See 1925. aastal
kirjutatud Kiplingi lühijutt paelus mind kolmel põhjusel:
esimesena, kuna see jätkuvalt vastunäidustab seda tüüpilist
Kiplingi hilisviktoriaanliku Briti imperialisti kuvandit; teisena,
kuna meile siin Eestis on kogu Esimese maailmasõja temaatika
paljuski kõrvaline ja võõras; ning kolmandana (mis on ehk ka kõige
määravam), kuna tegemist on lihtsalt ühe kauni jutustusega, mis
oma elliptilise vaoshoitusega suudab edasi anda väga palju
emotsiooni.
Aednik
Üks
haud mul antud oli
Vahis
Kohtumõistmiseni
Ja Jumal taevast
alla vaatas
Ja ära lükkas selle
kivi
Kõigi aastai ühel
päeval
Selle päeva ühel
tunnil,
Mul pisaraid Ta
ingel nägi
Ja ära lükkas selle
kivi
Kõik külas
teadsid, et Helen Turrell täitis oma kohust kogu maailma ees ning
kõige auväärsemalt eelkõige tema ainsa venna õnnetu poja ees.
Küla teadis samuti, et Geore Turrell oli varajasest noorusest saadik
oma perekonnale ränki katsumusi tekitanud ning polnud üllatav, kui
neile öeldi, et pärast paljude uute alguste saamist ja nende
mahaviskamist oli George, politseiinspektorina Indias, sidunud end
ühe erruläinud allohvitseri tütrega ning saanud mõned nädalad
enne oma lapse sündi hobuselt maha kukkudes surma.
Õnneks
olid nii Georgi isa kui ka ema mõlemad surnud ja kuigi Helen, 35
aastat vana ning sõltumatu, võinuks vabalt oma käed häbiväärsest
asjaolust puhtaks pesta, võttis ta juhtimise enda peale, kuigi ta
ise oli toona suurtes kopsuhädades, mis olid ta sundinud
Lõuna-Prantsusmaale. Ta korraldas lapse ja tema hooldaja reisi
Bombaist, kohtus nendega Marseille’is, põetas imiku terveks
hooldaja, kelle ta ka vallandama pidi, hooletusest tingitud
kõhulahtisusest ja viimaks, väsinu ning kõhna, kuid võidukana,
tõi poisi hilissügisel täie tervise juures oma koju Hampshire’is.
Kõik need
üksikasjad oli üldine teadmine, kuna Helen oli sama avatud kui
päev, ja leidis, et skandaalid asjade mahavaikimisest ainult
kasvavad. Ta tunnistas, et George oli alati olnud omamoodi must
lammas, kuid asjad võinuks minna palju hullemini, kui lapse ema
oleks rõhunud oma õigusele jätta poiss endale. Õnneks näis, et
selle klassi inimesed on raha nimel nõus peaaegu kõigeks ning, kuna
George oli alati pöörunud hädas tema poole, Helen tundis, et on
õigustatud (ja tema sõbrad olid nõus) lõigata läbi suhtlus kogu
allohvitseri liiniga ja anda lapsele kõik eelised. Esimeseks sammuks
oli poisi ristimine Michaeliks pastori poolt. Niipalju kui Helen end
tundis, ei olnud ta eriline lapsearmastaja, kuid Georgi oli kiindunud
ta väga ja ta juhtis tähelepanu sellele, et väikesel Michaelil oli
viimase jooneni oma isa suu, millest oli võimalik midagi juba edasi
mõelda.
Tõele au andes oli
see Turrelli otsaesine – lai, madal ja heakujuline, lauba all
üksteisest kaugel asuvate silmadega, mis Michaelis kõige täpsemini
taasloodud oli. Tema suu oli mõnevõrra parema lõikega kui
perekonnas üldiselt. Kuid Helen, kes keeldus möönmast, et midagi
head üldse võis tulla poisi ema poolt, vandus, et Michael on üleni
Turrell ja kuna polnud kedagi, kes vaidleks vastu, jäi sarnasus
püsima.
Paari aastaga leidis
Michael külas oma koha, olles sama vastuvõetud kui Helen oli olnud
seda alati – kartmatu, filosoofiline ja võrdlemisi nägus.
