Vanakreeka partitsiibi tõlkimine saksa, prantsuse ja eesti keelde: kontrastiivne analüüs

DSpace link

Oma magistritöös „Vanakreeka partitsiibi tõlkimine saksa, prantsuse ja eesti keelde: kontrastiivne analüüs” tegelesin kahe suurema omavahel seotud eesmärgiga. Esmalt uurisin kvalitatiivanalüüsi käigus, kuidas on tõlgitud vanakreeka partitsiip kolme, vormiliste omaduste poolest erinevasse, sihtkeelde. Kuna partitsiibikasutus vanakreeka keeles ning kolmes moodsas sihtkeeles on märkimisväärselt erinev, eristus kvalitatiivanalüüsis suur hulk erinevaid tõlketehnikaid, mida töö-siseselt määratlesin järgnevate kategooriatega: tõlkimine 1) partitsiibi, 2) muu infiniitse verbivormi, 3) omadussõna, 4) nimisõnafraasi ja 5) osalausega ning 6) väljajätt. Iga kategooria puhul eristasin ka keskmiselt 2-3 alatüüpi, sõltuvalt tõlgitu süntaktilisest rollist (näiteks, partitsiip võis oma süntaktilise rolli poolest olla kas substantiveeritud, atributiivne või apositiivne). Teisalt viisin sama süsteemi põhjal läbi kvantitatiivanalüüsi, kus hindasin tõlgitu grammatilist lähedust originaalile. Selle aluseks võtsin kaks kriteeriumit: tõlgitu sõnaliik ning tõlgitu süntaktiline roll, mille põhjal loosin 5-pallise punktisüsteemi, kus madalaima punktiväärtuse puhul (1p) ühtis originaaliga nii tõlgitu sõnaliik kui ka süntaktiline roll ning kõrgeima punktiväärtuse puhul (5p) oli originaal jäetud tõlkimata ehk esines väljajätt. Kvantitatiivanalüüsi tulemused asetasin Eugene Nida formaalse ja dünaamilise ekvivalentsi skaalale (madal punktisumma viitab formaalsele ekivalentsile, kõrge punktisumma dünaamilisele ekivalentsile), mis on võrreldav taustsüsteem teistele tõlkeanalüüsidele. Ehk selles on ka kvantitatiivanalüüsi sügavam mõte – tegemist on katsega anda tõlkele hinnang ainuüksi grammatikast lähtudes, jättes täielikult kõrvale tõlke semantilise analüüsi. Teisisõnu, selle asemel, et teha subjektiivne valik semantiliste üksuste vahel (näiteks, kui uurida “kultuurspetsiifiliste elementide” tõlkimist, olemata sealjuures lõplikult objektiivne selles, mis täpselt “kultuurspetsiifiline element” on) ja anda neile kultuuriteooriast-johtuv subjektiivne hinnang, olen võtnud valimisse kõik ühe ja sama grammatilise omadusega elemendid (antud juhul väga konkreetsete vormiliste tunnustega partitsiip) ühes tekstivahemikus ning kasutanud objektiivsest grammatikast-johtuvat hinnangusüsteemi. Esitasin ka suurema olemusliku küsimuse, kuivõrd mõjutab sihtkeele vormilised omadused tõlke grammatilist lähedust. Uuringu tulemused näitasid üsnagi kaalukalt, et keele formaalsetest omadustest tähtsamat rolli mängivad tõlkija individuaalsed otsused. Tööd juhendas Janika Päll, kellest oli pooleteise-aastase kirjutamisprotsessi jooksul tohutult abi. Aitäh, Janika!

