Antimatter - „Fear of a Unique Identity“

Jaanuaris avastasin, et vanal lemmikul on juba kolm aastat uus album väljas. Antimatteri, kes on ka Eesti paaril korral käinud (Hard Rock Laager 2003, Rockstars 2007, Tapper 2013), hetkel viimane pikem üllitis „Fear of a Unique Identity“ ilmus aastal 2012 ning on väga hea. Sellele eelnes omajagu pikk 5-aastane vaikuseaeg bändi eelviimasest albumist, mis põhjendab ka osaliselt meie kasvamist lahku. Aga siiski mitte täielikult – 2007. aasta „Leaving Eden“il (selsamal eelviimasel albumil) oli mingis mõttes luigelaululine hingekella löömise kõla küljes. Pikad ja aeglased kompositsioonid, raskemeelne kitarrimäng, mis eksleb aga pärale ei jõua ning Mick Moss ise (hetkeks Antimatteri võrdusmärk ja ainus alaline liige) kuidagi eriti väsinud. „Fighting For A Lost Cause“ kõlas albumi lõpulugu, mis paratamatult tekitas küsimuse, ega sellega võitlus ometi jäädavalt lõppegi? Häbenege kõhklejad, vastus on „ei“ ning 2012. aastal tuleb Antimatter tagasi, elujõulisemana kui kunagi varem, peaaegu vihaselt, et tõestada vastupidist. Mick Moss taasavastab elektroonilise muusika ning naaseb sellesse trip-hop-iliku alge juurde, mida võis leida projekti debüütplaadil „Saviour“ (2001). Teisalt on „Fear of a Unique Identity“ agressiivsem, kui bändi kõik varasemad variatsioonid – kärisev kitarri-distortion pole kunagi kuulunud Antimatteri põhiarsenali, kuid niipalju rohkem ja teravam on see, et konkureerib täitsa arvestatavalt näiteks The Fields of The Nephilihmi käredama poolega. Ehk siis, žanripuristile päris metal pole, aga vahepeal juhtub, et Antimatter rokib täiega küll („Paranova“ või „Uniform & Black“). Samas on alles ka see mingisugune kammitsus, mida määratleb kitarri üksildane sõrmitsemine. Meenuvad varasemast loomingust lood nagu „Angels“ või „Legions“, aga seekord on tümakas ka taga. Selles mõttes tuleb albumi pikimas loos „Firewalking“ enim välja ka Antimatteri varasem käekiri. Omaette üllatuse teeb läti päritolu lauljatar Vic Anselmo, kelle partii loos „Monochrome“ on niivõrd iseäralikult nagu The Gatheringi-aegne Anneke van Giersbergen, et petaks ehk van Giersbergeni enda ka ära. Dünaamilisem ja teravam on ka Mossi vokaali- ja lüürikakäsitlus. Laulusõnad kipuvad pigem olema abstraktsed ja retoorilised, kuid õiges kohas õige intonatsiooniga öeldult tekitavad tunde, et tõepoolest jah „to stand alone is to be exposed.“ Ainult albumi nimikmotiivile heidaks ette, et selle kujundiga on juba natukene liiga palju mängitud (minu esimene seos oli Porcupine Tree 2009. aasta album „Fear of a Blank Planet“... mis juba iseenesest viitab Public Enemy 1990. albumile „Fear of a Black Planet“). Eriti õnnestunud on ka loo „Paranova“ refrään, mida pean Antimatteri kümne aasta kõige ägedamaks refrääniks. „Over Your Shoulderi“it siiski üle ei trumpa. Vahest kõige toredam avastus „uue“ Antimatteri albumi puhul on see, et bänd on lõplikult astunud välja Anathema varjust ja läinud täiesti omaette rajale – teatavasti oli projekti üheks algatajaks Anathema endine bassimängija Duncan Patterson ning laivis toimis bänd ka omamoodi Anathema tribüütbändina (mine kuula näiteks 2002. aasta reliisi „A Dream For the Blind“). Kuid aastal 2012 liiguvad kaks bändi sootuks eri suunas ning Antimatter oma unikaalset identiteeti kartma tõepoolest ei pea. Ühtlasi on see kinnitus Mick Mossi jätkuvast energiast luua just Antimatterile ainuomast muusikat, kuigi Patterson enam projektis ei osale.

