Rääkides (Esimese maailma)sõjaluulest, ei ole Kipling kindlasti esimene nimi, mis pähe tuleb - rohkem on ta ikka tuntud eksootiliste seiklusjuttude, "valge mehe koorma" ja selle sama sõtta viinud imperialismi poolest. Ehk seda suuremat huvi võib pakkuda see väiksem osa Kiplingi loomest, mis jääb just sõjaaegsesse ja -järgsesse perioodi. Sest poja kaotanud Kiplingi puhul töötab kontrast eriti tugevalt.
Kaks allolevat teksti on pannud muusikasse - ja see on ka, kuidas need minuni on jõudnud - Andrew King: äärmusliku kõlapildiga folkmuusik Inglismaalt. Ketsemani puhul esinevad mõningased erinevused Kiplingi originaali ja Kingi lindistuse vahel (kõige tähelepanuväärsem on Kiplingis we vahetamine they'ks). Tõlke puhul olen juhindunud Kiplingi esialgsest versioonist, kuid teksti voolavuse ja rütmi mõttes on Kingi mõju olnud pöördumatu.
„On sul uudist minu pojast Jack?“
Mitte see tõus.
„Millal arvad, et ta tagasi veel tuleb?“
Mitte see puhang ega see tõus
„On ehk keegi teine veel sõna tast saand?“
Mitte see tõus.
Sest mis on uppund, ei vaevalt see ujub,
Mitte see puhang, ega see tõus.
„Oh kallis, mis lohutust veel leida saaks?“
Ei miskit see tõus,
Ega ükski tõus,
Kui ehk ainult et, ei häbistand ta sugu -
Isegi mitte see puhang ega see tõus
Siis pead ülal hoia rohkemgi veel,
See tõus,
Ja iga tõus,
Sest ta oli poeg keda kandsid sa,
Ja andsid selle puhangu ja tõusuga ära
1914-1918
Aed, mil oli Ketsemaniks nimi
Pikardias see vist asus,
Ja sinna rahvas vaatamagi tuli
Briti sõdureid kui läks
Meid läks ju küll, meid läks ju küll
Või peatus, nagu juhus oli
Ja maske saatsime veel gaasi jaoks
Teispool Ketsemani
Aed, mil oli Ketsemaniks nimi
Hoidis endas kaunist neid'
Kuid iga kord, kui rääkima ta tuli
Lootsin, karikas must mööduda veel võib
Ohvitser, ta istus toolil
Mehed, lebasid nad murul
Ning kõik see aeg, kui peatusime seal
Lootsin, karikas must mööduda veel võib
Kuid ei möödund küll, ei möödund küll
Ei möödund küll see mul
Ma jõin sest, kui ma gaasi nägin
Teispool Ketsemani
No comments:
Post a Comment