Review of David Tibet’s Songbook “Sing Omega”
When I first fell into the dark deep gorge of David Tibet and Current 93, “Black Ships Ate The Sky” had been out for a few years, “Aleph At Hallucinatory Mountain” did not exist and the next hot item in Coptic Cat newsletters was Tibet's upcoming compilation of lyrics, printed and bound in a book as poetry proper. Well, it took a little longer than that, about 5-6 years or so, and after many different iterations and titles, “David Tibet: Sing Omega” was published in the first half of 2014. I remember in 2010, at the height of my obsessions, I was writing of “yet another delay”, being impatient to purchase the book for all purposes.
But in reality, I forgot, forgot; and got into other bands from other genres (these are all post-Current 93: Swans, Crippled Black Phoenix, Clann Zu, Red House Painters, The National, Anne Clark, David Sylvian), and dug deeper into the 80ties British noise industrial (Coil, Nurse With Wound, Psychic TV, Throbbing Gristle) and 60ties British folk (Shirley Collins, Anne Briggs, Bridget St. John) that all share some connection to Current 93; read Joyce and the Bible (but I knew Blake and Milton well before); learned languages and got an education. I found out about Bill Fay from the hidden ending of “Baalstorm Sing Omega” (the album), two years before “Life is People”. I forgot and got my copy of “David Tibet: Sing Omega”, when the shop was restocked with the second edition in March 22, 2015, and in my mailbox boxed in cardboard sometime later in April.
I wanted this pretext so you would understand that whatever opinion I have on Tibet or Current 93, it can only be hopelessly biased, turning a blind eye to whatever banalities or non-sensibilities obvious for a proper literary criticism. Nonetheless, these are the things I have to say on the book.
Published in 2014, David Tibet's songbook “Sing Omega” is a 500+ pages long compilation of lyrics, unpublished poems and other writing from his first public work in 1983 (“Lashtal” & “Nature Unveiled”) up until 2013 (“I Am The Last of All the Field That Fell”). The book is structured as a sort of chronology in reverse, moving from nearer to further, and divided into parts on a yearly basis. You will immediately see that not all years have been equally prolific, so whereas the years 2009-2013 each take up hefty chunks of the book, years 2001-2004 need but a few pages.
The textual value of this book cannot be overemphasised. Like it or not, unless you've purchased every single of the 50+ Current 93 release in the last 30 years, the main source for Tibet's texts are the various lyrics sites on the internet, and there's never an ultimate guarantee for their accuracy (especially so considering Tibet's often idiosyncratic spelling). Just from flipping through the book, it seems most of Current 93 lyrics found on-line are quite accurate, but there is one aspect where online sources fall short – that's when Tibet turns to quote languages other than English, especially the kind not written in Latin script. I suspect this has been a retroactive choice, but all the Greek, Coptic, Akkadian, Hebrew and others are now presented in the original script. This does have quite a remarkable effect, as letters more than 2000 years dead are brought back to life. That being said, their inclusion is more stylistic than content-wise critical, often referring proper names or formulaic phrases, although the frequency and complexity of all type of textual experimentation dramatically increases from year 2009 onwards. It is not uncommon for these quotes to include a transcription into Latin alphabet or the English name-form (such as “And Σαῦλος Saul became Παῦλος Paul“ p. 3). In any case, you can easily understand, why online sources would struggle conveying the cuneiform form of the name Babylon or Akkad.
On a few occasions the songbook edition actually adds to the confusion, either by varying slightly from the version sung on album or by changing the overall structuring of the text. I was somewhat unhappy to find “The Seahorse Rears To Oblivion” as a single chunk of unparagraphed prose, whereas all online sources follow an identical structure of breaking the text down to a form of free-verse, which is certainly a lot easier to follow. In the book, “A Gothic Love Song” starts off with “And clicking your fingers” as opposed to “I'm clicking your fingers” for most online sources (not to mention all recordings of the song itself). This might seem a rather irrelevant alteration, but it does turn the text more vague than it initially was. There are a few more of such small changes throughout the book that in my opinion do not really improve to the flow of the text. Still, it is obvious that the textual editing has been painstakingly punctual, so these are more likely conscious decisions than accidental carelessness.
