The band Current 93 and its only permanent member David Tibet/Michael Bunting I happened listen at a time, when I already had my big favourites in music and literature that I would go to see around the world and thought would remain my favourite favourites forever. And true – if for instance Anathema came to Estonia again, I will wait in a Statoil station for the ticket on the first day before ten, but for about two or three years there was a certain deep time, when Current 93 would devour all other interests. I have written on the subject both in Estonian and in English, so a more general introduction would be repeating myself with less conviction. But looking back now, path from Current 93 would lead to both Milton and Blake, both Eliot and the Bible. I have not turned to religion, but by hearing I have perhaps become little more tolerant and catholic still.
“Hypnagogue: A Dream Prologue was first as a limited-edition CD in 2003. Musically it is an already familiar form – Tibet had already once tried reciting with piano music, in “Soft Black Stars” at 1998, but the new experiment had a compositional fluidity far more spontaneous, intertwining into a single narrative of 21 minutes. I would like to say that it is one of Tibet's most special, personal and hardest text, but the same could be said for so many other pieces, so such highlighting has little point. The genesis isn't as massive as in “The Seahorse Rears to Oblivion”, the personal contemplation not as direct as in “A Gothic Lovesong” and the religious intertextuality as thick as in “Baalstorm”, but Tibet's different sides are so closely woven to one-another that the poem stands out, no matter your perspective. Hypnagogue, the state before falling finally asleep, is a walk through visions of distant memories, religious ecstasy and inconsolable sadness.
I have intended to translate this text for more than two years now, unable to force myself to the end. This is indeed “dream English” that in lucid state, perhaps, is not to be obtained completely. I hope that I have, as in late at night or on morning silent hour, reached somewhere nonetheless.
By the way! The album information notes the time and place of the text as “Tallinn - Penang - London 2002/2003”, so “Hypnagogue” is one of the few instances, where Current 93 touches remotely our Estonia.
|
Bändi Current 93 ja tema ainsat püsivat liiget David Tibet/Michael Buntingit sattusin esmalt kuulama ajal, mil mul endal olid juba oma suured lemmikud muusikas ja kirjanduses, keda käisin vaatamas maailmas ringi ja arvasin, et lemmikuimad lemmikuimateks jäävadki. Ja tõsi on – kui näiteks Anathema jälle Eestisse satub, ootan Statoilis pileti järgi esimese päeva hommikul enne kümmet, kuid umbes kaks-kolm aastat oli selline sügav periood, kui Current 93 neelas kõik teised huvid. Olen kirjutanud selle kohta nii eesti kui inglise keeles, niiet üldisem sissejuhatus oleks juba öeldu kordamine, aga vähem veendunult. Kuid tagantjärgi targana jääb teekonnale Current 93-st nii Milton kui Blake, nii Eliot kui Piibel. Ma ei ole pööranud usku, kuid kuulamise tulemusel olen ehk muutunud natukene sallivamaks ning katoolsemaks küll.
„Hüpnagoog: Unenäo proloog“ ilmus esmalt 2003 piiratud koguses CD-plaadina. Muusikaliselt oli tegemist tuttava vormiga – Tibet oli klaverimuusika peale retsiteerimise varem korra juba ära proovinud, aasta 1998. aasta „Soft Black Stars-i“ peal, kuid uuel katsel on kompositsiooniline voolavus kordades spontaansem , põimudes üheks ainsaks 21-minutit kestvaks narratiiviks. Tahaksin öelda, et tegemist on Tibeti üks erilisemaid, isiklikumaid ja raskemaid tekste, kuid sama võiks öelda nii mitme teise teose kohta, et sellisel väljatoomisel pole erilist tähendust. Genees ei ole nii massiivne kui „Merihobu taganeb unustusse“, isiklik kaemus nii otsene kui „Gooti armulaulu“ ning religioossne intertekstuaalsus nii tihe kui „Baalstormi“ puhul, kuid Tibeti eri küljed on nii tugevalt omavahel seotud, et poeem paistab välja, ükskõik, mis nurga alt seda vaadata. Hüpnagoogia, seisund enne lõpliku magamist, on jalutuskäik läbi visioonide kaugetest mälestustest, religioosse ekstaasi ning lohutamatu kurbuse.
