Anathema ilmasüsteemid
Aprillikuus andis Liverpooli rockgrupp Anathema välja oma üheksanda albumi “Weather Systems”. Toimus see suurema kärata ning võib-olla nii parem oligi - pole ehk väga vale öelda, et “We’re Here Because We’re Here'i” (2010) räsisid omajagu nii hädad plaadifirma otsimisel, kauale veninud lindistusperiood kui ka pidevalt muutuvad uudised bändilt endalt. “Weather Systems” tuli vaiksemalt ja oma eelkäijaga võrreldes nii suuri lootusi ette ei lubanud. Ometigi on Anathema uusim tuumas väga sarnane “We’re Here Because We’re Here'iga”, tehes seda kõike suurepäraselt paremini.
Anathemaga lähemalt tuttav kuulaja teab ehk rääkida “vanast” ja “uuest” Anathemast. 90nendate doom metali ühest olulisemast esindajast ning „emotsionaalset“ (alternatiiv/progressiiv/vms) rokki harrastavast bändist. See erinevus on nii piisavalt fundamentaalne, et Last.fm-is õilmitseb eraldi grupp “varajase Anathema armastajatele”. Järkjärguline stiilimuutus on Anathemat aeg-ajalt (mõnevõrra vääriti) sildistanud ka “üleminekubändiks” noortele ekstreemmetali entusiastidele malbemate stiilide suunas.
Nüüd, aastaks 2012, pole ehk aga täiesti võimatu jagada bändi arengut kolme perioodi vahel, kus murdepunkt “uue” ja “uusima” vahel on 2003. aasta “A Natural Disaster”. Sest kui võrrelda Anathemat albumitel aastatest 1998-2001 tänasega, on erinevused täielikud, isegi kui muudatused bändi kuvandis kõrvale jätta. Kadunud on kõik meeldejäävad kitarrimeloodiad ja -käigud. Kadunud on geniaalsed laulusõnad isiklikest südamevaludest. On kuidagi raskem ette kujutada saalitäit fänne kaasa karjumas kõiki sõnu - uusim Anathema lihtsalt ei jäta selle jaoks erilist ruumi. Pole enam eraldi lugusid Vincenti, Danny või Lee vokaalsel juhtimisel. Kõik on omavahel põimunud ja mattunud ühtlasesse helimassiivi.
Sellest hoolimata ei ole vaja vast üleliigset arutelu teemal, kas uus on ikka sama hea kui vana. Daniel Cavanaghi mõte loomingulise tipuni jõudmisest ei tundu kuidagi liialdusena. Lee Smithi vokaal lugudes "Untouchable, Part 2" ning “Lightning Song” tunduvad tema säravaimad esitlused. Trumm “The Storm Before The Calm'is” lööb läbi samamoodi nagu see juhtub “Inner Silence'is”. Monoloog “Internal Landscapes'i” alguses juhatab sisse ühe kõige kurvema momendi selle üsna nukrameelse bändi ajaloos. Mitte kunagi pole Anathema olnud nii edukalt sümfooniline, kitarride lisandudes muusika aga lihtsalt plahvatab.
Nagu öeldud pole “Weather System” kategooriliselt erinev oma eelkäijatest. Pigem vastupidi - saaks väita, et just sellist albumit Anathemalt oodata oligi. Revolutsiooni läbi viidud pole ning uus album tahab öelda kõiki samu asju, mis “We’re Here Because We’re Here.” Selle viimase võtsid kokku sõnad: “if you could love enough, you would be the happiest and most powerful being in the world”. Anathema uusim hoiab küll kuulajat sellistest otsestest väljaütlemistest, kuid muusikaliselt ei halasta ta hetkekski. Taustamuusikat pidude jaoks siit ei tulnud.
Anathemaga lähemalt tuttav kuulaja teab ehk rääkida “vanast” ja “uuest” Anathemast. 90nendate doom metali ühest olulisemast esindajast ning „emotsionaalset“ (alternatiiv/progressiiv/vms) rokki harrastavast bändist. See erinevus on nii piisavalt fundamentaalne, et Last.fm-is õilmitseb eraldi grupp “varajase Anathema armastajatele”. Järkjärguline stiilimuutus on Anathemat aeg-ajalt (mõnevõrra vääriti) sildistanud ka “üleminekubändiks” noortele ekstreemmetali entusiastidele malbemate stiilide suunas.
Nüüd, aastaks 2012, pole ehk aga täiesti võimatu jagada bändi arengut kolme perioodi vahel, kus murdepunkt “uue” ja “uusima” vahel on 2003. aasta “A Natural Disaster”. Sest kui võrrelda Anathemat albumitel aastatest 1998-2001 tänasega, on erinevused täielikud, isegi kui muudatused bändi kuvandis kõrvale jätta. Kadunud on kõik meeldejäävad kitarrimeloodiad ja -käigud. Kadunud on geniaalsed laulusõnad isiklikest südamevaludest. On kuidagi raskem ette kujutada saalitäit fänne kaasa karjumas kõiki sõnu - uusim Anathema lihtsalt ei jäta selle jaoks erilist ruumi. Pole enam eraldi lugusid Vincenti, Danny või Lee vokaalsel juhtimisel. Kõik on omavahel põimunud ja mattunud ühtlasesse helimassiivi.
Sellest hoolimata ei ole vaja vast üleliigset arutelu teemal, kas uus on ikka sama hea kui vana. Daniel Cavanaghi mõte loomingulise tipuni jõudmisest ei tundu kuidagi liialdusena. Lee Smithi vokaal lugudes "Untouchable, Part 2" ning “Lightning Song” tunduvad tema säravaimad esitlused. Trumm “The Storm Before The Calm'is” lööb läbi samamoodi nagu see juhtub “Inner Silence'is”. Monoloog “Internal Landscapes'i” alguses juhatab sisse ühe kõige kurvema momendi selle üsna nukrameelse bändi ajaloos. Mitte kunagi pole Anathema olnud nii edukalt sümfooniline, kitarride lisandudes muusika aga lihtsalt plahvatab.
Nagu öeldud pole “Weather System” kategooriliselt erinev oma eelkäijatest. Pigem vastupidi - saaks väita, et just sellist albumit Anathemalt oodata oligi. Revolutsiooni läbi viidud pole ning uus album tahab öelda kõiki samu asju, mis “We’re Here Because We’re Here.” Selle viimase võtsid kokku sõnad: “if you could love enough, you would be the happiest and most powerful being in the world”. Anathema uusim hoiab küll kuulajat sellistest otsestest väljaütlemistest, kuid muusikaliselt ei halasta ta hetkekski. Taustamuusikat pidude jaoks siit ei tulnud.
No comments:
Post a Comment