Tõlge: Aischines - Kõne Timarchose vastu [1-8] [Αἰσχίνης - κατὰ Τιμάρχου]

See tõlge põhineb Perseuse tekstiversioonil. Toetusin ka samas keskkonnas leiduvale Charles Darwin Adamsi inglisekeelsele tõlkele aastast 1919, mis ei ole siiski sama, mis tõlkimine inglise keelest. Selles tõlkes olen pigem üritanud hoida lähedale vanakreeka originaalsüntaksile ning võimalikult vähe teksti eestistada.

Kõne Timarchose vastu [1-8]

[1] Mitte ühelegi kodanikule, oh Ateena mehed, pole ma eales ei kirjaliku süüdistuse või avaliku umbusaldusega põhjustanud vaeva, vaid olen, nagu ma ise arvan, olnud igal võimalusel mõõdukas. Kuid nähes Timarchose suurt kahju linnale, teda avalikult kõnelemas seadusevastaselt ning olles ka ise tema laimu (mille olemust ma kõne edenedes ka paljastan) ohvriks,

[2] ma arvan, et häbiväärsuse tipp oleks jätta kaitsmata nii linna kui seadusi, nii teid kui ka iseend. Teades, et ta on vastutav nende asjade eest, mida te hetk tagasi kuulsite väljaloetuna kohtusekretärilt, nõuan tema kohta käesolevat ülekuulamist. Ja nagu näib, oh Ateena mehed, see, mida tavatsetakse öelda avalikel kohtuistungitel, ei ole vale: et isiklikud vimmad väga tihti teevad heaks avalikud eksimused.

[3] Tõepoolest nii näib, et kohtu ees seismise eest pole Timarchosel süüdistada ei linna, ei seadusi, ei teid ega mind, vaid ainult iseend. Sest seadused keelasid tal häbiväärse eluviisi pärast avalikult kõnelemise - keeld, mida, nagu mina leian, ei ole raske jälgida, vaid hoopis väga lihtne. Tal oli ju võimalik, kui ta olnuks mõistlik, ka mind mitte laimata. Ma loodan, et olen sellest kõnelenud mõõdukusega.

[4] Ma tean, oh Ateena mehed, et asjast, millest ma esmalt kavatsen kõneleda, olete ilmselt teiste käest ka varem kuulnud. Kuid mulle näib olevat nüüd kohane teie ees sama jutuga alustada. Sest ollakse nõus, et on kolme tüüpi valitsust kõikide inimeste seas - türannia, oligarhia ja demokraatia. Nii türanniates kui ka oligrahiates valitsetakse võimulolijate suva järgi, kuid demokraatlikult juhitud linnades sätestatud seaduste põhjal.

[5] Te teate hästi, oh Ateena mehed, et demokraatiate puhul kaitsevad inimesi ja valitsemiskorda seadused, samas kui türanne ning oligarhe usaldamatus ja relvastatud vahtkond. Seega need, kes oligarhiat ja ebaõiglast valitsust juhivad, peavad olema valvel nende suhtes, kes seaduse jõuga seda valitsust kukutaks, teie aga, kes te omate õiglast ning seaduspõhist valitsuskorda, nende suhtes, kes seaduste vastaselt on kõnelenud või elanud. Sest te olete tugevad vaid siis, kui kehtestate seadusi ega jää alla nendele, kes tegutsevad seadusevastaselt.

[6] Minagi arvan, et on sobilik - kui me teeme seadusi - meil jälgida seda, et me looksime valitsemiskorrale heatoovaid ja kasulikke seadusi; kui aga oleme need juba jõustanud, sätestatud seadustele kuuletuda, mittekuuletujaid aga karistada, kui seda linna hüvanguks on vaja.

Sest mõelgem, oh Ateena mehed, millisugust ettemõtlemist osutas voorusele Solon, see iidne seaduselooja, ja Drakon ja teised, kes olid sel ajal seaduseloojad.

[7] Sest esmajärgus tegid nad seadusi meie laste vooruse jaoks ning selgesõnaliselt sätestasid, mille poole peab vaba laps püüdlema ja kuidas on vaja neid üles kasvatada, seejärel teisena noorukite jaoks, kolmandas järgus ka kõikide teiste vanuste jaoks ja need ei kehtinud mitte ainult tavakodanikele, vaid ka avalikele kõnelejate puhul. Ja pannud need seadused kirja, usaldasid nad need teile ja määrasid teid nende kaitsjateks.

[8] Ka mina nüüd soovin teie ees kõnelda samas vaimus kui seaduselooja seadused. Sest esmalt käsitlen teie ees neid seadusi, mis on sätestatud teie laste kombekuse jaoks, siis teisena neid, mis noorukite jaoks, kolmandas järgus neid, mis kõikide teiste vanuste jaoks; mis ei kehti ainult tavakodanikele vaid ka avalike kõnelejate puhul. Sest nõnda, ma eeldan, oleks mu kõne kergesti jälgitav. Ja ma soovin ühtlasi, oh Ateena mehed, teie ees põhjalikult käsitleda esmalt seda, millised on linna seadused, et pärast seda neid võrrelda Timarchose kommetega. Sest peagi avastate teiegi, et ta on elanud vastupidiselt kõikidele seadustele.

Adamsi täispikk inglisekeelne tõlge.

Tõlge: Rudyard Kipling - Aednik

See 1925. aastal kirjutatud Kiplingi lühijutt paelus mind kolmel põhjusel: esimesena, kuna see jätkuvalt vastunäidustab seda tüüpilist Kiplingi hilisviktoriaanliku Briti imperialisti kuvandit; teisena, kuna meile siin Eestis on kogu Esimese maailmasõja temaatika paljuski kõrvaline ja võõras; ning kolmandana (mis on ehk ka kõige määravam), kuna tegemist on lihtsalt ühe kauni jutustusega, mis oma elliptilise vaoshoitusega suudab edasi anda väga palju emotsiooni.

Inglise keeles

Aednik

Üks haud mul antud oli

Vahis Kohtumõistmiseni

Ja Jumal taevast alla vaatas

Ja ära lükkas selle kivi

Kõigi aastai ühel päeval

Selle päeva ühel tunnil,

Mul pisaraid Ta ingel nägi

Ja ära lükkas selle kivi

Kõik külas teadsid, et Helen Turrell täitis oma kohust kogu maailma ees ning kõige auväärsemalt eelkõige tema ainsa venna õnnetu poja ees. Küla teadis samuti, et Geore Turrell oli varajasest noorusest saadik oma perekonnale ränki katsumusi tekitanud ning polnud üllatav, kui neile öeldi, et pärast paljude uute alguste saamist ja nende mahaviskamist oli George, politseiinspektorina Indias, sidunud end ühe erruläinud allohvitseri tütrega ning saanud mõned nädalad enne oma lapse sündi hobuselt maha kukkudes surma.

Õnneks olid nii Georgi isa kui ka ema mõlemad surnud ja kuigi Helen, 35 aastat vana ning sõltumatu, võinuks vabalt oma käed häbiväärsest asjaolust puhtaks pesta, võttis ta juhtimise enda peale, kuigi ta ise oli toona suurtes kopsuhädades, mis olid ta sundinud Lõuna-Prantsusmaale. Ta korraldas lapse ja tema hooldaja reisi Bombaist, kohtus nendega Marseille’is, põetas imiku terveks hooldaja, kelle ta ka vallandama pidi, hooletusest tingitud kõhulahtisusest ja viimaks, väsinu ning kõhna, kuid võidukana, tõi poisi hilissügisel täie tervise juures oma koju Hampshire’is.

Kõik need üksikasjad oli üldine teadmine, kuna Helen oli sama avatud kui päev, ja leidis, et skandaalid asjade mahavaikimisest ainult kasvavad. Ta tunnistas, et George oli alati olnud omamoodi must lammas, kuid asjad võinuks minna palju hullemini, kui lapse ema oleks rõhunud oma õigusele jätta poiss endale. Õnneks näis, et selle klassi inimesed on raha nimel nõus peaaegu kõigeks ning, kuna George oli alati pöörunud hädas tema poole, Helen tundis, et on õigustatud (ja tema sõbrad olid nõus) lõigata läbi suhtlus kogu allohvitseri liiniga ja anda lapsele kõik eelised. Esimeseks sammuks oli poisi ristimine Michaeliks pastori poolt. Niipalju kui Helen end tundis, ei olnud ta eriline lapsearmastaja, kuid Georgi oli kiindunud ta väga ja ta juhtis tähelepanu sellele, et väikesel Michaelil oli viimase jooneni oma isa suu, millest oli võimalik midagi juba edasi mõelda.

Tõele au andes oli see Turrelli otsaesine – lai, madal ja heakujuline, lauba all üksteisest kaugel asuvate silmadega, mis Michaelis kõige täpsemini taasloodud oli. Tema suu oli mõnevõrra parema lõikega kui perekonnas üldiselt. Kuid Helen, kes keeldus möönmast, et midagi head üldse võis tulla poisi ema poolt, vandus, et Michael on üleni Turrell ja kuna polnud kedagi, kes vaidleks vastu, jäi sarnasus püsima.

Paari aastaga leidis Michael külas oma koha, olles sama vastuvõetud kui Helen oli olnud seda alati – kartmatu, filosoofiline ja võrdlemisi nägus. Kuueselt soovist ta teada, miks ei tohtinud ta Helenit kutsuda ‘emmeks’, nagu kutsusid teised pojad oma emasid. Helen selgitas, et ta oli kõigest poisi tädi ja et tädid polnud päris samad, mis emmed, aga, kui see poisil meele heaks teeks, võib ta kutsuda Helenit ‘emmeks’, kui on aeg magama minna nende omavahelise hellitusnimena.