Olen kavatsenud selle teksti tõlkimist juba kaks või enam aastat, suutmata end sealhulgas lõpuni viia. See on tõepoolest „dream English,“ mida ärkvelolekus ehk täiesti kätte ei saagi. Loodan, et olen, nagu hilja õhtul või vaiksel varajasel hommikutunnil, jõudnud kuhugi siiski.
Muide! „Hüpnagoogi“ lisainfos on teksti sünnikohaks & -ajaks märgitud „Tallinn – Penang – London 2002/2003“, niiet tegemist on ühe vähese kohaga, kus Current 93-l on kaudne kokkupuude meie Eestiga.
|
Hypnagogue: A Dream Prologue
Behind my walls are my Cats
Behind my walls are my Cats. And behind my
Cats is a Peacock singing to me of my death and yours. I said to her "In the silence of an eye, I shall smile and arise, and see someone I used to know sleeping; in her room in her bed in her body I was in Paradise." I am awake in the sound of roses and a young girl's voice. We are drowning in the approaching shadows. I am dreaming and cannot hold it. I have seen.
(Dear Christ: the silence and the loss; we are born and fall. Dear Christ, you too are broken and lost and hanging like a Roman standard over us all.)
Skull of my father
Behind the line of my skull that hides behind my hair and skin, I see the selfsame skull of my father, and beyond the skull of my father, the skull of my grandfather, and the skull of my great grandfather, whom I never knew. And so on this line unto the alpha and omega point at infinity. With my eye - this fire, this fly, that sees everything and smiles, and comprehends nothing, and dies - I see all around my head and that end. I have invented myself; I have created myself; I am just a form of dream English, words stretched with skin and fear. From my eyes in my skull my father observes this immense and kaleidoscopic dream. By birth I am other than this. The mosquitoes rejoice in my skin. The lizard is on the ceiling above me. The shallow water pots deny the ants routes to food. There is no silence ever. The cicadas are omnipotent sound. The kampong is dark and still. I am not what I thought I was. I am not what I seem. Most of all, I am not what I am. I thought it was the news rushing down the wires, happy in death and fashion, spinning yo-yos and clacking its jaw, raising its eyes, mimicking dogs at play. The sun shuts down, and erases birdlight. And in this stunted eclipse I saw myself, some darkness at last tenously visible, love is the sweetest thing. Al Bowlly, Jack Buchanan, sing on, dreaming of the lamps and the beautiful ladies, bowed lips packed with blood, the staged kisses trembling under the placid stars, the coffee taken with cream and scones under the Viennese Moon; whilst we are weighed, we are judged, and twist in this storm like birds over sails.
I have caught the dead again: I click my eyes
I have caught the dead again: I click my eyes
And there they are, mercurial ghosts, formed
And moving; so the dead do move, and shout,
And pray, and cry, and suffer
And the eye click on and one: the one shut
Catches the dead. The clouds pass by.
God hovers over us and shrieks
We don't hear the slightest crackle
Can't see the slightest smiles
And we blur into our death and the second great death
Whilst we chase chicks and dream of a paradise without wings or sorrow, Christ's tears fall over Jerusalem. The curtains are groggy with damp, and the rails, and the tracks and the tacks, and the black and the bats, and the shrivelled shrill lights trip and laugh over the weeds and the blossoms, and throats open shut and sigh. I am the moon and the sun, the rising and the setting, the first and final breaths, and the product of the stars. I am some immortal and pointless dust.
Two bodies lie in bed for their brief moment together in eternity; the memory holds still; we watch the fireflies kiss the night and turn their backs on the Milky Way forever, as our eyes shower sweetness upon each other.