In my MA thesis „The Translation of Ancient Greek Participles into German, French and Estonian: A Contrastive Analysis” I looked into two more general issues related to one another. Firstly, during the qualitative analysis, I examined, how is the Ancient Greek participle translated into three target languages that all have different formal qualities. As the use of the participle differs much in Ancient Greek and the three modern target languages, the qualitative analysis revealed a large number of different translation techniques, which I described in the following categories: translation with 1) a participle, 2) other non-finite verb form, 3) adjective, 4) noun phrase, 5) new clause and 6) lack of translation. In the case of every category, I distinguished 2-3 subcategories on average, depending on the syntactical role of the translated element (for instance, translation with a participle could be further specified as a substantive, atributive or apositive participle). Based on the same system, I additionally conducted a quantitative analysis to evaluate the grammatical proximity of each translation to the original. This evaluation I based on two criteria: the word class and the syntactical role of the translation. This allowed the creation of a 5-point scoring system, where the lowest score (1p) meant the translation retained both the word class and the syntactic role of the original and the highest score (5p) mean that the original [participle] was left untranslated. The results of the quantitative analysis I positioned on a scale of Eugene Nida's formal and dynamic equivalence (a low point score indicates formal equivalence, high point score dynamic equivalence) which is a usable reference framework for other translation analyses. This is perhaps the raison d'être for the quantitative analysis – it is an attempt to evaluate a translation soley from a grammatical aspect, completely discarding the semantic analysis of the translation. In other words, rather than making a subjective choice between semantic units (such as studing “culture-specific elements” without being completely objective, what a “culture-specific element” is) and giving it a subjective assessment based on culture theories, I taken into selection all elements with the same grammatical properties (in this case, the participle that has very concise formal properties) within a single section of the text and have used an objective system of evaluation based on grammar. I also proposed a wider, more substantial, question of how much exactly do the formal elements of the target language effect the grammatical proximity [to the original] of the language. The results of the study revealed rather concisely that more important, than the formal properties of the language, were the individual decisions of the translator. The thesis was supervised by Janika Päll who was of tremendous help during the year and a half it took to write the paper. Thank you Janika!

Valev Uibopuu - "Keegi ei kuule meid"