In addition to the lyrics of the many Current 93 releases, the songbook also includes Tibet's lyrics for a few other artists (most notably, those for Michael Cashmore and his project Nature and Organisation) and a considerable amount of previously unpublished material. This is perhaps the most fascinating part for a reader already well acquainted in Tibet's work. The previously unpublished material is a mixed bunch in itself. There's the original text for “Baalstorm, Sing Omega”(p. 80-112) (as opposed to the album version) and “The Endless Roughs Notebook From Which The Inmost Light and Many Other Pieces Came” (p. 344), both of which shed light to how much editing and additional work preceded before the album version. While it can already be heard from listening the albums, the unpublished texts show the repetitive nature of Tibet's poetry, in the sense that certain lines or motives repeat themselves several times over some longer period of time. So we have poems such as “Dream English I & II” (p. 269-270) that are not connected to any particular album, but the metaphor of “dream English” returns powerfully several years later in “Hypnagogue: A Dream Prologue” (p. 232). There are a few poems that stand out for being on a more private matter (as opposed to the abstract concept of apocalypse and whatnot) – the eulogies for Sebastian Horsley and Jhonn Balance, “At Ruby's Childbirth.” “Two Shaves and a Shine” is a curious poem for being the only one to rhyme pretty much from top to bottom (p. 283-284). But it was “I Have Tried I Err” from “Five Gnostic Soliloquies” spoke to me most powerful from the “new” texts:
I have tried to build King and Queen. I have tried to drink breath from bones. I have erred on the pyramid faces of the murdered. I have erred mausoleums and milked kindness from their pyramid faces. On the sea I slept and awake and flew boats of nerves and twisted fire. I have erred I have tried. I built groves of larks and ladies and poisoned the moths. I am not the sea or the seed I am not the buyer or the byre. My transactions are void and we are void. Have have have cancelled out church and drill for honey in the heart. I have erred into the heart drilling with fingers wrenched and knucklebonebare. I am the lord of church. In tinder make faces like dolls. In time the sign shifts and the world the worlds are lovely and full of fire and drag stars and my love in the night kills. I have tried to err into great vaults with broken bottles and the moss and dragonflies battle out create murmur. Under the faces of the sky. Under their profiles pouring fields and oceans. Under the eyeblue kindblue fall of their eyes. Under the green faces made like arches of spires. Man shouts and shorts far away from the gulf and a million eyes twinkle lonelellsly in the shotblue night. The night and its train snuffle and root pulling out grades of concrete steel abestos field. The sea breathes and sighs and screams like babies in their birth canal blue. Free me. Release me. I have erred and tried. I have dreamt of murder and pain and betraying those I love. I have betrayed those I love. I have erred and still dream of betrayal and murder. I have erred. I have tried. I dream of your eyes at night and your warm moist breath. Its sourness gives me shivers and I am a child. I lie behind you and dream of betrayal and my heart shouts love. I have erred into the faces of the prison teeth. I have lied and tried to create Kingdom and Queendom. I have spoken of gulls and read songs to the beach amongst bones and driftwood. They write murder. The sticks and stones are finite empire . Boundaries made of faces dropped from the pyramid. And ibis greets tortoise. And feathers fall into hands upturned. Cat meets its end and its double faces are made of clouds. I tried to betray and I have erred into grieving for the dead. It was my self I sent sparks from and I returned to the foam and the fishes. (p. 173)
According to Tibet's preface: “I have chosen not to add a small number of my texts which no longer sang of anyone or anything to me” (p. ix.). These omissions primarily include texts from Tibet's back catalogue, although I do not really see, why one or another lyric did not fit the book. The extended lyrics of “Judas as a Black Moth” (from the version found on “Introduction to Suffering”) and the most of the “Imperium” cycle are a few of my long-time favourites that have not been included. Omissions from the early period are probably the reason, why the entire book is sightly heavier on the recent years.