I caught a glimpse of your eyes
I caught a glimpse of your eyes
Last night in a restless dream
Awaking out of green field blue seas stars
Your eyes arose like the spectres of flowers
I turned out the light and clicked fast the door
The book fell
I had so many thoughts, so many signs
I made sense of nothing at all
This green dream was unreal; the crickets sing
Across deserts and plains the lost feast
Whose shimmering teeth are marking the passing of time
A cloud falls; a bird shivers and sings, its beak stained with night pure gold:
The dark is waiting, the darkness is hungry,
The deep is angry, and the telephone rings on
A film screen descends, and the silent movies play
Buster Keaton falls and rots, as Big Ben sings and boils on an endless swamp;
The silence is treacle thick
And calls us to prayer:
Paint God with your blood
And fill haunted women with knives and kites
And gauges and valves and make them weep long hymns
To gaseous and clumsy mortality whilst fish descend
Remember, remember the burning ember
Embedded in your chest: the soul watches TV
And gorges itself on blood and popcorn
Now that's what I call decay decline and hard times
Hard times, very hard times, Mr. Lindsay,
Hard times and winter so croool:
You have stopped my watch
At the stroke of three and call for the police
But there's a time for tea and a time for expiring
And the notice to quit is in the post:
And you should know:
Your little cow and calf is gonna die
I was awake, dreaming
I was awake, dreaming
Of new dystopias to run to and hide within
And new faces to wear
And new bodies to inhabit
And new lies to guzzle
And how I loved
The moon, and its sheets of seeds
The moon tiding in your body
The smell of your blood breathing
And its taste in the sea in the south shining my feet
Till it seemed as if they were made of dew
With pearls of huge beauty
Whilst your mouselike breath was
The hand upon my clock
And one each breath I came nearer
To my silly and shining end
All Long Summer Long
All long summer long
Under the fly-dance and the thumbthick twilight
The thought of you smiling
And laughing with children
Crippled me
Typecast and forlorn
Smudged ghost gorgeous:
There is a love so profound
So broken and risen:
Torment, black valley
Slumbering between our lips
And the lies we thoughtlessly wove
I knew your essence once
At our time when the sunset and I touched you
In the slanting room, just south of the past
Between your belly and thighs:
This was a temporary deceitful paradise.
Lost as we created it
And destroyed in tasting
So much blood is lacking now
I dreamt for your bit lips, haunted like waves
In the ecstatic arch of evening:
You and the night, you and the mountain
You and tomorrow, you and the tomorrow:
Stay away: stay away: stay away:
What we want we cannot have
And wanting all the more
I slept on words and lines and texts
Of useless want, staring at the time
And finally lost you finally finally lost you finally
As the moon swept down and wept.
Good morning: How are you?
Good morning: How are you?
I have called to say
I saw you dreaming of conquests
Of large wars, bigger walls:
But:
I am pleased to say:
Your houses are dead
Your children are full of flame
The horses are dead and the butterflies fall
God is abroad
The wind is in the air
And from the depths
I point at us all
Good morning
The clouds of smoke arise
Arise arise full of eyes of eyes
Your sons are suffocating their sisters
And painting eyes on the walls
With tongues dipped in blood
Arise arise full of eyes of eyes
And from the depths
I call to us all
Good morning
I have seen the face that lies
I have seen the lips that smile
With false smiles arise arise
Look look: I have read a book a book
That has spelt out the future
And from the depths
I see a king arise arise
With on his forehead many eyes eyes
And he is on a horse a horse a horse
With a train of smoke behind its hooves
And I must say from my depths
I have seen a story emerge from a cloud of wings
Arise arise from eyes from eyes
And a number is sss6een is sss6een is sss6een
From the depths beauty
And from the depths loss
From the depths from the depths
I have called and added and have seen you all
Your children are dead and waiting for you
The sun has already just set
The sun has already just set
You said
And behind it the moondfaced disc
Blue; pearl; white: opaline mouth
Sack of hopes, of dreams, of fur
Catching the moths that
Trail dust in the dusk
Caused you to open alone and sign
Goodbye to us all in the white room
In the eyewhite, skullwhite room
In the bed,
Amongst the dead:
Santa Rita, ora pro nobis
I looked at you
And touched the earth
Hid under concrete and cruelty
Credo quia impossibile est
That the dead rise, rise, rise
And in the blink, in the twink
Of your eye, Santa Rita,
I saw you dart, dark as an eclipse
Whilst the twilight made a rainbow
All around your passing
And I saw and was saved
In dream: You are there
In dream:
You are there