Michael hoidis saladust ülimalt ustavalt, kuid Helen nagu ikka selgitas tõika oma sõpradele. Kui Michael sellest teada sai, ajas see ta marule.

“Miks sa ütlesid? Miks sa ütlesid?” kostus tormi lõpus.

“Sest alati on parim kõnelda tõtt,” vastas Helen, käsi ümber poisi, kui see oma asemel vappus.

“Olgu, aga ma arvan, et kui tõde on kole, ei ole niimoodi ilus.”

“Kas tõesti, kallis?”

“Nii tõesti ja “ - Helen poisi teise väikest keha kangestumas - “nüüd, kui sa oled selle välja rääkinud, ei kutsu ma sind enam ‘emmeks’ - isegi uneajal mitte.”

“Aga kas see pole üsna inetu?” ütles Helen pehmelt.

“Mind ei huvita! Sa tegid mulle seest haiget ja ma teen sulle haiget tagasi. Ma teen sulle haiget seni, kuni ma elan!”

“Oh ära räägi niimoodi, kallis! Sa ei tea, mida-”

“Vot teen! Ja kui ma surnud olen, teen sulle veel rohkemgi haiget!”

“Jumal tänatud, et suren õnneks ma ammu enne sind, kullake.”

“Hah! Emma ütleb: “Saatust ei tea kunagi ette.”” (Michael oli rääkinud Heleni vanemapoolse lamedanäolise teenjannaga.) “Paljud väikesed poisid surevad üsna noorelt. Nii mina ka. Küll sa siis näed!”

Helenil läks hing kinni ja ta liikus ukse poole. Kuid ‘emmede’ hala tõi ta uuesti tagasi ning kaks puhkesid koos nutma.

Kümneselt, pärast kaht semestrit ettevalmistuskoolis, miski või keegi istutas poisi pähe mõtte, et tema perekonnaseisus polnud päris tüüpiline. Ta ründas teemaga Helenit, murdes tema kogelevad vastuväited perekondliku otsekohesusega.

“Ära usu sellest sõnagi, “ ütles poiss rõõmsameelselt lõpuks, “Inimesed ei rääkinuks nii, nagu nad rääkisid, kui mu vanemad oleksid olnud abielus. Kuid ära muretse, tädike. Ma sain omasuguste kohta Inglismaa ajaloo klassides ja Shakespeare’i tükkides kõike teada. Alustuseks oli William Vallutaja ning, oh, kuhjaga teisi. Ja nad kõik said suurepäraselt hakkama. Ega sulle sellest vahet pole, et mina selline olen – ega ju?”

“Nagu millelgi üldse oleks -” alustas Helen.

“Olgu. Me ei räägi sellest enam, kui see sind nutma ajab.” Michael ei maininud vabast tahtest seda asja enam kunagi, kuid kui tal kaks aastat hiljem õnnestus pühadeks osavalt leetritesse haigestuda ja tema palavik tõusis ettemääratud 40 kraadi peale, sellest ta ainult pomiseski, kuni Heleni hääl, võites viimaks poisi deliiriumit, jõudis poisini kinnitusega, et mitte ükski asi maailmas või mujal ei teeks Heleni jaoks vahet.

Üksteisele järgnesid semestrid avalikus koolis ja imelised jõulu-, lihavõtte- ning suvevaheajad, mitmekesised ja säravad nagu kalliskivid niidi otsas; ning kalliks Helen neid aegu ka pidas. Aja möödudes kujunesid Michaelil oma huvid, mis arenesid omasoodu ja andsid siis teed uutele; kuid tema huvi Helenisse oli jääv ja pidevalt suurenev. Helen tasus selle eest kogu kindumusega, mis tal oli, või kogu nõu ja rahaga, mida ta suutis pakkuda. Ja kuna Michael ei olnud mingi narr, võttis Sõda teda just enne suure tõenäosusega paljulubava karjääri algust.

Ta pidi minema Oxfordi, stipendiumi abil, oktoobris. Augusti lõpus oleks ta äärepealt ühinenud nende koolipoistega, kes esimesena heitsid end rindele tapatalgutele. Kuid tema treeningkorpuse kapten, kus Michael oli olnud seersant peaaegu terve aasta, juhtis ta mujale ning suunas ta otsesuunas teenistusse pataljonis, mis oli nii uus, et pool sellest kandis ikka veel vana armeepunast ja teine pool levitas ülerahavastatud ja niisketest telkides elades meningiiti. Helen oli olnud šokeeritud vabatahtlikult väeteenistusse astumise mõttest.

“Kuid see on perekonnatraditsioon,” naeris Michael.

“Ära ütle, et sa uskusid seda vana lugu kõik see aeg?” ütles Helen (Emma, tema teenjanna, oli juba mitu aastat surnud.) “Ma andsin oma ausõna – ja annan selle jälle – et – et sellega on kõik hästi. Sellega tõesti on.”

“Oh, see mind ei vaeva. Pole kunagi vaevanud,” vastas poiss uljalt. “Ma mõtlesin hoopis seda, et kui ma teenistusse astun, jõuaksin ma möllule varem kohale - just nagu minu vanaisa.”

“Ära räägi niimoodi! Kas sa kardad, et see lõppeb siis nii ruttu!”

“Ei niimoodi vea. Tead küll, mida K ütleb.”

“Jah. Aga minu pankur ütles möödunud esmaspäeval, et see ei saa kuidagi kesta jõuludest kauem - majanduslikel põhjustel.”

“Loodetavasti on tal õigus, kuid meie kolonel – ja tema on tegevteenistuja – ütleb, et ees ootab pikk töö.”

Michaeli pataljonil vedas selles mõttes, et läbi mingi juhuse, mis tähendas mitut ‘puhkust’, kasutati seda rannikukaitseks Norfolki ranniku madalates kaevikutes; sealt saadeti see põhja poole valvama üht šoti suudmelahte ning viimaks püsis nädalaid ühel kohal alusetute kuulujuttude pärast kaugteenistuse kohta. Kuid samal päeval kui Michael pidi tervelt neljaks tunniks kohtuma Heleniga teele jääval raudteeristumisel, kiirustati rong ära, et hüvitada kadu Loos' all ning tal polnud rohkem aega, kui saata Helenile telegramm hüvastijätuks.

Prantsusmaal soosis õnn pataljoni taas. See asetati rindejoone eendile, kus see koges kiiduväärt ja sündmustevaeset elu, kui toimus Somme’i tandri ettevalmistamine ja nautis Armentieri ja Laventie’ sektorite rahu, kui too lahing algas. Avastades, et pataljonil on mõistlikud arusaamad oma tiibade kaitsmisest ja oskas kaevata, näpsas üks arukas komandör selle omaenese divisjonist telegraafi panemise ettekäändel ning kasutas pataljoni Ypres’ ümber üldisemalt.

Kuu hiljem, just pärast seda, kui Michael oli kirjutanud Helenile, et mitte midagi erilist ei toimunud ja põhjust muretsemiseks seega polnud, sai ta koheselt surma märjal koidul langenud mürsukillu läbi. Järgmine mürsk rebis maast lahti ja lennutas laiba peale midagi, mis oli varem olnud küüniseina vundament, nõnda kenasti sealjuures, et vaid spetsialist võinuks arvata, et midagi ebameeldivat oli juhtunud.

Selleks ajaks oli külal kogemust sõjast juba küllalt ning inglisepäraselt välja töötanud rituaali sellega kohandumiseks. Kui postiemand andis oma seitsmeaastasele tüdrukule ametliku telegrammi proua Turnerile, täheldas ta rektori aednikule: “Nüüd on proua Heleni kord.” Aednik vastas, mõeldes oma enda pojale. “Noh, ta kestis kauem kui mõned.” Laps ise saabus esiuksele valjult nuttes, sest Isand Michael oli talle tihti maiustusi andnud. Helen avastas end peagi suure hoolega kerimas alla rulookardinaid, sõnades igaühele südamest: “Kadunud tähendab alati surnud.” Siis asus ta oma kohale süngel rongkäigul, mis pidi paratamatult läbima roodu kasutuid emotsioone. Rektor muidugi jutlustas lootusest ning ennustas peatseid uudiseid vangilaagrist. Paljud tema sõbrad rääkisid samuti täiesti tõeseid lugusid, kuid alati teistest naistest, kellele pärast kuudepikkust vaikust nende kadunukesed olid imekombel tagasi toodud. Teised inimesed utsitasid teda suhtlema organisatsioonide eksimatute sekretäridega, kes saaksid võtta ühendust heatahtlike erapooletute osapooltega, kes saaksid hankida tõest informatsiooni kõige salalikemategi hunnide vanglaülematelt. Helen tegi ja kirjutas ja allkirjastas kõike, mida talle ette pakuti või pandi.

Kord, ühel Michaeli puhkusel, oli poiss viinud ta laskemoonatehasesse, kus ta nägi mürsu loomisprotsessi tühjast raudkestast peaaegu päris lõpp-produktini välja. Toona hämmastas teda, et nurjatut asja ei jäetud hetkekski üksi; ning dokumente ette valmistades ütles ta endale: “Mind toodetakse leinavaks lähisugulaseks.”