As for the poetry itself, a proper analysis is somewhat beyond me, but in the broadest of terms, I see it as a gradual progression from impersonal to personal, from physical violence to personal sadness, and from simplicity to heavy complexity. Thus Tibet's early work is characterised by harsh sadism and physical violence, which despite its grotesque undertone, is rather impersonal and rather bluntly quotes imagery from religious texts and other authors (the Bible, the Fire Sermon, Maldoror from Lautréamont, Alistair Crowley). Perhaps the best poetic value in this period come from the texts that in simple yet effective vocabulary depict the fragility of human life and the depressing pointlessness of its existence (“Anyway people die”, “Falling back in fields of rape”),
“Who am I?
Who do you say I am?
As I hobble on to the land of the dull...
Wings or wheels, wings or wheels?
Now I'm like a silly boy
Now I'm like the Wandering Jew
He goes on, but I linger”
and not so much in the gloating spite of “The Stair Song” or “Happy Birthday”.
“And when she fell down the stairs
I tried very hard not to laugh
Gripping the bannister
Gripping my crutch
I tried hard not to go to her
I tried hard not to go to her”
From “Thunder Perfect Mind” (1992) onwards the shift towards a more personal tone becomes apparent, away from the dry, often gloating observations on non-existence. With such simple but tremendously evocative lyrics as “A sadness song” or “Riverdeadbank”, there's little reason to doubt the sincerity of “I” that contemplates:
“Like dust
I'm lost in the world
I thought that I had
Like dust
I'm lost in the world
I thought that I had
A particular place
Between the earths
Between the scarred sky”
Gradually, the textual allusions too connect better. The title “Thunder Perfect Mind” itself refers back to the Coptic-Gnostic poem from 4 BC Egypt. So both the textual sources of inspiration becomes gradually more obscure, and the textual allusions less obvious. One of my favourite examples of this is “The Cloud of the Unknowing”, which marries itself with the concept of the 14th century poetic text of the same name and pours it into Tibet's own mould:
“And then when then I die
I feel I shall say
I have not understood
I have not understood any of this
My eyes are still coaldark
I have not understood”
Tibet's poetry of more recent years seems to go beyond intertextuality reflected on personal experience and comes to create an original mythology of its own. Perhaps the turning-point comes with “Black Ships Ate The Sky” (2006), which centres around Caesar and Black Ships as a kind of metaphor (for Christ and the Apocalypse?) that does not have a single explanation in any particular book. The subsequent “Aleph at Hallucinatory Mountain”, “Baalstorm, Sing Omega”, “HoneySuckle Æons” and “I Am the Last of All the Field That Fell: A Channel” all introduce a mass of characters and concepts, both fictional and real, literary and idiosyncratic, from Aleph and Adam to Nero and Diocletian. It is a reference to everything and everybody in Tibet, and while there are many pretty words and beautiful words, much of it I no longer understand other than the dictionary-definition of words. From “ghost in my life” to “Pomegranate Blues” and unhorsing Julian the Apostate, I am drawn to the power of the imagery, but I find it hard read it as a story.
“But meanwhile there was a ghost in my life
And the Pomegranate Blues descended
Heard voices of Planets following
Satellites in death's purple paws
Mixed the drains by golden dragon fever
Shapur II Lord of Dust
In the battefields of precrescent rain
The putti rejoice and Julian is unhorsed
Speared and smeared in the desert“
Now, the description I proposed can very easily be broken down and made to contradict, especially when it comes to drawing a line between “early”, “middle” or “late”. “Soft Black Stars” (1998) are essentially simple love poems with very little of the usual imagery, the succeeding “Sleep Has His House” (2000) follows this tone, but as a remembrance to Tibet's father. Then there's “Seahorse Rears to Oblivion”, which already in 2002 is a highly idiosyncratic recreation of the Genesis and the Apocalypse, “The Seven Seals Are Revealed At The End Of Time As Seven Bows” (2004) is even more visionary. Additionally it is impossible (if not pointless) to observe Tibet's poetry apart from Current 93 music, which has changed a lot throughout the years. “From impersonal to personal” would on musical terms mean “from harsh industrial to mellow folk”. In recent years, Current 93 has had a considerably richer texture and can be more difficult to understand than the rather minimalistic tones that preceded.
