Toimus neljapäeval 16.04 hukatusmuusika esitlus kunagise Briti impeeriumi kaugematest nurkadest: laval oli nii kanadalasi (Longing For Dawn), australialasi (Mournful Congregation) kui ka iirlasi (Mourning Beloweth). Kõik kolm nime on doom-metali äärmuslikematel rinnetel juba pigem austusväärsemad kui , muutes esinemise ainuüksi seetõttu Eesti kultuurisündmustest üheks viimase aja tähtsaimaks.
Tegelikult üllatas, kuivõrd erinevalt võivad kõlada kolm mitte-just-kõige-mitmekesisema stiiliga bändi ja kui autentne taoline muusika väljaspool lindistusi tegelikult on. Jutustavas laadis on seda sündmust juba kirjeldatud, sestap piirdun lihtsalt paari märksõnaga, mis iga bändi puhul silma ja kõrva paiskus.
Longing For Dawn: oli viirukid; küünlad; krõbisev ambient-taust ja sellega täidetud vaikusehetked; parempoolne kitarrist, kes kohati moondus mingisuguseks õõvastavaks sillaks tegelikkuse ja tühjuse vahel.
Mournful Congregation: oli kolme kitarri vali harmoonia ja harmoonitus; tehnilisus ja dünaamika funeral doomis; aus.
Mourning Beloweth: oli kohatu kerglus pärast eelnevaid etteasteid; kontserdi lõpp märksa rokk'n'rollilikuma noodiga - kaasahaarav; taustavokalist-kitarrist kes häälelt meenutas miskipärast Candlemassi kunagist messiast.
Hea sõnaga meenutan veel bändide vahele lastud 80nendate meeleolukat pop-rokki/hevit. Grotesksemat kontrasti pole võimalik tekitada.
Edit: Samast üritusest on kolmaski arvamus avaldatud.
Tegelikult üllatas, kuivõrd erinevalt võivad kõlada kolm mitte-just-kõige-mitmekesisema stiiliga bändi ja kui autentne taoline muusika väljaspool lindistusi tegelikult on. Jutustavas laadis on seda sündmust juba kirjeldatud, sestap piirdun lihtsalt paari märksõnaga, mis iga bändi puhul silma ja kõrva paiskus.
Longing For Dawn: oli viirukid; küünlad; krõbisev ambient-taust ja sellega täidetud vaikusehetked; parempoolne kitarrist, kes kohati moondus mingisuguseks õõvastavaks sillaks tegelikkuse ja tühjuse vahel.
Mournful Congregation: oli kolme kitarri vali harmoonia ja harmoonitus; tehnilisus ja dünaamika funeral doomis; aus.
Mourning Beloweth: oli kohatu kerglus pärast eelnevaid etteasteid; kontserdi lõpp märksa rokk'n'rollilikuma noodiga - kaasahaarav; taustavokalist-kitarrist kes häälelt meenutas miskipärast Candlemassi kunagist messiast.
Hea sõnaga meenutan veel bändide vahele lastud 80nendate meeleolukat pop-rokki/hevit. Grotesksemat kontrasti pole võimalik tekitada.
Edit: Samast üritusest on kolmaski arvamus avaldatud.
No comments:
Post a Comment