Aja jooksul, kui kõik organisatsioonid olid sügavalt või siiralt kahetsenud oma suutmatust leida jälgi vms., andis miski temas järele ja igasugune tunne - väljaarvatud tänulikkus vabanemise eest - jõudis lõpule õndsas passiivsuses. Michael oli surnud ja Heleni maailm oli püsinud paigal ja Helen oli see, kes sai tunda selle seiskumise täit šokki. Nüüd seisis ta paigal ja maailm liikus edasi, kuid see ei häirinud teda - see ei puudutanud teda ühelgi viisil või seoses. Ta teadis seda tänu kergusele, millega ta suutis lisada Michaeli nime vestlusesse ja langetada pead sobiliku nurga all sobilike kaastundeavalduste ees.

Selle kergenduse õndsas adumises kõlas Relvarahu kõigi oma kelladega tema kohal ning möödus talle märkamatult. Järjekordse aasta möödudes oli ta saanud üle oma füüsilisest vastikusetundest elusate ja naasnud noorte suhtes nõnda, et ta suutis võtta neil käest kinni ja peaaegu siiralt soovida head. Tal puudus igasugune huvi, nii isiklik kui riiklik, sõja tagajärgedest, kuid – tegutsedes erakordse eemalolevusega – istus ta erinevates abistamiskomiteedes ning evis kindlaid vaateid – ta kuulis end neid ettegi kandmas – välja pakutud mälestusmärgi asukoha kohta külas.

Siis tuli talle kui lähisugulasele ametlik teadaanne – mida kinnitas lehekülg Helenile mõeldud kustumatu pliiatsiga kirjast, hõbedane isikuplaat ning kell – et leitnant Michael Turrelli keha on leitud, tuvastatud ja maetud ümber Hagenzeele’i Kolmandale Sõjaväekalmistule. Asjakohaselt oli lisatud rea ja haua number.

Nõnda Helen avastas, et teda on liigutatud järgmisele tootmisprotsessile – maailma täis juubeldavaid või murtuid sugulasi, saanud tugevaks veendumuses, et maailma peal leidus altar, kuhu nad võiksid asetada oma armastuse. Need ütlesid talle peagi, ja ajagraafikute abil tegid ka selgeks, kui lihtne oli, ja kui vähe see segas igapäevaelu, minna ja külastada kellegi hauda.

“Hoopis teismoodi oleks,” nagu ütles rektori abikaasa, “kui ta oleks hukkunud Mesopotaamias või isegi Galliopolis.”

Mingisugusesse teistmoodi elusse äratamise agoonia ajas Heleni üle Kanali, kus uues lühendatud tiitlitega maailmas sai ta teada, et Hagenzeele’i Kolmandat saab mugavalt külastada pärastlõunase rongiaga, mis sobitus hommikuse praamiga ning et vähem kui kolme kilomeetri kaugusel Hagenzeele’is endas asus mugav väikene hotell, kus oli võimalik üsna mugavalt veeta öö ja külastada haude järgmisel hommikul. Kõike seda sai ta teada Keskasutusest, mis elutses papist ja tõrvast kuuris maatasa tehtud linna piiril, täis tuiskavat lubjatolmu ning lendlevaid pabereid.

“Muide,” ütles ohvitser, “te ikka teate oma hauda?”

“Jah, tänan,” ütles Helen ja näitas oma rida ja numbrit trükituna Michaeli enda pisikese trükimasina peal. Ohvitser oleks seda ehk kontrollinud ühest oma paljudest raamatutest, kuid suur Lancashire’i naine trügis nende vahele ja anus ohvitseri, et see ütleks, kust ta võiks leida oma poja, kes oli olnud kapral Teenistuskorpuses. Tema perekonnanimi, ta nuuksus, oli Anderson, kuid, pärinedes austusväärsest perekonnast, oli ta loomulikult astunud teenistusse Smithi nimega ning oli langenud Dickiebushi all ‘15 aasta alguses. Tal ei olnud poja numbrit ega teadnud, millist oma kahest ristinimest poeg oleks võinud aliasena kasutada. Kuid tema Cooki turistipilet aegus Lihavõtte nädala lõpus ja kui ta selleks ajaks ei suuda leida oma poega, läheks ta hulluks. Seepeale langes ta Heleni rinnale, kuid ohvitseri naine saabus kiiresti kontoritagusest väikesest magamistoast ning nad tõstsid naise kolmekesi koos asemele.

“Nad on tihti sellised,” ütles ohvitseri naine, vabastades tugevalt seotud tanupaelad. “Eile ütles ta, et poiss hukkus Hooge’i all. Oled sa kindel,et tead, kus sinu haud asub? Sellest on nii suur vahe.

“Jah, tänan,” ütles Helen ja ruttas välja, enne kui naine voodis võinuks hakkata uuesti kaeblema.

Teejoomine rahvarohkes kahvatulillas ja sini-joonelises puitehitises võltsfassaadiga viis teda üha sügavamale õudusunenäkku. Ta maksis arve tuima ja ilmetu inglanna kõrval, kes, kuuldes Helenit küsimas Hagenzeele’i rongi kohta, soostus temaga kaasa tulema.

“Ma lähen ise ka Hagenzeele’i,” selgitas ta, “Mitte Hagenzeele’i Kolmandasse; minu oma on Sugar Factorys, kuid nüüd nimetavad nad seda La Rosiere’iks. See on Hagenzeele’i Kolmandast just lõunas. Kas sul on tuba sealses hotellis olemas?”

“Jah, tänan väga. Ma saatsin telegrammi.”

“Nii on parem. Mõnikord on see koht üsna täis ja mõnel teisel korral pole seal hingelistki. Kuid nad paigaldasid vanasse Lion d’Ori vannitoad – see on hotell Sugar Factory lääneküljel – ja see tõmbab palju rahvast enda juurde, õnneks.”

“See on kõik mulle uus. Ma olen esimest korda üle.”

“Päriselt? See on minu üheksas kord pärast Relvarahu. Mitte oma enese pärast. Ma pole ise kaotanud kedagi, tänu Jumalale, kuid – nagu kõik teised, on mul palju sõpru kodus, kes on kaotanud. Ja käies siin nii tihti nagu ma käin, avastasin et see on neile abiks, kui neil on keegi, kes lihtsalt vaatab koha ära ja räägib neile sellest hiljem. Ja pilte saab ka nende jaoks teha. Ma saan päris pika nimekirja tellimusi, mida täita.” Ta naeris närviliselt ja koputas kaelas rippuvale Kodakile. “Sugar Factorys on seekord kaks või kolm tükki, mida ma vaatama pean ja ohtralt lisa ümbruskonna teistelt kalmistutelt. Minu süsteemiks on nad varuda kokku ja korrastada, eks. Ja kui mul on ühes piirkonnas piisavalt tellimusi, et see ära tasuks, sõidan üle ja teen nad ära. See on inimestele parajaks lohutuseks.”

“Küllap vist,” vastas Helen, judisedes, kui nad sisenesid väikesesse rongi.

“Kindlasti on. (Kas meil mitte ei vedanud, et saime akna-äärsed kohad!) See peab olema, vastasel korral ei küsiks nad kedagi seda tegema, kas pole! Mul on siin nimekiri umbes kaheteistkümnest või viieteistkümnest tellimusest,” - ta koputas jälle Kodaki peale - “ma pean nad täna ära sorteerima. Oh, ma unustasin küsida. Kes sul on?”

“Minu onupoeg,” ütles Helen. “Aga ma hoolisin temast väga.”

“Ah jaa! Mõnikord ma mõtlen, kas nad saavad sellest pärast surma aru! Mida sina arvad?”

“Oh, ma ei tea - ma pole julgenud sellisele asjale väga mõelda,” ütles Helen, tõstes oma käed peaaegu üles, et teist eemal hoida.

“Ehk nii ongi parem,” vastas naine. “Kaotusetundest ilmselt piisab. Noh, ma ei tülita sind enam.”

Helen oli tänulik, aga kui nad jõudsid hotelli, nõudis Proua Scarsworth (nad olid küsinud ka vastastikku nimed), et Helen õhtustaks temaga samas lauas ning pärast einet väikeses jubedas salongis täis vaikselt vestlevaid sugulasi, tutvustas ta Helenile oma “tellimusi” ühes surnute biograafiatega, kui ta juhtus neid teadma, ja lühikirjeldustega lähisugulastest. Helen pidas vastu peaaegu kuni poole kümneni, enne kui ta oma tuppa pages.

Peaaegu kohe koputati tema ukse taga ja proua Scarsworth sisenes; ta pigistas käed kokku, hoides seal kardetud nimekirja.

“Jah, jah – ma tean,” alustas ta. “Sul on minust kõrini, aga ma tahan sulle öelda midagi. Sa, ega sa abielus pole, ega? Siis ehk sa ei... Aga vahet pole. Ma pean kellelegi ütlema. Ma ei suuda niimoodi jätkata.”

“Aga palun -” proua Scarsworth taganes vastu suletud ust ja tema suu mälus kuivalt.

Hetke pärast ütles ta, “Tea... tead need minu hauad, millest ma allkorrusel just rääkisin! Nad tõesti ongi tellimused. Vähemalt mitmed nendest on.” Tema pilk eksles üle ruumi. “Millised võluvad tapeedid neil Belgias on, kas sa ei leia? Ma vannun, et nad on tellimused. Kuid on siis on üks, mis, saad aru ja... ja ta oli minu jaoks rohkem kui kõik muu maailmas. Kas sa saad aru?

Helen noogutas.

“Rohkem kui kõik muu. Ja, muidugi, ta poleks pidanud olema. Ta oleks pidanud olema mulle mittemiski. Aga ta oli. Ta on. Seepärast ma neid tellimusi teengi, eksole. See on kõik.”

“Aga miks sa mulle seda räägid?” küsis Helen meeleheitlikult.

