Üks õhtu Tartu sügises

Algselt ilmunud ajakirjas Värske Rõhk nr 30.

Kui ta koolist ära sai, oli linna peale laskunud udu. Hilise novembri tuuled ei puhunud väga ja tänavad oli täitnud jõulueelne vaikus. Raekoja platsil mängiti juba jõululaule ja püstitati parasjagu tohutusuurt ekraani. Kollastes vestides politsei oli kõrgendatud valmisolekus ja jõulurahu valvati igal tänaval kahekordselt. Arno oli parasjagu lõpetanud oma päevased tegemised ja mõtles nüüd kodu peale. Kuid et ta oli kesklinnas ja õhtu veel varajane, tundusid kõik need detailid piisava põhjusena, et veel natukeseks jääda. Nädal alles algas ning vähemalt esialgu tundus, et tulemas on unine õhtu, mil vabatahtlikult viibivad tänaval ainult üksikud inimesed. Ta mõtles tagasi möödunud nädalale ja nädalale enne seda ning kahetsused rõhusid raskelt talle peale. Udu üha tihenes ja ta astus rõõmuga sinna sisse.

Peagi lonkis ta sihitult ringi, möödudes tavapärastest kohtadest ja vaadates akendest sisse. Sealgi istusid vaid vähesed inimesed, valdavalt võõrad, nende hulgas mõni harv pooltuttav. Alles Tehases tal vedas. Tavaliselt oleks ta ilmselt läinud edasi – nähtu oli majandustudeng ja nad olid rohkem tuttavad olnud lapsepõlves –, kuid sel õhtul ei olnud ta väga valiv. Nädal oli siiski alles alanud, kõik taganemisteed jäid lahti ja kodugi oli Tehasest peaaegu kiviga visata.

Ukse avanedes paiskus vastu tuttav higi– ja rasvalehk. Muusika mängis üsna vaikselt ja seesolijate jutus oli tasakaalukuse noot. Neiu leti tagant tervitas, ta tellis tavapäraselt odavaima õlle ja läks tagaruumi. Tuli välja, et tegelikult oli tuttavaid kaks (teise nägu oli tänavalt küll teada, aga nad polnud kunagi kõnelenud). Ta tõstis tervituseks käe ja laua tagant tehti sedasama.

„Pole ammu näinud, Joosep.”

„Arno! Ega jah.”

„Kas ma...?”

„Jajah – võta tool.”

Kuivõrd Tehas oli tavapärasest tühjem, oli tooli leidmine lihtne. Ta lohistas ühe poiste laua juurde ja võttis nende kõrval istet. Hetkelise vaikuse järel Joosep ärkas: „Ahjaa! Arno – see on Georg Adniel. Ta on välisüliõpilane Saksamaalt.” Siis pöördus ta Georg Adnieli poole. „This is Arno. He is my friend.”¹

Sakslane noogutas ja ütles: „Very nice to meet you, Arno. I’m Georg.”²

Arno tahtis vastata, kuid sõnad takerdusid suus. Koolis ei olnud ta kunagi keeltega väga osav.

„Yes. Very nice.”³

Ta võttis suure sõõmu õlut ja see aitas hetkest üle saada. Samal ajal hakkas Joosep võõramaalasele olukorda selgitama. „Me and Arno, we come from same place, went school together, grew up together and had lots of fun then.⁴ Kas sa mäletad, Arno,” ütles ta eesti keele peale üle minnes, „kui me koolimaja tiigi juures venelastega kaklesime?”