Kuueselt soovist ta teada, miks ei tohtinud ta Helenit kutsuda
‘emmeks’, nagu kutsusid teised pojad oma emasid. Helen selgitas,
et ta oli kõigest poisi tädi ja et tädid polnud päris samad, mis
emmed, aga, kui see poisil meele heaks teeks, võib ta kutsuda
Helenit ‘emmeks’, kui on aeg magama minna nende omavahelise
hellitusnimena.
Michael hoidis
saladust ülimalt ustavalt, kuid Helen nagu ikka selgitas tõika oma
sõpradele. Kui Michael sellest teada sai, ajas see ta marule.
“Miks sa ütlesid?
Miks sa ütlesid?” kostus tormi lõpus.
“Sest alati on
parim kõnelda tõtt,” vastas Helen, käsi ümber poisi, kui see
oma asemel vappus.
“Olgu, aga ma
arvan, et kui tõde on kole, ei ole niimoodi ilus.”
“Kas tõesti,
kallis?”
“Nii tõesti ja “
- Helen poisi teise väikest keha kangestumas - “nüüd, kui sa
oled selle välja rääkinud, ei kutsu ma sind enam ‘emmeks’ -
isegi uneajal mitte.”
“Aga kas see pole
üsna inetu?” ütles Helen pehmelt.
“Mind ei huvita!
Sa tegid mulle seest haiget ja ma teen sulle haiget tagasi. Ma teen
sulle haiget seni, kuni ma elan!”
“Oh ära räägi
niimoodi, kallis! Sa ei tea, mida-”
“Vot teen! Ja kui
ma surnud olen, teen sulle veel rohkemgi haiget!”
“Jumal tänatud,
et suren õnneks ma ammu enne sind, kullake.”
“Hah! Emma ütleb:
“Saatust ei tea kunagi ette.”” (Michael oli rääkinud Heleni
vanemapoolse lamedanäolise teenjannaga.) “Paljud väikesed poisid
surevad üsna noorelt. Nii mina ka. Küll sa siis näed!”
Helenil läks hing
kinni ja ta liikus ukse poole. Kuid ‘emmede’ hala tõi ta uuesti
tagasi ning kaks puhkesid koos nutma.
Kümneselt, pärast
kaht semestrit ettevalmistuskoolis, miski või keegi istutas poisi
pähe mõtte, et tema perekonnaseisus polnud päris tüüpiline. Ta
ründas teemaga Helenit, murdes tema kogelevad vastuväited
perekondliku otsekohesusega.
“Ära usu sellest
sõnagi, “ ütles poiss rõõmsameelselt lõpuks, “Inimesed ei
rääkinuks nii, nagu nad rääkisid, kui mu vanemad oleksid olnud
abielus. Kuid ära muretse, tädike. Ma sain omasuguste kohta
Inglismaa ajaloo klassides ja Shakespeare’i tükkides kõike teada.
Alustuseks oli William Vallutaja ning, oh, kuhjaga teisi. Ja nad kõik
said suurepäraselt hakkama. Ega sulle sellest vahet pole, et mina
selline olen – ega ju?”
“Nagu millelgi
üldse oleks -” alustas Helen.
“Olgu. Me ei räägi
sellest enam, kui see sind nutma ajab.” Michael ei maininud vabast
tahtest seda asja enam kunagi, kuid kui tal kaks aastat hiljem
õnnestus pühadeks osavalt leetritesse haigestuda ja tema palavik
tõusis ettemääratud 40 kraadi peale, sellest ta ainult pomiseski,
kuni Heleni hääl, võites viimaks poisi deliiriumit, jõudis
poisini kinnitusega, et mitte ükski asi maailmas või mujal ei teeks
Heleni jaoks vahet.
Üksteisele
järgnesid semestrid avalikus koolis ja imelised jõulu-, lihavõtte-
ning suvevaheajad, mitmekesised ja säravad nagu kalliskivid niidi
otsas; ning kalliks Helen neid aegu ka pidas. Aja möödudes
kujunesid Michaelil oma huvid, mis arenesid omasoodu ja andsid siis
teed uutele; kuid tema huvi Helenisse oli jääv ja pidevalt
suurenev. Helen tasus selle eest kogu kindumusega, mis tal oli, või
kogu nõu ja rahaga, mida ta suutis pakkuda. Ja kuna Michael ei olnud
mingi narr, võttis Sõda teda just enne suure tõenäosusega
paljulubava karjääri algust.
