1945.
aastast peale usub enamus sakslasi, et kui asi võimuküsimuseni
jõuab, peame me end tagasi hoidma – oma ajaloo tõttu. Taoline
seisukoht ei ole enam ajakohane.
Kas Saksamaa on teel Neljanda Riigi suunas?
Või on talle, vastupidiselt, tema uus roll Euroopa juhtiva võimuna
vaimselt ülekoormav, kuna tal jääb puudu – nagu Clemens Wergin
Die Weltis põgusalt kirjutab – võimuambitsioonist ja
“-mentaliteedist”? Näib küll nõnda. See ei ole “välismaa”,
kes – hoolimata mõnest natsivõrdlusest siin ja seal – Saksama
ning tema kasvava juhirolli ees hirmu tunneb.
Poola välisminister Radoslaw
Sikorski peab näiteks Saksamaa reserveeritust euro ning Euroopa
asjades praeguseks palju ohtlikumaks. Eelkõige on need sakslased
ise, kes “juhtida” ei taha, olgu kontekst missugune, ja
sealjuures oma “ajaloole” viitavad. Kas õigusega?
Ajaloodeterminism
Kes peab Helmut Schmidti
suurimaks elavaks oraakliks, järgnevad talle meeleldi, kui ta
heakskiitvalt Winstonit Churchilli tsiteerib: “Me kõik teame, et
kaks maailmasõda, mis me läbinud oleme, kerkisid esile hiljaaegu
ühinenud (mõeldud oli aastaid 1870/71) Saksamaa edevast soovist
mängida maailmas juhtivat rolli.”
Teised võivad aga imeks panna,
et siinmaal lubatakse öelda kellelgi, kes oma diagnoosis ei ole
kindlasti erapooletu, kuidas nende enda ajalugu hinnatud on. Ometigi
jagab terve Saksamaa sõjajärgne põlvkond arvamust, et saksa
ajalugu on 1870/71 aasta sündmustest – või siis juba alates
vähemalt Lutherist – saadik liikunud kaheteiskümne räpase
Hitler-aasta suunas. Tegemist on ajaloodeterminismiga, mis selgitab
natsiaja hukatuse rahva enese loomusega. Kes siis tahakski sellise
koormaga veel “juhtida”?
Oleks toimunud kaks
maailmasõda vähem
Saksamaa juhtimisvajadus ei olnud
pärast 1870/71. aastat õigupärast üldsegi nii suur, et tal olnuks
vaja kahe maailmasõja hävitavat raskust viimaks sellest ihast
vabanemiseks. Šoti ajaloolane Niall Ferguson tegi oma kaasahaaravas,
aga ka vastuolulises, raamatus esimese maailmasõja kohta
provotseeriva järelduse:
Olnuks Suurbritannia ning
Prantsusmaa esile tõusvat Saksa keisririiki toona täie tõsidusega
võtnud ning pakkunud talle kohta tugevate laua taga (selle asemel,
et sõlmida liit reaktsionäärilise Venemaaga), siis oleks
Saksamaast täpselt samamoodi saanud see, kes on ta täna –
kontinendi juhtiv jõud, kuid sealjuures oleks toimunud kaks
maailmasõda vähem.
Propaganda ning legendid
Fergusoni teesi kasuks räägib
nii mõndagi. Juba suure sõja aegu üritas Inglise propaganda, mis
ületas kõvasti ausate sakslaste enesekuvandit, toita hirmu
“sakslaste” ees, kes väidetavalt saatsid välja kelnereid ning
toatüdrukuid keisri eest spioneeerima.
Propaganda alla kuulub ka see, et
Wilhelm II mereväepoliitika, kahtlemata ajendatud pigem edevusest
kui kainest mõistusest, provotseeris maailmamere valitsejat
Suurbritanniat nõnda palju, et Saksa riiki pidanuks selle eest
karistama. Ka see on legend nagu olnuks Saksa koloniaalvõim ülbem
või julmem kui teised koloniaalvõimud. Sakslased soovisid samuti
“kohta päikese all”? Kuritegu see ju ei olnud.
