Norman Kuusik
Teine vaade Lauri Sommeri „Kolmele Yksiklapsele“
Eelmisel aastal ilmunud ja ka palju positiivset tunnustust saanud Lauri Sommeri “Kolm yksiklast” hõlmab - nagu pealkiri seda lubabki - kolme inimese lugu. Raamatu tagakaanelt, need on “Seto kyla ravitseja Darja” (And), “varalahkunud trubaduur Nick Drake” (Sisepiiril) ja “vaimuhiiglane Uku Masing” (Hilised lemmelehed). Seega on nii sotsiaalselt kui ka ajalis-geograafiliselt tegemist võrdlemisi erinevate inimestega, kuigi (valdavalt) 20. sajandi lapsed nad kõik. Seetõttu on ka nende kolme sattumine samasse raamatusse pigem erand kui paratamatus.
Mitmes asjas võiks pälvida meie suurima tähelepanu esimene yksiklaps Darja - kui järgnevate lugude tegelased on siiski avalikkusele võrdlemisi tuntud inimesed (ja see määrab ka kohe, kuidas nendele lähenemine toimub), siis Setu külaravitseja on läbinisti incognito ning autori kirjapanek lugejale tundmatu maa avastamine. Teisalt asub Darja Sommerile teistest ilmselgelt lähemal ja kohe esimestelt lehtedelt (ainus kord raamatus, kui autor kõneleb iseendana otse) sätestab ta jutustuse perekonnaajaloolise tooni. Stiililiselt on oma näoga iga lugu, kuid And nende seas on ehk keerulisimgi, kus setu, eesti (ja vene) keele segunevad üheks ja Sommeri isiklikud ortograafiaeelistused lisavad oma jälje veel kõigele. Darja suhe üleloomulikkusega (alaline element läbi terve raamatu) on märksa vahetum kui teistel ning taolisest maailmatajust peegeldub ka mõningane lähenemine näiteks Ladina-Ameerika maagilise realismi suunas. Ilmneb ka raamatu teatav progresseeruv olemus ja Darja-lugu, mis hõlmab pikimat ajavahemikku läbi terve naise elu, on mahult ühtlasi ka lühim.
Tundmatusele vastupidist probleemi vaevab aga Nick Drake'i lugu – juba niigi paljutuntud isikut eristab veelgi teistest võõram kultuurikontekst ja antud juhul on ka kuvand pigem stereotüüpne kui omanäoline. Nõnda näib Nick Drake Sommeri esitluses tegelikust märksa nurgelisem ja mustvalgem tüüp, kelle mured ja rõõmud on pigem üldistavad 40 aasta tagusest hipi-põlvkonna tundeküllasest folk-muusikust kui sellistest. Mõned tõlgendused on suisa vastuoluliselt julged: teha Drake'i ülikoolipäevadest “nagu vanemate poolt peale pandud tyytus“ (lk 64) tema hilisemat kahetsust peegeldamata või (taas?)etendada perekonnastseeni kus pärast tema edutut enesetapukatset, „isa lõi teda näkku ja sõimas nuttes“ (lk 101). Ma ei väida, et need stseenid on olemuslikult valed – autor on siinkohal asja süvenenud määratult rohkem kui mina – kuid seesama süvenemine, mis liidab kokku autori ja tema tegelaste hääled ning täidab nad intensiivse sisemonoloogiga ei ole ilmtingimata enam tegelaste oma hääl. Seepärast ka küsimus, et kustmaalt muutub Õnnepalu mainitud „hämmastav autori ümberkehastumisvõime“1 lihtsalt autoriks rääkimas oma tegelaste läbi?
Rohkem teistest esineb ehk Sisepiiril kosmopoliitset intertekstuaalsust: läbi käivad prantsuse sümbolistid, surmaeelsed mõtisklused toimuvad (muidugi) Camus teemadel, ülikoolis vaimustavad Blake ja eelrafaeliidid. Kõik on õigusega omal kohal, kuid ilmselt kõige olulisemaks (ja põnevamaks) tsitaadimaterjaliks on Drake'i enda laulude pealkirjad ja sõnad. Raamatus on need eesti keelde tõlgitud, milles ei ole iseenesest ka midagi halba (kuigi kuidas täpselt Bryter Layter'ist saab Pilves selgimistega läheb mulle kaotsi), kuid dialoogide ning kolmandas isikus sisemonoloogide suuremas tulvas jäävad nad sellisel kujul isegi mõnevõrra tahaplaanile. Samas esineb ohtralt tsitaatsõnu ja üldisemaid anglitsismide (inglise keele osa on küll märksa väiksem kui setu keelel Darja-loos), mis kultuurikontekstist tingitult on ka arusaadav. Kuid prantslaste kutsumine 'konnasööjateks' on camp igas keeles.