Lugesin üle pika aja ühe raamatu, sealhulgas veel sellise, mis kuulub eesti kirjanduse hulka. Esmalt 1948. aastal Rootsis ilmunud Valev Uibopuu „Keegi ei kuule meid“ on sisuliselt esimese põlvkonna pagulasromaan, kui isiklik kokkupuude Eestimaast oli pagulaste seas veel säilinud. Uibopuu romaan asetseb selle kokkupuute päris lõpus ning teose tegevustik toimub aastail 1939-1941, esimese Vabariigi viimastest päevadest Vene-Saksa omavahelise sõja puhkemiseni teises maailmasõjas. „Keegi ei kuule meid“ viimane uustrükk ilmus osana Eesti Päevalehe raamatusarjast Eesti lugu ning selle kontekstis asub romaan üsnagi meie loo keskpaigas – sari algab ühes eestlaste muistsest päritolust rääkiva Lennart Meri „Hõbevalgega“ ning lõppeb 21. sajandi alguse taasiseseisvunud Eestiga. Uibopuu asetab romaani tegevustiku nimetusse väikelinna Eesti piirialadel, mis sekundaarkirjanduses tuvastatakse siiski võrldemisi üheselt Valgana, kus autor ka ise mõnda aega elas ja töötas. Linna kohalolu mängib suurt rolli läbi terve teose ning ehk just selles ongi raamat edukaim – linna orgaanilise arengu usutavas edasiandmises ajaloo murrangusündmuste ajal. Romaan annab põhjaliku läbilõike väikelinna elanikest ning neljasaja lehekülje vältel viib see meid läbi kõigi ühiskonnaklasside – maavanemast, linnapeast ja linna töösturist jõuame raudtetööliste, prostituutide ning endisest vabadussõdalasest narkomaanini. Uibopuu kujutab seda nimetut väikelinna mõru kiindumusega, kus kodukandiarmastus seguneb väiksuse ahistavusega. See on, Marko Mihkelsoni järelsõna järgi, „kõik-tunnevad-kõiki-happeline idüll“ (lk 417) ning ajaloo keerdkäigu roll on senise suhete- ja hierarhiavõrgustiku täielik lõhkumine. Üsnagi selgesti on siiski fikseeritud romaani peategelane, milleks on tagasihoidliku taustaga Jaan Riivik, kes loo alates töötab antikvariaadi raamatumüüjana, kuid tõuseb vahetult enne ebakindlaid aegu kohaliku lehe toimetajaks. Riiviku tegelaskuju on paljuski arheotüüpne varasema (just esimese vabariigi-aegse) Eesti kirjanduse meeskangelasele, kes ühes “külgesündinud sirgjooneliste loomuomadustega” (lk 355) on midagi Andres Paasi ning Arno Tali vahepealset. Riivikule vastandub tema sõber, antagonist ja päästja, Agu Moon, kes, samuti vaesest perest, otsustab uue võimuga kaasa minna. Kolmandaks võtmetegelaseks on Riiviku hilisem abikaasa Silvia. Nende kolme vahele jääb aga suur hulk väiksemaid tegelasi, mõned üheplaanilisemad ('üllas kapitalist' ning kokkuhoidlike elukommetega suurärimees Peeter Kangru), teised vastuolulisemad (‘vanade sotsialistide’ hulka kuuluv enesehävituslik Mälts, kes naeruvääristab viimse hetkeni nii vana kui uut võimu). Kuid sõltumata tegelaste isiklikest veendumustest, õnnestub Uibopuul veenvalt kujutada üht terviklikku kogukonda ning selle järkjärgulist lammutamist uue võimu poolt.  Politseiülemast saab laotööline, kingseppast ideoloogiline ülekuulaja ning kõige lõpuks muutub see üksteisele nii tuttav kogukond võõraste linnaks. Uibopuu romaan on veider segu vanamoodsast ja modernsusest. Ühest küljest on autori leksika rõhutatult vanamoodne (kõige silmapaistvam on autori „rippma“ kasutamine „sõltuma“ tähenduses, nagu see on esimeses põhiseaduses „Eesti on iseseisev, rippumatu vabariik“), kohati suisa idiosünkraatiline (narkomaanist Vabadussõja-aegne erukapten Peebusk on “kokainist”) ning narratiiv laskub kohati pikka kaunikõnelisusesse, täis raskeloomulisi sisemisi monolooge. Selle kõige tulemusena mõjub Uibopuu kohati märksa vanamoelisemana kui paljud tema kaasaaegsed.   