The book finishes an afterword from Thomas Ligotti, which discusses Tibet primarily as a horror writer, with an emphasis on the dreadfulness of Tibet's apocalyptic visions. While I can certainly follow this line of thought, considering Tibet's affinity for the grotesque and interest to Alistair Crowley, Eric Stenbock and Thomas Ligotti himself, but I would rather place him among the pessimist-individual English religious poets, next in line to Milton, Blake and Eliot. Perhaps it is William Blake who comes the closest, not that much really because of an occasional quote or allusion to Blake (see “Great Bloody Bruised Veil of This World” or “Rosy Star Tears From Heaven”) but more because of Tibet's general direction towards a personal visionary mythology on the back of religious fervour. And that is all very Blake.
|
David Tibeti lauluraamatu “Sing Omega” arvustus
Kui ma esmalt kukkusin David Tibeti ja Current 93 sügavasse pimedasse auku, „Black Ships Ate The Sky“ oli paar aastat olnud väljas, „Aleph At Hallucinatory Mountain“ ei olnud veel olemas ning järgmine kuum kaup Coptic Cati uudiselehes oli Tibeti peagi ilmuv laulusõnade kogumik, trükitud ja köidetud raamatuks nagu päris luule. Noh, sellega läks natukene kauem, umbes 5-6 aastat ehk, ning pärast mitmeid erinevaid vorme ja pealkirju, ilmus 2014. aasta esimesel poolel raamat „David Tibet: Sing Omega“. Ma mäletan, et aastal 2010, oma kinnisideede harjal, kirjutasin „järjekordsest viibimisest“, olles ise kannatamatu raamatu ostmisega kõikide oma asjade jaoks.
Kuid tegelikult ma unustasin, unustasin; ja avastasin teisi bände teistest žanridest (need kõik tulid pärast Current 93-e: Swans, Crippled Black Phoenix, Clann Zu, Red House Painters, The National, Anne Clark, David Sylvian) ning samas läksin sügavamale 80nendate briti müraindustriaali (Coil, Nurse With Wound, Psychic TV, Throbbing Gristle) ja 60nendate briti folki (Shirkley Collins, Anne Briggs, Bridget St. John), millel kõigel on mingisugune seos Current 93-ega; lugesin Joyce'i ja Piiblit (kuigi Blake'i ja Miltonit teadsin juba varem); õppisin keeli ja sain hariduse. Ma avastasin Bill Fay „Baalstorm Sing Omega“ (albumi) varjatud lõpust, kaks aastat enne albumit „Life is People“. Ma unustasin ja ostsin oma „David Tibet: Sing Omega“ koopia 22. märtsil 2015 ning postkasti jõudis see kunagi hiljem aprillis
Tahtsin seda eellugu selleks, et Sa mõistaks, et mis iganes arvamus mul Tibeti või Current 93 kohta olla ka ei võiks, paratamatult on see arvamus lootusetult kallutatud, ega näe ühtegi selle banaalsustest või vastukäivustest, mis korralikule kirjanduskriitikale oleksid ilmselged. Aga siin on need asjad, mis mul raamatu kohta on öelda.
2014 ilmunud David Tibeti lauluraamat „Sing Omega“ on üle 500 lehekülje pikk laulusõnade, varem avaldamata luuletuste ja muude kirjutiste kogumik Tibeti esimestes avalikust loomingust aastast 1983 („Lashtal“ & „Nature Unveiled“) kuni aastani 2013 („I Am The Last of All the Field That Fell“). Raamatu struktuur on omamoodi tagurpidi kroonika, mis liigub kaugemalt lähemale ning on jagatud eri osadeks aastate põhjal. Kohe algusest on näha, et kõik aastad ei ole olnud ühtemoodi viljakad, niiet kui 2009-2013 võtavad kõik enda alla mahukad osa raamatust, siis 2001-2004 jaoks on vaja vaid paari lehekülge.
