I
Aeg olev ja aeg möödunud
Kestavad ehk mõlemad veel ajas tulev
Ning ajas tulev möödunud ajas.
Kui kõik aeg on igaveselt kohal
Siis kõik aeg on lunastamatu.
Mis võinuks olla, on üldistus
Püsib nagu alaline võimalus
Vaid sõnas, mis spekuleerib.
Mis võinuks olla ning mis on olnud,
Osutavad ühise otsani, mis alati on.
Jalasammud kajavad mälestuses
Mööda rada, mida me ei võtnud
Ukseni, - me eales ei avanud -
mis roosiaiani viib. Minu sõnad kajavad
Nõnda sinu vaimus.
Kuid
mis eesmärgil
Häirides tolmu roosilehtede kausil
Ma ei tea.
Teised
kajad
Elutsevad aias. Kas järgneme me?
Kiiresti, ütles lind, leia nad, leia
Nad nurga taga. Läbi esimese värava
Meie esimesse maailma, kas järgneme me
Tõuke pettusele? Meie esimesse maailma.
Seal nad olid, väärikad, nähtamatud,
Liikusid surveta üle kuivanud lehtede
Sügise kuumas, läbi väreva õhu
Ning lind hüüdis, vastates
Kuulmata muusikale puhmastiku varjus
Ning nägemata silmakiir ristus, sest roosid
Näisid nagu lilled, mida nähtakse.
Seal nad olid nagu külalised meil, vastu võetud ja
vastuvõtvad.
Nõnda liikusime ning nemad, korrapärases mustris,
Mööda tühja tänavat loožiringini,
Et vaadata alla tühjendatud tiiki.
Kuivata tiik, kuiv betoon, pruunikülgne
Ning tiik täitus valgusest veega
Ning lootos tõusis vaikselt, vaikselt
Pind sädeles valguse südamest
Ja meie taga nad olid, peegeldunud tiigis
Siis möödus pilv ning tiik oli kuiv.
Mine, ütles lind, sest lehed olid täis lapsi,
Elevalt peidus, hoides tagasi naeru
Mine, mine mine, ütles lind: inimsugu
Kannatab halvasti tegelikkust
Aeg möödunud ja aeg tulev
Mis võinuks olla ja mis on olnud
Osutavad ühise otsani, mis alati on.
II
Küüslauk ja safiirid mudas
Pahhetavad lasutud teljepuud.
Verine judisev traat
Laulab allpool alalisi arme,
Lepitades ammuläinud sõdu.
Tants mööda arterit
Lümfi ringlemine
On mustrid tähtede triivis
Tõus, et suvitada puu tipus
Me liigume üle liikuva puu
Valguses, mustrilise lehe kohal
Ja nätskel põrandal kuuleme
All, on kuldikoer ja kult
Järgnemas radu nagu varem,
Kuid lepitunud tähtede vahel.
Pöörleva maailma tasasel täpil. Ei liha ega lihatu;
Ei sealt ega sinna; seal, tasasel täpil, on tants,
Kuid ei peatus ega liikumine. Ega ära kutsu püsivuseks seda,
Kuhu minevik ja olevik koguneb. Ei liikumist sealt ega
sinna,
Ei langus ega tõus. Kuid vaid täpil, vaid tasasel täpil,
Pole mujal tants ja tants ainsana on.
Ma saan öelda ainult, seal oleme olnud: kuid ei saa
öelda, kus.
Ja ma ei saa öelda, kui kaua, mis tähendaks tema asetamist
aega.
Sisemine vabadus asjalisest ihast
Vabadus kannatusest ja teost, vabadus sisemisest
Ja välimisest sunnist, ometigi ümbritseb
Tajude arm – valge valgus, tasa ja liikuv,
Liikumatu Erhebung, koondumine
Jätmata välja, ilmutatud
Nii uus maailm kui vana, mõistetud
Selle osalise ekstaasi lõpul
Selle osalise õuduse lahendusel.
Siiski mineviku ja tuleviku ahelus
Punutud muutliku keha nõtruses,
Kaitseb inimkonda taevast ja hukatusest,
Mida keha kannatada ei suuda.
Aeg
möödunud ja aeg tulev
Lubab teadvust vaid veidi.