“Sest ma olen nii väsinud valetamisest. Väsinud valetamisest, alati valetamisest, aastast aastasse. Kui ma ei räägi valesid, pean ma neid läbi mängima, ja ma pean neid alati välja mõtlema. Sa ei tea, mida see tähendab. Ta oli mulle kõik, mis ta poleks pidanud olema - ainus tõeline asi - ainus asi, mis eales juhtus kogu minu elus; ja ma olen pidanud teesklema, et ta polnud. Ma olen pidanud olema ettevaatlik iga sõnaga, mida ma ütlen ja mõtlema välja, mis vale ma järgmisena räägiksin, aastast aastasse!”

“Kui palju aastaid?” küsis Helen.

“Kuus aastat ja neli kuud enne ning kaks ja kolmveerand pärast. Ma olen tema juures käinud kaheksa korda pärast seda. Homme lähen üheksandat ja... ja ma ei suuda... ma ei suuda tema juurde jälle minna ilma, et keegi maailmas seda ei teaks. Ma tahan olla kellegiga aus enne kui ma lähen. Kas sa mõistad? Vahet pole minu pärast. Ma polnud kunagi aus, isegi tüdrukuna. Kuid see pole tema vääriline. Niiet ma... ma pidin sulle ütlema. Ma ei suuda seda enam endale hoida. Oh, ei suuda.”

Ta tõstis oma kokkuliidetud käed peaaegu oma suu kõrgusele ja lasi nad teravalt alla, jätkuvalt koos, käte täie pikkuseni oma vöö all. Helen kummardus ette, võttis need kinni, kummardas peaga nende kohale ja ümises: “Oh, mu kallis! Mu..” Proua Scarsworth astus tagasi, tema nägu üleni laiguline.

“Jumal küll!” ütles ta. “Kas niimoodi sa reageeridki?”

Järgmisel hommikul lahkus proua Scarsworth varakult oma tellimusteringile ja Helen kõndis üksinda Hagenzeele’i Kolmandale. Paika veel ehitati ja asus umbes viis jalga kõrgemal asfaltteest, millega ta saja jardi jagu külgnes. Truubid läbi sügava kraavi täitsid sissepääsu aset läbi lõpetamata piiriseina. Ta ületas maapinnas-asuvad paar puitkattega trepiastet ja nägi siis kogu täistopitud tasapinda üheainsa hingetõmbega. Ta ei teadnud, et Haganzeel’i Kolmas mahutas juba kahtekümmend üht tuhandet surnut. Ainus, mis ta nägi, oli mustade ristide halastamatu meri, kandmas väikeseid tinatahvleid tembeldatud nende igale küljele. Ta ei suutnud eristada mingisugust korda või korraldust nende hulgas; ei midagi muud peale vöökõrguse kõnnumaa nagu surnuid tabanud umbrohi, mis tormas tema poole. Ta läks edasi, liikus lootusetult vasakule ja paremale, imestades, mis juhise läbi ta üldse enda omani jõuaks. Suures kauguses eemal oli valge rida. See osutus olema kahe- või kolmesaja haua-suurune ala, mille kivid olid juba valmis pandud, lilled maha isutatud ja mille äsjakülvatud muru ilmutas rohelist. Siin suutis ta näha selgepiirilisi tähti ridade lõpus. Viidates oma lipakale, mõistis ta, et siit ei pidanud ta otsima.

Hauakivide rea taga kummardus mees – aednik, nähtavasti, kuna ta kinnitas noort taime pehmesse maasse. Ta läks mehe poole, paberilipakas käes. Mees tõusis tema lähenedes ja, ilma igasuguse sissejuhatuse või tervituseta, küsis: “Keda te otsite?”

“Leitnant Michael Turrell – minu onupoeg,” ütles Helen aeglaselt ja sõnasõnalt, nagu ta oli öelnud tuhandeid kordu oma elus.

Mees kergitas oma silmad ja vaatas teda mõõtmatu kaastundega, enne kui pööras äsjakülvatud murult paljate mustade ristide poole.

“Tulge minuga,” ütles ta, “ja ma näitan, kus teie poeg asub.”

Kui Helen lahkus Kalmistult pööras ta viimaseks pilguheiteks tagasi. Kauguses nägi ta meest kummardumas oma noorte taimede kohal. Ja ta läks ära, pidades seda aednikuks.

Tõlge: Silver Mt. Zion - On Jõgi Lumesulast Orus

http://youtu.be/ZyeGdUTsfOI

saladus ja ime

küll läitis valgeks oru

et selle murraks tume pilv

ja raske lehkav tuul

ja see lahing vaarus

seal kolm kohutavat kuud

et peatuda ehk korraks

et hakata vaid taas

nagu linnud puudel sinu käed

kui puud ise põleksid tules

sinu puusad minu peal

kooris laulavad “baruch atta adonai”

ja kunagi ei jõudnud järve jõgi

nii järv siis mäele andus

ja mäe süda murdus tõesti

sinu närvis käte palel

ja oh mu kallis

sa hingad nii tasa

niimoodi minu süda

paisub vaikselt tõesti

niimoodi tema ja mina

vastu võtsime õhtu

täis punast veini

ja kerget kisa

nendel eksleiva

sõdurite ajal

rajamas torne

hävinud maale

ma hoian oma kalli

vastu oma kõhu

ja tema hingeõhku

tunnen üle käte

ja nii väsinuks

võitlusest ma sain

ja nii väsinuks

oma plaanidest ma sain

arvan, vist et lähen

orgu ära

taastan oma jõu

ja hakkan jälle

kus kord me olime

miski saamatu armee

seal oleme nüüd 

vaid laisad kanad

arvan, vist et lähen

orgu ära

kuni valgus

puudutab mind jälle

niiet liitkem käed

oh vennad ja õed

ja lubagem

me ei tagane mitte

meie kaotuses

on hiilgust

niiet mingem

oma väsimuse taktis

et elada

juhtideta elu

et elada rõõmus

kartmiseta elu

oh kõndigem koos

orgu ära

ja lubame valgel

anda andeks meie nutt

Värske Rõhk #34: Võrk

Värske rõhk #34

Võrk

Esimene kord nägi Leena teda Genklubi suitsuruumis. See oli üks taolisi sündmusi, kus terve maja sai paksult rahvast täis ning hoolimata väljas ulguvast tuulest ja lörtsist oli ülal võimlaruumis higisem kui saunas.
   
Suitsuruum oli tavaliselt klubi rahulikem koht, seekord aga suutis Leena end vaevu sisse pressida. Mari – isegi toona ei käinud Leena Genklubis kunagi üksi – kadus silmist ning Leena sattus üha sügavamale rahvamurdu. Kuid, võtnud pakist suitsu, avastas ta, et on kaotanud tulemasina ja seisis nõutult pabeross käes. Aga suur see õnnetus ei olnud, ta koputas eesseisja õlale ning küsis valjult, et see üldises müras kuulda oleks:
„Vabandust, on sul tuld?“

Poisil läks hetk aega, et tast aru saada, aga Leena rahvusvahelised žestid kandsid lõpuks vilja ning poiss võttis välja paki tikke.
   
„Aitäh!“ hüüdis Leena ning hingas sisse. Nähes aga, et poiss teda jätkuvalt vaatab, lisas ta veel: „Päris hullult rahvast täna.“

„On jah palju.“ Leena pidi kõvasti pingutama, et temast aru saada. „Ma pole... ...tavaliselt on....“

„Mida?“ küsis ta poisilt. „Ma ei kuulnud hästi?“

„Siin on väga... ...kas sa.... ...?“

„Ah? Jah, jajah.“ ütles Leena ning noogutas pead. Ta pööras ringi ning proovis kuidagi tagasi ukse poole jõuda.

See oli esimene kord, kui Leena teda nägi, kusagil oktoobri lõpu poole. Ega ta väga palju sellest õhtust ei mäletanud – sügiseti olid kõik õhtud kohutavalt sarnased ning järgnenud paari nädala jooksul pidas ta sarnaseid vestlusi üha uuesti ja uuesti.

Ühel detsembri teisipäeval oli ta parasjagu Jaani juures ja askeldas köögis kui sisse tuli Joosep sõbraga. See oli siis teine kord. Ega ta Joosepiga väga palju ei suhelnud – Jaan ei saanud juba mõnda aega oma toakaaslasega just kõige paremini läbi –, aga Leena ütles tere ikka. Joosepi sõpra ta peaaegu tähele ei pannudki, kuigi hiljem tagantjärele meenutades oli vist sama kutt jah. Jaan asus parasjagu teises toas.

„Sa valmis?“ küsis poiss kööki astudes.

Leena noogutas.

„Siis lähme.“

Üldiselt oli Jaan täiesti tavaline tüüp. Mõnikord arvas küll liiga palju asjadest ja liiga hästi endast, aga Leenale temaga meeldis. Kitarri mängis poiss täitsa ilusti ning aeg-ajalt lubas temastki loo teha. Seda oli Leena pidanud ootama küll juba möödunud aprillist, aga ega inspiratsiooni saa sundida.

„On meil aega?“ küsis ta poisilt õues.

„Natuke ikka, mis siis?“

Leena hakkas suitsu keerama. „Võtame takso.“

„Misasja? Ei, kõnnime ikka, see pole kaugel.“

Üks asi Jaani puhul siiski häiris – nimelt oli ta omajagu kitsi sendilugeja. Leena sai aru, et ega see muusiku elu kerge pole ning iga euro on arvel, aga mõnikord koonerdas ta Leena meelest natukene liiast.

„Külm on.“

„No kõndides hakkab soojem. Lähme nüüd.“

Õhtu plaaniks oli kontsert mingis korbihoones. Jaani jutu järgi oli tegemist sünnipäevapeoga, nii et sissesaamine pidi veel piiratum olema kui tavaliselt. Aga Jaan oli kaubelnud talle erandi. See oli temast kena.
   