Selle raamatu tekstuaalset väärtust ei saa üle hinnata. Meeldigu see või mitte, kui Sa pole just ostnud kokku kõik 50+ Current 93 väljalaset viimase 30 aasta jooksul, siis peamiseks Tibeti tekstide allikaks on paratamatult erinevad laulusõnade internetilehed, mille puhul ei ole kunagi lõpliku kindlust tekstide täpsuse kohta (eriti võttes arvesse Tibeti sageli idiosünkraatilist ortograafiat). Raamatut lehitsedes tundub, et enamik Current 93 laulusõnadest, mis veebis leiduvad, on võrdlemisi täpsed, kuid on üks koht, kus veebiallikad jäävad vajaka – see on siis kui Tibet otsustab tsiteerida muid keeli kui inglise keel, eriti taolisi, mis pole kirjutatud ladina tähestikus. Ma kahtlustan, et tegemist on tagantjärele tehtud otsusega, kuid kõik kreeka, kopti, akadi, ja heebrea keel on nüüd esindatud oma algupärases kirjasüsteemis. Tulemusel on täitsa märkimisväärne mõju, kuna enam kui 2000 aastat vanad kirjatähed äratatakse uuesti ellu. Samas on nende kasutamine eelkõige stilistiline ja mitte niivõrd sisuline, viidates sageli nimedele või vormellikele fraasidele, kuigi igasuguse tekstiga eksperimenteerimise sagedus ja keerukus suureneb dramaatiliselt alates aastast 2009. Ei ole harv juhus, kui need tsitaadid hõlmavad endas ka inglise-keelset kirjapilti (näiteks „And Σαῦλος Saul became Παῦλος Paul“ lk 3). Igatahes on lihtne mõista, miks veebipõhistel allikatel võib olla raskusi anda edasi Babüloonia või Akadi nimekuju kiilkirjas.
Mõnel harval korral lauluraamatu versioon hoopis suurendab segadust, kas siis erinedes natukene albumil lauldud versioonist või muutes teksti üleüldist struktuuri. Mind kurvastas natukene, et „The Seahorse Rears To Oblivion“ on esitatud ühe liigendamata proosatükina, samas kui kõik veebiallikad järgivad üht ja sama vabavärsis struktuuri, mida on kindlasti palju kergem jälgida. Laul „A Gothic Love Song“ algab raamatus reaga „And clicking your fingers“, samas kui enamikes veebiallikates (rääkimata reaalsetest lindistustest) on see „I'm clicking your fingers“. See võib tunduda võrdlemisi ebaolulise muudatusena, kuid muudab siiski teksti ebamäärasemaks, kui see alguses oli. Terve raamatu peale leiab veel mitu taolist väikest muudatust, mis minu meelest ei paranda tekstide voolavust. Siiski on ilmne, et teksti toimetamine on olnud erakordselt põhjalik, niiet pigem on tegemist teadlike otsustega kui juhusliku hooletusega.