Rehabilitatsioon toimub kolmanda lapse, Uku Masingu, loos – kui Darja liitub traditsioonilise külaelu mandumisega uute ajastute tuules ja Drake'i saatuseks on enesehävituslik irdumine, siis Masingu kriis ilmneb üsna vara (kui mitte ei ole see kohal juba päris algusest) ning kasvab lõpuks välja ka leppiva lahenduseni. Ehk on siin oluline jutustuse lühem ajaraam (kuigi mahult kestavad Hilised lemmelehed pea sama kaua kui kaks eelnevat lugu kokku), sest teema pole mitte Masingu terve elu, vaid lühema etapp selle lõpu suunas (raamatu terviku suhtes toimib see mõningase vastukaaluna noorema Drake’i jutustusele). Sellest tingitult juhib tegelase mõttekäike isiklikust läbikukkumisest rohkem üldine pettumus inimkonnast, mille suund on areneda tohutuks küüniliseks meeleheiteks. Neil hetkil on esimeses isikus kõnelev Masing kui kohtumõistja rahvale “kes on võimetu edenema” (lk 121) ja nii sügav on tema misantroopia, et ka armastus Leena vastu ei lunasta inimkonda, vaid ainult neid kahte (lk 130: “võisin suunduda selle poole, kelleks inimene kunagi kasvab - kui inimkond ikka valib Elu tee, ega hävita end”). Siiski mahub kolmanda yksiklapse kõrvale muudki ja möödaminnes jõuab oma lugu lühidalt rääkida ka Masingu naine Eha, kelle tegelaskuju kõrvalolijate seas on sügavaim.
Mis ühendaks aga „Kolme yksiklast“ kokku? Seda raamat ei vasta ja väljaspool autori pidevat kohalolu, mis oma tugeva oreooliga heidab valgust kõigile kolmele loole ühtemoodi, seisavad kolm last tõepoolest üksi. Põhimõttelised erinevused asuvad juba lugude luustikus ja igaüks neist liigub ise suunas. Teisalt on Sommeri hääl tegelastes juhtiv ja ehk isegi liialt nõnda, takistades neil rääkimast oma lugu vaba loomulikkusega. Seepärast tundub ka mõnevõrra võõristav väide „uuest tasemest uues dokumentaalproosas“ kuivõrd objektiivset dokumentaalsust on siin vähem. Olemuslikult sobinuks justkui paremini raamat „Kolm yksiklast ja mina“, kuid taolist Lauri Sommer siiski ei kirjutanud ning eraldiseisev autori-tegelane jääb meelekindlalt vaikima. Yksiklapsed peavad jutustama oma lood ise, kuid rohkem kui iseendast räägivad nad üldisest kurvastuse (aga ka kurvastuse egoismi) olemusest.
Mitmes asjas võiks pälvida meie suurima tähelepanu esimene yksiklaps Darja - kui järgnevate lugude tegelased on siiski avalikkusele võrdlemisi tuntud inimesed (ja see määrab ka kohe, kuidas nendele lähenemine toimub), siis Setu külaravitseja on läbinisti incognito ning autori kirjapanek lugejale tundmatu maa avastamine. Teisalt asub Darja Sommerile teistest ilmselgelt lähemal ja kohe esimestelt lehtedelt (ainus kord raamatus, kui autor kõneleb iseendana otse) sätestab ta jutustuse perekonnaajaloolise tooni. Stiililiselt on oma näoga iga lugu, kuid And nende seas on ehk keerulisimgi, kus setu, eesti (ja vene) keele segunevad üheks ja Sommeri isiklikud ortograafiaeelistused lisavad oma jälje veel kõigele. Darja suhe üleloomulikkusega (alaline element läbi terve raamatu) on märksa vahetum kui teistel ning taolisest maailmatajust peegeldub ka mõningane lähenemine näiteks Ladina-Ameerika maagilise realismi suunas. Ilmneb ka raamatu teatav progresseeruv olemus ja Darja-lugu, mis hõlmab pikimat ajavahemikku läbi terve naise elu, on mahult ühtlasi ka lühim.
Tundmatusele vastupidist probleemi vaevab aga Nick Drake'i lugu – juba niigi paljutuntud isikut eristab veelgi teistest võõram kultuurikontekst ja antud juhul on ka kuvand pigem stereotüüpne kui omanäoline. Nõnda näib Nick Drake Sommeri esitluses tegelikust märksa nurgelisem ja mustvalgem tüüp, kelle mured ja rõõmud on pigem üldistavad 40 aasta tagusest hipi-põlvkonna tundeküllasest folk-muusikust kui sellistest. Mõned tõlgendused on suisa vastuoluliselt julged: teha Drake'i ülikoolipäevadest “nagu vanemate poolt peale pandud tyytus“ (lk 64) tema hilisemat kahetsust peegeldamata või (taas?)etendada perekonnastseeni kus pärast tema edutut enesetapukatset, „isa lõi teda näkku ja sõimas nuttes“ (lk 101). Ma ei väida, et need stseenid on olemuslikult valed – autor on siinkohal asja süvenenud määratult rohkem kui mina – kuid seesama süvenemine, mis liidab kokku autori ja tema tegelaste hääled ning täidab nad intensiivse sisemonoloogiga ei ole ilmtingimata enam tegelaste oma hääl. Seepärast ka küsimus, et kustmaalt muutub Õnnepalu mainitud „hämmastav autori ümberkehastumisvõime“1 lihtsalt autoriks rääkimas oma tegelaste läbi?