Arno mäletas küll; nad olid siis vist seitsmekesi – küla poisid kõik koos – ja venelasi oli kolm–neli. Aga nad olid suuremad ka. Tulid autoga linnast, viinad kaasas, hakkasid valjusti lõhkuma. Arno oleks tahtnud kutsuda õpetaja või politsei, kuid Joosep ei lubanud. Ütles neile, et tegemist on auasjaga, ja nõnda siis läksidki nad kodu au kaitsma. Järgmisel nädalal ei jõudnud kooli ei Arno ega Joosep – Arno, sest haavad olid veel liiga värsked, Joosep, kuna teda koolis enam näha ei tahetud. Hiljem kuulis ta teistelt, et direktor näinud Joosepit järgmisel päeval küla vahel ja üritanud siis teda ahjuroobiga lüüa. Arno kahtles, kas see nüüd päris tõele vastas, kuid midagi nende kahe vahel kindlasti juhtus ja paar aastat hiljem, kui vana direktori vastu vallas kaebekirju kirjutama hakati, oli Joosep üks esimesi allakirjutajaid. Igatahes oli tegemist viimase korraga, kui nad lähemalt suhtlesid. Ühiselt valatud veri pigem kaugendas poisse ja järgmised paar aastat vältis Arno pikemaid kokkupuuteid Joosepiga juba teadlikult. Põhikooli lõpuga lahknesid nende teed täiesti – Arno läks linna reaalkooli, Joosep jäi paigale. Sellest oli möödunud umbes viis aastat ja alles viimase septembri paiku olid kaks poissi uuesti kontakti leidnud.

„Jah, mäletan küll,” vastas Arno. Kuid tal ei olnud soovi antud küsimust Joosepiga täpsemalt lahkama hakata (eriti kui teine kogu juttu inglise keelde tõlkida plaanis) ning ta suunas vestluse juba tuttava teema peale. „Oota, sa õpid majandust, eks?”

Joosep noogutas. „Hakkasin see sügis.”

„Sa oled esimesel aastal?” imestas Arno. „Olime ju samas klassis.”

„Läksin pärast kooli kohe tööle – Soomes ehitamine ja muu selline. Siis tuli sõjavägi peale. Hea kah, et tuli. Muidu oleksingi äkki sinna ehitama jäänud.”

„Ja tagasi ei kutsu?”

Joosep raputas pead. „Tead, sa võid ju raha eest rügada terve elu, aga kaua sa ikka teiste taskuid täidad. Teen oma kolm aastat ruttu ära, panen äri püsti ja viie aasta pärast ehitan Soomes juba enda maja. Väike mökki järve ääres mändide vahel poleks paha, või mis?” lisas ta irvitades. Arnogi isa oli ehitaja ja juhtis Kesk–Eesti suuruselt seitsmendat ehitusfirmat (2002. aasta käibe põhjal). Siis leidis ka tema, et majade ehitamisest palju tulusam on nende müümine. Ajad olid soodsad, vanamehel tuttavaid jätkus ja pangad andsid laenu märksa kergemini. Targa poisina oli Arnole üsna varakult selge, et investeerimislaen pole sama mis eralaen ning et tarbimislaenud on Eesti majandusele ütlemata ohtlikud.

Üsna pea asusid nad elama Tallinna lähedale uude eksklusiivsesse äärelinnaprojekti. Kusjuures alguses olid nad seal peaaegu üksi ja kui Arno õhtuti bussilt koju jalutas, kujutas ta tihti end ette maailma viimase inimesena tühjade majade ja poolikute ehitusplatside vahel. There will come soft rains, või kuidas see oligi. Mõnikord laenas ta nende tühjade kodude võtmeid ja kujutas ette, et just nii oligi.

See kõik oli muidugi alguses – ettevõtmine osutus tohutult edukaks ning üha uued noored pered leidsid endale tulevase kodu Männinõmme uuselamurajoonis. Paar Pärnu meest haarasid nad kaasa ka mingisse Lääne–Eesti ehitusse ja päris lõpus tegid veel kolmandagi projekti Lätis, mille nime Arno kunagi selgeks ei saanud.

„Aga mis sa ise teed?” küsis Joosep.

„Olen kirjanduses ja kultuuriteaduses. Hakkas just kolmas aasta.”

„Kirjandus!” hüüatas Joosep. „Aga sul oli ju matemaatika alati selge. Mis sa sest kirjandusest õpid?”

„Noh, tead, kujunes välja kuidagi nii.”

Arno oli parasjagu lõpetamas, kui see juhtus. Vanamehe süda ütles üles ja koolis korrati, et vereringeelundite haigused on esimeseks surmapõhjustajaks Eestis. Suurem asi lohutus see küll polnud. Aga nutuks polnud pooltki nii palju aega, kui ema selleks kasutas – juba nädalaga ilmusid ukse taha võõrad „äripartnerid” ja rääkisid vanadest võlgadest, vehkides ringi mingite lepingutega.

