Tõde minemisel

Isikunimed vanakreeka ühiskonnas

Onomastika on teadus nimedest, mis seletab “nimede struktuuri, algtähendust, päritolu ja muutumist” ning “omab tihedaid kontakte ka ajaloo ning genealoogiaga.”^¹ Selle kirjutise raames üritan ma illustreerida onomastika kasutusvõimalusi vanakreeka keele kontekstis ja ühtlasi anda ülevaade vanakreeka nimesüsteemist.

Onomastika kasutusvaldkond antiikkultuuride puhul ei ole ehk niivõrd seotud perekonnaloouurimisega, vaid pigem pakub see kaudseid tõendeid ühiskonnas toimuvate protsesside ja keele arengu kohta. Lingvistilist aspekti võib pidada eriti oluliseks, sest mõne vähetuntuma keele või dialekti puhul on ainsaks säilinud allikaks tihti just koha- või nimevormid. Ka nende vanakreeka murrete puhul, kus kirjanduslikke tekste on vähe või puuduvad nad üldse, on nimed oluliseks keelajalooliseks allikaks. Nõnda võimaldab näiteks makedoonia dialektis leiduv nimekuju Βίλα, millele teistes dialektides vastab vorm Φίλα, kinnitada Plutarchose väidet, et makedoonlased kasutasid foneemi [p^h] asemel foneemi [b]^². Kuna vanakreeka keelele omased helitud aspiraadid [p^h/φ t^h/θ k^h/χ] olid välja arenenud juba enne lineaarkirja B, näitab see makedoonia keele erakordselt varajast lahknemist teistest vanakreeka dialektidest.^³ Samal moel on onomastikal oluline koht kreeklastele eelnenud keelte uurimistel, mille kaudseteks tõenditeks on näiteks lineaarkirjas B leiduv nimekuju a-ta-na [Ἁθήνη] või kohanimedes leiduv, mitte-kreeka päritolu, tüvelõpp -νθος.^⁴ Nimedest leiame tõendeid suulise keelekasutuse kohta - näiteks on põhjust arvata, et moodsas kreeka keeles esinev τρελός (“hullumeelne”) oli olemas juba antiikaajal nime Τρελλος põhjal, kuigi kirjakeeles analoogset sõna ei esine.^⁵ Ühiskonnas toimuvaid muudatusi saab näha uute nimekujude (näiteks rooma või kristliku päritolu) levikus. Teisalt on Vana Testamendi uuringutes onomastikat kasutatud üsna spetsiifiliste hüpoteeside tegemiseks kuningas Sauli valitsemisaja kohta.^⁶

Samas pole genealoogiline aspekt kadunud kuhugi - tavaks oli nimetada vanim poeg oma isapoolse vanaisa järgi ning teine poeg emapoolse vanaisa järgi ja seetõttu mõningate olulisemate perekondade järjepidevust võimalik jälgida üle mitmesaja aasta.^⁷ See süsteem pole tundmatu ka mujal maailmas: 18. - 19. sajandi Inglismaal, näiteks, anti vanimale pojale nimi isapoolse vanaisa järgi, teisele pojale emapoolse vanaisa järgi, kolmandale pojale isa järgi ja neljandale pojale isa vanema venna järgi.^⁸ Esivanemate nimede pidev taaskasutamine muutis vanakreeka nimesüsteemi üsna konservatiivseks, mistõttu säilib nimekujudes keele arhailisem kuju (näiteks dialektilised vormid ajal, mil valdavaks oli juba koinee^⁹ või paganlikud nimed 4. sajandil pkr^¹⁰).

Kuni 19. sajandi keskpaigani olid onomastiliseks allikaiks peaasjalikult vanakreeka kirjanduslikud tekstid. Valdavalt kirjanduslike allikate põhjal ilmus 1842. aastal ka W. Pape leksikon Wörterbuch der griechischen Eigennamen.^¹¹ Peagi asuti kasutama ka hauakive, vaase, münte, erakirju jt mittekirjanduslikke allikaid ning tänapäeval on olulisimaks andmebaasiks internetiski kättesaadav Oxfordi A Lexicon of Greek Personal Names.^¹²