Ta pidi minema
Oxfordi, stipendiumi abil, oktoobris. Augusti lõpus oleks ta
äärepealt ühinenud nende koolipoistega, kes esimesena heitsid end
rindele tapatalgutele. Kuid tema treeningkorpuse kapten, kus Michael
oli olnud seersant peaaegu terve aasta, juhtis ta mujale ning suunas
ta otsesuunas teenistusse pataljonis, mis oli nii uus, et pool
sellest kandis ikka veel vana armeepunast ja teine pool levitas
ülerahavastatud ja niisketest telkides elades meningiiti. Helen oli
olnud šokeeritud vabatahtlikult väeteenistusse astumise mõttest.
“Kuid
see on perekonnatraditsioon,” naeris Michael.
“Ära ütle, et sa
uskusid seda vana lugu kõik see aeg?” ütles Helen (Emma, tema
teenjanna, oli juba mitu aastat surnud.) “Ma andsin oma ausõna –
ja annan selle jälle – et – et sellega on kõik hästi. Sellega
tõesti on.”
“Oh, see mind ei
vaeva. Pole kunagi vaevanud,” vastas poiss uljalt. “Ma mõtlesin
hoopis seda, et kui ma teenistusse astun, jõuaksin ma möllule varem
kohale - just nagu minu vanaisa.”
“Ära räägi
niimoodi! Kas sa kardad, et see lõppeb siis nii ruttu!”
“Ei niimoodi vea.
Tead küll, mida K ütleb.”
“Jah. Aga minu
pankur ütles möödunud esmaspäeval, et see ei saa kuidagi kesta
jõuludest kauem - majanduslikel põhjustel.”
“Loodetavasti on
tal õigus, kuid meie kolonel – ja tema on tegevteenistuja –
ütleb, et ees ootab pikk töö.”
Michaeli pataljonil
vedas selles mõttes, et läbi mingi juhuse, mis tähendas mitut
‘puhkust’, kasutati seda rannikukaitseks Norfolki ranniku
madalates kaevikutes; sealt saadeti see põhja poole valvama üht
šoti suudmelahte ning viimaks püsis nädalaid ühel kohal alusetute
kuulujuttude pärast kaugteenistuse kohta. Kuid samal päeval kui
Michael pidi tervelt neljaks tunniks kohtuma Heleniga teele jääval
raudteeristumisel, kiirustati rong ära, et hüvitada kadu Loos' all
ning tal polnud rohkem aega, kui saata Helenile telegramm
hüvastijätuks.
Prantsusmaal soosis
õnn pataljoni taas. See asetati rindejoone eendile, kus see koges
kiiduväärt ja sündmustevaeset elu, kui toimus Somme’i tandri
ettevalmistamine ja nautis Armentieri ja Laventie’ sektorite rahu,
kui too lahing algas. Avastades, et pataljonil on mõistlikud
arusaamad oma tiibade kaitsmisest ja oskas kaevata, näpsas üks
arukas komandör selle omaenese divisjonist telegraafi panemise
ettekäändel ning kasutas pataljoni Ypres’ ümber üldisemalt.
Kuu hiljem, just
pärast seda, kui Michael oli kirjutanud Helenile, et mitte midagi
erilist ei toimunud ja põhjust muretsemiseks seega polnud, sai ta
koheselt surma märjal koidul langenud mürsukillu läbi. Järgmine
mürsk rebis maast lahti ja lennutas laiba peale midagi, mis oli
varem olnud küüniseina vundament, nõnda kenasti sealjuures, et
vaid spetsialist võinuks arvata, et midagi ebameeldivat oli
juhtunud.
Selleks ajaks oli
külal kogemust sõjast juba küllalt ning inglisepäraselt välja
töötanud rituaali sellega kohandumiseks. Kui postiemand andis oma
seitsmeaastasele tüdrukule ametliku telegrammi proua Turnerile,
täheldas ta rektori aednikule: “Nüüd on proua Heleni kord.”