Edaspidine toimus muidugi Arnost mitu astet kõrgemal – ühed aktsionärid, teised aktsionärid, keskkonnaministeerium ja poliitikud. Selge oli ainult see, et tema ja ema saatus ei huvitanud eriti kedagi ning et lõpuks tuldi järele ka põrandale nende jalge all, üks juriidiline paragrahv korraga.

Suveks oli seepärast enam kui selge, et pealinnast tahab ta pääseda nii kaugele kui võimalik, ja niisamuti maisest rahajagamisest või sahkerdamisest. Tartu Ülikooli filosoofiateaduskond pakkus selles mõttes täiuslikku lahendust. Sest kultuuris, arvas ta, ollakse vabad ja loeb inimeste isiklik moraalne pale, mitte vastastikused teened või ennastõigustav tallalakkumine.

„Kes sust siis saab,” küsis ikka veel natukene šokeeritud Joosep. „Eesti keele õpetaja maakoolis?”

Arno ohkas endamisi. Tundus, et jutt läheb jälle vana teema peale. Ta vaatas salamisi kella. Väljas oli vist vahepeal juba selginenud, homne loeng pidi hakkama kümnest ning kui ta praegu koju läheks, jõuaks ta materjalile veel kolmandagi pilgu peale heita.

„Kuule, naljakas, et ma sind just täna näen,” ütles Joosep, kui Arnolt mingit vastust ei tulnud. „Teele tuleb täna Tartusse! Tegelikult me Georgiga siin Teelet ootasimegi, ta peaks kohe ka tulema. Sa mäletad ju Teelet?”

Arno mõtles hetke sügavalt tagasi lapsepõlve ja hüüatas siis: „Teele? Teele Jalgtee?!”

„No ega ta Jalgteeks kaua enam jää,” vastas Joosep irvitades ja tõstis üles oma parema käe. Sõrmes oli mitu sõrmust, aga nimetissõrm oli tal tühi. „Peaks suvel pulmad tegema. Oled ka kutsutud.”

„I think I need a smoke,”⁵ ütles korraga kolmas mees. Joosep võpatas, kuna sakslase oli ta jutu käigus sootuks unustanud, kuid vastas juba hetk hiljem oma tavapärase enesekindlusega.

„Yeah, me too.⁶ Kas sa tuled ka?” küsis ta Arnolt.

Arno ei vastanud kohe. Teelet mäletas ta küll. Tegelikult mäletas ta teda päris hästi. Hetk tagasi oli ta olnud valmis rääkima oma homsest kooliplaanist ja sellest, kuidas tal on kohutavalt kahju juba ära minna, ent nüüd...

Üldiselt ta ei suitsetanud, kuid pakk oli tal igaks juhuks taskus ikka. Ta tõusis püsti ning Joosepi juhtimisel lahkusid kolm meest tühjast Tehasest. Värske õhu käes hakkas Arno mõistus teravamalt tööle. Enne kolimist elas ta viisteist aastat Teelega samal tänaval, majad peaaegu et vastastikku. Väga palju nad omavahel ei rääkinud (Arno tõdes, et tegelikult pole ta kunagi väga jutukas olnud), kuid koolitee oli neil alati ühine. Kui ta pärast tiigi ääres toimunud õnnetust koju jäi, oli Teele ainus, kes külla tuli. Siis oli ta rääkinud Teelele, mis seal tegelikult toimus (ka selle, kuidas kõige valusamaid tohlakaid sai ta Joosepilt endalt, sest polnud julgenud teistega kaasa minna). See jutuajamine jäi neil omavaheliseks lapsepõlvesaladuseks ning toona oli Teele arvanud, et Joosep on üks lõpmata halb inimene. Teadmine, et need kaks nüüd koos olid, vajus Arnole peale nagu hunnik kive.

Nad peatusid Äpu ees. Adniel ei olnud veel päris lõpetanud oma suitsu (tegemist oli miski uhkema väljamaa sordiga, aga Arno nii hästi asja ei tundnud) ja Teele pidi ka kohe pärale jõudma. Esimese hooga Arno teda ära ei tundnudki – heledapäine tüdruk, keda ta mäletas, oli lõiganud ära oma juuksed, värvinud need tuhmiks hõbehalliks ja kandis nüüd prille .Ta ise ilmselt nii palju muutunud ei olnud.