Samas üllatab raamat aeg-ajalt mõningate eksperimenteerivate elementidega. Siia kuulub õhtusöögi stseen Silvia vanematega, kus igale roale järgneb ajastu päevapoliitikast nõretav deklamatsioon, Riiviku peitumine linna lõbutüdrukute juurde ning mõningate tegelaste psühholoogiline profiil. Kuigi romaanis on rohkem passiivset olustikukirjeldust kui aktiivset tegevust, jõuab raamatu fookus mitmel korral märkimisväärselt muutuda, keskendudes vahepeal üldisemale ajavoole, siis jälle üksikisiku olmestikule. Veel sada lehekülge enne lõppu, kui ajalooline narrativ näib juba pea täielikult jõudvat oma paratamatu lõpplahenduseni, juhtub tegevustikus veel mitu ootamatut pööret. Vanamoelisus ja modernsus ei segune aga alati kõige edukamalt – kui Riivik jääb justkui kahetsedes mõtlema, et ei jõudnud magada teda varjava lõbutüdrukuga ja „polnud kunagi suutnud sellele naisele sünnitada seda rõõmu, mis oleks teda vabastanud ta elukutse alanduskoormast” (lk 404), on see pigem lihtsalt seksuaalne šovinism kui julge kirjanduslik avangard. „Keegi ei kuule meid” on ühe ajaperioodi romaan, mis kirjeldab vaba Eesti järkjärgulist lammutamist ning asendamist nõukogude okupatsiooniga. Võimatu oleks ajaloolist konteksti lahutada olustikukirjeldusest või tegelasarengust. Ajaloolise narratiivi koorem väsitab eriti tegelaste pikkades päevapoliitiliste sündmuste analüüsis, milles annab sageli tunda tõik, et raamat on kirjutatud vahetult pärast teist maailmasõda ning paljud tegelaste mõtetest on natukene liiga tagantjärge targad. Siiski ei sukeldu raamat üleliia ajaloo ümberjutustamisse, hoidudes võimuvahetuse detailsemast kirjeldusest. Näiteks – Riiviku ajakirjanikuks saamise protsess kirjeldatakse märksa lähemalt kui vabariigi viimased valimised aastal 1940, millest autor libiseb sujuvalt peatükkide vahel läbi. Autori kõhklus mitte jutustada selget omapoolset versiooni toimunud sündmustest   muudab ehk kogu teose aja suhtes vastupidavamaks ja mõjub värskena ka praegu. Mingis mõttes annabki see edasi rahva teadmatust olukorra suhtes, kus nad on riigis toimuvast täielikult väljalülitatud.   Erinevalt nii mõnestki eesti tänapäevasest mäluromaanist, ei püüdle Uibopuu raamat taasmõtestada minevikku. Hoolimata mineviku vahetust lähedusest, ei ole raamatul tervikuna suuremat poliitilist laengut ning keskendub inimsaatuse ja ühiskonnamuutuse kirjeldusse distantseeritult, läbi võitluse kaotanu silmade. Kohati on autor oma rahva suhtes suisa pettunud: „Ainsa pärja oli toonud poolhull invaliid ja alkohoolik, ning sellegi maksu eest /---/ Selline siis oli ta isamaa ning selle rahvas elu argipäevas“ (lk 354) ning kui jätta kõrvale kusagil müstilises kauguses asuv parteiülem Govrossov, puudub personifitseeritud kurjuse tegelaskuju, kellega lugejal oleks lihtne vastanduda. Halba teevad kogukonna liikmed üldjuhul ise. Riivik reedetakse temale kõige lähemalt. Olustikukirjeldusena pakub romaan huvitava sissevaate esimese Vabariigi ühiskonda selle kõige küpsemas faasis, vahetult enne hukku. Selle poolest erineb olustik arvututest Eesti kirjanduse taluromaanidest, kus oma maa värsked peremehed üritavad karmil kivirohkel Eestimaa kamaral kuidagi end ära elatada. Hoolimata sellest, et tegevuspaigaks on väikelinn kaugel piirimaal, on tegemist üdini urbanistliku romaaniga. Väikelinna kitsasus annab edasi mõningasi tundeid, mis on omased ka praegusele 21. sajandi Eestile. Võimalusi edenemiseks on piiratud – kui kohalikus lehes avaneb toimetajakoht, on kohale „veel teisigi tahtjaid“ (lk 11) ning „meil on haritlaste üleproduktsioon“ (lk 85), aga võtta on siiski ainult algkooliharidusega luuletaja. Jaan Riiviku abielu Silviaga tuleb olude sunnist ja armastuseks liiga hilja. „Sina, kõige truum, kõige püsivam, kõige kangekaelsem, kõige tõsisem, kõige kannatlikum meie klassist...“ teeb Silvia noormehele ettepaneku ning Jaan mõtleb iseendale: „Kas selline see ongi?! Kuhu on jäänud see, mida oleksin tundnud veel kahe aasta eest?“ (lk 96-97)