Nad jõudsid pärale umbes kahekümne minutiga – autoga olnuks see paari minuti küsimus, aga tüdruk ei hakanud seda valjult välja ütlema – ning Jaan tormas otsekohe kuhugi taharuumi. Nähtavasti teda juba oodati. Leena jäi nõutult koridori, kuid kaua tal üksi seista ei lastud – tegemist oli korporatsiooniga kõige tüüpilisemas mõttes, kus üksik naisterahvas tõmbab poisikesi nagu lahtine meepurk kärbseid ja porilasi.
   
„Võite oma mantli alla garderoobi panna.“ Kõneleja oli pikk ülikonnas poiss, kes Leenale kuidagi tuttav näis.

Hetke pärast aga tundis ta poisi ära. „Andres! Sina ka siin?“

„Mina ka siin,“ vastas Andres ning naeratas. „Mina Jaani kutsusingi.“

„Ah ma nii ei mõelnudki,“ vastas Leena. Andres elas Jaani kõrvaltoas ning kaks jagasid mitme peale ühist kööki. Väga tihti tüdruk Andresega ei kohtunud, aga kui see juhtus, oli tal alati poisiga väga huvitav vestelda. „Ma ei teadnudki, et sa korbis oled.“

„Tulin kohe esimesel aastal... Kuule, tahad sa kontserti näha või näitan sulle maja?“

Leena mõtles korra. Vaevalt Jaan teda publiku seast igatsema hakkaks, enamiku ajas vahib ta oma jalge ette niikuinii. „No lähme vaatame siis maja,“ ütles ta.
   
Andres viis tüdruku ringkäigule, alustades keldrist ja sealt edasi üles. Erinevalt mõnest teisest korporatsioonihoonest, mida Leena oli näinud, puudus majal torn, aga täitsa tore oli see siiski. Aed oli neil peaaegu sama suur kui Leenal kodus.

Nad tulid sisse umbes samal ajal, kui Jaan lõpetas. Rahvast ei olnud palju – toolid ulatusid ainult poole saalini ning viisakalt moosekanti kuulavad pealtvaatajad istusid vaid kolmandikul nendest. Sünnipäevaline ise oli juba nähtavalt kõrgendatud meeleolus ja elas hooga kaasa. „Braavo! Korrata!“ hüüdis ta kõmiseval häälel kui Jaan oli lõpetanud oma versiooni „Viljandi paadimehest“ (Andres oli teda ette hoiatanud, et sünnipäevaline on suur folgifänn, ning Jaan oli mitu nädalat valmistunud). Jaan mängiski loo uuesti ning sünnipäevaline palus seda häälekalt veel kolmaski kord. Aga kuna ülejäänud publik ei näinud kaasa tulevat, mängis Jaan veel paar korda sünnipäevalaulu meloodiat ning tegi seejärel sügava kummarduse.
   
„Noh, kuidas läks?“ küsis Leena kui poiss aplausi vaibudes tema juurde tuli.

„Ah, polnud viga,“ vastas poiss ja küsis kerge solvumisega hääles: „Sa siis ei vaadanudki?“

Leena tõmbas sõrmedega läbi tema juuste. „Oh, anna andeks, lõppu ikka nägin. Andres näitas mulle maja.“

Andres vaatas muiates Jaanile otsa ning ütles. „Hea trikk selle paadimehega. Tuli välja palju paremini kui kodus.“

„Ha, aitäh,“ irvitas Jaan vastu. „Kuule, suur aitäh veelkord, et kogu selle asja mulle korraldasid. Ma ei tea kuiväga see teema peale läks, aga ma loodan, et kõik jäid rahule.“

„Jäid-jäid,“ kinnitas Andres ning osutas rahvahulgale. Müra piduliste seas läks üha valjemaks ning mitu häält võtsid parasjagu üles Jaani poolt katki jäetud viisijuppi. „Elagu! Elagu!“ hüüdis ka Andres ning lausus siis uuesti Jaanile. „Ära muretse, Jürgenile läheb folk kõvasti peale ja sa ju lausa loodud folgimees. Ma ei saa aru, miks ma sind ükski suvi Viljandis ei näe.“

Sünnipäevaline läheneski väiksele seltskonnale, käes kaks pudelit. „Ah silmad, need silmad... hoi, pillimees, sul päris hea hääl ju, võiksid mõnikord veel teha äkki? Meil tuleb varsti firma jõulupidu, ma arvan sa läheks seal hästi peale küll. Näe, võta see.“

Mees andis Jaanile pooliku šampusepudeli ning tõmbas taskust välja ka pisikese kaardi. Kortsunud paberilt luges Jaan: Jürgen Lamb, AS Kollamb. Ta tänas meest suuremeelsuse eest, kuid see teda ei kuulama ei jäänud, vaid liikus edasi keldrikorruse poole, kus asusid maja peldikud.

Leena haaras laua pealt kaks pokaali ning tuli siis tagasi Jaani juurde. Ta kallas mõlemad täis ja lõi poisiga kokku. „Palju õnne, folgimees.“

Jaan naeris ja nad jõudsid klaasidega kiiresti lõpule. Poiss oli kodust lahkunud tühja kõhuga ning šampus lõi üsna kiiresti pähe. Korporandid pidutsesid juba täies hoos ja kaks võõrast olid jäänud omakeski.

„Ei tea, kas peaks veel ühe pudeli näppama?“ küsis Leena poisilt, kes ta kõrval istus ning ta ümbert kinni hoidis. Kuna Jaanilt vastust ei tulnud, hakkas ta püsti tõusma, kui poiss korraga reageeris. „Ei! Tead mis, kui lähme äkki koju ära? Ma olen üsna väsinud täna.“

„Mis, juba?“ küsis Leena, „Kell on alles nii vähe.“

„Jah, vabandust. Ma olen väga väsinud täna.“

„No kui sa nii soovid, aga tead mina küll selles külmas kõndida ei kavatse.“

Korraks nägi ta poisi silmis kerget protestitulukest, kuid see kustus peagi. „Teeme nii. Ma lähen toon meie riided.“

Viis minutit hiljem jätsid nad Andresega hüvasti. Poiss saatis nad väravani ning soovis siis muiates lõbusat õhtut. Takso võttis suuna Leena kodu poole Annelinnas.

„Ütle, kas ma olen sinu meelest ka loodud folgimees?“ küsis Jaan pärast taksojuhile maksmist.

„Misasja?“ Leena pahvatas naerma. Mõnikord olid Jaani mured täitsa lapsikud.

„Andres ütles, et olen lausa loodud folgimees. Kas sina arvad ka seda?“

„Ma ei tea, mida arvata,“ vastas Leena. „Oled see, kes oled. Kuule...“ tema näole ilmus uuesti muie. „Mari on homseni Tallinnas ära, tuled äkki sisse ka?“
   
„Ma olen väga väsinud täna, anna andeks.“ Poiss kõneles vaikselt ning tõepoolest tundus, et ta võiks üsna pea kokku kukkuda.

„Ah kui nii...“ vastas Leena pettunult, „tahad ma kutsun sulle takso?“

„Ei ei, ma kõnnin, siit nii vähe minna ju.“

„Olgu siis, helistame homme siis, eks?“

„Helistame, head ööd.“

„Head ööd.“

Jaan tegi veel pooliku sammu Leena poole, kuid keeras siis ringi. Tüdruk lasi ukse kinni ning vaatas trepikoja aknast, kuidas poiss tagasi kesklinna poole kõmpima hakkas.

Järgmisel hommikul, kui Leena arvuti tööle pani ning sotsiaalvõrku läks, hakkas esimese asjana silma, et sõbrasoovituste hulgas oli jälle see sama Joosepi sõber, nime järgi Arno Talv. Nähtavasti oli neil ühiseid sõpru neli. Ta vajutas väikese risti peale ning Arno Talv kadus kuhugi tema profiili musta nimekirja.
   
Mari saabus kesklõuna paiku, kaasas suur kott puhast pesu ja toidupoolist Tallinnast.

„Sa koolis polegi?“ küsis ta Leenat nähes.

„Natuke haige täna,“ vastas tüdruk. „Ei tahtnud õue minna.“

„Jah, väljas on päris külm,“ nõustus Mari. „Tallinnas sadas eile õhtul lund. Oli ka aeg.“

„Mhm...“ ümises Leena vastuseks – tal ei olnud viitsimist Mariga pikemalt vestelda – ning läks ära teise tuppa. Hommikul ei olnud ta selle peale mõelnud, aga nüüd tundus talle eilses õhtus üha rohkem valesti olevat. Jaan oli tore, aga mõnikord võis ta lihtsalt niisama välja lülituda ja oli siis sügavalt solvunud, kui Leena kohe poisi mõtteid lugeda ei osanud. Ta ei mõistnud sellist tujutsemist, aga teadis siiski, mida sellisel juhul teha.

Aga Jaani telefon oli terve hommiku olnud välja lülitatud. See oli midagi rohkemat kui lihtsalt halb tuju.
   
Ta oli parasjagu telefoni uuesti kätte võtnud ning kaalus uuesti helistamist, kui see korraga ellu ärkas. Helistaja numbrit ta ei tundnud, aga hääl oli tuttav küll.

„Hei, Andres siin, mäletad küll? Kuule, ütle Jaanile, et ta telefoni sisse lülitaks. Või anna lihtsalt telefon talle. Mul on vaja temaga rääkida.“

Leena tundis, kuidas soolikad kõhus sõlme keerasid. „Jaani ei ole siin. Ma ei saa teda ka kätte. Kas ta eile koju ei jõudnud?“

Vaikus näis kestvat terve tunni.

