- Ja kas mitte iidsel ajal need jalad (And did those feet in ancient time/ Milton a Poem)
- Oh miks sündides mul oli teistlaadi nägu? (O Why was I born with a different face?/ Kirjas Thomas Buttsile, Felpham, August 16, 1803)
- Süütuse arbumised (Auguries of Innocence/ The Pickering Manuscript)
- Paljud inimesed, nagu Paine & Voltaire ühes mõningate antiikaja kreeklastega... (Many Persons, such as Paine & Voltaire, with some of the Ancient Greeks.../ Märkmed "A Vision of the Last Judgment"i kohta)
Ja kas mitte iidsel ajal need jalad,
Rohelise Inglise mägedele käind:
Ja kas mitte püha Jumala Tall,
Inglise lahkeil väljul olla näind!
Ja kas mitte jumalikku soosi,
peale paistnud me pilviste künka?
Ja kas tehtud mitte Jeruusalemma siia
nende Saatanlike veskite hulka?
Põlevast kullast, tooge mulle mu Vibu
Ihast Nooled, tooge mulle
Tooge mulle mu Oda: oh laotuvad pilved!
Tooge mulle mu leekidest Vanker!
Ma ei lakka Võitlemast Vaimust
Ega magama jää Mõõk minu käel:
Kuni tehtud Jeruusalemm on siia
Lahkel ja rohelisel Inglise maal
---
Oh miks sündides mul oli teistlaadi nägu?
Miks ma ei sündinud kui minu ülejäänud sugu?
Kui vaatan, alustab iga; kui räägin, ma solvan;
Siis olen liikmatu ja vait ning kaotan iga sõbra.
Siis teen oma värsidele häbi, oma joonistusi põlgan
Oma isikut alandan ja nuhtlen oma tuju
Ning mu õuduseks on sulepea, minu pliiatsist on häbi
Kõik oma anded matan ning surnud on mu kuulsus
Olen kas liiga madal või liialt hoitud üles
Kui ülev, olen kadestud; põlatud kui vaga
---
Süütuse arbumised
Näha maailma terakeses liivas
Ja taevast metsalikus lilles
Hoida lõputust käte vahel pihus
Ja igavikku tunnis
Punarindne rästas vangis
Kogu taeva raevu kätte andis
Tuvila, mis tuvisid on täis
Põrgu iga ala värisema lõi
Koer, kel nälg on peremehe uksel
Ette riigi hävingule käib
Hobu, kes vääritult jäet' teel
Nõuab taevalt inimeste verd
Iga hüüe jänes jahi ajal teind
Tõmbab lahti ajust kiu
Lõoke, kes haavatud on tiivast
Ingli laulmist lõpetama veenab
Võitluskukk, kes pügatud ja poksiks relvund
On ka kerkval päiksel toonud hirmu.
Iga uile hundilt, lõvilt
Ühe inimhinge põrgust tirib.
Metsik hirv, kes eksleb siin ja seal
Eemal hoiab inimhinge murest
Väärkoheld tallest sünnib avalikku viha
Annab siiski andeks lihuniku löövat nuga
Nahkhiir, kes vilab õhtu hakul
On jätnud aju mis uskuma ei kipu
Öökull, kes kutsub öisel ajal
Uskumatu hirmu juttu ajab
Kes väiksel' käblikule haiget teind
Enam eales armasta ta inimvend
Kes härga raevumisse ajand
Naise armastust ei tunne enam
Paheline poiss, kes kärbse tapab
Talle ämblik viha kannab.
Kes sitikate hingi piinab
Punub lehtlat igavesse öhe
Lehel lebav röövik
Sulle sinu ema kurbust imiteerib
Ära tapa mitte liblikat või koid
Sest viimnepäev lähemale tuleb aind
Kes treenib oma hobust sõjaks
Eales üle pooluslati jõuaks
Sandi koer ja kass, kes lesel
Toida neid ja paisud ise
Sääsk, kes laulab oma suve laulu
Saab mürgi selt, kes räägib laimu
Mürk vesilikult, maolt
On higi kadeduse jalalt
Mesilinnu mürk
Kadedus on kunstnikult
Printsi rüüd ja nartsud sandil
On seened ihne mehe kotil
Tõde hoitud halvas tahtes
Ületab kõik valed sinu mõttes
On õige, et see olema peaks nii
Inimene sündis, oli rõõm ja piin
Ja kui seda õigupoolest teame
Läbi maailma turvaliselt saame
On kootud peenelt rõõm ja piin
Nagu jumaliku hinge peale siid
Allpool iga igatsust ja tuska
Voolab rõõmu siidjas sängis
Titt on rohkemat kui seotud komps
Iga talumees sed' mõistnud on
Iga pisar igast silmast
Muutub lapseks teises ilmas
Seda püüdnud naisolevused erksad
Ja teinud tagasi see õndsaks
Määg, haugatus ja möire
On iga taevakallast löömas laine
Sõdur, kellel käes on püssi, mõõka
Värisedes suvepäiksel jagab hoope
Vaese mehe krossil väärt on rohkem
Kui kõik kullal aafriklaste lahtel
Üks veering pigistatud töötvaist käest
Võib osta-müüa ihnse mäed
Või – kui kaitsetud on ülalt -
Terveid riike parseldada lubab
Kel nalja teevad väikelapse usud
Naljaaluseks on vanas eas ja surmas
Kes kõhklust õpetand on lapsel
Mädas hauas kinni jääb see
Kel austust teevad väikelapse usud
Võidetuks saab surm ja põrgu
Lapse kannid, vana mehe põhis
Pole sama aastaaja ehis
Küsija, kes salalikult istub
Ei eales oma ise vastust
Kes vastab kõhklevale sõnale
Lubab teadmiskuma kustumise
Kindlaim mürk, mis eales tuntud
On Keisri loorberpärjalt võetud
Ei miski moonutagi inimsugu
Nagu turvistikku rauavõru
Kui väärised ja kuld kaunistavad atra
Kiidab rahukunste kadeduski takka
Mõistatus või rohutirtsu sirin
Nagu kahelda on kindlat vastust.
