Tõlge: T. S. Eliot - Tuhkapäev

Ash Wednesday

Tuhkapäev

I

Sest ma enam pöörduda ei looda

Sest ma ei looda

Sest ma pöörduda ei looda

Ihaldes selle mehe annet ja tolle mehe mõõtu

Ma ei püüa rohkem püüelda taolisi asju

(Miks vana kotkas peaks sirutama tiibu?)

Miks peaks ma leinama

Tavalise ilma hajunud jõudu?

Sest ma enam teada ei looda

Elava tunni põdurat hiilgust

Sest ma ei mõtle

Sest ma tean ma ei tea

Ainsat mööduvat jõudu

Sest ma juua ei saa

Seal, kus puud õitsevad ja voolavad lätted, sest pole midagi enam

Sest ma tean, et aeg on alati aeg

Ning koht on alati ja ainus paik

Ning mis on tegelik on tegelik vaid korra

Ning vaid ühes kohas

Ma rõõmustan, et asjad on nagu on ning

Ütlen lahti õnnistatud näost

Ja lahti häälest

Sest ma enam pöörduda ei looda

Järelikult tunnen rõõmu, vajades ehitada midagi

Mille üle rõõmu tunda

Ning palvetan Jumalale, et Ta meile halastaks

Ja palvetan, et ma unustaks

Need asjad, millest endaga liiga palju pean nõu

Liiga palju selgitan

Sest ma enam pöörduda ei looda

Las need sõnad vastaku

Sest mis on tehtud, pole tegemiseks jälle

Et kohtuotsus liiga raske meie peal poleks

Sest need tiivad enam lendamiseks pole

Vaid pelgalt laperdamaks õhus

Õhk mis on nüüd läbini väike ja kuiv

Väiksem ja kuivem kui tahe

Õpeta meile hoolima ja mitte hoolima

Õpeta meile istumist vaikselt

Palveta meie patuste eest nüüd ning meie suremise tunnil

Palveta meie eest nüüd ja meie suremise tunnil.

II

Emand, kolm valget leopardi kadakapuu all istus

Päeva jaheduses, olles toidetud küllastuseni

Mu jalgadest, südamest, maksast ja sellest, mida hoidis kord

Minu kolju õõnes ümarus. Ning Jumal ütles

Kas veel elavad need luud? kas veel

elavad need luud? Ning see, mida hoidsid kord

Need luud (mis kuivana juba) ütlesid sädisedes:

Selle emanda headuse

Ja tema kauniduse tõttu ja kuna

Ta austab Neitsit mediteerides,

Me särame eredusega. Ja mina, kes ma siin teeseldes

Pakun oma teod unustusele ja oma armastuse

Kõrbe järelpõlvele ning kõrvitslaste viljad.

See on, mis paraneb

Mu sisikond, minu silmade kiud ja need seedmatud osad,

Millest leopardid keeldusid. Emand on tõmbunud tagasi

Valges kleidis, mõtiskluseks, valges kleidis.

Las luude valgesus lepitagu unustusse.

Nendes ei ole elu. Nagu ma olen unustatud

Ning oleks unustatud, nõnda ma unustaks

Nõnda pühendunud, keskendunud põhjusega. Ning Jumal ütles

Ettekuulutus tuulde, tuulde ainult, sest ainult

Tuul kuulab. Ning luud laulsid säutsudes

Rohutirtsu lohisemisega, öeldes

Vaikuste emand

Rahulik ja mures

Lõhki ja tervik

Mälestuse roos

Unustuse roos

Kurnatud ja eluandev

Mures rahulik

Üksainus roos

Nüüd on Aed

Kus lakkavad

Kõik armastused

Lõpetavad piina

Rahuldmata armust

Suurem on piin

Rahuldatud armust

Lõputu lõpp

Teekond eikuhugi

Järeldus kõigele

On järeldamatu

Sõnata kõne ja

Kõneta sõna

Armu Emale

Aiale

Kus lakkab

kõik armastus.

Kadakapuu all laulsid luud, säravad ja hajali

Oleme rõõmsad, et hajali, oli vähe kasu meist üksteisele

Päeva jaheduses, puu all, õnnistusega liivalt

Unustades end ja üksteist, ühendatud

Kõrbe vaikuses. See on see maa, kus te

Lahutute saatusest. Ning ei lahutus ei ühtsus

Oma tähtsust. See on see maa. Meil on meie pärandus.

III

Teise trepi esimesel pöördel

Ma pöördusin ja nägin all

Sama kuju käändunud käsipuul

Allpool auru, haisvas õhus

Rabeledes trepi saatanaga, kes kannab

Lootuse ja meeleheite petvat nägu

Teise trepi teisel pöördel

Ma jätsin nad käändlema, pöörates alla;

Nägusid enam polnud ning trepp oli pime,

Rõske, sakiline nagu vana mehe ilatsev suu, paranemisest möödas

Või vana hai sakiline söögitoru.

Kolmanda trepi esimesel pöördel

Oli õõnes aken, paisund nagu viigipuu vili

Ja sealt edasi viirpuu õitses ning karjamaa vaade

Laiaselgne kuju riiet sinises ja rohes

Võlus maikuud muistse flöödiga.

Puhutud juus on magus, pruun juus üle suu puhutud,

Liiliad ja pruunid juuksed;

Tähelepanu hajub, flöödi muusika, mõistuse pausid ja sammud kolmandal trepil,

Hajuv, hajuv; jaks kaugemal kui meeleheide ja lootus

Ronimas kolmandal trepil.