It has been a while, since I finished reading a book and, more than that, one which is a part of Estonian literature. Valev Uibopuu's “Keegi ei kuule meid” [“No-one Hears Us”], first published in Sweden 1948, is essentially a novel from the first generation of exiles, who still maintained a connection with Estonia. Uibopuu's novel is positioned at the very end of this connection and the setting of the book lies between the years 1939-1941, from the last days of the First Estonian Republic until the outbreak of the war between Germany and Soviet Russia during the Second World War. The latest edition of “Keegi ei kuule meid” was published as a part of a book-series titled Eesti lugu [“Estonia's Story”] by the Eesti Päevaleht newspaper, and in that context, the novel lies much in the centre of our story – the series starts with Lennart Meri's “Hõbevalge” [“Silver White”] about Estonians' prehistoric origins and ends with the new independent Estonia of early 21st century. Uibopuu sets the novel to a nameless small-town on the country's border which in secondary literature is rather unequivocally is identified as the town of Valga, where the author himself lived and worked for a while. The presence of the town plays a big role throughout the book and that is perhaps in this that the novel is most successful – in believably portraying the organic evolution of the town during a time of cataclysmic historic changes. The novel provides a thorough insight of the town's inhabitants and its four hundred pages take us through all classes of the society – from the county governor, the mayor and the town's industrialist we get to railwaymen, prostitutes and a veteran of the Independence War turned drug-addict. Uibopuu depicts this nameless small town with bitter attachment, where the love for one's home is mixed with the anguish of constraint. It is, according to Marko Mihkelson's afterword, “the acidic idyll of everybody knowing everybody” (p. 417) and the role of history's turmoil is the complete breaking-up of former relations and hierarchies. Still, it is clearly defined, who is the main character of the novel – Jaan Riivik of humble background, who works, at the beginning of the story, as a clerk in a local book store, but rises to become the editor of the town's newspaper subsequently before the start of uncertain times. Riivik's character is archetypical to the male heroes of early (especially so of the First Republic period) Estonian literature, who with his “natural straightforward characteristics” is something of a mix between Andres Paas and Arno Tali. Riivik is opposed by his friend, antagonist and saviour, Agu Moon who decides – also coming from a poor family – to go along with the new regime. The third key character is Silivia, Riivik's later wife.  There is, however, a vast number of smaller characters between these three, some rather one-sided (such as Peeter Kangru, a 'noble capitalist' and a  business tycoon with modest habits), others more controversial (such as the self-destructive Mälts who, being one of the 'old socialists', ridicules both the old and the new order until the last moment). But irregardless of the characters' ideologies, Uibopuu succeeds in convincingly depicting an integral community and its gradual destruction by the new regime. A police chief becomes a warehouse worker, a shoe-maker becomes an ideological interrogator and, at the end of it all, this community so familiar to one another, will have changed into a town of strangers. Uibopuu's novel is a strange mix of old-fashioned and modern. On one hand, the author's lexicon is emphatically old-fashioned (the most remarkable example of this is his use of “rippuma” in the sense of “sõltuma”[i] as it can be found in Estonia's first constitution: “Eesti on iseseisev, rippumatu vabariik” [“Estonia is an independent republic”]), at times even idiosyncratic (Peebusk, former captain of the Independence War and a drug addict, is described as a “kokainist”[ii] and the narrative often falls into excessive rhetorics, full of cumbersome internal monologue. As a result of all this, Uibopuu occasionally seems much older than other authors of his time. That being said, the book does surprise with certain experimental elements at times. Such elements are for instance the supper-scene with Silvia's parents, where every dish is followed by a lengthy declamation on the daily politics of the period; Riivik hiding among the town's prostitutes, and the psychological profile of certain characters. Although the novel has more of passive description than action, the focus of the book does managed to shift several times, being at times more on the general historic events, then on other times more on the day-to-day lives of people. Only a hundred pages to its end – when the historic narrative almost seems to have reached its inevitable outcome, there are several unexpected turns in the action. However, the old-fashioned and the modern do not always mix – when Riivik stays pondering with a sense of regret that he did not take the chance to sleep with the prostitute who was hiding him and “never did manage to give this woman the joy that would have relieved her of the shame for her profession” (p. 404), this is more like simple sexual chauvinism than bold literary avant-garde. “Keegi ei kuule meid” is a novel of a specific era that describes the gradual destruction of the free Estonia and its replacement with the Soviet occupation. It would be impossible to separate the historical context from the description of the world or character development. The burden of historical narrative is particularly tiring in the long analyses of the daily political events that characters tend to convey. These often remind that the book has been written close after the end of the Second World War and many ideas the characters express tend to have a bit too much of the author's benefit of hindsight. Still, Uibopuu does not dive too deep into re-writing history and shuns away from a more detailed description on how the change of power took place. For example, the process of Riivik becoming a journalist is described at much greater length than the last elections of the republic in 1940 that the author touches only in passing. The author's hesitation not tell one's own version of the historical events, perhaps makes the book more resilient to time and makes it seem fresh even now. In a way, this conveys a good sense of how the people were left in the dark of what was going on in the country. Unlike quite a few of modern novels on Estonia's collective memory, Uibopuu's book does not strive to re-define the past. Despite the historic closeness of the described events, the novel does not have a strong political charge and rather focuses on human fate and changes in the society in a rather distanced manner, through the eyes of those defeated. Occasionally, the author  even expresses disappointment of his people: “The only wreath was brought by a mad alcoholic invalid and even this for money /---/ That's how his fatherland and people really were in their day-to-day lives” (p. 354) and – not counting the communist party chief Govrossov somewhere in mystical distance – there is no character inherently evil that would make it easy for the reader to oppose someone. Bad things are generally done by the community members themselves. Riivik is betrayed by those closest. As a descriptive novel, “Keegi ei kuule meid” offers an interesting insight to the society of the First Republic when it was at its ripest, right before the fall. In that sense, the setting differs from the countless Estonian novels on farm-life where masses of Estonian farmers – only recently turned masters in their own land – try to make a living from the harsh and rocky Estonian soil. Despite the fact that the story is set in a small town on the borderlands, this is an entirely urban novel. The smallness of a small-town conveys certain emotions that have remained true for the modern 21st century Estonia as well. The room for progression is limited – when there comes an opening for an editor in a local paper, “there are other applicants as well” (p. 11) and while “we have an overproduction of educated people” (p. 85) it is still the poet with elementary education that is available the job. Jaan Riivik's marriage with Silvia comes from the necessity of circumstance and too late for love. “You, the most loyal, the most serious, the most patient from our class...” Silvia proposes the young man. And Jaan thinks to himself: “Is that it?! Where is this, what I would still have felt two years ago?” (p. 96-97) [i] In this context, “to depend” - in Modern Estonian, the primary meaning for “rippuma” is “to hang” (as in “to hang on smth”). Its obsolete meaning “to depend” is related to the German verb “hängen”  (a cognate of the English “hang”) which can convey a sense of dependency: “es hängt von etwas ab; Abhängigkeit”) [ii] Literally, "a cocaine-addict", though no such word exists in Standard Estonian. This too is possibly a German influence.