Aednik vastas, mõeldes oma enda pojale. “Noh, ta kestis kauem kui
mõned.” Laps ise saabus esiuksele valjult nuttes, sest Isand
Michael oli talle tihti maiustusi andnud. Helen avastas end peagi
suure hoolega kerimas alla rulookardinaid, sõnades igaühele
südamest: “Kadunud tähendab alati surnud.” Siis asus ta oma
kohale süngel rongkäigul, mis pidi paratamatult läbima roodu
kasutuid emotsioone. Rektor muidugi jutlustas lootusest ning ennustas
peatseid uudiseid vangilaagrist. Paljud tema sõbrad rääkisid
samuti täiesti tõeseid lugusid, kuid alati teistest naistest,
kellele pärast kuudepikkust vaikust nende kadunukesed olid imekombel
tagasi toodud. Teised inimesed utsitasid teda suhtlema
organisatsioonide eksimatute sekretäridega, kes saaksid võtta
ühendust heatahtlike erapooletute osapooltega, kes saaksid hankida
tõest informatsiooni kõige salalikemategi hunnide vanglaülematelt.
Helen tegi ja kirjutas ja allkirjastas kõike, mida talle ette pakuti
või pandi.
Kord, ühel Michaeli
puhkusel, oli poiss viinud ta laskemoonatehasesse, kus ta nägi mürsu
loomisprotsessi tühjast raudkestast peaaegu päris lõpp-produktini
välja. Toona hämmastas teda, et nurjatut asja ei jäetud hetkekski
üksi; ning dokumente ette valmistades ütles ta endale: “Mind
toodetakse leinavaks lähisugulaseks.”
Aja jooksul, kui
kõik organisatsioonid olid sügavalt või siiralt kahetsenud oma
suutmatust leida jälgi vms., andis miski temas järele ja igasugune
tunne - väljaarvatud tänulikkus vabanemise eest - jõudis lõpule
õndsas passiivsuses. Michael oli surnud ja Heleni maailm oli püsinud
paigal ja Helen oli see, kes sai tunda selle seiskumise täit šokki.
Nüüd seisis ta paigal ja maailm liikus edasi, kuid see ei häirinud
teda - see ei puudutanud teda ühelgi viisil või seoses. Ta teadis
seda tänu kergusele, millega ta suutis lisada Michaeli nime
vestlusesse ja langetada pead sobiliku nurga all sobilike
kaastundeavalduste ees.
Selle kergenduse
õndsas adumises kõlas Relvarahu kõigi oma kelladega tema kohal
ning möödus talle märkamatult. Järjekordse aasta möödudes oli
ta saanud üle oma füüsilisest vastikusetundest elusate ja naasnud
noorte suhtes nõnda, et ta suutis võtta neil käest kinni ja
peaaegu siiralt soovida head. Tal puudus igasugune huvi, nii isiklik
kui riiklik, sõja tagajärgedest, kuid – tegutsedes erakordse
eemalolevusega – istus ta erinevates abistamiskomiteedes ning evis
kindlaid vaateid – ta kuulis end neid ettegi kandmas – välja
pakutud mälestusmärgi asukoha kohta külas.
Siis tuli talle kui
lähisugulasele ametlik teadaanne – mida kinnitas lehekülg
Helenile mõeldud kustumatu pliiatsiga kirjast, hõbedane isikuplaat
ning kell – et leitnant Michael Turrelli keha on leitud, tuvastatud
ja maetud ümber Hagenzeele’i Kolmandale Sõjaväekalmistule.
Asjakohaselt oli lisatud rea ja haua number.
Nõnda Helen
avastas, et teda on liigutatud järgmisele tootmisprotsessile –
maailma täis juubeldavaid või murtuid sugulasi, saanud tugevaks
veendumuses, et maailma peal leidus altar, kuhu nad võiksid asetada
oma armastuse. Need ütlesid talle peagi, ja ajagraafikute abil tegid
ka selgeks, kui lihtne oli, ja kui vähe see segas igapäevaelu,
minna ja külastada kellegi hauda.