As the tip of the tongue collapses towards the teeth
And the waters of dream mass around
You are there: You are there
Suddenly and silently
You are the force of the wave
And birds, all birds, reel in the distance
Their face at dawn
Where profound and terrible armies surge
And foreign towns collapse under the weight of prophesied terrors
All the dead advance, great armies,
Martyrs for the Blood, the Sign, the Wound
And time
The animals all sorted Fishes too
I have eaten judge me at
God's right hand
And the cats that arise from the dirt and the filth
And the starving and the scabby
The tortured the tortured the tortured
I see them at night before I drift
During my sleep they gambol and play
And chase Balls or Children or Giants
They play cards and click their eyes
They laugh, and take tea at six
They laugh as they tumble
And have TEETH the size of cloudbursts
And grip us and take us down to the Deep
And we sigh and expire and
Seeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee
Silenceeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee
Sssssssssmilliiiiiiiiiiiiinggggggggggggggg
I cannot bear this all any more. Not enough silence. But in the desert I sometimes see ships and hear the black diamond express near the station before mine. Caesar: where are you going? He said to me, grinning: You will reach the Kingdom
With a bow and a sweep
You will reach the Kingdom
I have caught and tortured Time
And I ARISE
We are surrounded for the last 2000 years by a VAST EMPIRE OF DEATH and EMPIRE OF BLOOD: this was all after the Crucifixion:
ὁ υἱὸς τοῦ θεου πλήρης χάριτος καὶ ἀληθείας
So try to remove whatever may dream or spill or seed or spread on your breath:
Or your silence will seep into the something you wished to avoid
It will be seen some fine day, all right, yes, all right:
"I will make you mine,", just you and I, whilst our breaths pass between us and spiral off to mausoleums of desires and hopes.
When my friends pass into the great goodbye before my eyes
And I too move with them: without sound, just words
Left floating through the streets, and the ears:
And the souls of the people who were with me: I was in them
And they were in me. And off they go, a pint in their hands,
A glint in their eye, and I see tambourines drearily clapping out
The pavine carnival march: "now you see'em, now you don't"
I did not want the world to stop; and I have seen it rush past me
As a ferocious fury, but such angelic fury, and I was taking the Temperature of a thousand changes of mind: I might take you now, but perhaps I shall wait till the postman comes for toast and - With notes of the obsequies at 12 -
With your teeth on edge at the faint sound of the swans charging at the trees that you built swings on and killed under and dreamt under
With your beloved in that first and last virginal Summer
When you entered this world of blood and belief
And coupled under the Tropical Sun
And gave birth to children in your cries
I am born to die.
I am born to die.
I am born to die.
"Jesus snorted; he was moved to his guts;" and the dust was everywhere, and Pilate arose in his fury. You have a boat waiting, friend, and it is time to board: all aboard, all aboard. "We don't save the living here." (The cyclamen opens at evening, and the world was gentle tonight; summery, hints of rose and rouge in the sky in the north over the dome of the glassgreenhouse.) Pilate arose. And washed his hands. I washed my hands; I cleared dust of them; I can see specks of blood laughing upon them. Pilate washes his hands. He arose and washed his hands. And the sword fell. Meanwhile, in the house with nothing at home: in the cafe with plates of liver and kidneys and offal; in the slaughterhouse near the schoolyard; in the damaged rooms of the schoold ma'am at rest; in the fallen arches of the brilliant silence, coloured at dawn, and twilit by the twittering of birds; in the moon shining down on the shrew on my step; at the freshly cut grass; at the sound of the bell making toast or tea or time buzz by with loud whoops of shouting "I am here I am there; catch me if you can, catch me if you dare". At all th4ese moments, and all these daydreams, and all our breaths which dream idly into deaths, deaths: at all these deaths, I remember you beautiful with love and fear with swooping hair biting the words our of your mind, and delivering them to me hating to pass the time, which swept by, as proud as a ghost, whilst we tossed coins to see who would disappear first. |
Hüpnagoog: Unenäo proloog
Minu seinte taga on minu Kassid
Minu seinte taga on minu Kassid. Ja minu Kasside taga on Paabulind laulmas mulle minu ja sinu surmast. Ma ütlesin talle: „Vaikuse silmas, ma naeratan ja tõusen ning näen kedagi, keda ma teadsin, magamas; tema toas tema voodis tema kehas olin ma Paradiisis.“ Ma olen ärkvel rooside kõla ja noore tüdruku hääle peale. Me upume lähenevais varjuis. Ma näen und ja ma ei suuda hoida seda kinni. Ma olen näinud.