Teadlik olek on mitteolemine ajas
Kuid vaid ajas; hetke roosiaias,
Hetke lehtlas, kus peksles vihm,
Tuulses kirikus, kui langes suits
Mäletada saab; hõlmates mineviku ja tuleviku.
Vaid aja jooksul alistatakse aeg.
III
Siin on rahulolematuse koht
Aeg enne ja aeg pärast
Tuhmis valges, ei päevavalgust,
Kattes vormi selge vaikusega,
Tehes varjud möödvaks iluks,
Vihjates jäävat aeglasel pöördel,
Ega pimedust, et puhastuks hing.
Tühjendades meelelist kaotusega
Puhastades kiindumust ajalisest.
Ei küllust ega tühjust. Ainult virve
Üle ajavagudes vaevas nägude
Häiritud häirimisest häirudes
Täis pettekujutisi ja tähendusest tühi
Tursunud kiretuses, mis ei koonda
Mehi ja pabertükke keerlemas tuules,
Mis puhub enne ja pärast aega,
Puhib sisse ja välja ebaterveist kopsuist
Aega ennist ja aega pärastist.
Haigete hingede röhatus
Hajusasse õhku, loiud
Kandudes tuulel, mis puhub üle Londoni ja Hampsteadi,
Clerkenwelli ja Campdeni, Putney ja Highgate'i,
Primrose'i ja Ludgate'i süngete küngaste. Siin mitte
Siin pimedust mitte, selles säutsuvas ilmas.
Lasku madalamale, lasku ainult
Alalise üksinduse maailma,
Maailma, mitte maailma, vaid sellese, mis pole maailm
Seesmine pimedusse, ilmajättu
Ning kõige omandi puudusesse
Tajulise maailma kuivatussse
Kujutluse maailma tühjendusse
Hingelise maailma mõjumatusesse;
See on ainus viis, ja teine
On sama, mitte liikumises
Vaid hoidumises liikumisest; samas kui maailm liigub
Tungluses, mööduva ja tuleva aja
Metalsetel radadel.
IV
Aeg ja kell matnud on päeva
Must pilv päikse kannab ära.
Ega päevalill meie poole pöördu, ega elulõng
Eksiteele satu ja meieni paindu; väät ja vits
Klammerdu ja haardu?
Jugapuu
Jahedas sõrmed kähardu
Me ümber? Kui jäälinnu tiib
On vastanud valgusega valgusele ja vaikib, valgus on tasa
Pöörleva maailma tasases täpis.
V
Sõnad liiguvad, muusika liigub
Vaid ajas; kuid see, mis vaid elab
Saab vaid surra. Sõna, pärast kõne,
Jõuab vaikusesse. Ainult läbi vormi ja mustri
Muusika või sõna
Tasasusse jõuab; nagu hiina keraamika
Tasa liigub, peatumata oma tasasuses.
Mitte viiuli vaikus, kui noot veel kostab,
Mitte ainult see, vaid koosolemine,
Või öelgem, et algusele eelneb lõpp,
Ning et lõpp ja algus olid alati seal
Enne algust ja pärast lõppu.
Ja kõik on alati praegu. Sõna venib,
Praguneb ja vahel koormuse all murdub,
Pinge all lipsab, libiseb ja kaob,
Ega püsi paigal. Kisavad hääled,
nääkudes, pilgates või pelgalt vadinas,
On alati sõnade kallal. Ja Sõna kõrbes
Enim ründavad ahvatluse hääled,
Leinatantsus kisendav vari,
Lohutmatu kimääri vali kaeblus.
Mustri motiiviks on liikumine
Nagu kümne tähe kujul
Tahtmine ise on liikumine
Mitte tahetav iseenesest;
Armastus ise ei liigu,
Vaid on liikumise põhjus ja lõpp
Ajatu ja mittetahtev
Kui ehk ainult ajast
Kinni piirangu vormis
Olemise ja mitteolemise vahel.
Äkiline valguse vihus,
Isegi kui tolm lendleb,
Laste peidetud naer
Lehestikust kostub,
Kiiresti nüüd, siin, nüüd, alati-
Naeruväärne see raisatud kurb aeg,
Mis ulatub nii enne kui pärast.
No comments:
Post a Comment