Tõlge: Erich Kästner - Teine kiri iseendale

Berliin, 19. jaanuar 1940

Kohvikus Kurfürstendammi ääres

Minu kallis Kästner!

Varem kirjutasid Sa raamatuid, et teised inimesed - nii lapsed, aga ka sellised inmesed, kes enam ei kasva, saaksid lugeda, mida pead sa heaks või halvaks, kenaks või jõledaks, naljakaks või kurvaks. Sa arvasid end kasulikuks tegevat. See oli aga viga, mille üle Sa täna, ilma et süda meile valu teeks, järele vaadates muigad.

Need lootused olid õppemaks, mida peab tasuma igaüks, kes arvab, et inimesed igatsevad tagantjärele nende tagasitulemist. Tegelikkuses ei taha nad lihtsalt paigale seisma jääda, kuna neil on hirm vaikuse ees, mitte midagi aga paigalseisu vastu! Nende tee käib ringiratast ning nende eesmärk on ringjoone piiridele üha kiiremini ja võimalikult tihti tagasi nõjatuda. Pojad teevad isadele ringiga ära. Ringimängu eesmärgiks on rekord. Ning kes pealesurutud karusellisõidust näivalt kaastundes hüüab, et nende reis ringiratast on mõttetu, peetakse vägisi tujurikkujaks.

Nüüd tead sa, et sa eksisid, kui sa parimat tahtsid. Sa olid nagu mees, kes tahtis veenda kalu jõe , et need ometigi viimaks kaldale tuleks, kõndima õpiks ja end maaelu eelistele pühendaks ning kes peab siis kalu, mis on veel vihatekitav, õelateks ja rumalateks, kui nad murravad talle lubadused ja viimaks vandedki ning jäävad vette, kuna nad on kõigest kalad.

Kui mõttetu oleks tahta lõvidele, leoparditele ning kotkastele jutustada taimetoitlusest mõistab ka väikseim laps. Aga pettekujutusest, et inimeste hugas - nagu nad praegu on ja alati olid - saab arendada teistmoodi kõrgemat eluviisi, hoiavad targad ja pühad kinni oma arututes südameis.

Olgu’s nii! Soovigu nad siis edasi teha kaladest osavaid jalakäijaid, röövloomadest veendunud taimetoitlasi ning Homo sapiensist homo sapiensi! Sina aga võta oma tagasihoidlik vaimne osa, mis sul oli selles südandsoojendavas ettevõtmises, tänasest päevast mängust välja! Sa oled nelikümmend aastat vana ning nutad taga aega, mida Sa, et olla neile kasulik ja neid abistada, oled kasutult ja abitult kaotanud. Keera ringi ja pööra tähelepanu endale!

Saatan ise on vist sind rakmestanud, et sa oma väärtuslikku aega raiskasid jutustamaks kaaskondlastele, et sõjad on taunumisväärt, elul on kõrgem eesmärk kui üksteise vihastamine, petmine ning ikke peale surumine, ning et see peaks olema meie eesmärk tulevastele edasi anda põlvedele parem, kenam, arukam ning õnnelikum maailm. Kuidas võisid sa küll nii loll ja ülbe olla! Kas sa siis selle pärast siis ei hakanud kooliõpetajaks, et siis pärast saada just selleks?

On ülbus tahta õilistada maailma ning häbematus tahta õilistada inimest. Nelinurk ei taha hakata ringiks isegi siis mitte, kui teda suudetaks selles veenda, et ring on täiuslikuim kujundistest. Inimesed on juba aastatuhandeid jõuga vastu punninud, et neid ei koolitataks ükskõiksest harakaparvest ümber ingliteks. Nad hoiavad end kõigi vahenditega selle vastu. Nad võtavad neild ingliteigijailt omandi, vabaduse ning lõpuks ka elu. Elu on sulle veel alles jäetud.