(Kallis Kristus: vaikus ja kaotus; sünnime ja langeme. Kallis Kristus, ka sina oled murtud ja kaotatud ja ripud nagu roomlaste standart meie kõigi kohal.)
Minu isa pealuu
Minu pealuu taga, mis peitub minu juuste ja naha varju, näen ma oma isa samalaadset pealuud ja minu isa pealuu taga, oma vanaisa pealuud ja oma vana-vanaisa pealuud, keda ma kunagi ei tundnud. Ja nõnda edasi see liin alfale ja oomegale osutab lõpmatuse suunas. Oma silmaga – see tuli, see mutukas, mis näeb kõike ja naerab ega mõista midagi ja sureb – ma näen kõikjale ümber pea ja seda lõppu. Olen leiutanud iseenda; olen loonud iseenda; olen kõigest kujund unenäo inglise keelest, mille sõnad pingutatud naha ja hirmuga. Minu silmadest minu pealuus minu isa jälgib seda suurt kaleidoskoopilist unenägu. Sünni poolest olen teistmoodi kui see. Moskiitod juubeldavad minu nahas. Sisalik on laes minu kohal. Vee madalad kausid lõikavad katki sipelgate teekonna toiduni. Vaikust ei ole kunagi üldse. Tirtsud on kõikvõimas heli. Kampong[1] on pime ja tasa. Ma ei ole, mis ma arvasin, et olen. Ma ei ole, mis ma näin. Üle kõige, ma ei ole, mis ma olen. Ma arvasin, et oli uudiseid ruttamas traate mööda alla, rõõmsad surmas ja moes, tiirutades jojosid ja laksutades lõugu, tõstes oma silmi, ahvides mänguhoos koeri. Päike vajub alla ja kustutab linnuvalguse. Ja selles närbunud varjutuses nägin ma end, natuke pimedust viimaks väheldaselt nähtav, armastus on magusaim asi. Al Bowlly, Jack Buchanan, laulge edasi, unistades lampidest ja kaunistest daamidest, kooldunud huuled verest pungil, lavastatud suudlused värisemas tüünete tähtede all, Viini kuu all kohvi kreemi ja koogikestega; kuniks meid kaalutakse, mõistetakse kohut ja kõverdume selles tormis nagu purjete kohal linnud.
Olen jälle tabanud surnuid; ma lõksutan silmi
Olen jälle tabanud surnuid; ma lõksutan silmi
Ja seal nad on, elavhõbedased kummitused, moodustunud
Ja liikuvad, niiet surnud liiguvad siiski ja hüüavad
Ja palvetavad, nutavad ja kannatavad
Ning silm pilgub edasi ja üks; see, mis suletud
Püüab surnud kinni. Pilved mööduvad.
Jumal hõljub me kohal ja kriiskab
Me ei kuule vähimatki raginat
Ei näe vähimatki naeratust
Ning ähmume oma surma ja teise suure surma poole
Kuis jälitame tibusid ning unistame tiibade ja kurbuseta paradiisist, Kristuse pisarad langevad Jeruusalemmale. Kardinad on rõskusest purjus ning rööpad, rajad ja naelad, pimedus ja nahkhiired ja kortsunud kriise süütab kuku ja naeru üle rohu ning õite, ja kõrid lahti sulgunud ja ohkes. Mina olen kuu ning päike, tõusev ja loojuv, esmane ja viimane hingus ja tähtede tegu. Olen mingi surematu mõttetu tolm. Kaks keha lebavad voodis oma lühikesel hetkel üksteisega lõpmatuses; mälestus hoiab kinni; vaatame jaanimardikaid suudlemas ööd ja Linnuteele pööramas igavesti selja, mil me silmad külvavad magusust üksteise peale.