„Ei,“ vastas Andres viimaks, „Kus sa oled praegu? Saame kohe kokku.“

Viisteist minutit hiljem oli Leena Raekoja platsil ning ootas Andrest. Teine tuligi, seljas sama pintsak, mida ta kandis eelmisel päeval. Peo jäljed olid poisi näol üsna ilmsed, kuid see ei hajutanud kuidagi tema teravat pilku.

„Millal sa viimati Jaani nägid?“ olid poisi esimesed sõnad.

„Eile õhtul minu juures. Just enne koju minemist. Mis lahti Andres? Kas sa tead, kus ta on?“ Peas oli ta halvimad võimalused kõrvale lükanud, aga pitsitus kõhus kasvas.

Andres ei vastanud küsimusele. „Tule minuga. Võtame takso ja sõidame politseisse.“ Ta hakkas jõe poole liikuma.

Leena aga püsis paigal. „Politseisse? Mis politseist? Mis Jaaniga lahti on, Andres.“

„Ma ei tea!“ see kõlas järsemalt, kui ta Andresest oleks arvanud. „Ma ei tea, mis Jaaniga lahti on,“ kordas ta hetke pärast rahulikumalt, „aga Jürgen Lamb on surnud. Keegi mürgitas ta eile õhtul.“

Takso peatus Tartu politseijaoskonna ees ning kaks noort astusid välja. Leena jaoks oli see koht võõras, kusagil poolel teel Lõunakeskusesse, peaaegu et linnast väljas. Suur maja tundus kõike muud kui külalislahke ning ta sisenes sinna paksu umbusuga. Varem polnud Leena kunagi politseisse pöördunud, kuna tavaliselt said probleemid tema elus lahendatud perekeskis. Teda muserdas, et nende abi oleks seekord täiesti kasutu.

Andres teadis aga täpselt, kuhu minna. Ta juhtis Leena läbi koridorirägastiku mingi ukseni ja koputas. Silt ukse kõrval andis teada, et kabinet kuulub vaneminspektor Marko Arujärvele. Uks avanes seespoolt ning ruumis oli ees juba kolm inimest. Kahes nendest tundis Leena ähmaselt ära eelmise õhtu pidulised, kelle ilmed olid samamoodi räsitud nagu Andresel. Vaneminspektor istus oma laua taga ning kirjutas parasjagu midagi arvutisse.

„Tule sisse, Andres,“ ütles ta monitorilt pilku tõstmata.

Toal puudus aken ning viiekesi istudes läks seal üsna kiirest umbseks. Andrese puhul ei olnud ta seda tähele pannud, kuid teised kaks haisesid vastikult ning Leena tundis peagi, kuidas tal pea valutab.

„Nii, teiega on nüüd kõik,“ ütles vaneminspektor viimaks ning lasi kahel minna. Mõlemad tõusid püsti, et lahkuda toast. Uksel pööras üks veel tagasi ning lausus üle ruumi: „Andres... ära siis unusta, et...“

„Jajah,“ vastas poiss järsult ning teine kadus kiiresti koridori.

Vaneminspektor Marko Arujärv ootas, kuni sammud kostusid väheke kaugemalt ning ütles siis Andresele: „Jama värk või mis?“

„Jama värk,“ turtsatas Andres pahaselt. „Tead, kogu see asi on väga sitalt välja kukkunud. Ma tulin just majast ja keegi ei julge kellelegi silma vaadata. Kõik on korraga tõprad ja mõrtsukad koos omaarust.“

„Sa ütle neile, et nad rahulikult koju läheksid ja välja puhkaksid. Küll ma nad lähipäevil kõik ükshaaval läbi võtan.“

„Kuule, ma tahangi tänada, et sa selle enda peale olid nõus võtma. See pole mingi tavaline asi, Jürgen oli meie üks olulisemaid vilistlasi. Me kindlasti tahame, et sellega tegeleks parim võimalik inimene.“

„Politseisse ei tuldagi tavaliste asjadega,“ vastas vaneminspektor mornilt. Leenat seni nagu polnudki ruumis, aga nüüd pöördus politseinik ka tüdruku poole: „Vabandust, te ei tulnud siia sellepärast, et meid pealt kuulata. Kuidas ma teid aidata saan?“

Enne kui Leena midagi vastata jõudis – ja ega tal väga midagi vastata poleks olnudki – ütles Andres: „See on minu sõber Heleena Saudel – ta oli ka eile kohal ja ma mõtlen, et äkki märkas ta rohkemat kui kogu see purjus oinakari kokku. Aga ma ei võtnud teda sellepärast kaasa. Meil on üks inimene veel eilsest kadunud – Jaan Tavaline – ning Leena oli viimane, kes teda nägi.

Politseinik pööras pilgu uuesti arvutile ning kirjutas sinna ümber Andrese juttu.

„Ning sa arvad, et see Jaan võis ollagi mürgitaja?“ küsis ta mõne aja pärast.

„Misasja?“ hüüatas Leena, „Ei! Kas sa sellepärast mind siia kutsusidki?“

„Kindlasti mitte,“ vastas Andres. „Jaan on samuti sõber, me oleme naabrid. Aga ta pole pärast eilset veel koju jõudnudki. Ma kardan, et temaga on midagi halba lahti ja et see on seotud Jürgen Lambi surmaga!“

„Ahsoo,“ vastas Arujärv. Ta lõpetas arvutil trükkimise ja silmitses nüüd tõsiselt kahte noort. „Andres, ma proovin sind aidata niipalju kui võimalik. Aga sa ju mõistad, et ma ei saa iga purjus tudengit otsima minna. Kui ta tõesti lähipäevil välja ei ilmu, tee avaldus nagu teised inimesed.“

„Aga see võib olla seotud!“

„Võib olla, võib-olla,“ kordas politseinik. Poisi agarus oli ilmselt hakanud vaneminspektorit häirima.

„Kui sa tahad, et ma selle asjaga tegelen, lase mul sellega tegeleda. On teil veel midagi?“

Ruumi täitis vaikus. Andresel polnud enam midagi öelda – ehk oli talle harjumatu, et teda nõnda pisendatakse –, aga Leena mõte oli hakanud jutu käigus liikuma. „Ta oli väsinud,“ lausus ta, „Jaan ütles, et ta on kohutavalt väsinud. See polnud üldse tema moodi, kell polnud üldse palju.“

Marko Arujärv ohkas leplikult. „Teate mis, minge koju ja puhake välja. Kui ta homme hommikul ikka välja ilmunud pole, helistage mulle uuesti ja ma kindlasti hoolitsen, et keegi sellega tegeleb.“

Ta andis märku, et sellega on teema lõpetatud. Noored tõusid püsti ja lahkusid toast. Ka majast välja minnes mõlemad vaikisid ning alles tänaval sõnas Andres napilt, et ta võtab neile takso. Rahutus Leenas kasvas – ilmselt oli vaneminspektoril õigus ning Jaan ilmub varsti välja, aga mõte seni käed rüpes istuda ja oodata ajas teda vaikselt hullumise poole.

Nad peatusid Raatuse tänaval. Andres oli lasknud autol ühiselamu juurde sõita, et vaadata, ega Jaan pole siiski koju jõudnud. Kuid kohal oli ainult Andrese toakaaslane Hardi, kes ei olnud kedagi näinud.

„Kõnnime sinu juurde, äkki on tee peal midagi näha,“ pakkus Andres välja. Leena kartis, et kui ta midagi ütleb, ei suuda ta enam nutmast hoiduda, ning noogutas.

Kell lähenes kolmele ning väljas juba hämardus. Põhja poolt olid jõudnud pärale paksud pilved ja linna peale hakkasid langema selle talve esimesed lumehelbed. Akendelt ning maja seintelt oli näha, et jõulud lähenevad jõudsalt, isegi kui talv hilineb. Nad ei kiirustanud minemisega, üritades käia läbi iga võimaliku tee, mille Jaan oleks võinud valida. Seepärast jõudsid nad Leena juurde alles päris pimedas.

„Ma kardan,“ ütles tüdruk viimaks. Need olid tema esimesed sõnad viimase tunni jooksul. Ja kuigi ta oli seda kogu kehaga vältida üritanud, hakkasid nüüd silmadest jooksma pisarad.

„Helistame homme esimese asjana Arujärvele, nad leiavad ta üles.“

„Ma kutsusin ta sisse, aga ta ei tulnud. Ta oleks võinud ju lihtsalt sisse tulla.“

Edasi Leena rääkida ei suutnud. Poiss üritas natukene ebalevalt kuivatada tema nägu ja haaras tüdruku ümbert kinni. Kahe keha vahele kogunes soojus ning Leena leidis, et ta ei tahagi enam lahti lasta.

Neljapäeva hommikul oli maas juba paks lumevaip ning taevast tuli kõvasti lisa. Nähes esimese asjana seda valget lund, unustas Leena kaks viimast päeva sootuks. Alles köögis tuli kõik meelde ning sellega kadus ka isu. Leena komberdas tagasi oma tuppa ning heitis uuesti voodisse. Kui see võimalik oleks olnud, maganuks ta terve nädala. Kaheteistkümne paiku tuli Mari koolist tagasi ning Leena otsustas end siiski püsti ajada. Liikudes nii vaikselt kui võimalik, õnnestus tal teist vältides välja lipsata.