Sokrates, Campanella, Morus ning teised seesugused olid tohutud lollpead. Nad jooksid mõistlikkuse nimel peaga vastu seina ning läksid, tänu keerukatele koljuluumurdudele, kirja ajalooraamatutesse. Müürid, mille tahetakse vastu joosta, seisavad muutumatuna vanas kohas ning varjavad nagu vanastigi lõputut silmapiiri. Seepärast soovitaski Immanuel Kant vaadata ülesse taeva suunas ning iseendi südametesse. Kuid ka selle ees tõmbuvad inimesed tagasi, sest nad vajavad kammitsaid: ning kes neid kammitsetuks nimetab, peaks tegema seda rahulikult, mitte vihaga.

“Kes inimest muuta tahab, alustagu iseendast!” kõlab üks vanasõna. See aga annab edasi ainult tõe algust. Kes inimest muuta tahab, see alustagu mitte ainult endast, vaid jätku ka enda muutmine pooleli! Rohkemat selle kohta hetkel kirjutada polegi. Ülejäänud teenivad elatist, et ellu jääda. Proovi seda ka ning ole kindel, et saadan Sulle oma parimad soovid.

Sinu lahutamatu sõber

Erich Kästner.

P.S. Ära unusta sekretärile ütlemast, et ta hangiks mõned lilled ning paneks need Sinu kirjutuslauale. Ma tean, kuiväga Sa armastad vaadata üle liiliate ning tulpide lumiseid katuseid. Jah, ning ühtlasi puudub sinu pruunil jakil üks nööp. Sa oled selle pannud oma paremasse välitaskusse. Teenindus peaks selle otsekohe külge õmblema.

Muide: et koristajaprouat nimetatakse ühtlasi ka “teeninduseks¹”, on väga kõnekas. Verbaalnimisõnast, mida väljendab seda tegusõna hõlmav tegevus, ilmselgelt piisab, kuna taoline ametikoht, hoolimata töö naiselikust loomusest, on tõepoolest nagu isiklikustatud tegevus, ega õigupoolest seostu prouana üldse.

Head ööd, nooruke!

1 die Aufwartung verbist aufwarten - “kellegi järele ootama”

Tõlge: Erich Kästner - Esimene kiri iseendale

Berliin, 12. jaanuar 1940

öösel ühes baaris

Väga austatud härra dr. Kästner!

Loodetavasti pole Te minu peale vihane, kui Te need read hommikul vara oma postkastist ees leiate. Et ma Teile - kuigi ma tean, et see pole mitte ainult tavatu ja pigem suisa näotu iseendale kirjutada - ühe kirja saadan, tahan Teile tõestada, kuiväga ma soovin Teieni jõuda.

Ärge olge seega palun vihane! Ärge visake seda kirja prügikorvi, vähemalt mitte enne, kui olete selle lõpuni lugenud! Kas pole Teile piisav see teatav rahulolu, et ma Teid, sõltumata meie ühiselt nauditud ja kannatatud minevikust, kõnetan austavalt ja distantsi hoidvalt “Teiega” selle asemel, et Teid sõbralikult sinatada, kuigi mul oleks selleks täis õigus?

Ma tunnen küll Teie uhkust, mis peab usalduslikkust familiaarsuseks. Ma olen teadlik Teie tundlikust hingest, mida Te aastakümneid kestnud pingutuse vältel olete katnud kõva ja külma kestaga ning ma olen valmis seda arvesse võtma. Tagasihoidlik suhtumine toob kaasa teenitud suhtumise. Meie, väga austatud härra doktor, teame seda, sest oleme seda kogenud piisavalt palju. Nüüd aga leian ma, kui ma ━ olles ümbritsetud lärmavatest ning naervatest inimestest ━ pudeli šampanjat Teile pühendan, et üksindusega ei tohi üle pingutada.

Ma mõistan ja hindan Teie põhjuseid. Te armastate elu rohkem kui inimesi. Selle mõttelaadi vastu ei saa väita midagi, mis veenev oleks. Ning ka see on tõsi, et kusagil mujal ei või nii üksildane olla, kui suurlinna värisevates majades.