Tabasin su silmade pilku
Tabasin su silmade pilku
Eile öösel rahutus unes
Ärgates rohelisest väljalt, sinistest meredest, tähtedelt välja
Sa silmad avasid nagu lillede vaimud
Kustutasin tule ja kinni sulgesin ukse
Raamat langes
Mul oli nii palju mõtteid, niipalju märke
Ma ei hoomanud midagi millestki
See roheline unenägu ei olnud päris; ritsikad laulavad
Üle kõrbede ja väljade kaotatud pidusöögist,
Mille valenevad hambad täheldavad aja möödumist
Pilv laskub, lind väriseb ja laulab, nokk määritud ööpuhtast kullast:
Pime ootab, pimedus on näljane
Sügav on vihane ning telefon kutsub jätkuvalt
Filmiekraan laskub ja tummfilm mängib
Buster Keaton langeb ja mädaneb kui Big Ben laulab ja keeb lõputul sool:
Vaikus on siirupitihe
Ja kutsub meid palvele:
Värvi Jumal oma verega
Ja täida nõiutud naised nugade ja pistrikega
Ja kangide ja ventiilidega ning pane nad nutma pikki hümne
Gaasja ja kohmaka surelikkuse auks, kuis kala laskub
Mäleta, mäleta põlevat süsi
Sängitatud su rinda: hing vaatab telerit
Ja õgib täis verest ja popkornist
Vot seda nimetan kõduks, manduseks ja raskeks ajaks
Raskeks ajaks, väga raskeks ajaks härra Lindsay,
Rasked ajad ja talv niiiii julm;
Oled peatanud mu kella
Kolme kukkumisel ja kutsunud politsei
Kuid on aeg teeks ja aeg lõppemiseks
Ja lahkumisteatise leiab postist
Ja peaksid teadma:
Su pisuke vasikas ja punik ka sureb.
Olin ärkvel, nähes und
Olin ärkvel, nähes und
Uutest düstoopiatest, kuhu joosta ja peituda sisse
Ja uutest nägudest, mida kanda
Ja uutest kehadest, mida elutseda
Ja uutest valedest, mida õgida
Ja kuidas armastasin
Kuud ja tema seemnepaberit
Kuud kasimas su kehas
Sinu vere lõhna hingamas
Ja selle maitset lõuna meres mu jalgu peegeldamas
Kuniks tundus, nagu oleksid need tehtud kastest
Suure ilu pärlitega ühes
Mil su hiireline hingamine oli
Seier mu kellal
Ja iga hingetõmbega ma lähenesin
Oma tobedale säravale lõpule
Kogu pika suve läbi
Kogu pika suve läbi
Kärbsetantsu ja pöidlapaksu videviku all
Mõte sinust naeratamas
Ja koos lastega naermas
Tegi mu sandiks
Valatud trükki ja mahajäetud
Määrdunud kummitus kaunis:
On armastus nii sügav
Nii katki ja ülestõstetud:
Kannatus, must org
Meie huulte vahel uinumas
Ning valed, mida mõtlematult punusime
Kord teadsin sinu olemust
Meie ajal, mil päikesetõus ja mina sind puudutasime
Poolviltu toas, minevikust väheke madalamal
Sinu kõhu ja säärte vahel:
See oli petlik ajutine paradiis.
Kaotatud, kui selle lõime
Ja maitsmisega hävinud
Nii palju verd on nüüd puudu
Unes hammustasin su huuli, kummitus nagu lained
Õhtu ekstaatilises kaares
Sina ja öö, sina ja mägi
Sina ja homme, sina ja homme:
Hoia eemale: eemale: eemale:
Mida me tahame, me omada ei saa
Ning tahtes veel ja veel
Magasin sõnadel, ridadel ja tekstil
Täis kasutut tahtmist, jõllitades aega
Ja viimaks kaotasin su kaotasin viimaks viimaks kaotasin
Kui kuu vajus alla ja nuttis.
Tere hommikust: kuis läheb?
