Kaitsjaema

-->

Üldteave:

Íon - Madre, Protégenos (2006, Equliribium Music)

Taust:

Íon – Duncan Pattersoni soolotöö. Seesama Patterson, kes aastatel 1991-1998 on Anathema bassimängija (ning D. Cavanagh tunnistab et Darren White lahkumise järel ühtlasi ka bändi sisemine liider: albumite The Silent Enigma, Eternity ning Alternative 4 ajal on bändis keskne just selle bassimees) ja aastail 1998-2005 Antimatter’i kaasautor (albumid Saviour, Lights Out ja Planetary Confinement).

Kirjeldus:

Last.fm’i tähtsaimad määratlused Íon’i kohta on: neofolk, darkwave, ethereal. Nõustun sealjuures paljude arvamusega ja hindan taolise määratluse õigeks: Pattersoni uusim kätkeb endas

täies mahus akustliste instrumentite. Kuid sealjuures omab tähtsust, et kitarr on jäetud teisejärgulisele kohale ja muusikat kannavad rohkem ambient’likumad vahendid, mille rütmiline väljendus ei ole nii selgelt piiritletud. Seetõttu mitte ainult neofolk, vaid ka darkwave ning ethereal. Samal põhjusel saab albumit käsitleda eelkõige tervikuna kui üksikute lugude hulgana.

Eripära:

Protégenos rabab oma soojusega: muusika on pigem lähedane ja intiimne kui uusfolgile omaselt eemalseisev. Pealkirjas sätestatud emamotiiv läbib tervet albumit, sestap valdab Protégenost harjumatult naiselik alatoon. Muidugi on selles suhtes nentimisväärne et Pattersonile oma häält laenanud naislauljaid on tervelt neli. Seetõttu polegi väga üllatus, et laulupartiides ainult õrnem sugu esinebki (vastandina: albumi ohtrates narratiivides peituvad ka mõned meeshääled). Pattersoni eksootiline muusikkondki omab kaalu: osa võtvaid on mees korjanud üle ilma: Argentiinast, Austraaliast, Mehhikost, Kreekast, Venemaalt, USAst, Itaaliast. Lisaks muidugi on tähtsal kohal Iirimaa, millega Patterson end ise seostab. Taoline rahvasterohkus väljendub mõningasel määral ka tulemuses: Íon’i sõnaline tähendus ’puhas’ vihjab tugevatele iiri muusika mõjudele, kuid selle kõrval on peidus ka kallutused Ibeeria ning laiemalt tervele Vahemeremaade (kristlikule) kultuurile. Otseseid järeldusi sellest tõmmata oleks väär, aga albumi tracklist’ile paisatud keeltekogum annab hea ettekujutuse ka sellest, millistele kohtadele ning rahvastele Patterson komponeerides mõtles.

Madre, Protégenos – (hisp k.) ’Ema, kaitsja’

O Efeito do Verão – (portug k.) ’Suve mõju’

Learpholl – (iiri k.) – ’Liverpool’

Anathema Maranatha – (aramea ja kreeka k.) – Uuest Testamendist pärit fraas väljendamaks mõnda erakordselt karmi needust/pagendust.

Believe

Ultreia – (hisp k.) ’Sammu/Kõnni edasi!’ keskaegne palverännulaul

Goodbye Johnny Dear

Fé, Esperanza, Amor (hisp k.) – ’Usk, Lootus, Armastus’

Beyond the Morning

Otsides paralleele mujalt muusikast, on Protégenos pigem ’Shadows of the Sun’ kui ’Kveldssanger’, pigem ’Soft Black Stars’ kui ’Imperium’ või siis pigem ’In the Rain’ kui ’Trees in Winter’.

Mure:

Muusika kestab ahastavalt lühidalt: mõningased sekundid alla 40 napi minuti. Arvesse tuleb võtta ka, et suurem osa sellest jääb tahaplaanile ja meenutab rohkem helimaastiku kui mõnda spetsiifilist lugu. Sellest hargnebki plaadi suurim mure: paratamatult kipub tähelepanu koonduma kulminatsioonide suunas, mistõttu ülejäänud materjal justkui teisejärguliseks muutub. Tegelikult väga universaalne probleem, kuid Íon’i puhul märksa süvenenud: halvimal juhul langeb kuulaja paari meeliülendava hetke kütke ja heidab kõrvale kõik muu.