Tõlge: T. S. Eliot - Bostoni Õhtune Teatis

The readers of the Boston Evening Transcript Sway in the wind like a field of ripe corn. When evening quickens faintly in the street, Wakening the appetites of life in some And to others bringing the Boston Evening Transcript, I mount the steps and ring the bell, turning Wearily, as one would turn to nod good-bye to Rochefoucauld, If the street were time and he at the end of the street, And I say, "Cousin Harriet, here is the Boston Evening Transcript."

Bostoni Õhtuse Teatise lugejad Õõtsuvad tuules nagu küpse vilja põld. Kui õhtu kiireneb kahvatult tänaval, Äratades elu isud mõnes Ja tuues Bostoni Õhtuse Teatise teistele, Ma astun trepile, helistan kella, pöörates Väsinult, nagu jätmaks hüvasti Rochefoucauld'ga, Kui tänavad oleks aeg ja tema tänava lõpus, Ja ma ütlen: „Nõbu Harriet, siin on su Bostoni Õhtune Teatis.“

Hea õnnega seeme

Allikas: http://koodakan.org/story/StoryKids/sk057.htm

Aastaid tagasi viis põllumees suurt kotti seemneid müügiks linna. Korraga käis vankriratas vastu üht suurt kivi ning üks seemnetest kotis kukkus soojale ja kuivale maapinnale. Seeme oli hirmul ning ütles iseendale: “Vaid mulla all olen kaitstud.” Lehm, kes sealtsamast möödus, asetas oma jala seemnele ja vajutas seemne mulla sisse alla. Seeme ütles: “Mul on janu. Vajan natukene vett, et kasvada ja saada suureks.” Natukese-haaval hakkaski sadama vihma. Järgmise päeva hommikul tuli seemnest välja pisikene roheline võrse. Võrse seisis kogu päev päikesevalguse käes ning kasvas üha suuremaks ja suuremaks. Järgmine päev tuli välja esimene leht. See leht aitas võtta üha rohkem ja rohkem valgust ning kasvas suuremaks. Ühel päeva loojangul tahtis näljane lind teda ära süüa. Kuid seemne juured hoidsid teda tugevalt mulla sees kinni. Aastad möödusid ning seeme jõi palju vihmavett ja seisis kaua aega päikesevalguse käes kuni see esmalt muutus väikeseks puuks ja seejärel kasvas suureks puuks. Nüüd, kui te käite mööda mägesid ja välju, näete suurt ja võimast puud, millel endal on palju seemneid.

