http://www.rada7.ee/artikkel/61352/Rooma-lilled-pagulusest-Rome-Flowers-from-Exile
Trisol Music Group - albumi välja andnud plaadifirma - on Rome’i Flowers from exile'i (2009), kohta kirjutanud järgnevat:
Trisol Music Group - albumi välja andnud plaadifirma - on Rome’i Flowers from exile'i (2009), kohta kirjutanud järgnevat:
Into the heart… With ‘Flowers from Exile’, the Luxembourgish folk formation ROME surpass their work to date, which already includes three full-length albums in just a few years. Just as early releases were apocalyptic and aggressive in nature, the expressionistically-tinged CD ‘Masse Mensch Material’ (2008) could be said to have a revealed inner vision. ROME’s universe was expanded by proud resignation and sweet melancholy.[1]
Taoline retoorika levitajalt mõjub alati mõnevõrra vastandlikult, natukene lihtsustava ettekirjutisena - et bänd tegi enne niisugust muusikat, nüüd naasugust ja kuulajale, kellele meeldib sedasorti muusika, peaks kuulama ka toosorti muusikat. Antud juhul aga vastab kirjeldus sisule täielikult ja seda ainult heas valguses.
Ka mujal tundub justkui, et albumi sisu selgitatakse ette ära - Flowers from exile räägib, tõepoolest, eksiilist ja pagulaselust. See teema jookseb läbi pea igas loos, mõnikord rohkem esile kerkides (To die among strangers), mõnikord pigem tahaplaanile jäädes (Odessa). Militaristliku neofolgi žanris - ja muusikaliselt Rome sellesse kategooriasse kahtlemata ka läheb - on taoline teemakäsitlus mõnevõrra erandlik. Kas pole mitte neofolk, näiliselt, just vastupidise asja eest väljas? Ega ometi proprageerita nõnda vabamaid immigratsiooniseadusi Euroopa Liidus? Või on lugu hoopis vastupidi ja isamaakaotusest, aust, reetmisest ning roostes mõõkadest pajatava albumi peategelane on hoopis “pagulane” selles mõttes, et pidi pärast ‘45 aastat Ladina-Ameerikasse põgenema? Ilmselt on see albumi 9. lugu, We Fell In Love With The Sea, kus peategelase kuvand lõpuks kõige täiuslikumalt välja joonistub:
I Shall Retrace My Steps
To Cover Up My Tracks
To Conceal My Taste For Treason
To Detach You From Me
/---/
We Are Tranquil And Benevolent
We Don’t Like Noisy Surprises
We Stay On The Move
/---/
We Men Of Cold Politeness
Shall Never Melt Into That Kindness Of Yours
No Matter How We Try
Jérôme Reuter’i, kelle ideelaps Rome on, sõnul[2] on album mõjustatud eelkõige tema onu saatusest, kes - olles võtnud vabariiklaste poolel osa Hispaania kodusõjast - oli sunnitud eksiili Prantsusmaal. Selles suhtes asetub album kõige rohkem maailmasõdade vahelisse, vasakpoolsete revolutsionääride ideeruumi. Album sobib hästi tarbimiseks näiteks koos Orwelli Kummardusega Katalooniale või Remarque’i Arc de Triomphe’ga. See viimane on mul eriti meeles, sest “jaheda viisakuse mees” tundub samahästi kui Ravici/Ludwig Fresenburgi definitsioon.
Flowers from Exile sukeldub ajastusse hulga muukeelsete[3] tsitaatide abil. Seda paljukeelsust võib pidada suisa Rome’i kaubamärgiks - lauludevahelistes narratsioonides esineb nii hispaania, saksa ja suisa rumeenia keelt (A Culture Of Fragmentsi) Need vahepalad haakuvad kokku laulupartiidega inglise keeles - nõnda tuleb näiteks loos To a Generation of Destroyers välja öeldud bailando con nuestros ojos cerrados juba järgmises loos, The Accidents of Gesture, tagasi kui dancing with our eyes closed. Võib jääda mulje, et album laenab tugevalt mingist kultusfilmide reservist (sest kultusfilmidest laenamine on neofolgis sama levinud tehnika kui instrumentaalses post-rockis), kuid see on petlik ning kõik narratsoonid näivad olevat bändi enese poolt toodetud. Nõnda toimub teatav isegenereeruv eneseviitavus, mis levib ka albumilt albumile (“No God, no master, no master slave” on pagulaselu kreedoks... Rome’i järgmisel albumil, Nos Chants Perdus, tullakse aga selle idee juurde tagasi kui “les indesirables, les deracines”’del niisamamoodi pole “ni Dieu, ni maître”). Bändi sõnaline pool ei ole ehk päris nii idiosünkraatne ja absoluutne kui David Tibetil, kuid kindlasti on tegemist enesekindla sõnumiga, mis mängib osavalt nii keelelisel (”weapons of mass distraction” on suurepärane näide sellest tehnikast) kui ka emotsionaalsel tasandil.
Muusikaliselt jääb Flowers from Exile mõnevõrra murdepunktile - talle eelnevalt (albumid Masse Mench Material või Confessions d’un Voleur d’Ames) on Rome rohkem industriaal- ning ambient-mõjutustega bänd. Vähemal määral jäävad need elemendid alles siingi, kuid hoopis suurem osakaal on akustilistel instrumentidel. Siiski säilib lugudes tugevalt võitlev loomus, mis toetab hästi albumi romantilist kuvandit vabadusvõitlustest ja revolutsioonidest. Bändi edasine areng on pigem olnud sellest eemale ning 2010. aasta Nos Chants Perdus on juba märksa vaoshoituma kõlapildiga.
Rome on heaks näiteks moodsa neofolgi seisundist. Kui žanri stereotüüpne kuvand kipub alatasa seostuma paganlusega, paremäärmusliku retoorika ning totalitaristliku sümboolikaga, siis Rome on keeranud kõik kahurid ringi umbes nagu Matt Howdeni (Sieben) on teinud seda looga Rite against the Right. Samas ei tasuks siit üleliia otsida vastandusi või žanrisõdasid ning stigmadest määravam on Rome’i isikupärane, liigutav ning professionaalne tulemus.
No comments:
Post a Comment