Lisaks Current 93 paljude väljalasete lüürikale hõlmab lauluraamat ka Tibeti kirjutatud laulusõnu paarile teisele artistile (eelkõige Michale Cashmore'i ning tema projektile Nature and Organisation) ning märkimisväärset hulka varem avaldamata materjali. Need tekstid on ehk raamatu huvitavaim osa lugejale, kes on Tibeti loominguga hästi kursis. Varem avaldamata materjal ise on üsna mitmesugune. Siia kuulub „Baalstorm, Sing Omega“ (lk 80-112) esialgne versioon (erinevalt albumi versioonist) ning „The Endless Roughs Notebook From Which The Inmost Light and Many Other Pieces Came“ (lk 344), mis mõlemad heidavad valgust tõsiasjale, kui palju toimetustööd on eelnenud enne lõplike albumiversioone. Kuigi seda võib kuulda ka albumitelt endilt, toovad varem avaldamata tekstid esile ka Tibeti luule ennast kordava iseloomu, mis tähendab, et teatud read või motiivid korduvad mitmel korral mingi pikema ajaperioodi jooksul. Nõnda on meil luuletused nagu „Dream English I & II“ (lk 269-270), mis ei ole seotud ühegi konkreetse albumiga, kuid „unenäo inglise keele“ metafoor tuleb võimsalt tagasi mitmeid aastaid hiljem teoses „Hypnagogue: A Dream Prologue“ (lk. 232). On paar luuletust mis paistavad silma selle poolest, et kõnetavad mõnda isiklikumat teemat (erinevalt apokalüpsise või muu taolise mõnevõrra abstraktseid kontseptsioone) – Sebastian Horsley ning Jhonn Balance'i euloogiad, „At Ruby's Childbirth.“ „Two Shaves and a Shine“ on iseäralik selle poolest, et on ainsa algusest-lõpuni riimis kirjutatud luuletusega (lk 283-284). Kuid just „I have Tried I Err“ oli see, mis kõnetas mind enim „uutest“ tekstidest:
Olen üritanud ehitada Kuningat ja Kuningannat. Olen üritanud juua kontidest hingust. Olen eksinud tapetute püramiidinägudel. Olen eksinud mausoleume ja lüpsnud headust nende püramiidinägudelt. Merel ma magasin ja ärkasin ja lennutasin närvipaate ja väändus tule paate. Olen eksinud, olen üritanud. Ehitasin lõokeste, ja prouade salusid ning mürgitasin ööliblikaid. Ma pole meri ega seeme, ma pole ostja ega laut. Mu tehingud on tühjad ja me oleme tühjad. Oleme oleme oleme tühistanud kiriku ja puurime mee järele südames. Olen eksinud südamesse, puurides rusikas ja nukipaljaluuliste sõrmedega. Olen kiriku isand. Tuletaelaga teen nägusid nagu nukud. Aja jooksul märgid nihkuvad ning maailm, maailmad on võluvad ja põlemist täis ja lohistavad tähti ja mu armastus öös tapab. Olen üritanud eksida suurtesse haudadesse katkiste pudelitega ühes ning samblik ja kiilid võitlevad, tekitavad ümina. Taeva nägude all. Nende kuvade all, kallates välje ja ookeane. Nende silmade silmasinise ja heasinise sulgemise all. Roheliste nägude nagu tornikaarte all. Inimene karjub ja lühistub lõhest kaugel ning miljon silma pilgub üksildaseliselt järsusinises öös. Öö ja selle rong nohiseb ja tuhnitseb, tõmmates välja betoonterase abestiväljade eri astmeid. Meri hingab ja ohkab ja karjub nagu imikud oma sünnikanalis sinises. Vabasta mind. Päästa mind valla. Olen eksinud ja üritanud. Olen näinud und tapmisest ja valust ja oma armsate reetmisest. Olen reetnud, keda ma armastan. Olen eksinud ning jätkuvalt näen und reetmisest ja tapmisest. Olen eksinud. Olen üritanud. Ma näen und sinu silmadest öösiti ja sinu pehmest märjast hingetõmbest. Selle hapusus saadab värinaid ning mina olen laps. Leban sinu taga ning näen reetmisest und ja mu süda kisendab, et armastada. Olen eksinud vanglahammaste näkku. Olen valetanud ja üritanud luua Kuningriiki ja Kuningannariiki. Olen kõnelenud kajakatest ja lugenud laule rannikule kontide ja ajupuidu vahel. Nad kirjutavad mõrv. Kivid ja kepid on lõpulik impeerium. Piirid, mis on nägudest püramiidilt pillatud alla. Ning iibis tervitab kilpkonna. Ja suled langevad tagurpidi kätele. Kass jõuab oma lõpule ja tema topeltnäod on pilvedest. Olen üritanud reeta ja olen eksinud surnute leinamisse. See oli mina ise, kellelt saatsin sädemeid, ja ma naasesin vahu ja kalade hulka. (lk 173)
Tsiteerides Tibeti eessõna: “Olen otsustanud mitte lisada väikest hulka tekste, mis ei laula mulle enam eikellestki eimidagi“ (lk ix). Need väljajätud hõlmavad peamiselt tekste Tibeti varajasemast loomingust, kuigi ma ei saa lõpuni aru, miks üks või teine laul raamatusse ei sobinud. „Judas as a Black Moth“ pikem versioon (see, mida võib leida kogumikult „Introduction to Suffering“) ning suurem osa „Imperium“i tsükklist on paar minu pikaaegset lemmikut, mida raamatusse pandud ei ole. Väljajätud varajasest perioodist on ilmselt ka põhjuseks, miks terve raamat on mõnevõrra kogukam just hilisemate aastate poolest.