Rohkem teistest esineb ehk Sisepiiril kosmopoliitset intertekstuaalsust: läbi käivad prantsuse sümbolistid, surmaeelsed mõtisklused toimuvad (muidugi) Camus teemadel, ülikoolis vaimustavad Blake ja eelrafaeliidid. Kõik on õigusega omal kohal, kuid ilmselt kõige olulisemaks (ja põnevamaks) tsitaadimaterjaliks on Drake'i enda laulude pealkirjad ja sõnad. Raamatus on need eesti keelde tõlgitud, milles ei ole iseenesest ka midagi halba (kuigi kuidas täpselt Bryter Layter'ist saab Pilves selgimistega läheb mulle kaotsi), kuid dialoogide ning kolmandas isikus sisemonoloogide suuremas tulvas jäävad nad sellisel kujul isegi mõnevõrra tahaplaanile. Samas esineb ohtralt tsitaatsõnu ja üldisemaid anglitsismide (inglise keele osa on küll märksa väiksem kui setu keelel Darja-loos), mis kultuurikontekstist tingitult on ka arusaadav. Kuid prantslaste kutsumine 'konnasööjateks' on camp igas keeles.
Rehabilitatsioon toimub kolmanda lapse, Uku Masingu, loos – kui Darja liitub traditsioonilise külaelu mandumisega uute ajastute tuules ja Drake'i saatuseks on enesehävituslik irdumine, siis Masingu kriis ilmneb üsna vara (kui mitte ei ole see kohal juba päris algusest) ning kasvab lõpuks välja ka leppiva lahenduseni. Ehk on siin oluline jutustuse lühem ajaraam (kuigi mahult kestavad Hilised lemmelehed pea sama kaua kui kaks eelnevat lugu kokku), sest teema pole mitte Masingu terve elu, vaid lühema etapp selle lõpu suunas (raamatu terviku suhtes toimib see mõningase vastukaaluna noorema Drake’i jutustusele). Sellest tingitult juhib tegelase mõttekäike isiklikust läbikukkumisest rohkem üldine pettumus inimkonnast, mille suund on areneda tohutuks küüniliseks meeleheiteks. Neil hetkil on esimeses isikus kõnelev Masing kui kohtumõistja rahvale “kes on võimetu edenema” (lk 121) ja nii sügav on tema misantroopia, et ka armastus Leena vastu ei lunasta inimkonda, vaid ainult neid kahte (lk 130: “võisin suunduda selle poole, kelleks inimene kunagi kasvab - kui inimkond ikka valib Elu tee, ega hävita end”). Siiski mahub kolmanda yksiklapse kõrvale muudki ja möödaminnes jõuab oma lugu lühidalt rääkida ka Masingu naine Eha, kelle tegelaskuju kõrvalolijate seas on sügavaim.
Mis ühendaks aga „Kolme yksiklast“ kokku? Seda raamat ei vasta ja väljaspool autori pidevat kohalolu, mis oma tugeva oreooliga heidab valgust kõigile kolmele loole ühtemoodi, seisavad kolm last tõepoolest üksi. Põhimõttelised erinevused asuvad juba lugude luustikus ja igaüks neist liigub ise suunas. Teisalt on Sommeri hääl tegelastes juhtiv ja ehk isegi liialt nõnda, takistades neil rääkimast oma lugu vaba loomulikkusega. Seepärast tundub ka mõnevõrra võõristav väide „uuest tasemest uues dokumentaalproosas“ kuivõrd objektiivset dokumentaalsust on siin vähem. Olemuslikult sobinuks justkui paremini raamat „Kolm yksiklast ja mina“, kuid taolist Lauri Sommer siiski ei kirjutanud ning eraldiseisev autori-tegelane jääb meelekindlalt vaikima. Yksiklapsed peavad jutustama oma lood ise, kuid rohkem kui iseendast räägivad nad üldisest kurvastuse (aga ka kurvastuse egoismi) olemusest.
1 Õnnepalu, Tõnu. Uus tase uues dokumentaalproosas. 4. veebruar, 2010. http://blog.varrak.ee/?p=2556
No comments:
Post a Comment