Sügavamale sisse Anathemasse

Läks seitse aastat Anathemal teha valmis nende hiljutisim album We’re Here Because We’re Here. 5. septembril ilmunud kogumikplaat Falling Deeper tuleb aga ainult kolm aastat pärast 2008. aastal välja antud Hindsight-i. Pelgalt arvulisest võrdlusest võib see tendents näida murettekitav – justkui, et pärast 20+ aastat tegutsemist ja pidevaid stiilimuutusi, on bändi jaks lõpuks raugemas ning on uue leiutamise asemel asunud ülessoojendama juba läbiproovitud materjali uues pakendis. Asja kasuks ei räägi ka mai lõpus ilmunud My Dying Bride'i hiigelkogumik Evinta. Nagu Evinta kolm kuud varem on Falling Deeper rajatud lugude radikaalsetele muutustele (peaasjalikult) sümfooniliste vahenditega. Evinta puhul sünnivad nendest suisa uued kompositsioonid, kuid Anathema kogumik nii kaugele ei lähe. Samas on muusikalised muutused märksa radikaalsemad, sest kirjutatakse enam kui 15 aasta vanuse materjal üle bändi tänapäevase käekirjaga.

Kui Hindsight oli lugudevalikus enam-vähem vastavuses bändi kaasaegse repertuaariga, pannes need ka juba üsna tuttavasse akustilisse vormi (kes ütlesid, et Hindsight on Daniel C. mängimas bändi lugusid akustiliselt, tõest ehk nii väga kaugel ei olnudki), siis Falling Deeper heidab pilgu bändi doomisesse nooruspõlve sügavaimatesse aukudesse 90nendate alguspoolel. Ükski lugu pole hilisem kui 1995. aasta The Silent Engima album ja oma osa tähelepanu saab ka seni üsna vaka all hoitud viimane üllitis Darren White-iga, Pentecost III. Sellel 1995 aasta EP-l on Anathema  oma ajaloo ekstreemseim ja kogumiku tuuma moodustavadki Pentecost III-e instrumentaalsed uusversioonid. Teine kõnekas osa tracklistist on varajase Anathema kolm „akustilist vahepala“ (Everwake, J'Ai Fait Une Promesse, Alone), mis oma esialgses kontekstis moodustasid albumite kõige kõrvalisema osa. 2011. aastal on need paariminutilised laulukesed tõstetut peaaegu et kogumiku olulisimateks lugudeks: kui kümneminutilised doom-palad on üldjuhul kontsentreeritud paari minutilisteks helimaastikeks, siis näiteks eelmainitud Alone-i pikkus on suisa kahekordistunud.

Kontsentreeritus on ehk ka põhjus, miks Anathema Falling Deeper on palju õnnestunum üritus kui My Dying Bride'i Evinta. Viimasest erinevalt ei ürita see olla kokkuvõte tervest bändi ajaloost, vaid pakub pigem uut tõlgendust ühele spetsiifilisele ajaperioodile. Samas pole see Anathemale esimene kord nõnda teha ja paralleelid bändi esimese kogumikuga Resonance (2001) on hästi nähtavad. Ka siis käsitleti kogu bändi metal-perioodi akustiliste ja sümfooniliste ümbertegemistega ning sisuliselt  on toonane The Silent Enigma (lugu, mitte album) orkestraalversioon kümme aastat hilisema kontseptsiooniga sama. Sellest tulenevalt on kadunud ka suurem osa varajase Anathema lüürikat ja selles väljendub kogumiku ümberleiutamine enim; kui Pentecost III-e „kuningriik“ on kõleduse ja vägivalla abstraktne maastik, siis oma uues vormis omab see suisa religioosset varjundit. Siiski ei ole bänd oma minevikku päris lõplikult ära muutnud ning vastu oma paari aasta tagust lubadust mitte kunagi enam teha depressiivset muusikat eksitakse kindlasti. Albumi suurim õnnestumine on üks soojemaid kõlapilte bändi ajaloos, kuid kompositsioonid jäävad 15-aasta tagusele siiski niipalju ustavaks, et Falling Deeper kokkuvõtvalt märksa minoorsema tulemusega kui hiljutine We're Here Because We're Here. Seitsme minutiline Alone on selles perspektiivis tähelepanuväärseim, kuna ta pigem laiendab oma esialgset minimalistlikku via negativa-t. Tegemist on ehk Anathema pessimistlikuima lindistusega pärast 2003. aastat ja ainus kogumikul, mis annab pea muutmata kujul edasi varajase Anathema emotsiooni. Hoolimata, et Falling Deeper rõhub teadlikult pigem helimaastikutele kui “tavalisele” muusikale,  ei jää see kinni ambient-i või “taustamuusika” žanri ja lõpetav Sunset of Age üllatab oma rokilikuma suunaga We’re Here Because We’re Here vaimus.

Kuidas aga suhestub Falling Deeper ülejäänud Anathema tegemistega? Kogumiku pealkiri üsna suurepäraselt võtab kokku tema sisu ja ilmselt suurim tagajärg on varajase Anathema kergitamine tundmatusest “uuele” kuulajale ning tasub loota, et nii mõnigi siinsetest kompositsoonidest jõuab ka bändi repertuaari kontserditel. Samas jääb pingepunktiks dramaatiline erinevus vana ja uue Anathema vahel ja seda uus kogumik pigem kaugendab kui lähendab. Isegi kui jätame kõrvale muutumise lugude doom metalist atmosfääriliseks rokiks läheb tihenduses kaotsi palju esialgsest sisust. Suhe on võrreldav treileri ja täispika filmiga ning selle pahaks panemiseks ei pea olema isegi paandunud varajase Anathema fänn. Siiski on uued versioonid läbinisti meisterlikud, loomingulised ja kaunid ning kogumik iseloomulik bändile, kes on oma suunaga kindel ja rahul.

Tracklist:

1. "Crestfallen" - 3:07 (EP The Crestfallen)
2. "Sleep in Sanity" - 3:54 (album Serenades)
3. "Kingdom" - 4:28 (EP Pentecost III)
4. "They Die" - 2:11 (EP The Crestfallen)
5. "Everwake" - 3:09 (EP The Crestfallen)
6. "J’ai Fait Une Promesse" ("I Made a Promise") - 4:24 (album Serenades)
7. "... Alone" - 7:17 (album The Silent Enigma)
8. "We, the Gods" - 3:03 (EP Pentecost III)
9. "Sunset of Age" - 7:41 (album The Silent Enigma)