Kui rääkida Tibeti luulest endast, siis korralik analüüs ei ole päris minu võimete piiril, kuid kõige laiemal tasandil, näen mina seda järgjärgulise arenguna impersonaalsest personaalseni, füüsilisest vägivallast isikliku kurbuseni ning lihtsusest raske keerukuseni. Nõnda iseloomustab Tibeti varajast loomingut julm sadism ning füüsiline vägivald, mis hoolimata oma grotesklikest alatoonidest on võrdlemisi isikukauge ning üsna üksluiselt tsiteerib kujundeid religioossetest tekstidest ning teistelt autoritelt (Piibel, Tulejutlus, Lautréamonti tegelane Maldoror, Alistair Crowley). Ehk pälvivad selle perioodi suurima poeetilise väärtuse need tekstid, mis kujutavad lihtsas, kuid mõjusas sõnavaras inimelu haprust ja selle eksistentsi mõttetust („Anyway people die“, „Falling back in fields of rape“)
„Kes ma olen?
Kes, sa ütled, et ma olen?
Kui komberdan edasi tuhmide maale...
Tiivad või rattad, tiivad või rattad?
Nüüd ma olen nagu rumal poiss
Nüüd ma olen nagu Ekslev Juut
Tema läheb edasi, kuid mina virelen.“
ja mitte niivõrd „The Stair Song“ või „Happy Birthday“ parastavas kahjurõõmus.
„Ja kui ta trepist alla kukkus
Üritasin väga mitte naerda
Pigistades käsipuud
Pigistades karku
Üritasin väga minna temani mitte
Üritasin väga minna temani mitte“
Alates albumist „Thunder Pefect Mind“ (1992) muutub nihe märksa isiklikuma tooni suhtes märksa ilmsemaks, kaugemale kuivadest, sageli parastavatest, tähelepanekutest olematuse kohta. Ei ole põhjust kahelda „mina“ siiruses taoliste lihtsate, kuid kaasahaaravate laulusõnade puhul nagu näiteks „A Sadness Song“ või „Riverdeadbank“:
„Nagu põrm
Olen kadunud maailmas
Ma arvasin, mul on
Nagu põrm
Olen kadunud maailmas
Ma arvasin, mul on
Omamoodi koht
Maailmate vahel
Armilise taeva vahel
Ka intertekstuaalsus haakub aja jooksul üha paremini. Ka pealkiri ise. „Thunder Perfect Mind“, on viide 4. sajandist eKr pärit gnostilisele kopti luuletusele. Niisiis muutuvad nii tekstilised inspiratsiooniallikad järk-järguliselt märksa läbipaistmatumaks, kui ka intertekstuaalsus vähem ilmseks. Üks mu lemmik näide on „The Cloud of the Unknowing“, mis liidab endaga ühes 14. sajandi samanimelise poeetilise teksti kontseptsiooniga ning valab selle Tibeti enda vormi järgi.