Vanakreeka nimesüsteem koosnes kolmest elemendist: isikunimi, vanema nimi (valdavalt isanimi ehk patronüüm) ning isiku päritolumaa, kodulinn või piirkond. Isanime väljendati üldjuhul genitiiviga (Αλεξανδρος Φιλιππου - “Philippose [poeg] Aleksandros”) või mõningatel juhtudel ka adjektiivse vormina (aioolia murdes: Αλεξανδρος Φιλιππειος). Homeroses esineb ka omadussõnaline järelliide -ιδης, mis hiljem oma patronüümse tähenduse küll kaotas ning esines tavalise nimekomponendina.^¹³ Päritolu tähistavat kolmandat nime kasutati vabamalt, vastavalt vajadusele: näiteks kodulinna tähistav Αθηναιος ,“ateenlane”, lisati Ateenast pärit isikult ainult välismaal. Olles aga Ateenas võinuks sama isik kasutada kolmanda nimena oma täpsemat päritolupiirkonda (deemi) Atika poolsaarel.^¹⁴ Lisaks kolmele ülalnimetatule oli tihti kasutusel ka hüüdnimi, mis täheldas näiteks inimese füüsilist väljanägemist (Φάλακρος - “kiilaspäine”) või isikuomadusi (Χρυσόστομος - “kuldsuine”). Harvematel juhtudel hüüdnimi kinnistus ning kandus edasi järeltulevatele põlvedele tavalise nimena. Näiteks Sparta kuningas Ζευξίδαμος kandis hüüdnime Κυνισκος (“kutsikas”), mille naissoost vorm, Κυνισκᾶ, oli ühe tema lapselapse nimeks.^¹⁵Võib arvata, et nimed, mis annavad tähenduselt edasi täiskasvanute omadusi, on saanud oma alguse just hüüdnimedena: juba eelpool mainitud Φάλακρος või Γάστρων (“suur kõht/paksmagu”). Ilmselt samasugust päritolu on nimed, mis muidu võksid tunduda solvavana: Αἰσχρός (“häbitoov”), Σῖμος (“lamedaninaline”). Samas ei jäänud püsima hüüdnimed, mis viitavad moraalsele läbikukkumisele või on pahaendelised, näiteks hüüdnimi Τρέσας (“ärapõgenenu”), mis omistati termopüülide lahingust ära põgenenud Sparta sõdurile Αριστόδᾶμος.^¹⁶

Ülesehituselt võiks vanakreeka nimesid jaotada kaheks. Esmalt lihtnimedeks^¹⁷, mis koosnesid ühest ainsast nimi- või omadussõnast ning millele võis lisanduda järelliide. Näiteks omadussõnast αριστος (“parim”) esinevad meessoost nimekujud Αριστος, Αριστἱον, Αριστὑλλος ning naissoost nimekujud Αριστε, Αριστο, Αριστὑλλα. Teise grupina esinevad liitnimed, mis koosnevad kahest elemendist (nimisõna, omadussõna, adverb vms...). Liitnimed sõnast αριστος on näiteks: Αριστοτελης, Αριστἱππος, Αριστοκλες, ja Αριστονικος. Komponentide järjekord on üldjuhul vaba ning nõnda on võimalik ka teistpidine nimekuju Νικἁριστος.^¹⁸ Kui mõningad erandid välja arvata (eelkõige aioolia murde patronüümne suffiks -ιος), siis järelliiteid liitnimedes ei esine.^¹⁹ Naistenimed üldjuhul moodustati analoogselt meestenimedel, muutes nime lihtsalt grammatliselt naissooliseks. Siiski esineb ka puhtalt naisnimesid, mida kasutati eelkõige abieluväliste laste puhul: Αμαρκις (sõnast ἀμάρακον “majoraan”) või Ιασπις (“jaspis”). Eraldi kategooria moodustavad ka orjanimed: Χρήσιμος (“kasulik”), Θρᾷξ (“traaklane”), Παιδίσκη (“tüdrukuke”).^²⁰

Vanakreeka nimede semantiline tähendus on märksa läbipaistvam, kui moodsate keelte puhul - üldjuhul jääb nime tähendus arusaamatuks vaid siis, kui meile on teadmata sõnas leiduva tüve enda tähendus. Isikunimede ainus moondumine ülejäänud keelesüsteemist esineb mõningate vormide lühenemise näol (Κλεομμις vormist Κλεομενης, Διοννος Διονυσιος-est)^²¹. See lähesus ülejäänud keelesüsteemile tekitab aga probleemi tänapäeva onomastikute nime definitsiooniga, mille põhjal nimi küll nimetab (st, nime järgi kutsutakse) objekti, kuid ei kirjelda seda.^²² Eriti ilmneb see probleem abstraktsete nähtuste persofonitseerimisel jumalateks: puudub erinevus näiteks ἔρος-e kui (romantilise) armastuse ning jumaluse Ἔρος-e vahel. Taoline eristamatus nähtuse ja jumala vahel on eriti tähelepanuväärne, kui võrrelda seda paralleelselt nimedega Olümpose panteonis, mis pole ei semantiliselt läbipaistvad (vrdl: Θάνατος “surm” vs. ᾍδης “nägematu”) ega ka vanakreeka keelele ainuomased (st, Olümpose jumalate nimekujud esinevad ka mujal indo-euroopa keeltes: näiteks Ἀπόλλων-ile vastab hetiidide kultuuris Apaliunas). Sama probleem esineb ka mõningate ürgjumalate puhul (Γαῖα “Gaia/maa”, Οὐρανός “Uranos/taevas”).