„Arno!” hüüatas ta ning embas poissi. „Sind pole ju nii kaua näinud! Kus elad? Mis teed?”

Arno kavatses vastata, kuid Joosep jõudis tast ette ja ütles kõigile: “Kuulge, väljas on külm – lähme siis.” See näis hea mõte ja nad kobisid trepist alla.

Õhtu oli jõudnud oma haripunkti – inimesed seisid leti ees nagu hõre müür, mille taga omakorda ootasid teised. Siiski ei olnud neil raske leida kohta ruumi vasakus ääres. Arno tegi kiiresti kindlaks, et teisi tuttavaid tal täna siin ei ole, ja parem oligi. Nüüd, kui asjad olid hakanud liikuma omasoodu, ei soovinud ta väga õhtusse uusi nägusid. Õhk oli selginenud, inimesed end positsioonidele seadnud ning Arnole tuli meelde, et matemaatika kõrval oli talle kunagi meeldinud ka male. Joosep tegi ettepaneku, et läheb ostab joogid. Võtnud neilt kõigilt raha (Teele jao andis ta küll suurejooneliselt tagasi), astus ta vahetust kuuldekaugusest eemale. Järgnev vaikus oli seekord aga üsna napp – Adniel, kes oli seni suurema osa õhtust stoiliselt vaikinud, küsis korraga: „So what are you studying, Arno?”⁷

Arno kõhkles hetke, kuna polnud vastuses kindel. Siis aga meenus talle õppekava veebisait. „Culture sciences. What about you?”⁸

„Well, in Düsseldorf I majored in philosophy,” vastas Georg, ilmselt rahul, et keegi viimaks temaga räägib, „but I’m focusing more on theology right now – I plan to do my PG thesis on the Herrnhuter Brothers here in Estonia. What’s your research topic?”⁹

Aina hullemaks läheb! Arno mõtles sügavalt järele. Kas tal ei pidanud selle kohta mitte üks seminar olema? „It’s very complicated,” ütles ta siis, „how long you in Estonia are?”¹⁰

Ja nii edasi: nad said teada, et Georg Adniel tuli Eestisse septembris ja kavatses siia jääda vähemalt kevadsemestrini, elas Raatuse ühiselamus (sealt ta Joosepiga tuttav oligi), aga plaanis esimesel võimalusel kolida, sest on sellise elu jaoks natukene vana. Eesti on tore, loodus ilus, inimesed sõbralikud (kohati siiski sõnaahtramad kui sakslased) ning õlu odav ja hea. Ühtlasi ütles ta, et annab – rohkem ajaviiteks kui rahahädast – saksa keeles eratunde. Teda üllatas, kui palju inimesi Eestis saksa keelt oskab, ja ta kiitis eestlaste annet keelte peale.

„Oh, you are German!”¹¹ hüüatas Teele korraga ja ütles midagi Arno jaoks arusaamatut. Georg Adniel naeris selle peale ning vastas samaga. Samal hetkel tuli Joosep, neli klaasi käes.

„Noh, janutab ka juba?” Ta pistis käe taskusse ja võttis sealt mõned mündid ja neli kompvekki. „Näe – natuke jäi üle kah. Ja neil on seal süüa!”

Arno naeris ja võttis kommi. Aga raha oli kulunud ja must ning tundus – võrreldes aasta algusega – kuidagi ebameeldiv. „Sa hoia seda enda käes,” ütles ta Joosepile, „järgmise korra jaoks.”

Joosep vaatas rahahunnikut mõningase kimbatusega, aga pühkis mündid siiski peopesale ja pistis need sügavale taskusse. Georg Adniel nägi seda ja viskas seepeale mingisuguse nalja europäische Finanziell– und Vertrauenskrise kohta. Nad mõlemad naersid, kuigi Arno ei saanud väga aru, milles nali seisnes. Kui ta Joosepile otsa vaatas, tundus, et Joosep ei saanud üldse asjast aru.

Õhtu venis. Mõned seltskonnad tulid juurde, teised läksid ära. Juhtus ka seda, et inimesed tulid koos sisse ja hajusidki juba laiali. Kõigil oli soov kedagi kas leida või välja vahetada ning iga järgnev tund tõi kaasa üha rohkem sihituid ekslejaid, kes ainult ust paugutasid. Kesköö paiku jõudis pärale grupp korporante, kes valju isamaalise lauluga enamiku inimesi minema peletasid. Kui tolm langenud oli, oli järel ainult väike, üha kahanev hulk inimesi.