„Ja kui ma suren
Tunnen, et ütlen,
Ma ei ole mõistnud
Ma ei ole mõistnud sellest midagi
Mu silmad on jätkuvalt süsimustad
Ma ei ole mõistnud“
Tibeti viimaste aastate luule näib ületavat seda isiklikule kogemusele peegeldatud intertekstuaalsust ja läheneb algupärase mütoloogia loomisele. Ehk on pöördepunktiks „Black Ships Ate The Sky“ (2006), mis keskendub Tseesari ja Mustade Laevade-nimelisele metafoorile (kui Kristus ning Apokalüpsis?), mille kohta pole ilmselt konkreetset selgitust üheski ainsas raamatus. Sellele järgnenud „Aleph at Hallucinatory Mountain“, „Baalstorm, Sing Omega“, „HoneySuckle Æons“ ning „I Am the Last of All the Field That Fell: A Channel“ kõik toovad kaasa terve armee tegelasi ja mõisteid, nii fiktsionaalseid kui ka reaalseid, kirjanduslikke ja idiosünkraatilisi, Alephist ja Aadamast, Nero ning Diocletianuseni. See on viide kõigele ja kõigile Tibetis ning kuigi sageli leidub ilusaid sõnu ja kauneid lauseid, ei saa ma suurest osast sellest enam aru, kui välja arvata sõnade sõnaraamatu tähendused. Olgu see „kummitus mu elus, „Granaatõuna Kurbus“ või Julianus Taganeja löömine hobuselt, kujutluspiltide võimsus tõmbab mind ligi, aga on keeruline lugeda välja sellest ka lugu.
„Kuid seniks oli kummitus mu elus
Ning Granaatõuna Kurbus laskus
Kuulis Planeetide hääli, järgides
Sateliite surma purpurkämblais
Segas äravoolu kulddraakoni palavikuga
Sapor II, Põrmu Isand
Poolkuueelse vihma lahinguväljadel
Rõõmustavad putod ning Julianus lüüakse hobuselt,
Torgatakse läbi ja määritakse mööda kõrbe laiali“
Noh, minu pakutud kirjelduse saab teha hõlpsasti katki ja panna vastuollu, eriti seoses „varajase“, „keskmise“ ja „hilise“ piiri tõmbamisega. „Soft Black Stars“ (1998) on sisuliselt lihtsad armastusluuletused, kus on väga vähe tavapärast sümboolikat. Sellele järgnev „Sleep Has His House“ (2000) on toonilt sarnane, kuid eelkõige mälestusena Tibeti isale. Samas on olemas „Seahorse Rears to Oblivion“, mis juba aastal 2002 on erakordselt idiosünkraatiline Loomisloo ning Apokalüpsise taasloomine, „The Seven Seals Are Revealed At The End of Time As Seven Bows“ (2004) on veelgi nägemuslikum. Lisaks sellele on võimatu (kui mitte suisa mõttetu) jälgida Tibeti muusikat eraldisesivana Current 93 muusikast, mis on aastate jooksul muutnud palju. Areng „impersonaalsest personaalseni“ tähendaks muusikalises mõttes „käredast industriaalist malbe folk-muusikani“. Viimastel aastatel on Current 93 märksa rikkama tekstuuriga ning võib olla keerulisem mõista kui sellele eelnenud minimalistlikumat kõlapilti.
Raamat lõppeb Thomas Ligotti järelsõnaga, mis käsitleb Tibeti eelkõige õuduskirjanikuna, asetades põhirõhu Tibeti apokalüptiliste nägemuste õudsusele. Kuigi ma saan sellest mõttekäigust täiesti aru, võttes arvesse Tibeti kalduvust grotesksusele ning tema huvi Alistair Crowley, Eric Stenbocki ning ka Thomas Ligotti enda suhtes, kuid pigem paigutaksin ma Tibeti Inglismaa pessimist-individualistlike religioossete luuletajate hulka, järgmiseks Miltoni, Blake'i ning Elioti järel. Ehk on William Blake see, kes asub kõige lähemal, mite niiväga aeg-ajalt ette juhtuva Blake'i tsitaadi või viite pärast (vaata „Great Bloody Bruised Veil of This World“ või „Rosy Star Tears From Heaven“) vaid pigem tingituna Tibeti üldisest suunast religioossele kirglikkusele nõjatuva isikliku nägemusliku mütoloogia poole. Ja see kõik on väga nagu oli Blake.
|
Friday, October 23, 2015
Review of David Tibet’s Songbook “Sing Omega” / David Tibeti lauluraamatu “Sing Omega” arvustus
Labels:
artikkel,
inglise keelest,
paralleeltekst,
Tibet David
Subscribe to:
Posts (Atom)