Toll sipelgal ja kotkal miil
Lolli mõtteteadust irvitama viib
Kes kõhkleb oma silma nähtut
Eales usu, ükskõik kuis tahtsid
Kui kuu ja päike kahtlema ka peaks
Nad kohe enam särada ei teaks
Olles kires võid sa head ka teha
Kuid pole hea kui endas hoiad kire
Lits ja mängur, kellel riigi luba,
Ehitavad selle riigi saatust juba.
Kostev hoora kisa igal tänaval
Seob õmblust Inglismaa surilinal
Võitja hüüe ja kaotaja kaetus
Enne tantsivad kui Inglismaa on maetud.
Iga öö ja iga hommik
Keegi viletsusse sünnib,
Iga hommik, iga öö
Sünnib keegi rõõmu sees.
Mõned sündinud on rõõmu sees,
Mõned sündinud on igaveses öös.
Meid aetud uskuma on valet
Kui ei näe me läbi silma vahelt
Mis sündind öös et kaduda ka öös
Kui hing magas valguskiirte sees.
Jumal ilmub ja Jumal on ere
Neil õnnetuil, kes elavad, kus pime
Kuid end inimese kujul näitab
Neil, kes elavad, kus särab päike
---
Paljud inimesed, nagu Paine & Voltaire ühes mõningate antiikaja kreeklastega, ütlevad: „me ei vestle Hea & Halva asjast; me elame Paradiisis & Vabaduses.“ Sa võid nõnda teha hinges, kuid mitte Surematus Kehas, sest teeskled kuni Viimse Kohtumõistmise lõpuni; kuni oleme Surelikkuse maailmas me Peame Kannatama. Kõik Loom Ägab olemaks lunastatud; sünnib alati samapalju Silmakirjateenreid kui Ausaid Mehi & need omavad alati ülemat Jõudu Surelikes Asjades. Sul ei saa olla Vabadust selles Maailmas ilma selleta, mida sa nimetad Kõlbeliseks Vooruseks & sul ei saa olla Kõlbelist Voorust ilma selle poole Inimsoost Orjastamisega, kes vihkavad seda, mida sa nimetad Kõlbeliseks Vooruseks.
Viimne Kohtumõistmine on Halva Teaduse & Kunsti Üleküllastus. Vaimsed Asjad ainult on Päris, mis on Kutsut' Kehaliseks, Keegi Ei Tea selle Elukohast, see asub Petlikkuses & selle Eksistents on Pettus. Kus on Eksistents Väljaspool Mõistust või Mõtet, Kus mujal see on kui mitte Rumala Inimese Mõistuses. Mõned Inimesed meelitavad ennast, et ei tule Mingit Viimset Kohtumõistmist & see Halb Kunst võetakse omaks & segatult Hea Kunstiga, See Eksimus või Eksperiment võtab endale Osakese Tõest & nad Kiitlevad, et see on selle Alus. Need Inimesed meelitavad ennast, mina ei Meelita neid.
Eksimust luuakse. Tõde on igavene. Eksimus, või Looming, Põleb ära, & siis, & mitte kuni Selleni, Tõde või Igavik ilmub. See on Põletud ära Samal Hetkel mil Inimesed lakkavad seda vaatamast. Ma kinnitan Ise Enda jaoks, et Ma ei vaata väljaspoolset Loodut & et mulle on see takistus & mitte Tegu; see on justkui pori minu jalgadel, Mitte osa Minust. „Mis,“ Päritakse siis, „Kui Päike tõuseb, kas sulle ei näi ümmargune tuleketas natukene nagu Gini?“ O ei, ei, Ma näen Taevaste hulga Lugematut seltsi hüüdmas: 'Püha, Püha, Püha on Isand Jumal Kõigevägevam.' Ma ei kahtle oma Kehalises või Vegetatiivses silmas mitte rohkem kui ma Kahtleks akent avanemas Vaatele. Ma vaatan sellest läbi & mitte sellega.
No comments:
Post a Comment