Suurim muudatus vanakreeka nimedes toimus langemisega Rooma võimu alla, mille tulemusena võeti järkjärguliselt üle ka roomlaste kolmeosaline nimesüsteem: eesnimi (praenomen), sugukonna nimi (nomen) ja lisanimi (cognomen). Rooma nimesüsteemi ülevõtmine oli vajalik Rooma kodanikuks saades, üldjuhul võeti üle esimese kahe nimena üle rooma nimi ja lisanimeks jäi kreeka nimi.^²³ Ühe tagajärjena levisid nõnda kreeka kultuuriruumi ka rooma nimed (näiteks: Φλαουιος, Ιούλιος), kuid ehk märksa suurem probleem oli kahe süsteemi sobitamine, kuna isanime roomlastel ei kasutatud. Mõningatel juhtudel patronüüm sellega kaobki, aga esineb ka isanime lisamist cognomeni järele lihtsalt genitiivis või siis konstruktsiooniga πριν + gen. Tulemus võib olla üsna pikk ja lohisev: Τιβ. Κλαυδιος Αλεξανδρος πριν Φιλιππου - “Tib[erius] Claudius Aleksander, varasemalt Philippose [poeg]”^²⁴ Kristluse tekkega tavatseti minna tagasi vana ainunime ja genitiivse patronüümiga süsteemi juurde ning käibele tulid ka piibli- ja pühakute nimed.^²⁵ Lisaks sellele tekkisid ka senise valemi järgi uued kristlikud nimed (Εὐσέβιος omadussõnast εὐσεβής “pühendunud, püha”). Ajapikku hõlmavad kristlikud nimed üha suuremat osa ning paganlike nimede tähtsus väheneb. Nimesüsteemi konservatiivsuse tõttu toimub see aga võrdlemisi vaevaliselt, sest veel 4. sajandil kirjutab Johannes Krisostomus paganlike nimede kasutamise vastu. Sajand hiljem on Pelusioni Isidrose kirjavahetuses kristlike nimede osakaal küll märgatavalt suurem, kuid selle kõrval leiab jätkuvalt mitmeid paganlikke nimekujusid. Patronüümid ja asukohta tähistavad lisanimed kaovad umbes samaks ajaks.^²⁶

Kasutatud kirjandus:

Anderson, Bernhard W. 1966. Understanding the Old Testament Second Edition. Englewood Cliffs, New Yersey: Prentice-Hall, Inc.

Dunoux, Y. 2007. The Pre-Greek Languages: Indirect Evidence. Tõlkinud W. J. Lillie.

A History of Ancient Greek: From The Beginnings To Late Antiquity (toimetanud A.-F. Christidis). Cambrigde University Press.

Must, Aadu. 2000. Eestlaste perekonnaloo allikad. Tartu: Kleio.

Must, Aadu. 2012. Eesti Rahvusarhiivi kodulehekülg. Eestlaste perekonnanimed.

http://www.eha.ee/labs/onomastika/index.php/et (26.06.2012)

Oxford Lexicon of Greek Personal Names kodulehekülg.

http://www.lgpn.ox.ac.uk/index.html (26.06.2012)

Panayotou, Anna. 2007. The Position of Macedonian Dialect. Tõlkinud Chris Markham. A History of Ancient Greek: From The Beginnings To Late Antiquity (toimetanud A.-F. Christidis). Cambrigde University Press.

Plutarchos. The Morals, vol. 2. 1878. Tõlkinud William W. Goodwin. Boston: Little, Brown, and Co.

Thompson, A. 2007. Ancient Greek Personal Names.

A History of Ancient Greek: From The Beginnings To Late Antiquity (toimetanud A.-F. Christidis). Cambrigde University Press.

Zilliacus, Kurt. 1997. On the function of proper names. You name it: Perspectives on onomastic research (toimetanud Ritva Liisa Pitkänen, Kaija Mallat). Tampere: Tammer-Paino Oy.

1 http ://www .eha .ee /labs /onomastika /index .php /et

2 Plutarchos, The Morals, vol. 2

3 A. Panayotou, The Position of Macedonian Dialect

4 Y. Dunoux, The Pre-Greek Languages: Indirect Evidence

5 A. Thompson, Ancient Greek Personal Names

6 Sellest tulenevalt kirjutas Bernhard W. Anderson: „According to one interpretation, in his early career Saul broke with the orthodox Mosaic faith /---/ The evidence for this inerpretation is that while Saul's first son was given a Yahweh name Jonathan (meaning „Yahweh [Yo] gave“), his later children were given Baal names – for instance, Ishbaal (meaning „man of Baal“).“ Understanding the Old Testament [lk 133]