سالها پيش، كشاورزي، يك كيسه ي بزرگ بذر را براي فروش به شهر مي برد. ناگهان چرخ گاري به يك سنگ بزرگ برخورد كرد و يكي از دانه هاي توي كيسه روي زمين خشك و گرم افتاد. دانه ترسيد و پيش خودش گفت: من فقط  زير خاك در امان هستم.  گاوي كه از آنجا عبور مي كرد پايش را روي دانه گذاشت و آن را به داخل خاك فرو برد. دانه گفت: من تشنه هستم، من به كمي آب براي رشد و بزرگ شدن احتياج دارم. كم كم باران شروع به باريدن كرد. صبح روز بعد دانه يك جوانه كوچولوي سبز درآورد. جوانه تمام روز زير نور خورشيد نشست و قدش بلند و بلندتر شد. روز بعد اولين برگش درآمد. اين برگ كمك كرد تا نور خورشيد بيشتري را بگيرد و بزرگتر شود. يك روز غروب، پرنده اي گرسنه خواست آن را بخورد . اما ريشه هاي دانه آن را محكم در خاك نگه داشتند. سالها گذشت و دانه آب باران زيادي خورد و مدتهاي زيادي در زير نور خورشيد نشست تا اينكه در ابتدا تبديل به يك درخت كوچك شد و بعد به درخت بزرگي تبديل شد. حالا وقتي شما به كوه و دشت مي رويد. درخت قوي و بزرگي را مي بينيد كه  خودش دانه هاي بسياري دارد.

Tõlge: T. S. Eliot - Gerontion

Thou hast nor youth nor age But as it were an after dinner sleep Dreaming of both. Here I am, an old man in a dry month, Being read to by a boy, waiting for rain. I was neither at the hot gates Nor fought in the warm rain Nor knee deep in the salt marsh, heaving a cutlass, Bitten by flies, fought. My house is a decayed house, And the jew squats on the window sill, the owner, Spawned in some estaminet of Antwerp, Blistered in Brussels, patched and peeled in London. The goat coughs at night in the field overhead; Rocks, moss, stonecrop, iron, merds. The woman keeps the kitchen, makes tea, Sneezes at evening, poking the peevish gutter. I an old man, A dull head among windy spaces. Signs are taken for wonders. "We would see a sign": The word within a word, unable to speak a word, Swaddled with darkness. In the juvescence of the year Came Christ the tiger In depraved May, dogwood and chestnut, flowering                                                                                     Judas, To be eaten, to be divided, to be drunk Among whispers; by Mr. Silvero With caressing hands, at Limoges Who walked all night in the next room; By Hakagawa, bowing among the Titians; By Madame de Tornquist, in the dark room Shifting the candles; Fraulein von Kulp Who turned in the hall, one hand on the door. Vacant                                                                                  shuttles Weave the wind. I have no ghosts, An old man in a draughty house Under a windy knob. After such knowledge, what forgiveness? Think now History has many cunning passages, contrived corridors And issues, deceives with whispering ambitions, Guides us by vanities. Think now She gives when our attention is distracted And what she gives, gives with such supple confusions That the giving famishes the craving. Gives too late What's not believed in, or if still believed, In memory only, reconsidered passion. Gives too soon Into weak hands, what's thought can be dispensed with Till the refusal propagates a fear. Think Neither fear nor courage saves us. Unnatural vices Are fathered by our heroism. Virtues Are forced upon us by our impudent crimes. These tears are shaken from the wrath-bearing tree. The tiger springs in the new year. Us he devours. Think                                                                                 at last We have not reached conclusion, when I Stiffen in a rented house. Think at last I have not made this show purposelessly And it is not by any concitation Of the backward devils. I would meet you upon this honestly. I that was near your heart was removed therefrom To lose beauty in terror, terror in inquisition. I have lost my passion: why should I need to keep it Since what is kept must be adulterated? I have lost my sight, smell, hearing, taste and touch: How should I use it for your closer contact? These with a thousand small deliberations Protract the profit of their chilled delirium, Excite the membrane, when the sense has cooled, With pungent sauces, multiply variety In a wilderness of mirrors. What will the spider do, Suspend its operations, will the weevil Delay? De Bailhache, Fresca, Mrs. Cammel, whirled Beyond the circuit of the shuddering Bear In fractured atoms. Gull against the wind, in the windy                                                                                straits Of Belle Isle, or running on the Horn, White feathers in the snow, the Gulf claims, And an old man driven by the Trades To a sleepy corner. Tenants of the house, Thoughts of a dry brain in a dry season.