Miks kuulata:

’Anathema perekond’ on tuntud oma sõltuvust-tekitavuse poolest ja Íon pole mingi erand. Pattersoni loome asub tuumast küll üsna kaugel (ehk sama eemal kui Darren White praegused tegemised Serotonalis), kuid sellele grupile omane geniaalsus pole sootuks mitte lahtunud.

Neofolgina asub Protégenos eemal selle stiili stereotüüpidest. Sootuks puudub sellel albumil taolises muusikastiilis tihti figureeriv paganlik misantroopia või üksildus. Ka õhtumaade ühiskonnakorralduse mandumisega pole siin suuremat seotust. Sootuks tähtsam on, et selle alalise kurbuse, mis David Tibeti käes välistaks igasuguse tröösti, on Patterson looritanud märksa inimlikumasse varjundisse. Lootus jääb, kui sellesse piisavalt uskuda.

I'm fearless now, as mother’s watching over me

As I'll watch over you, whilst we drift into infinity

Pragmatize, throw the darkness to the wind

And purify your heart from the feculence of sin

Be free - from fear – believe

Hukatus Tapris

Toimus neljapäeval 16.04 hukatusmuusika esitlus kunagise Briti impeeriumi kaugematest nurkadest: laval oli nii kanadalasi (Longing For Dawn), australialasi (Mournful Congregation) kui ka iirlasi (Mourning Beloweth). Kõik kolm nime on doom-metali äärmuslikematel rinnetel juba pigem austusväärsemad kui , muutes esinemise ainuüksi seetõttu Eesti kultuurisündmustest üheks viimase aja tähtsaimaks.

Tegelikult üllatas, kuivõrd erinevalt võivad kõlada kolm mitte-just-kõige-mitmekesisema stiiliga bändi ja kui autentne taoline muusika väljaspool lindistusi tegelikult on. Jutustavas laadis on seda sündmust juba kirjeldatud, sestap piirdun lihtsalt paari märksõnaga, mis iga bändi puhul silma ja kõrva paiskus.

Longing For Dawn: oli viirukid; küünlad; krõbisev ambient-taust ja sellega täidetud vaikusehetked; parempoolne kitarrist, kes kohati moondus mingisuguseks õõvastavaks sillaks tegelikkuse ja tühjuse vahel.

Mournful Congregation: oli kolme kitarri vali harmoonia ja harmoonitus; tehnilisus ja dünaamika funeral doomis; aus.

Mourning Beloweth: oli kohatu kerglus pärast eelnevaid etteasteid; kontserdi lõpp märksa rokk'n'rollilikuma noodiga - kaasahaarav; taustavokalist-kitarrist kes häälelt meenutas miskipärast Candlemassi kunagist messiast.

Hea sõnaga meenutan veel bändide vahele lastud 80nendate meeleolukat pop-rokki/hevit. Grotesksemat kontrasti pole võimalik tekitada.

Edit: Samast üritusest on kolmaski arvamus avaldatud.

Live! Live! Live!

Pärast poolt aastat vaevarohket koosolemist andis muusikarühmitus Hädaline äsja toimunud Suurel Reedel oma debüütkontserdi. Mängisime kokku neli lugu, ajaliselt vahest suisa veerand tundi. Tehnilisi apsakaid juhtus ilmselt igas loos ja korra õnnestus saund ka niisama kaoseks keerata. Ometigi oli kogemus ise ülipositiivne – mootorraturlaste sünnipäev oli ilmselt parim hetk, mil esmakontsert pidada: publik kaasahaaravus üllatus. Taolisel tasemel ürituse puhul suisa pretsedenditu. Ok, rahvas oli nö ’omad’ (trummimehe Adi ja bassimehe Martti sõbrad-tuttavad), aga hea tunde jättis külge ikka.