Issand, ma ei ole vääriline

Issand, ma ei ole vääriline

kuid kõnele vaid sõna.

IV

Kes kõndis violetse ja violetse vahel

Kes kõndis

Mitut tüüpi rohelise vahel

Minnes valgesse ja sinisesse, Maarja värvi

Rääkides tühistest asjadest

Igavese kurbuse teadmatuses ja teadmises

Kes liikus teiste hulgas nende liikumise ajal,

Kes siis tegi võimsaks allikad ja lätted värskeks

Tegi jahedaks kuiva kalju ja tegi vankumatuks liiva

Kukekannuse sinas, Maarja värvi sinas,

Sovegna vos

Siin on aastad, mis liiguvad vahel, kandes

Ära viiulid ja flöödid, taastades

Selle, kes liikus ajas une ja ärkamise vahel, kandes

Valget valgust volditud, laotatud ta kohal, volditud.

Uued aastad kõnnivad, taastades

Ereda pisarapilvega aastad, taastades

Uue värsiga iidse riimi. Lunasta

Aeg. Lunasta

Kõrgema unenäo lugemata nägemuse

Kui kalliskivides ükssarved tarivad mööda kullatud surnuvankrit.

Vaikne õde looritud valgesse ja sinisesse

Juugapuude vahel, aiajumala taga

Kelle flöödil pole hinge, painutas pead ja andis märki, kuid sõnu ei kõnelenud

Kuid allikas hoovas üles ja lind laulis alla

Lunasta aega, lunasta unenägu

Märk kuulmata sõnast, sõnamata

Kuni tuul puhub tuhat sosinat juugapuult

Ning pärast seda meie pagelus

V

Kui kaotatud sõna on kaotatud, kui kulutatud sõna on kulutatud

Kui kuulmatu, kõnelmata

Sõna on kõnelmata, kuulmatu

On ikka kõnelmata sõna, Sõna kuulmatu

Sõna ilma sõnata, Sõna maailma

Sees ja maailma jaoks;

Ning valgus paistis pimedusse ning

Sõna vastu värele aetud sõna pöörles veel

Ümber vaikiva Sõna keskme.

Oh, mu rahvas, mis teiega olen ma teinud.

Kus võiks leida veel sõna, kus küll sõna

Heliseb vastu? Mitte siin, siin on vaikusest puudu

Mitte merel, ega saarte, mitte

Maismaal, kõrbes või vihmasel maal,

Nendele, kes kõnnivad pimedas

Nii päeval kui öisel ajal

Õige aeg ja õige koht ei ole siin

Armul pole kohta nendel, kes väldivad nägu

Rõõmul pole aega nendel, kes kõnnivad kesk müra ja salgavad häält

Palvetab siis looritud õde

Nende eest, kes kõnnivad pimedas, kes valivad Sinu ja on vastu Sinul

Nende eest, kes on lõhutud sarve peal hooaja ja hooaja, aja ja aja

Tunni ja tunni, sõna ja sõna, jõu ja jõu vahel, nende eest, kes ootavad

Pimedas? Palvetab siis looritud õde

Laste eest värava ees

Kes ei lähe ära ja ei saa minna ära

Palvetab nende eest, kes valivad ja on vastu

Oh, mu rahvas, mis teiega olen ma teinud.

Palvetab siis looritud õde saledate

juugapuude vahel nende eest, kes teda solvavad

Ning kes on hirmul, ega saa alistuda

Ning kes kinnitavad maailma ees ja eitavad kaljude vahel

Viimases kõrbes enne viimaseid siniseid kaljusid

Kõrb aias, aed kõrbes

Täis põuda, sülitades suust närbunud õunaseemne.

Oh mu rahvas.

VI

Kuigi ma enam pöörduda ei looda

Kuigi ma ei looda

Kuigi ma pöörduda ei looda

Vaakudes kasu ja kaotuse vahel

Ses põgusas läbimises, kus unenäod ületavad

Uneületatud videviku sünni ja suremise vahel

(Õnnista mind isa), kuigi ma ei soovi soovida neid asju

Laialt aknalt graniitkalda poole

Valged purjed ikka veel sõidavad merele, merele lennates

Murtdmata tiivad

Ning eksinud süda kõveneb ja tunneb rõõmu

Eksinud lillas ning eksinud mere häältes

Ning nõrk hing kiireneb mässule

Sest painutatud kuldsau ning eksinud mere lõhn

Kiireneb parandama

Vuti karje ning tiirlev plüü

Ning pime silm loob

Tühjad vormid vandliväravate vahel

Ning lõhn toob tagasi soolale liivase maa maitse

See aeg on pinge aeg suremise ja sünni vahel

Üksilduse koht, kus kolm unenägu kohtuvad

Siniste kaljude vahel

Kuid kui juugapuust värisema löödud hääled kanduvad ära

Siis las teine juugapuu värisegu ja vastaku.

Õnnistatud õde, püha ema, allika vaim, aia vaim

Ära luba meil end valedega mõnitada

Õpeta meid hoolima ja mitte hoolima

Õpeta meid istuma vaikselt

Isegi nende kaljude vahel

Meie rahu Tema tahtes

Ning isegi nende kaljude vahel

Õde, ema

Ning jõe vaim, mere vaim

Ära luba mind olema lahus

Ja lase mu nutul ulatuda Sinuni.