Joosep muutus ajaga üha sõnaahtramaks – halb märk, kui tarbitakse alkoholi. Arno pidi üha enam vestlust ülal hoidma ja see tekitas temas ebamugavust. Niisiis rääkisid nad koolist, erinevustest teaduskondade vahel ja Tartust üldiselt – eks olnud Arnol juba kolmas aasta siin, Joosepil alles esimene. Need olid tavapärased teemad Arno tagataskust, kui ta ei teadnud hästi, mida öelda.

Mingi hetk teatas Georg Adniel uuesti, et läheb suitsu tegema. Joosep sellele ei reageerinud ning nõnda läks sakslane üksi. Kohe, kui ta uksest väljus, pöördus Joosep aga Teele poole ja ütles teravalt: „Kuule, võta natukene rahulikumalt, eks?”

„Mida sa sellega öelda tahad?” päris Teele. Viimase tunni jooksul ei olnud ta Joosepiga eriti vestelnud ja nõnda oli talle märkamatuks jäänud ka poisi järkjärguline tujumuutus.

„Tead väga hästi, mida ma öelda tahan,” vastas Joosep. Kuni ta vaikselt oma koha peal istus, polnud see nii ilmne, aga kui ta nüüd ringi pööras, toimus see järjestikuste kohmakate liigutustena. Joosep, mõistis Arno, oli selleks õhtuks kaotatud.

„Joosep, kuule...” alustas ta, kuid Joosep nähvas kohe vastu: „Ole sina vait korra.” Siis ütles ta Teelele: „Ma tahtsin öelda, et no võta natukene rahulikumalt. Selle saksa kutiga, eks.”

„Noh, sa oled ikka omajagu loll tõesti,” naeris Teele. „Ma ei või kellegagi siis rääkida, jah?”

Joosep justkui ei kuulnudki seda ja ütles: „Tule, lähme.”

„Ei kavatsegi!”

„Lähme.”

Ta haaras Teelel käsivarrest ning tüdruku näole ilmus valugrimass. Karjatust aga ei järgnenud ning hetk hiljem Teele vastupanu lakkas. Ta hüüatas: „Hästi!” ja tõmbas käe vabaks. Mõlemad tõusid, et lahkuda, ning Teele ütles Arnole justkui ta mõtteid aimates: „Jää siia parem. Ma räägin temaga ise...”

Nad olid parasjagu ukse ees (Arno natukene kaugemal mantliga kohmitsemas), kui Georg uuesti sisse tuli. Ta küsis: „Hey, what’s up?”¹²

Joosep lükkas ta eemale ning ütles: „Fuck off. We’re leaving.”¹³

Teele lisas midagi saksa keeles ja enne, kui Arno nende järel uksest välja lippas, poetas mokaotsast veel ühe poolvaikse „sorri”. Järgmise paari nädala jooksul, mõtles ta, peab vaatama, et Georg Adnieliga kokku ei satuks.

Rüütli tänav oli praktiliselt inimtühi. Parasjagu möödusid kaks kollastes vestides politseinikku ja Arno märkas, et tema seltsilised kõnnivad kesklinna poole. Oli kuulda vaidluse hääli ja ta otsustas mõningast distantsi hoida. Olnuks hea hetk teha üks suits, kuid tikke ju polnud ja sinna see mõte jäigi.

Tundus, et Joosep tahtis üleliigset tähelepanu vältida, ja nad pöörasid esimesest tänavast vasakule. Esialgne viha näis olevat lahtunud ning Arno püüdis nad pärast Linnaraamatukogu parklat kinni. Nad olid just üle tänava jooksnud, kui ta neile järele hüüdis. Joosep peatus.

„Arno... kurat, mul vaja kusele minna.”

Seejärel pages ta kirjaniku ausamba taha.

Arno vaatas kurvalt Teelet ja küsis: „Sinuga on kõik korras?”

Teele aga kehitas ainult õlgu ja vastas: „Mis seal ikka. Küll ta hommikuks rahuneb.”