Värskes lumes tundus kõik teisiti. Ta kõndis uuesti läbi teekonna kodust Raatuseni ja siis jälle tagasi. Kolmandal korral tundis ta, et kui ta midagi ei söö, vajub ta sealsamas kokku. Marko Arujärv oli eile andnud oma numbri, kuid Leena ei suutnud telefoni kätte võtta ning kõnet ära teha. Osalt tundis ta, et ei tahagi seda teha – et pärast eelmist õhtut oleks parem kui asi lihtsalt omasoodu ära vaibuks. See tunne tegi ta enesele vastikuks.

Ta tellis ühes Raekoja platsi kohvikus lõuna ja tassi teed. Kuid söök keeldus jätkuvalt alla minemast ning Leena piirdus valdavalt kahvliga taldrikus sonkimisega. Kartulid ja šnistel aurasid, kuni nad mingil hetkel enam ei auranud ja siis oli toit külm.

„Tere.“

Leena keeras ringi. Teda kõnetas keegi võõras.

„Tere.“

„Mina olen Arno,“ selgitas võõras. „Joosepi sõber. Me kohtusime...“

„Ahjaa,“ noogutas Leena. „Tuleb meelde. Tere Arno.“

Ta jäi ootama, mida poiss temast tahtis.

„Noh, ma lähen nüüd,“ ütles Arno viimaks ja kõndis otse uksest välja.

„Nägemist,“ vastas Leena ning keskendus uuesti külmade kartulite sorkimisele.

Umbes viis minutit hiljem hakkas Leena telefon taskus värisema. Ta oli seda kõnet terve hommiku kartnud. Helistaja oli Andres.

Ta sundis oma hääle nii rahulikuks kui võimalik. „Halloo?“

„Mina siin,“ ütles poiss. „Kuule, ma rääkisin nüüd Arujärvega asja ära. Ta oli lõpuks nõus, et asi pole õige ja lubas, et keegi kindlasti uurib asja.“

„Väga hea.“

„Niiet sellega on kõik korras.“

„Jah.“

„Aga, kuule, ma mõtlesin...“ Isegi telefonist oli kuulda, et Andres kõhkles. „Leena, ma ei tea. Saame kokku äkki? Tähendab, peaks äkki veel kord sama tee üle käima? Äkki jäi midagi kahe silma vahele?“

„Juba käisin täna.“ Seda öeldes tundis Leena end korraga väga rahulikult „Kolm korda.“

„Ah. Ahah, no olgu siis.“ Kergendus Andrese toonis oli ilmne ning see muutis tüdruku tema suhtes veel jahedamaks.

„Jah. Eks me helista, kui midagi kuulda on.“

„Jah, just.“

Telefon jäi uuesti vait. Leena maksis teenindajale arve ning läks siis kõige otsemad teed tagasi koju.

Mõned päevad hiljem helistas talle Jaani isa. Kuidas mees tema numbri oli saanud, Leena ei teadnud. Mees küsis, kas ta teab juba, et Jaan on kadunud ning et politsei otsib teda. Leena teadis küll ning oli väga mures. Mees helistas, et paluda Leenalt abi, et ta jagaks sotsiaalvõrgustikus uudist Jaani kadumisest. Jaani vanemad olid igasuguse Jaani leidmiseni viiva informatsiooni eest välja pannud ka rahalise preemia.

Leena lubas teha seda esimesel võimalusel, kuid jagamiseni jõudis ta tegelikult alles järgmise päeva õhtul.

Jõulud tulid kiiresti peale – parasjagu algas detsembrikuu kolmas nädal. Leena polnud pärast novembrit veel kooli jõudnudki ning kirjakasti hakkasid saabuma õppejõudude esimesed kirjad võlgnevuste likvideerimise kohta. Kuid iga kord, kui ta koolile mõtles, kadus igasugune motivatsioon. Seepärast otsustas Leena viimaks järjekordsel neljapäeva õhtul, kui Mari oli jälle erinevalt temast kusagil linnapeal, et ehk on aeg mõneks ajaks tagasi päriskoju minna. Viimasel kahel aastal oli ta jõulud Tartus veetnud, kuid sel aastal tahtis ta kindlasti siit eemale.

Järgmisel päeval pakkiski ta parasjagu asju, kui talle helistas taaskord Jaani isa. Poiss oli viimaks leitud, paar kilomeetrit linnast allavoolu. Selle kohta, kuidas ta sinna sattus, pidi alagatatama kriminaalmenetlus. Oli suur vedamine, et talv oli seekord erakordselt pehme, nentis mees, vastasel korral poleks Jaani ilmselt kunagi leitud. Täpset kuupäeva oli veel raske öelda, aga kindlasti pidi krematsioon ja matusetalitus toimuma enne jõule, et uut aastat alustada puhtalt lehelt. Ta lubas Leenale uuesti helistada, kui asi juba päris kindel on.

Samal päeval helistas ka Andres. Leena pani telefoni kappi ära ning läks jalutama.

Ometi pidid nad sellel aastal veelkord kohtuma. Leena kaalus vahepeal, et ehk oleks parem üldse mitte kohale ilmuda, kuid mõtles lõpuks siiski ümber. See oli siiski viimane kord näha Jaani, isegi kui ta oli ainult hall tolm karbis. Nõnda sattusid nad teisipäeval, 20. detsembril Viljandisse kõik – nii tema kui Andres, Joosep ja Hardi. Andres oli eelmisel õhtul jälle helistanud ning pakkunud talle kohta Hardi autos. Kuna neid on autos ainult kolm, siis mahuks Leenagi hõlpsasti sisse, ütles ta. Tüdruk kahetses küll, et telefoni vastu võttis, aga nõustus siiski Andrese ettepanekuga. Nendega tagasi Tartusse ta aga sõita ei kavatsenud – pärast talitust istus ta esimesele Tallinna-bussile ega soovinud ühtegi kolmest poisist selle aastanumbri sees enam näha.

Uuesti Tartusse jõudis ta alles jaanuari lõpus. Jõulud olid kindlalt selja taha jäetud ning isegi kaubamajad hakkasid vaikselt oma tulukesi kokku korjama. Korteriski oli võimust võtmas argine koolimeeleolu – Mari oli jõudnud juba raamatukogust esimese osa oma kohustuslikust kirjandusest ära tuua. Sellel semestril kavatses ta majandust tõsiselt võtta.

Kuid semester ei olnud veel käes, nagu Mari talle meelde tuletas, ning Genialistide klubis esines jälle Malcolm Lincoln Mimicry ja veel mingi bändiga. Leena polnud pikka aega kusagil väljas käinud ning soostus seekord kaasa minema.

Rahvast kogunes palju nagu ikka ning selleks ajaks kui Juhkental kella kahe paiku laval spagaate heitma hakkas, oli õhk juba higist liiga paks. Leena põgenes alla jahedasse suitsuruumi, mis bändi esinemise ajaks peaaegu tühjaks oli valgunud. Ta nõjatus sealsamas aknalauale ja hakkas kotist suitsupakki otsima, kui üle toa tuli juba tuttav poiss, süütamata L&M näpus.

„Võta see – mul on see üle.“

Leena vaatas ükskõikselt poissi, kehitas õlgu ja võttis siis pakutu vastu.

„Mina olen Arno...“

„...Joosepi sõber, jah, ma mäletan.“

„See Joosepi sõber, jah. Kuule, ma ei teagi, kas sa oled kuulnud, aga Joosepi toakaaslane läks hiljuti kaduma. See Jaan Tavaline, kellest Facebookis vahepeal uudis levis. Ma kuulsin, et ta nüüd lõpuks leiti üles.“

Leena ei olnud suitsu veel põlema jõudnud panna. Ta võttis selle uuesti suust ja viskas poisile näkku.

„Sa mine õige persse,“ ütles ta poisile ning kõndis otsejoones uksest välja. Ülejäänud õhtu veetis ta tihedas rahvamurrus, Marile nii lähedal kui võimalik.

Järgmisel hommikul lisas Arno Talv ta sotsiaalvõrgus sõbraks.

Tõlge: T. S. Eliot - East Coker

I.

Minu alguses on minu lõpp. Järgnevuses

majad tõusevad ja langevad, varisevad kokku, laienevad

kaovad, hävivad või on taastatud jälle,

Või siis nende asemel avatud väli, kiirtee või tehas.

Vana kivi uuele majale, vana puit uuele tulele

Vanad tuled tuhkadeks ning tuhad maaks,

Mis juba ongi liha, karv ja väljaheide

Inimese ja looma luud, viljakõrs ja leht.

Majad elavad ja surevad, on aeg, et ehitada

Ja aeg, et elada ja sigida

Ja aeg, et tuul lõhuks logiseva aknapaneeli

Ja raputaks paneeli, kus põldhiir keksleb

Ja raputaks räbalas seinavaipa, vaikne moto ta peal.

Minu alguses on minu lõpp. Nüüd langeb valgus

Üle avatud välja, jättes külatänava

Täis lehti, pimedaks pärastlõunal.

Kus sa nõjatud pervele, kui veoauto möödub,

Ning külatee rõhub,

Et suund oleks külla, hüpnotiseeritud elektri

kuuma. Soojas udus lämbe valguse

küll neelab, kuid ei peegeldu, hall kivi.

Jorjenid magavad tühjas vaikuses.

Ootavad varajast öökulli.

Ja sellel avatud väljal

Kui sa ei tule liiga lähedale, kui sa ei tule liiga lähedale,

Suve keskööl, võid kuulda

Nõrga vile ja väikese trummi muusikat

Ning näha neid ümber lõkketule tantsimas

Mehe ja naise kooslus

Tandsus, tähistades paarielu-

Väärikas ja ruumilik sakrament.

