Tõlge: Erich Kästner - Teine kiri iseendale

Berliin, 19. jaanuar 1940

Kohvikus Kurfürstendammi ääres

Minu kallis Kästner!

Varem kirjutasid Sa raamatuid, et teised inimesed - nii lapsed, aga ka sellised inmesed, kes enam ei kasva, saaksid lugeda, mida pead sa heaks või halvaks, kenaks või jõledaks, naljakaks või kurvaks. Sa arvasid end kasulikuks tegevat. See oli aga viga, mille üle Sa täna, ilma et süda meile valu teeks, järele vaadates muigad.

Need lootused olid õppemaks, mida peab tasuma igaüks, kes arvab, et inimesed igatsevad tagantjärele nende tagasitulemist. Tegelikkuses ei taha nad lihtsalt paigale seisma jääda, kuna neil on hirm vaikuse ees, mitte midagi aga paigalseisu vastu! Nende tee käib ringiratast ning nende eesmärk on ringjoone piiridele üha kiiremini ja võimalikult tihti tagasi nõjatuda. Pojad teevad isadele ringiga ära. Ringimängu eesmärgiks on rekord. Ning kes pealesurutud karusellisõidust näivalt kaastundes hüüab, et nende reis ringiratast on mõttetu, peetakse vägisi tujurikkujaks.

Nüüd tead sa, et sa eksisid, kui sa parimat tahtsid. Sa olid nagu mees, kes tahtis veenda kalu jõe , et need ometigi viimaks kaldale tuleks, kõndima õpiks ja end maaelu eelistele pühendaks ning kes peab siis kalu, mis on veel vihatekitav, õelateks ja rumalateks, kui nad murravad talle lubadused ja viimaks vandedki ning jäävad vette, kuna nad on kõigest kalad.

Kui mõttetu oleks tahta lõvidele, leoparditele ning kotkastele jutustada taimetoitlusest mõistab ka väikseim laps. Aga pettekujutusest, et inimeste hugas - nagu nad praegu on ja alati olid - saab arendada teistmoodi kõrgemat eluviisi, hoiavad targad ja pühad kinni oma arututes südameis.

Olgu’s nii! Soovigu nad siis edasi teha kaladest osavaid jalakäijaid, röövloomadest veendunud taimetoitlasi ning Homo sapiensist homo sapiensi! Sina aga võta oma tagasihoidlik vaimne osa, mis sul oli selles südandsoojendavas ettevõtmises, tänasest päevast mängust välja! Sa oled nelikümmend aastat vana ning nutad taga aega, mida Sa, et olla neile kasulik ja neid abistada, oled kasutult ja abitult kaotanud. Keera ringi ja pööra tähelepanu endale!

Saatan ise on vist sind rakmestanud, et sa oma väärtuslikku aega raiskasid jutustamaks kaaskondlastele, et sõjad on taunumisväärt, elul on kõrgem eesmärk kui üksteise vihastamine, petmine ning ikke peale surumine, ning et see peaks olema meie eesmärk tulevastele edasi anda põlvedele parem, kenam, arukam ning õnnelikum maailm. Kuidas võisid sa küll nii loll ja ülbe olla! Kas sa siis selle pärast siis ei hakanud kooliõpetajaks, et siis pärast saada just selleks?

On ülbus tahta õilistada maailma ning häbematus tahta õilistada inimest. Nelinurk ei taha hakata ringiks isegi siis mitte, kui teda suudetaks selles veenda, et ring on täiuslikuim kujundistest. Inimesed on juba aastatuhandeid jõuga vastu punninud, et neid ei koolitataks ükskõiksest harakaparvest ümber ingliteks. Nad hoiavad end kõigi vahenditega selle vastu. Nad võtavad neild ingliteigijailt omandi, vabaduse ning lõpuks ka elu. Elu on sulle veel alles jäetud.

Sokrates, Campanella, Morus ning teised seesugused olid tohutud lollpead. Nad jooksid mõistlikkuse nimel peaga vastu seina ning läksid, tänu keerukatele koljuluumurdudele, kirja ajalooraamatutesse. Müürid, mille tahetakse vastu joosta, seisavad muutumatuna vanas kohas ning varjavad nagu vanastigi lõputut silmapiiri. Seepärast soovitaski Immanuel Kant vaadata ülesse taeva suunas ning iseendi südametesse. Kuid ka selle ees tõmbuvad inimesed tagasi, sest nad vajavad kammitsaid: ning kes neid kammitsetuks nimetab, peaks tegema seda rahulikult, mitte vihaga.

“Kes inimest muuta tahab, alustagu iseendast!” kõlab üks vanasõna. See aga annab edasi ainult tõe algust. Kes inimest muuta tahab, see alustagu mitte ainult endast, vaid jätku ka enda muutmine pooleli! Rohkemat selle kohta hetkel kirjutada polegi. Ülejäänud teenivad elatist, et ellu jääda. Proovi seda ka ning ole kindel, et saadan Sulle oma parimad soovid.

Sinu lahutamatu sõber

Erich Kästner.

P.S. Ära unusta sekretärile ütlemast, et ta hangiks mõned lilled ning paneks need Sinu kirjutuslauale. Ma tean, kuiväga Sa armastad vaadata üle liiliate ning tulpide lumiseid katuseid. Jah, ning ühtlasi puudub sinu pruunil jakil üks nööp. Sa oled selle pannud oma paremasse välitaskusse. Teenindus peaks selle otsekohe külge õmblema.

Muide: et koristajaprouat nimetatakse ühtlasi ka “teeninduseks¹”, on väga kõnekas. Verbaalnimisõnast, mida väljendab seda tegusõna hõlmav tegevus, ilmselgelt piisab, kuna taoline ametikoht, hoolimata töö naiselikust loomusest, on tõepoolest nagu isiklikustatud tegevus, ega õigupoolest seostu prouana üldse.

Head ööd, nooruke!

1 die Aufwartung verbist aufwarten - “kellegi järele ootama”