“Hoopis teismoodi
oleks,” nagu ütles rektori abikaasa, “kui ta oleks hukkunud
Mesopotaamias või isegi Galliopolis.”
Mingisugusesse
teistmoodi elusse äratamise agoonia ajas Heleni üle Kanali, kus
uues lühendatud tiitlitega maailmas sai ta teada, et Hagenzeele’i
Kolmandat saab mugavalt külastada pärastlõunase rongiaga, mis
sobitus hommikuse praamiga ning et vähem kui kolme kilomeetri
kaugusel Hagenzeele’is endas asus mugav väikene hotell, kus oli
võimalik üsna mugavalt veeta öö ja külastada haude järgmisel
hommikul. Kõike seda sai ta teada Keskasutusest, mis elutses papist
ja tõrvast kuuris maatasa tehtud linna piiril, täis tuiskavat
lubjatolmu ning lendlevaid pabereid.
“Muide,” ütles
ohvitser, “te ikka teate oma hauda?”
“Jah, tänan,”
ütles Helen ja näitas oma rida ja numbrit trükituna Michaeli enda
pisikese trükimasina peal. Ohvitser oleks seda ehk kontrollinud
ühest oma paljudest raamatutest, kuid suur Lancashire’i naine
trügis nende vahele ja anus ohvitseri, et see ütleks, kust ta võiks
leida oma poja, kes oli olnud kapral Teenistuskorpuses. Tema
perekonnanimi, ta nuuksus, oli Anderson, kuid, pärinedes
austusväärsest perekonnast, oli ta loomulikult astunud teenistusse
Smithi nimega ning oli langenud Dickiebushi all ‘15 aasta alguses.
Tal ei olnud poja numbrit ega teadnud, millist oma kahest ristinimest
poeg oleks võinud aliasena kasutada. Kuid tema Cooki turistipilet
aegus Lihavõtte nädala lõpus ja kui ta selleks ajaks ei suuda
leida oma poega, läheks ta hulluks. Seepeale langes ta Heleni
rinnale, kuid ohvitseri naine saabus kiiresti kontoritagusest
väikesest magamistoast ning nad tõstsid naise kolmekesi koos
asemele.
“Nad on tihti
sellised,” ütles ohvitseri naine, vabastades tugevalt seotud
tanupaelad. “Eile ütles ta, et poiss hukkus Hooge’i all. Oled sa
kindel,et tead, kus sinu haud asub? Sellest on nii suur vahe.
“Jah, tänan,”
ütles Helen ja ruttas välja, enne kui naine voodis võinuks hakkata
uuesti kaeblema.
Teejoomine
rahvarohkes kahvatulillas ja sini-joonelises puitehitises
võltsfassaadiga viis teda üha sügavamale õudusunenäkku. Ta
maksis arve tuima ja ilmetu inglanna kõrval, kes, kuuldes Helenit
küsimas Hagenzeele’i rongi kohta, soostus temaga kaasa tulema.
“Ma lähen ise ka
Hagenzeele’i,” selgitas ta, “Mitte Hagenzeele’i Kolmandasse;
minu oma on Sugar Factorys, kuid nüüd nimetavad nad seda La
Rosiere’iks. See on Hagenzeele’i Kolmandast just lõunas. Kas sul
on tuba sealses hotellis olemas?”
“Jah, tänan väga.
Ma saatsin telegrammi.”
“Nii on parem.
Mõnikord on see koht üsna täis ja mõnel teisel korral pole seal
hingelistki. Kuid nad paigaldasid vanasse Lion d’Ori vannitoad –
see on hotell Sugar Factory lääneküljel – ja see tõmbab palju
rahvast enda juurde, õnneks.”
“See on kõik
mulle uus. Ma olen esimest korda üle.”
