uskudagi, et Te üksildane olete. Sest ta näeb Teid alatasa naiste ja sõprade seltsis. Need sõbrad ja naised teavad kahtlemata juba paremini, sest nad alatasa tajuvad, kui võõraks Te, hoolimata kõigest, neile jääte. Ometigi hoomate ainult Teie ise lõplikult, kui üksikuna Te end tunnete ning millist võlu, põimitud õnnest ja valust, Te hoidute inimestelt vastu võtmast. Teid on selle pärast haletsetud ning ometigi ka kadetsetud. Te olete naernud. Teid on isegi vihatud. See on Teile valu teinud, aga mitte Teid muutnud.

Ükski käepigistus, ükski hoop ega ükski suudlus ei suuda Teid oma südame varjupaigast välja kupatada. Kes seda ei usu, ei tea üldse, miks see nii on. Ta mõtleb võib-olla noorte, kes hirmuäratavate kogemuste eest peitu poevad nagu pelglikud lapsed kurja kasuisa eest, pisaraterohkest maailmavalust. Ometigi Teie, Härra, pole enam mingi nooruk. Te ei kurda oma mälestuste üle ning Te ei tunne hirmu tuleviku ees. Teil on sõpru ja vaenlasi hulgi ning olete sellest hoolimata üksi nagu esimene inimene! Te kõnnite, sarnaselt temale, lõvide, paabulindude, hüäänide, kudrutavade tuvide ja vähenõudlike eeslite hulgas. Ning kuigi Te teadmisepuult õuna sõite, ei visatud Teid hiljem paradiisist välja.

Siiski: Pole hea, et inimene üksi on! Ja kui Te juba teistel keeldute enesele läheneda, peate lubama vähemalt minul aeg-ajalt lähemale tulla. Ma otsustan, kuna ma meid tunnen, teha seda posti teel. Rebige puruks see kiri, kui Te seda soovite, aga ma siiski sooviksin, et Te seda ei tee!

Parimate soovitustega,

Teie väga ustav

                       Erich Kästner

NB. Vastus pole vajalik.

Märkus pärast esimese kirja kättesaamist.

Berliin, 13. jaanuar 1940

kodus

Mõnda aega tagasi lasi postiljon kella ning tõi kirja. Ning nüüd, pärast seda kui ma - olles natukene hämmeldunud - olen lugenud, mis ma endale eile öösel kirjutasin, pean ma enesega nõustuma. Mul oleks tõesti vaja rohkem kokkupuuteid, vähemalt iseenesega ja vähemalt kirjalikultki!

On hea saada kirja kelleltki, kes on lähedane. Ja mina, kurat võtku, olen ju endale ometigi lähedane? Või olen ma suisa iseendale võõraks muutunud? Aeg-ajalt mul selline tunne on. Siis hakkab mul kohutav ning kasu pole sellest mingit, kui ma väljas, koridoris oleva peegli ette lähen ning omale väikese kummarduse teen. “Lubage, Kästner,” ütleb peegelpilt. Minu parem silm naeratab tema vasakust silmaaugust. Pole alati lihtne head nägu säilitada.

Ma peaksin enesega rohkem sõbrustama hakkama. Kui miski muu ei aita, siis minu poolest kasvõi kirjalikul teel. Halvimal juhul kergitan ma kõigest markide müügikäivet Riigipostis. Ei tohi unustada, et ma alati trükitud aadressiga ümbrikut kaasas kannaksin. Oleks täitsa katastroofiline, kui sekretär teada saaks, et ma iseendale kirjutan.

Ei saa tõepoolest jätta tähele panemata, et kirjanikud on mõnevõrra hullud. Aga enamik on sealjuures selle üle veel uhked ning kannavad oma veidrusi nööbiaugus. Sellised inimesed on mulle ebameeldivad. Pagan võtku, see on kohustus end mitte käest lasta. Kolleegid, kellele Loodu on kinkinud niinimetatud kunstniku vaimu, valmistavad mulle kurbust, kuna nad ei oska seda muuta; ning ma imestan üha uuesti, et nad, selle asemel oma silmatorkavat nägu salamisi häbeneda, eksponeerivad seda edevalt nagu baaridaamid paljastavat dekolteed.