*
Kõik äärmused tahtnuks ma käia
nii jõuda kaugeimasse punkti:
surnud keeled ja lastelood
unedeta elu, kogu elu unenäos
hommikutel distsipliin, õhtuti unistan,
läbinähtav ja lahti,
kuid kinni nagu müür.
Kõik otsused on õiged
kuni ainult otsustad „edasi”
ja valid ainult „jah”
ega valigi midagi.
*
Üks sõna loob, teine hävitab
me oleme kõik väikesed jumalad
kibedas sõjas.
Selles pulmas ei nähta, ma virutan huupi
su lööke sajab mulle pihta
uuesti, siis uuesti
me kõik saame pihta
me kõik tabame märki
me kõik mõistame
ja mõistmise lõksus
oleme kohutud kohutavad.
Rahva ideest
Kui olen võtnud sisse kõik võõra,
rääkinud iga võõrast keelt,
käinud eemal,
näinud seal midagi veel,
pööranud selja,
sümbolitele sülitand,
salanud ennast,
ja tunnistanud egoismi.
Samade huultega
rääkinud katoolsest
või kuulutanud: „ei miski!”
Samade huultega
saanud osaks aristokraatiast,
edasi ajanud demokraatiat.
Samade huultega
lubanud ära paradokside mäed,
igaühes neist lahendusi näind,
rääkinud kõik valed, siis olnud
sügavamal tõest
ja kaugemal mälust
ja leidnud eimiskit
ja kõike olnud siiski.
Ja kui kõik need seisundid
ja kui igas selles seisundis
olnud ja tagasi jõuan
nendele rannikutele jälle,
tahtes elada siiski,
on ehk taevas lubadus täis
siis viimaks, võib-olla
võiksin olla üheks osaks
sellest rahvast ma siin.
*
Mida kaotame lahutuses
varasemast elust
sedavõrd püüame enam
tekitada uuesti
vanu sidemeid,
korrata mustrit
ja kõike vana
ehitada taas.
Ja meist sünnivad pedandid,
me leiame ideaalid,
tuvastame vooruse,
et leiutada õiget moodi elu.
Kuid mida rohkem ma üritan
lapsepõlvest pilte tekitada täna,
on üha tavalisem nendes
valesti jooned,
sassis värvid,
ja augud mälus.
No comments:
Post a Comment