“Päriselt? See on
minu üheksas kord pärast Relvarahu. Mitte oma enese pärast. Ma
pole ise kaotanud kedagi, tänu Jumalale, kuid – nagu kõik teised,
on mul palju sõpru kodus, kes on kaotanud. Ja käies siin nii tihti
nagu ma käin, avastasin et see on neile abiks, kui neil on keegi,
kes lihtsalt vaatab koha ära ja räägib neile sellest hiljem. Ja
pilte saab ka nende jaoks teha. Ma saan päris pika nimekirja
tellimusi, mida täita.” Ta naeris närviliselt ja koputas kaelas
rippuvale Kodakile. “Sugar Factorys on seekord kaks või kolm
tükki, mida ma vaatama pean ja ohtralt lisa ümbruskonna teistelt
kalmistutelt. Minu süsteemiks on nad varuda kokku ja korrastada,
eks. Ja kui mul on ühes piirkonnas piisavalt tellimusi, et see ära
tasuks, sõidan üle ja teen nad ära. See on inimestele parajaks
lohutuseks.”
“Küllap vist,”
vastas Helen, judisedes, kui nad sisenesid väikesesse rongi.
“Kindlasti on.
(Kas meil mitte ei vedanud, et saime akna-äärsed kohad!) See peab
olema, vastasel korral ei küsiks nad kedagi seda tegema, kas pole!
Mul on siin nimekiri umbes kaheteistkümnest või viieteistkümnest
tellimusest,” - ta koputas jälle Kodaki peale - “ma pean nad
täna ära sorteerima. Oh, ma unustasin küsida. Kes sul on?”
“Minu onupoeg,”
ütles Helen. “Aga ma hoolisin temast väga.”
“Ah jaa! Mõnikord
ma mõtlen, kas nad saavad sellest pärast surma aru! Mida sina
arvad?”
“Oh, ma ei tea -
ma pole julgenud sellisele asjale väga mõelda,” ütles Helen,
tõstes oma käed peaaegu üles, et teist eemal hoida.
“Ehk nii ongi
parem,” vastas naine. “Kaotusetundest ilmselt piisab. Noh, ma ei
tülita sind enam.”
Helen oli tänulik,
aga kui nad jõudsid hotelli, nõudis Proua Scarsworth (nad olid
küsinud ka vastastikku nimed), et Helen õhtustaks temaga samas
lauas ning pärast einet väikeses jubedas salongis täis vaikselt
vestlevaid sugulasi, tutvustas ta Helenile oma “tellimusi” ühes
surnute biograafiatega, kui ta juhtus neid teadma, ja
lühikirjeldustega lähisugulastest. Helen pidas vastu peaaegu kuni
poole kümneni, enne kui ta oma tuppa pages.
Peaaegu kohe
koputati tema ukse taga ja proua Scarsworth sisenes; ta pigistas käed
kokku, hoides seal kardetud nimekirja.
“Jah, jah – ma
tean,” alustas ta. “Sul on minust kõrini, aga ma tahan sulle
öelda midagi. Sa, ega sa abielus pole, ega? Siis ehk sa ei... Aga
vahet pole. Ma pean kellelegi ütlema. Ma ei suuda niimoodi jätkata.”
“Aga palun -”
proua Scarsworth taganes vastu suletud ust ja tema suu mälus
kuivalt.
Hetke pärast ütles
ta, “Tea... tead need minu hauad, millest ma allkorrusel just
rääkisin! Nad tõesti ongi tellimused. Vähemalt mitmed nendest
on.” Tema pilk eksles üle ruumi. “Millised võluvad tapeedid
neil Belgias on, kas sa ei leia? Ma vannun, et nad on tellimused.
Kuid on siis on üks, mis, saad aru ja... ja ta oli minu jaoks rohkem
kui kõik muu maailmas. Kas sa saad aru?
Helen noogutas.
“Rohkem kui kõik
muu. Ja, muidugi, ta poleks pidanud olema. Ta oleks pidanud olema
mulle mittemiski. Aga ta oli. Ta on. Seepärast ma neid tellimusi
teengi, eksole. See on kõik.”
“Aga miks sa mulle
seda räägid?” küsis Helen meeleheitlikult.