Kaks ja kaks, ainulik ühisus,

Hoides omakeskes kätest või peost

Mis täheneb ütemeelt. Ümber ja ümber tule

Läbi leekide hüpates või ühinenud ringis,

Jämedakoeliselt pühalik või jämedas naerus,

Tõstes raskeid jalgu rohmakates kingades,

Maa jalad, liivsavi jalad, tõusevad maises rõõmus

Ammu tagasi maetute rõõmus

Väetades vilja. Hoides aega,

Hoides rütmi oma tantsus

Nagu nende elu elusal aastaajal

Aastaaegade ning tähekujude aega

Lüpsmise ning viljakoristuse aega

Mehe ja naise ja loomade

Sigimise aega. Sõnnik ja surm

Koit osutab ning järjekordne päev

Valmistub vaikuseks ja soojaks. Eemal merelt, koidu tuul

Kurrutab ja libiseb. Mina olen siin

Või seal või mujal. Minu alguses.

II.

Mida teeb hiline november

Ühes kevade rahutuse

Ja suvekuuma lojuste

Jalgealuse lumikellukeste krudina

Ning liialt püüdleva tokkroosiga

Punase halliks ja varisevad maha

Hilised roosid täis varajast lund?

Kõu mürises mööda mööduvaid tähti

Ja ahvib võidukaid autosid,

Rakendatud tähekobralikus sõjas

Skorpion paneb päikesele vastu

Kuni loojuvad päike ja kuu

Nutavad komeedid ja langevad Leoniidid

Jahivad taevaid ja välju

Pööreldes keerises, mis toob

Maailma selle hävitava tuleni

Mis põleb enne igijää valitsust

Nõnda sai seda sõnastada – mitte üleliia rahuldav

Perifrastiline uuring luule kulunud moel,

Jättes siiski talumatult maadlema

Sõnade ja tähendustega. Luule ei loe

See ei olnud (kui alustada jälle), mida oodatud oli.

Mis pidi olema see ammuoodatud väärtus,

Pikk lootus rahule, sügisene meelerahu

Ja vanaduse tarkus? Petsid nad meid

Või olid petnud iseend, need tasahäälsed vanemad,

Pärandades meile vaid pettuse valemi?

Meelerahu vaid sihilik harjumus,

Tarkus vaid surnud saladuste teadmine

Kasutud pimeduses, kuhu nad piilusid

Või kust nad pöörasid oma silmad. Seal asub, meile näib,

Parimal juhul vaid piiratud kasu

Kogemusest tuletatud teadmisest.

Teadmine kehtestab mustri ja võltsib,

Sest muster on iga hetkega uus

Ning iga hetk on uus ja hirmutav

Hinnang kõigele, mida oleme olnud. Jääme ainult petmata selles,

Mis, kui see petaks, ei suudaks teha enam kahju.

Keskel, mitte ainult teekonna keskel

Vaid igal teel, tumedas metsas, põldmurakas

Krimpeni äärel, kus kindel jalgealune puudub,

Ning kiusatud koletistest, viirastuvast valgusest

Riskides lummatud olla. Ära lase mul kuulda

Vanade meeste tarkusi, vaid pigem nende narrust,

hirmu ja meeletuse hirmu, nende omamise hirmu,

Teisele või teistele või Jumalale kuulumise hirmu.

Ainus tarkus, mida saada võime loota

On alandlikkuse tarkus: alandlikkus on lõputa.

Kõik majad kadunud on mere all.

Kõik tantsijad kadunud on künka all.

III.

Oh pime pime. Kõik nad pimedusse lähe'

Tühjad tähevahelised kohad, tühjad tühjadesse,

Kaptenid, kaubanduspankurid, nimekad kirjamehed

Suuremeelsed patroonid, riigimehed ja valitsejad,

Väljapaistvad riigiametnikud, paljude komiteede esimehed,

Tööstusmagnaadid ja alltöövõitjad, lähevad kõik pimedasse,

Ja pimedasse päike ja kuu ning Almanach de Gotha

Ning inversteerimisajakirjad ja juhatuste liikmete kataloogid,

Ning külm on taju ja kadunud tegevuse ajend.

Ja kõik läheme nendega ühes, vaiksele matusele,

Eikellegi matusele, sest pole eikedagi matta.

Ütlesin oma hingele, ole tasa, ning lase pimedal tulla su üle

Millest saab Jumala pimedus. Just nagu, kui teatris

Kustuvad tuled, sest peab vahetuma stseen

Tiibade õõnsal kõminal, pimeduse liikumisel pimedusele,

Ja me teame, et künkad ja puud, kaugelasuv panoraam

Ning julge imposantne fassaad kõik kantakse ära -

Või, kui metroorong tunnelis peatub peatuste vahel liig' kaua

Ning vestlus tõuseb ja hajub aeglaselt vaikusesse

Ning sa näed, igal näol süveneb vaimne tühjus

Jättes ainult eimillegi kasvava õuduse, millest mõelda;

Või, kui eetri mõjul, mõistus on teadvusel, kuid teadev eimillestki-

Ütlesin oma hingele, ole tasa, ning lootuseta oota

Sest lootus oleks valede asjade lootus; armastuseta oota

Sest armastus oleks valede asjade armastus; siiski on ka veel usk

Kuid usk ning armastus ning lootus asuvad kõik ootamises.

Mõtlemiseta oota, sest sa ei ole mõtlemiseks valmis:

Nõnda pimedus olgu valgus ning tasadus tantsimine.

Jooksvate ojade sosin ning talveäike.

Metsik kaetisrohi nähtamata ning metsmaasikas.

Naermine aias, korduv ekstaas

Mitte kaotatud, kuid vajav, osutades elu ja surma

Agooniale.

Sa ütled, ma kordan

Miskit, mida olen ütelnud varem. Ma ütlen seda taas,

Kas ma ütlen seda taas? Et saabuda sinna,

Et saabuda, kus sa oled, et jõuda, kust sa ei ole,

Pead võtma tee, millel ekstaasi ei ole

Et saabuda, millest sa ei tea

Pead võtma tee, mis on teadmatuse tee.

Et omada, mida sa ei oma

Pead võtma mitteomamise tee.

Et saabuda, millel sa ei ole

Pead läbima tee, millel sa ei ole.

Ja mida sa ei tea, on ainus asi, mida sa tead

Ja mida sa omad, on see, mida sa ei oma

Ja kus sa oled, on seal, kus sa ei ole.

IV.

Haavatud kirurg rakendab terast,

Mis uurib haigeks jäänud osa;

Verevate käte all me tunneme

Tohtrikunsti teravat kaastunnet

Lahendamas palavikumõõdu engima

Meie ainus tervis on haigus

Kui kuuletume surevale õele

Kelle pidev hool mitte meeleheaks

Vaid meenutamaks meie ja Aadama needust,

Ning, et me taastuks, peab haigus süvenema.

Kogu maailm on meie haigla

Kel laostunud miljonäri toetus

Kus, kui oleme tublid, me sureme

Täielikus vanemlikus hooles

Mis ei jäta meid, kuid takistab meid kõikjal.

Jahedus tõuseb varvastest põlvedeni

Palavik laulab läbi vaimse sünapsi.

Et mind soojendataks, pean külmuma

Ning värisema puhastuse jäises tules

Mille leek on roosid ning kibuvitsaks on suits

Tilkuv veri meie ainuke jook,

Verine liha meie ainuke toit:

Hoolimata meie mõtete soovist

Et oleme terved, aineline liha ja veri-

Jällegi, selle kiuste, nimetame seda Reedet suureks

V.

Nõnda siin olen, poolel teel, saanud kakskümmend aastat-

Kakskümmend aastat enamjaolt raisatud, aastad entre deux guerres

Üritades õppida sõnade kasutamist ning iga katse

On sootuks uus algus ning sootuks teistmoodi läbikukkumine

Sest õpitud on ainult sõnade paremiku sundimine

Asjadeks, mida pole vaja enam öelda või viisil, kuidas

Ei olda enam meelestatud seda ütlema. Ning seega iga ettevõte

On uus algus, rüüsteretk sõnamatu kallal

Närustes relvis, mis alati kehveneb

Üldises tundmise ebatäpsuse segaduses,

Distsiplineerimata tunnete salkades. Ja mida vallutada ongi

Läbi jõu ja allutuse, on avastanud juba

Ühe või kaks või mitmed korrad mehed, keda matkida

Loota ei saa – kuid konkurentsivõistlust ei ole –

On ainult võitlus võita tagasi, mis on kadunud

Ning leitud ja kaotatud uuesti: ja nüüd, tingimustel,

Mis näivad ebasoodsad. Kuid ehk pole ei võit ega kaotus.

Meie jaoks, ainult üritamine jääb. Ülejäänu pole meie asi.

Kodu on, kust algab tee. Kui vananeme,

Saab veidramaks maailm, keerulisemaks

elavate ja surnute muster. Mitte pingestatud hetk

Eraldi, eelneva ja järgnevata,

Vaid eluaegne põlemine igal hetkel

Ja mitte inimese eluaja pelgalt,

Vaid vanade kivide, mida mõtestada ei saa.

Õhtule on aeg tähevalguse all,

Õhtule aeg lambivalguse all

(Õhtule fotoalbumiga).

Armastus on peaaegu ta ise

Kui siin ja praegu enam tähtsust ei oma.

Vanad mehed peaksid olema avastajad

Siin ja praegu tähtsust ei oma

Peame olema tasa ja liikuma siiski

Järgmisesse pingestusse

Edasiseks liiduks, sügavamaks osaduseks

Lainete nutuks, tuule nutuks, seakala ja tormilinnu

avaraks veeks. Minu alguses on minu lõpp.