Vabatahtlikud kollektiivsüü
pealevõtjad
“Hunnide” ning “barbaritena”
tõestasid sakslased esmalt end natside ning Adolf Hilteriga ning
seepeale näis esimese maailmasõja saksavastane propaganda, mida
Inglismaa oli hiljem läbinisti häbenenud, tagantjärele vaadates
õigustatud. Sakslased olid täpselt nii barbaarsed, kui seda alati
väidetud oli.
Pole aga ühtki teist maad, kelle
elanikud oleksid nii vabatahtlikult (kollektiiv)süüd ise peale
võtnud seal, kus seda olemas pole. Moraalne ja lühendatud
ajaloomõistmine ohverdab terve saksa ajaloo ühele
kaheteistkümneaastasele diktatuurile. Taolise enesekuvandiga pole
tõepoolest võimalik “juhtima” asuda.
“Lahtiütlejate kultuur”
“Ajaloo õppetunniga” on
tänase päevani põhjendatud, miks peaksid sakslased end tagasi
hoidma – praeguseks ajaks ka seal, kus majanduslikult ja
demograafiliselt nõnda tugeva jõu jalgade lohistamine paljastab
tema seljataguse ja kutsub vastutustundetuse järele.
Bernhard Schlink tõi oma
süüdistuskõnes, “Lahtiütlejate kultuur”, probleemi välja
järgnevalt: juba koolis õpitakse siinmaal eilset päeva tänase
kõrgema moraaliga hindama - sest “moraliseerimine vähendab
komplekse”. Terve põlvkond õpilasi ning üliõpilasi on üles
kasvanud süstemaatilises tagantjärele tarkuses, tahtes mõista
ajalugu enda-poolsest otsast.
Meilt saab mineviku abil välja
pressida
Tegelikkuses pole see mitte
niivõrd saksa võimupüüdlus (meie ajaloo väidetav “põhijoon”),
mis meile ohtlik näima peaks, vaid pigem avalikult peaaegu täielik
eksimine strateegilises mõtlemises. Me oleme harjunud võtma
Saksa-Prantsuse liitu moraalselt tähenduslikuna, kui lepitusaktina
ning näeme euros ohverdust rahu nimel. Meilt saab välja pressida
väitega, et me võlgneme solidaarsust mineviku eest.
See on kõik üllalt mõeldud,
kuid ignoreerib võimustrateegiate ning huvide rolli, mida
iseteadlikud rahvad meie ümber üha suurema normaalsusega
kaalukausile panevad. Meie peame aga huvisid ikka veel “räpasteks”.
Ometigi on nende üle palju lihtsam kaubelda kui kõrgele seatud
moraalistandardite üle.
Moraalsus asetab silmade ette
roosad prillid
Meie “moraalsus” ei tee meist
paremaid inimesi. Vastupidi – see teeb meid enamasti naiivsemateks,
tihti isegi rumalatemaks. Moraalsus asetab silmade ette roosad
prillid, mis takistab meil maailma nägemast nõnda nagu see on:
mitte halvemaks seepärast, kuna inimesearmastuse asemel valitsevad
seal kalkuleeritus ning huvid.
On üksainus argument, mis räägib
Saksamaa juhtimise vastu eurokriisis – just seesamune sõltuvus
moraalsusest. Sest süüteadlik hirm karmide faktide ees võimaldab
kõigil teistel oma huvisid varjata täispuhutud sõnade nagu
“solidaarsus” või “minevik” taha. Nõnda saab ajaloost
poliitikute kammerneitsi.
Laskem seega ajalool olla. Pilk
olgu suunatud edasi: ainult mõistliku enesekuvandiga võib Saksamaa
sisse võta iseseisva positsiooni, mis on nii arusaadav kui ka
arukas. Euroopale teeks see eelkõige head.