“Sest ma olen nii
väsinud valetamisest. Väsinud valetamisest, alati valetamisest,
aastast aastasse. Kui ma ei räägi valesid, pean ma neid läbi
mängima, ja ma pean neid alati välja mõtlema. Sa ei tea, mida see
tähendab. Ta oli mulle kõik, mis ta poleks pidanud olema - ainus
tõeline asi - ainus asi, mis eales juhtus kogu minu elus; ja ma olen
pidanud teesklema, et ta polnud. Ma olen pidanud olema ettevaatlik
iga sõnaga, mida ma ütlen ja mõtlema välja, mis vale ma
järgmisena räägiksin, aastast aastasse!”
“Kui palju
aastaid?” küsis Helen.
“Kuus aastat ja
neli kuud enne ning kaks ja kolmveerand pärast. Ma olen tema juures
käinud kaheksa korda pärast seda. Homme lähen üheksandat ja... ja
ma ei suuda... ma ei suuda tema juurde jälle minna ilma, et keegi
maailmas seda ei teaks. Ma tahan olla kellegiga aus enne kui ma
lähen. Kas sa mõistad? Vahet pole minu pärast. Ma polnud kunagi
aus, isegi tüdrukuna. Kuid see pole tema vääriline. Niiet ma... ma
pidin sulle ütlema. Ma ei suuda seda enam endale hoida. Oh, ei
suuda.”
Ta tõstis oma
kokkuliidetud käed peaaegu oma suu kõrgusele ja lasi nad teravalt
alla, jätkuvalt koos, käte täie pikkuseni oma vöö all. Helen
kummardus ette, võttis need kinni, kummardas peaga nende kohale ja
ümises: “Oh, mu kallis! Mu..” Proua Scarsworth astus tagasi,
tema nägu üleni laiguline.
“Jumal küll!”
ütles ta. “Kas niimoodi sa reageeridki?”
Järgmisel hommikul
lahkus proua Scarsworth varakult oma tellimusteringile ja Helen
kõndis üksinda Hagenzeele’i Kolmandale. Paika veel ehitati ja
asus umbes viis jalga kõrgemal asfaltteest, millega ta saja jardi
jagu külgnes. Truubid läbi sügava kraavi täitsid sissepääsu
aset läbi lõpetamata piiriseina. Ta ületas maapinnas-asuvad paar
puitkattega trepiastet ja nägi siis kogu täistopitud tasapinda
üheainsa hingetõmbega. Ta ei teadnud, et Haganzeel’i Kolmas
mahutas juba kahtekümmend üht tuhandet surnut. Ainus, mis ta nägi,
oli mustade ristide halastamatu meri, kandmas väikeseid tinatahvleid
tembeldatud nende igale küljele. Ta ei suutnud eristada mingisugust
korda või korraldust nende hulgas; ei midagi muud peale vöökõrguse
kõnnumaa nagu surnuid tabanud umbrohi, mis tormas tema poole. Ta
läks edasi, liikus lootusetult vasakule ja paremale, imestades, mis
juhise läbi ta üldse enda omani jõuaks. Suures kauguses eemal oli
valge rida. See osutus olema kahe- või kolmesaja haua-suurune ala,
mille kivid olid juba valmis pandud, lilled maha isutatud ja mille
äsjakülvatud muru ilmutas rohelist. Siin suutis ta näha
selgepiirilisi tähti ridade lõpus. Viidates oma lipakale, mõistis
ta, et siit ei pidanud ta otsima.
Hauakivide rea taga
kummardus mees – aednik, nähtavasti, kuna ta kinnitas noort taime
pehmesse maasse. Ta läks mehe poole, paberilipakas käes. Mees
tõusis tema lähenedes ja, ilma igasuguse sissejuhatuse või
tervituseta, küsis: “Keda te otsite?”
“Leitnant Michael
Turrell – minu onupoeg,” ütles Helen aeglaselt ja sõnasõnalt,
nagu ta oli öelnud tuhandeid kordu oma elus.
Mees kergitas oma
silmad ja vaatas teda mõõtmatu kaastundega, enne kui pööras
äsjakülvatud murult paljate mustade ristide poole.
“Tulge minuga,”
ütles ta, “ja ma näitan, kus teie poeg asub.”
Kui Helen lahkus
Kalmistult pööras ta viimaseks pilguheiteks tagasi. Kauguses nägi
ta meest kummardumas oma noorte taimede kohal. Ja ta läks ära,
pidades seda aednikuks.