Tere hommikust: kuis läheb?
Olen helistanud, et öelda
Nägin sind unistamas vallutusest
Suurest sõjast, kõrgematest müüridest:
Kuid:
Mul on hea meel teatada:
Su kojad on surnud
Su lapsed on põlemist täis
Hobused on surnud ja liblikad langevad
Jumal on võõrsil
Tuul puhub õhus
Ning sügavusest mina
Osutan meile kõigile
Tere hommikust
Suitsust tõuseb ülesse pilvi
On pilvi ja pilvi täis silmi ja silmi
Su pojad lämmatavad oma õdesid
Ning värvivad seintele silmi
Keeled kastetult verre
Ülesse üles täis silmi ja silmi
Ning sügavustest mina
Osutan meile kõigile
Tere hommikust
Olen näinud valetavat nägu
Olen näinud naeratavaid huuli
Valede naeratustega ülesse üles
Vaata ja vaata: raamatu jah raamat
Lugesin, mis ütles ette tuleviku
Ning sügavustest mina
Näen kuningat ülesse üles
Tema laubal silmi ja silmi
Ning ta ise hobusel hobusel hobusel,
Kabjad tossamas järgi
Ja pean ütlema oma sügavustest
Olen näinud lugu ilmumas tuulte pilvist
Ülesse üles, silmis ja silmist
Ning numbrit on n6ha on n6ha
Sügavustest ilu
Ja sügavusest kaotus
Sügavustest sügavustest
Olen kutsunud, arvutanud ja näinud teid kõiki
Su lapsed on surnud ja ootavad
Päike just juba loojus
Päike just juba loojus
Sa ütlesid
Ja selle taga kuunäoline ketas
Sinine; pärlne; valge; opaalne suu
Kotitäis lootusi, unistusi ja kasukaid
Kogumas koisid, mille
Tolmurada videvuses
Pani su avama üksi ja jätma
Jumalaga meile kõigile valges kambris
Silmavalges, kolbavalges kambris
Voodis,
Surnute hulgas:
Püha Rita, ora pro nobis
Vaatasin ma sind
Ja puudutasin maad
Peitusin betooni ja julmuse varjudesse
Credo quia impossibile est
Et surnud tõusevad tõusevad
Ning su silma pilgus
ja vilgus, Püha Rita,
Nägin sööstmas sind, pime kui varjutus
Kui hämarik lõi vikerkaare
Sinu lahkumise ümber
Ja ma nägin ja päästeti
Unenäeos: Sina oled seal
Unenäeos:
Sina oled seal
Kui keeleots laguneb hammaste suunas
Ning unede veed kogunevad ringi
Sina oled seal: Oled seal
Äkitselt ja vaikselt
Sa oled laine raev
Ja linnud, linnud kõik, vaaruvad kaugel
Nende palged koidule
Kus sügavad ja kohutavad väed sööstavad
Ja võõrad linnad lagunevad ennustatud õudude raskusel
Kõik surnud lähenevad, suured väed,
Märtrite Veri, Pitser ja Haav
Ning aeg
Kõik loomad liigitatud, ka Kalu
Olen söönud, mõista mu kohust
Jumala paremal käel
Ning kasse, kes tõusevad tolmust ja saastast
Ning näljunuid ja kärnaseid
Piinatuid piinatuid piinatuid
Ma näen õhtul enne triivimist
Oma une ajal nad kepslevad ja mängivad
Ja jälitavad Kerasi või Lapsi või Hiiglasi
Nad mängivad kaarte ja lõksutavad silmi
Nad naeravad, käivad kella kuuesel teel
Nad naeravad kui varisevad
Ning nende KIHVAD rünkpilve mõõtu
Ja haaravad meid ja tirivad meid Sügavasse
Ja me ohkame ja lakkame ja
näeme
vaikust
naeratamas
Ma ei suuda seda enam taluda. Vaikust pole piisavalt. Kuid kõrbes ma mõnikord näen laevu ja kuulen musta teemantekspressi eelmises jaamas. Tseesar: kuhu sa lähed? Ütles ta mulle, irvitades:
Sa jõuad Kuningriiki
Kummargil ja pühkides
Jõuad sa Kuningriiki
Olen püüdnud ja piinanud aja
Ja ma TÕUSEN
Meid ümbritses viimased 2000 aastat LAI
SURMA RIIK ja VERE RIIK: see kõik juhtus
pärast Ristilöömist:
ὁ υἱὸς τοῦ θεου πλήρης χάριτος καὶ ἀληθείας
Niiet ürita saada lahti sellest, mis iganes võib unistuda, valguda, sigineda või levida su hingusele:
Või su vaikus immitseb millegisse, mida soovisid vältida
Seda nähakse ühel kaunil päeval, jah, tõesti:
„Ma allutan su endale,“ just nagu sina ja mina, kui meie hingused käivad meist mööda ja ekslevad ihade ja lootuste mausoleumidesse ära.