Arno astus paar sammu Teelele lähemale. Talle tundus tohutult vale see, mis teisega nende viimasest kohtumisest saati juhtunud oli. See polnud mitte tema kunagine naabritüdruk, vaid võõras inimene, kes nüüd tema ees seisis, ja ta polnud kindel, kas see võõristus veel kunagi ületatav on.

„Sa räägid päris head saksa keelt,” ütles ta rohkem niisama kui asja pärast. „Miks sa ülikooli ei tulnud?”

„Ülikooli!” naeris Teele, „Mis mul sellest ülikoolist? Mul on elus muud ka kui kool. Kust ma selle raha võtan? Mul on haige ema kodus. Kes siis tema eest hoolitseks? Ja kas sa arvad,” ta viipas peaga kauguses oleva Joosepi suunas, „et tema jätaks mind hetkekski rahule, kui ma siia elama tuleksin?”

„Ma arvasin lihtsalt...”

„Ei, Arno, sa ei ole kunagi lihtsalt arvanud. Ainult keeruliselt. Hüvasti, Arno. Ole tubli.”

Teele keeras ringi ning haaras läheneval Joosepil käest. Poisil oli tuge ka vaja, kuna nähtavasti oli ta kusagil komistanud ja tema püksid olid lõhki ja määrdunud. Teele lehvitas veel viimase korra, kuid kui nad seejärel Kaarsilla suunas liikusid, ei vaadanud neist kumbki tagasi.

Arno astus kodu poole. Tuul tõusis ja ta tõmbas mantli tihedamini endale ümber. Tal oli tahtmine karjuda solvanguid, loopida kive aknaisse või sülitada näkku esimesele vastutulijale. Linn oli aga tühi ja ta jäi oma vihaga üksi. Rüütli tänavast paremale, siis uuesti vasakule, mäest üles ja koju ära. Hommikuni. 


„Vabandage, kas teil helkur on?” ütles üks hääl korraga ja Arno võpatas. Ta pööras ringi ja nägi enese taga kollase vestiga meest. Võimalik, et ta oli teda juba õhtu jooksul näinud, kuid samas tundusid nad kõik talle üsna ühtemoodi. See siin paistis küll tüsedam kui tavaliselt.

„Helkur peab olema, kui öösel liikuda,” lisas mees, kui Arno midagi ei vastanud. Ta astus lähemale ja Arno tajus temast hoovavat alkoholi ja räpa lõhna. Tema esimene reaktsioon olnuks säilitada distantsi, kuid Arno sundis end paigale jääma. „Nüüd eriti, sest muidu võtab politsei kinni. Oodake.” Ta pani oma kilekoti maha, pudelid kolisesid, ja tõmbas taskust välja kollase plastmasslataka. „Võtke vähemalt siis see.”

Arno võttis helkuri vastu ja silmitses seda hetke. Comarketi logo kerkis esile nagu salajane sõnum. Ühes käes veel helkurit hoides hakkas ta teisega taskus sobrama. „Aitäh, ma...” Kuid kollase vestiga mees tõstis käe ja ütles: „Häid jõule teile.” Siis, vastust ootamata, läks ta oma teed.

Arno vaatas mehele järgi, mõtted teistmoodi elust puurimas läbi aju. Ta toppis helkuri taskusse ja liikus edasi öhe.

1 “See on Arno. Ta on minu sõber.”

2 “Väga tore kohtuda, Arno. Mina olen Georg.”

3 “Jah. Väga tore.”

4 Mina ja Arno, me oleme samast kohast pärit, läksime koos kooli, kasvasime koos üles. Sai kõvasti nalja toona.”

5 “Ma arvan, et pean tegema ühe suitsu.”

6 “Jah, mina ka.”

7 “Noh, mida sa siis õpid, Arno?”

8 “Kultuuriteadusi. Kuidas sul endal?”

9 “Noh, Düsseldorfis õppisin ma filosoofiat, /---/ kuid hetkel keskendun ma rohkem teoloogiale - ma kavatsen teha oma doktoritöö väitekirja Herrnhuteri vennaste kohta siin Eestis. Mis su enda uurimisteema on?”

10 “See on väga keeruline, /---/ kui kaua sa Eestis oled?”

11 “Oh! Sa oled sakslane!”

12 “Hei, mis toimub?”

13 “Käi persse. Me lähme ära.”