Pärast meie etteastet astuski üles nende teine koosseis Imeilus Tüdruk. Tegelikkuses oli see punkbänd märksa asisem kui senised jutud mõista andnud olid – vokaalilahendused olid päris huvitavad (kokku tegi laval häält viis erinevat meest). Kolmandana astus üles selline nagu Kassidele Iirised, mis oma mänguoskuse ja lavalolekuga oli lihtsalt klass kõrgemal. Tegin pärast huvi pärast radauuring ja ilmnes, et skene on bändi hukka mõistnud umbes (kuigi vähemal määral) nagu Voodimärgajad või Surmaraevu. Reaalsuses, esinemine oli Iiristel vägagi karismaatiline, (not my cup o'... kuid) kindlasti mitte laimu väärt. Tsikliklubi sünnipäev läks veel edasi, aga mina sealkohal lahkusin kesklinna viimast bussi püüdma.

Kõrvalpõikena, käidud sai ka neljapäevasel Smõugi, Sheltoni ja Melmaci kontserdil uues rokiklubis. Heaven oli päris meeldiv üllatus, mis oma suuruses ning ülesehituses meenutas mõnevõrra tallinnlaste Taprit. Muusika ise samuti hüva elamus – kõike kolme gruppi kunagi varem nähtud, nüüd jälle meeles, kes kuidas kõlas.

Ennemuistsest metsaluulest

Alustagem aastaga 1996 ja hämarikulauludega Norrast. Nimelt juhtus toona Ulveril – sellel samal Ulveril, keda sa armastad või vihkad ainuüksi nende karjääri mitmekesisuse eest – teine album välja tulema. ’Kveldssanger’ üllatas napi 35 minuti jooksul üdini akustiliste instrumentaalhelide ja mõne veel napima sissevaatega narraatori Garmi hingeellu ürglooduse taustal. Nimetagem seda enamuse arvamuse põhjal neofolgiks, kuigi tolle Pearce-Wakeford-Tibeti neofolgiga on sellel üsna vähe tegemist. Pedantsuses nimetaksin seda ’neofolgiks, mille kultuurikontekst hõlmab ühtlasi ka metal-skenet’. Mõningate mööndustega võime suisa väita, et Ulveri 1996 aasta Hämarikulaulud on taolise liikumise pioneeriks.

Nüüd 2002. aasta Saksamaal - sünnistiililt ehk sümfooniline hukatus-metal – oli oma olemasolu lõppusirgele jõudmas taoline nagu Empyrium. Selle nime viimaseks loominguks jääb 50 minutit bändi kõige omanäolisemat muusikat: saksakeelne ’Weiland’, mis paljuski parandab ’Kveldnassanger’ vajakajäämised. Kus Ulver on loonud hetkelisi fragmente süntesaatorite orkestratsiooni taustal, kirjutab Empyrium 15-minutilise narratiivi autentsete klassikaliste instrumentidega ja toob muusikasse taolise stiilis senikuulmatu dünaamika. Kui Ulver oli taoliste looduslaulude pioneeriks, siis Empyrium selle täiuslikustaja.

Ometigi üsna tundmatu on see ’Weiland’. Piisav, et olla imetletud mõne kriitiku sõnas või mõne kuulaja kõrvus, kuid sisuliselt tähtsusetu samal aastal välja tulnud Agallochi ’The Mantle’ kõrval. Ehk ongi see kahe võrdlemisi sarnase kuulajaskonnaga albumi lähestikuse ilmumise tagajärg. Eriti kui ühe bändi teekond oli lõppemas, teise oma alles vaevu alanud.

Kuulates aga seda saksakeelset ’Weilandi’ juhtus midagi ootamatut: nimelt sai too ennemuistne metsaluule taolisel määral kinnisideeks, et selle sõnadki reahaaval endasse neelasin. Lõplik tulemus oli taoline, et kus sakslased kirjutasid:

Wo silbern Wasser rauschen,
Zeit lange schon verbannt -
da sitzt er auf altem Steine,
die Fidel in der Hand.
Lässt wundersam sie klingen,
nun lausche ihm gebannt.....

...selgitasin mina:

Kus hõbes vete kohin,
kaua pagendatud juba
ta istub, seal vanal kivil,
käes ainult viiul.
Sel imeline kõla mida,
tal kuulda puudub luba