Kes Teid põgusalt tunneb, ei suuda uskudagi, et Te üksildane olete. Sest ta näeb Teid alatasa naiste ja sõprade seltsis. Need sõbrad ja naised teavad kahtlemata juba paremini, sest nad alatasa tajuvad, kui võõraks Te, hoolimata kõigest, neile jääte. Ometigi hoomate ainult Teie ise lõplikult, kui üksikuna Te end tunnete ning millist võlu, põimitud õnnest ja valust, Te hoidute inimestelt vastu võtmast. Teid on selle pärast haletsetud ning ometigi ka kadetsetud. Te olete naernud. Teid on isegi vihatud. See on Teile valu teinud, aga mitte Teid muutnud.

Ükski käepigistus, ükski hoop ega ükski suudlus ei suuda Teid oma südame varjupaigast välja kupatada. Kes seda ei usu, ei tea üldse, miks see nii on. Ta mõtleb võib-olla noorte, kes hirmuäratavate kogemuste eest peitu poevad nagu pelglikud lapsed kurja kasuisa eest, pisaraterohkest maailmavalust. Ometigi Teie, Härra, pole enam mingi nooruk. Te ei kurda oma mälestuste üle ning Te ei tunne hirmu tuleviku ees. Teil on sõpru ja vaenlasi hulgi ning olete sellest hoolimata üksi nagu esimene inimene! Te kõnnite, sarnaselt temale, lõvide, paabulindude, hüäänide, kudrutavade tuvide ja vähenõudlike eeslite hulgas. Ning kuigi Te teadmisepuult õuna sõite, ei visatud Teid hiljem paradiisist välja.

Siiski: Pole hea, et inimene üksi on! Ja kui Te juba teistel keeldute enesele läheneda, peate lubama vähemalt minul aeg-ajalt lähemale tulla. Ma otsustan, kuna ma meid tunnen, teha seda posti teel. Rebige puruks see kiri, kui Te seda soovite, aga ma siiski sooviksin, et Te seda ei tee!

Parimate soovitustega,

Teie väga ustav

                       Erich Kästner

NB. Vastus pole vajalik.

Märkus pärast esimese kirja kättesaamist.

Berliin, 13. jaanuar 1940

kodus

Mõnda aega tagasi lasi postiljon kella ning tõi kirja. Ning nüüd, pärast seda kui ma - olles natukene hämmeldunud - olen lugenud, mis ma endale eile öösel kirjutasin, pean ma enesega nõustuma. Mul oleks tõesti vaja rohkem kokkupuuteid, vähemalt iseenesega ja vähemalt kirjalikultki!

On hea saada kirja kelleltki, kes on lähedane. Ja mina, kurat võtku, olen ju endale ometigi lähedane? Või olen ma suisa iseendale võõraks muutunud? Aeg-ajalt mul selline tunne on. Siis hakkab mul kohutav ning kasu pole sellest mingit, kui ma väljas, koridoris oleva peegli ette lähen ning omale väikese kummarduse teen. “Lubage, Kästner,” ütleb peegelpilt. Minu parem silm naeratab tema vasakust silmaaugust. Pole alati lihtne head nägu säilitada.

Ma peaksin enesega rohkem sõbrustama hakkama. Kui miski muu ei aita, siis minu poolest kasvõi kirjalikul teel. Halvimal juhul kergitan ma kõigest markide müügikäivet Riigipostis. Ei tohi unustada, et ma alati trükitud aadressiga ümbrikut kaasas kannaksin. Oleks täitsa katastroofiline, kui sekretär teada saaks, et ma iseendale kirjutan.

Ei saa tõepoolest jätta tähele panemata, et kirjanikud on mõnevõrra hullud. Aga enamik on sealjuures selle üle veel uhked ning kannavad oma veidrusi nööbiaugus. Sellised inimesed on mulle ebameeldivad. Pagan võtku, see on kohustus end mitte käest lasta. Kolleegid, kellele Loodu on kinkinud niinimetatud kunstniku vaimu, valmistavad mulle kurbust, kuna nad ei oska seda muuta; ning ma imestan üha uuesti, et nad, selle asemel oma silmatorkavat nägu salamisi häbeneda, eksponeerivad seda edevalt nagu baaridaamid paljastavat dekolteed.