Tõlge: Erich Kästner - Esimene kiri iseendale

Berliin, 12. jaanuar 1940

öösel ühes baaris

Väga austatud härra dr. Kästner!

Loodetavasti pole Te minu peale vihane, kui Te need read hommikul vara oma postkastist ees leiate. Et ma Teile - kuigi ma tean, et see pole mitte ainult tavatu ja pigem suisa näotu iseendale kirjutada - ühe kirja saadan, tahan Teile tõestada, kuiväga ma soovin Teieni jõuda.

Ärge olge seega palun vihane! Ärge visake seda kirja prügikorvi, vähemalt mitte enne, kui olete selle lõpuni lugenud! Kas pole Teile piisav see teatav rahulolu, et ma Teid, sõltumata meie ühiselt nauditud ja kannatatud minevikust, kõnetan austavalt ja distantsi hoidvalt “Teiega” selle asemel, et Teid sõbralikult sinatada, kuigi mul oleks selleks täis õigus?

Ma tunnen küll Teie uhkust, mis peab usalduslikkust familiaarsuseks. Ma olen teadlik Teie tundlikust hingest, mida Te aastakümneid kestnud pingutuse vältel olete katnud kõva ja külma kestaga ning ma olen valmis seda arvesse võtma. Tagasihoidlik suhtumine toob kaasa teenitud suhtumise. Meie, väga austatud härra doktor, teame seda, sest oleme seda kogenud piisavalt palju. Nüüd aga leian ma, kui ma ━ olles ümbritsetud lärmavatest ning naervatest inimestest ━ pudeli šampanjat Teile pühendan, et üksindusega ei tohi üle pingutada.

Ma mõistan ja hindan Teie põhjuseid. Te armastate elu rohkem kui inimesi. Selle mõttelaadi vastu ei saa väita midagi, mis veenev oleks. Ning ka see on tõsi, et kusagil mujal ei või nii üksildane olla, kui suurlinna värisevates majades.

Kes Teid põgusalt tunneb, ei suuda uskudagi, et Te üksildane olete. Sest ta näeb Teid alatasa naiste ja sõprade seltsis. Need sõbrad ja naised teavad kahtlemata juba paremini, sest nad alatasa tajuvad, kui võõraks Te, hoolimata kõigest, neile jääte. Ometigi hoomate ainult Teie ise lõplikult, kui üksikuna Te end tunnete ning millist võlu, põimitud õnnest ja valust, Te hoidute inimestelt vastu võtmast. Teid on selle pärast haletsetud ning ometigi ka kadetsetud. Te olete naernud. Teid on isegi vihatud. See on Teile valu teinud, aga mitte Teid muutnud.

Ükski käepigistus, ükski hoop ega ükski suudlus ei suuda Teid oma südame varjupaigast välja kupatada. Kes seda ei usu, ei tea üldse, miks see nii on. Ta mõtleb võib-olla noorte, kes hirmuäratavate kogemuste eest peitu poevad nagu pelglikud lapsed kurja kasuisa eest, pisaraterohkest maailmavalust. Ometigi Teie, Härra, pole enam mingi nooruk. Te ei kurda oma mälestuste üle ning Te ei tunne hirmu tuleviku ees. Teil on sõpru ja vaenlasi hulgi ning olete sellest hoolimata üksi nagu esimene inimene! Te kõnnite, sarnaselt temale, lõvide, paabulindude, hüäänide, kudrutavade tuvide ja vähenõudlike eeslite hulgas. Ning kuigi Te teadmisepuult õuna sõite, ei visatud Teid hiljem paradiisist välja.

Siiski: Pole hea, et inimene üksi on! Ja kui Te juba teistel keeldute enesele läheneda, peate lubama vähemalt minul aeg-ajalt lähemale tulla. Ma otsustan, kuna ma meid tunnen, teha seda posti teel. Rebige puruks see kiri, kui Te seda soovite, aga ma siiski sooviksin, et Te seda ei tee!

Parimate soovitustega,

Teie väga ustav

                       Erich Kästner

NB. Vastus pole vajalik.

Märkus pärast esimese kirja kättesaamist.

Berliin, 13. jaanuar 1940

kodus

Mõnda aega tagasi lasi postiljon kella ning tõi kirja. Ning nüüd, pärast seda kui ma - olles natukene hämmeldunud - olen lugenud, mis ma endale eile öösel kirjutasin, pean ma enesega nõustuma. Mul oleks tõesti vaja rohkem kokkupuuteid, vähemalt iseenesega ja vähemalt kirjalikultki!

On hea saada kirja kelleltki, kes on lähedane. Ja mina, kurat võtku, olen ju endale ometigi lähedane? Või olen ma suisa iseendale võõraks muutunud? Aeg-ajalt mul selline tunne on. Siis hakkab mul kohutav ning kasu pole sellest mingit, kui ma väljas, koridoris oleva peegli ette lähen ning omale väikese kummarduse teen. “Lubage, Kästner,” ütleb peegelpilt. Minu parem silm naeratab tema vasakust silmaaugust. Pole alati lihtne head nägu säilitada.

Ma peaksin enesega rohkem sõbrustama hakkama. Kui miski muu ei aita, siis minu poolest kasvõi kirjalikul teel. Halvimal juhul kergitan ma kõigest markide müügikäivet Riigipostis. Ei tohi unustada, et ma alati trükitud aadressiga ümbrikut kaasas kannaksin. Oleks täitsa katastroofiline, kui sekretär teada saaks, et ma iseendale kirjutan.

Ei saa tõepoolest jätta tähele panemata, et kirjanikud on mõnevõrra hullud. Aga enamik on sealjuures selle üle veel uhked ning kannavad oma veidrusi nööbiaugus. Sellised inimesed on mulle ebameeldivad. Pagan võtku, see on kohustus end mitte käest lasta. Kolleegid, kellele Loodu on kinkinud niinimetatud kunstniku vaimu, valmistavad mulle kurbust, kuna nad ei oska seda muuta; ning ma imestan üha uuesti, et nad, selle asemel oma silmatorkavat nägu salamisi häbeneda, eksponeerivad seda edevalt nagu baaridaamid paljastavat dekolteed.