Kui mu sõber lahkub suurde jumalagajättu mu silmade ees
Ja mina ka liigun koos nendega, helitult, lihtsalt sõnad
Jäänud hõljuma tänavate ja kõrvade vahel:
Ning inimeste hinged, kes olid muga koos: ma olin nendes
Ja nemad olid minus. Ja ära nad läksid, käte vahel pint
Ja silmades vilk ja ma näen tamburiine süngelt tagumas rütmi
Pavaanis karnevali marss: „Nüüd neid näed, ja nüüd neid mitte“
Ma ei tahtnud, et maailm peatuks; ja olen näinud seda tormamas must mööda
Nagu raevukas raev, kuid taoline ingellik raev ja ma mõõtsin tuhande hingemuutuse Kraadi: ma võiksin võtta su kohe, kuid vahest ootan, kuniks postimees on röstsaiaks päral ja – matusteteadetega leheküljel 12 – sinu hambad luikede vaikse kõla äärel, kes pagevad puude poole, mille okstele tegid kiike, mille jalamil unistasid ja tapsid
Koos oma armastatuga sel esimesel ja viimasel neitsisuvel
Kui sisenesid sellesse vere ja usu maailma
Ja heitsid ühte troopikapäikese all
Ja sünnitasid lapsed oma karjetes
Olen sündinud, et surra.
Olen sündinud, et surra.
Olen sündinud, et surra.
„Jeesus korsatas; ta oli liigutatud soolmeni;“ ning tolm lasus kõikjal ja Pilaates tõusis täis raevu. Sind on laev ootamas, sõber, ning on aeg astuda pardale: kõik pardale, kõik pardale. „Me ei säästa elavaid siin.“ (Õhtul avaneb alpikann ning maailm sel õhtul oli hell, suveline, roosi ja kookuslõhnaline põhjataevast klaaskasvuhoone kupli kohal.) Pilaates tõusis. Ning pesi puhtaks oma käed. Ma pesin puhtaks oma käed; ma pesin nendelt tolmu; ma näen verekübemeid naermas nende küljes. Pilaates peseb puhtaks oma käed. Ta tõusis ja pesi puhtaks oma käed. Ja mõõk langes.
Samal ajal, kojas, kus kedagi polnud kodus: kohvikus, kus pakuti maksa, neere ja rupskeid; tapamajas koolihoovi lähedal; puhkava koolitädi katkised kambrid; särava teaduse varisenud võlvid, värvitud koidul ning linnusäutsu videvikuvärvitud; kuu paistab karihiirele mu sammudel; äsjaniidetud murul, röstsaia ja teeaja kella helinal või ajaüminal, kui valjud hüüatusehõiked „Olen siin, olen seal; püüa mind kinni kui saad, püüa mind kinni kui julged.“ Neil hetkil ja kõigil neil päevaunelmil ja kõigil meie hingustel, mida hajameelselt unelen surmade, surmade poole: kõigil neil surmadel, mäletan sind kaunilt armastuse ja hirmuga, sööstvate juustega näksimas sõnu sinu mõtetest ära ja tuues neid minuni, soovimata raisata aega, mis tormab mööda, uhke nagu kummitus, samas kui meie viskasime kulli ja kirja nägemaks, kumb meist peab kaduma esmalt.
|
[1] Malai keeles 'küla'