Sul pole ei noorust ega iga Kuid nagu pärastlõuna uinakul Unistad mõlemast. Siin ma olen, vana mees kuival kuul, Keda ette loeb poisike, ootamas vihma. Ma ei olnud ei kuumadel väravatel Ega võidelnud soojas vihmas Ega põlvini rabasoos, meresaabel pihus, Kärbeste puretud, võidelnud. Mu maja on kõdunenud maja Aknalaual kükitab juut, omanik, Tekkinud ilma kusagil Antwerpeni estaminet's Saanud Brüsselis villid, kokku lapitud Londonis. Ööselt köhib taamal põllu peal kits; Kivid, sammal, kukeharjad, raud, pabulad. Naine püsib köögis, keedab teed, Aevastab kõige peale, sorkides pahurat rentslit Vana mees mina, Nüri pea tuulise tühja vahel Märke võetakse ime pähe. „Nõuab tunnustähte“: Sõna sees sõna, suutmata lausuda sõna, Mähitud pimedusse. Aasta nooruses Saabus Kristus kui tiiger Läinud maikuus hukka, kontpuu ja kastan, juudapuu                                                                                        õites Et olla söödud, olla jagatud, olla purjus Sosinate vahel; silitavate kätega härra Silvero poolt Limoges, Kes kõrvaltoas kõndis kogu öö; Hakagawa, kummardumas Titianite seas; Madame de Tornquisti, pimedas toas Liigutamas küünlaid; Fraulein von Kulpi, Kes pööras ringi saalis, üks käsi uksel. Tühjad süstikud Kärmalt tuules. Vaime mul pole, Vana mees tuuletõmbuse majas Tuulise pideme all. Pärast taolist teadmist, mis andestus? Mõtle nüüd Ajalool on palju kavalaid käike, sepitsetud koridore Ja teemasid, petab meid sosistava ambitsiooniga, Juhib meid edevuse kaudu. Mõtle nüüd Ta annab meile, kui tähelepanu on hajev, Ja mida ta annab, annab taolise ohtra segadusega, Et andmine näljutab ihaluse. Annab liiga hilja, Mida enam ei usuta, või kui veel usutakse, Vaid mälestuses, võetud kire pähe. Annab liiga vara Nõrkadesse kätesse, mida mõeldakse, et saab jagada                                                                              laiali Kuni keeldumine levitab hirmu. Mõtle, Ei hirm ega julgus meid päästa. Ebaloomulikud pahed Sigitab me kangelaslikkus. Väärtusi Sunnivad peale meie mõtlemata kuriteod. Neid pisaraid potsatab viha-kandvalt puult. Tiiger tärkab uuel aastal. Meid ta neelab. Mõtle ometi Me pole jõudnud järelduseni, kui mina Jäigastun üüritud majas. Mõtle ometi Ma ei teinud seda näitemängu niisama Ega mitte mõne tagurliku kuradi Utsituse pärast. Ma kohtuks suga ses asjas ausalt. Mina, olnud su südame lähedal, olin eemaldatud sealt, Et kaotada ilu õuduses, õuduse ülekuulamises. Olen kaotanud oma kire: miks peaksin seda hoidma, Kui mida hoitakse, peab võltsima? Olen kaotanud nägemis-, lõhna-, kuulmis-, maitse- ja                                                                 kompimistunde: Kuidas peaksin kasutama seda su lähemaks                                                                     puudutuseks? Need, ühes tuhande väikese arutlusega, Venitavad oma jaheda deliiriumi kasu, Erutavad membraani, kui taju on jahtunud, Tuliste kastmetega, korrutavad mitmekesisust Peeglite kõnnumaal. Mida küll teeb ämblik, Lõpetab oma tegevuse, kas kärsakas Lükkab edasi? De Bailhache, Fresca, proua Cammel,                                                                              paisatud Teisele poole võbiseva Vankri trajektoorist Lõhenenud aatomiteks. Kajakas vastu tuult Belle Isle'i Tuulisel väinal või Hoorni neemel tormamas Valged suled lumes, Hoovus nõuab osa, Ning vana mees on Ametite ajatud Unisesse nurka. Maja üürnikud, Kuiva aju mõtted kuival hooajal.