In January I discovered that an old favourite of mine has had a new album out for three years now. Antimatter – who for a few times (Hard Rock Laager 2003, Rockstars 2007, Tapper 2013) has also visited Estonia – had its latest longer release, “Fear of a Unique Identity”, in 2012 and the album's great. It was preceded by a rather long period of silence from the band's penultimate album, lasting for 5 years, which partially also explains us growing apart. But not quite entirely – the 2007 “Leaving Eden” (this is the band's penultimate album) had in many ways the sense of becoming a swansong album. Long and slow compositions, heavy-hearted guitars that meander but never arrive, and Mick Moss himself (currently the only permanent member of Antimatter) sounding particularly tired. “Fighting For A Lost Cause” was the last song of that album which inevitably begged to ask, is this the end of the struggle altogerher? Well be ashamed, ye disbelievers, the answer is “no” and in 2012 Antimatter returns, more vital than ever, almost angry to prove the opposite. Mick Moss rediscovers electronical music and returns to that trip-hop essence you could find on the project's debut “Saviour” (2001). That being said, “Fear of a Unique Identity” is more aggressive than all the previous variations of the band – distorted guitars have never belonged to the main stock of Antimatter's arsenal, but so much more abundant and pronounced is the distortion that it well competes, for example, with the heavier side of The Fields of the Nephilihim. In other words, not quite metal for a purist, but it does happen that Antimatter rocks hard occasionally (“Paranova” or “Uniform & Black”). At the same time, that certain restraint still remains which is defined by the lonely plucking of the guitar. I am reminded of past songs such as “Angels” or “Legions”, but this time the entire thing has a beat to it. In that sense, it's the album's longest track, “Firewalking”, where Antimatter's previous styles manifest the most. A surprise of its own comes from the Latvian singer Vic Anselmo, whose part in the song “Monochrome” resembles Anneke van Giersbergen from her time in The Gathering to such a degree that van Giersbergen herself would be deceived. More dynamic and pronounced are also Moss' vocals and lyric parts. The lyrics tend to be abstract and rethorical than anything else, but in the right place with the right intonation, one is indeed filled with the sensation that yes “to stand alone is to be exposed.” I only have an issue with the tile theme of the album, as this image has been used a few times too many (my immediate association was Porcupine Tree's 2009. album “Fear of a Blank Planet”... which in itself refers back to the 1990. Public Enemy album “Fear of a Black Planet”). In addition, particularly successful is the chorus for the song “Paranova”, which I consider the coolest Antimatter chorus of the last ten years. It still doesn't beat “Over Your Shoulder” though. Perhaps the greatest discovery about the “new” Antimatter album is the fact that the band has finally come out from Anathema's shadow and moved on to a path completely its own – as you know, one of the initiators of the project was Anathema's former bassist Duncan Patterson and in concerts, the band often functioned as a kinde of Anathema tribute band (go and check the 2002. release “A Dream For The Blind”). But in the year 2012, the two bands are moving on completely different tracks and Antimatter need not be ashamed of it's unique identity indeed. The album is also confirmation of Mick Moss' continuing energy to create music particular to Antimatter, even though Patterson no longer participates in the project.

The Language Talk

This is a slightly modified version of an article that was first published in Languages Around the Globe. Part 1. Part 2.

The Language Talk In this essay I will be discussing my experience of independent language learning, starting with a brief recount of my own learning experience and the techniques I've used, followed by a few more in-depth points on the attitudes to language learning and on language relations in general. The hard task of counting how many languages you know When I finished secondary school, I thought I knew two and a half languages – my native Estonian, English that I mostly picked up from the media, and some basic German that I had studied from grade six onwards. German was always a grey area, as I'd started from scratch in school and found it painfully difficult at the time, thinking upon graduation that I'll never study a word of German again. Going on to the university, I had the idea of learning French which I did with some moderate success by taking beginner French classes. At the time, I was fascinated about reading French literature in French and reckoned that if I stuck to it until the end of my studies, perhaps I would have learned something at the end of year three. Somewhere between my first and second semester of French, I came across an old textbook intended for advanced students of French. I certainly didn't feel like an advanced student of French, but since it featured a bulk of original texts from French literature, I took it all the same and gnawed it through – with the help of online dictionaries (that would graciously conjugate for me all those pesky irregular verbs in their obscure tenses and moods) and an in-book glossary – within about half a year. In addition to reading the textbook, I would try to listen as much French as I could. I would be using several on-line radio stations or other media outlets, although for most part, I stuck to the talk-shows on France Culture. The effects were not immediate, but by the first half of my fourth semester in French, I more and more had the feeling we were moving at a snail's pace, discussing topics I'd read about maybe half a year before. Ultimately, I decided to drop the class because I felt could just continue working on my own. The next semester, I took a few courses in French, but as far as purely French language classes go, I haven't been able to sit through another one since. Instead I focused on taking beginner level courses in other languages – first there was Finnish and Spanish, then there was Ancient Greek and Russian, later still Swedish and Icelandic and so on. Most languages I dropped after a semester or two, because reading foreign texts in parallel with classes would soon leave the classroom progress well behind. A few I would keep a little longer, particularly Ancient Greek which I found so difficult that I went on with it almost three full years in the Classics Department. Others I would continue on my own, sporadically going through advanced level textbooks and listening native radio stations. At some point I came to the conclusion that you don't really need textbooks if the whole internet is full of easily accessible texts. Time constraint was increasingly becoming an issue, and while I started, for a while, 2 new languages per semester, I ultimately decided I don't really don't really need language courses either, if the whole internet is full of easily accessible texts in the language you want to study. Seven years since I had the vague idea of learning French, the number of languages I had studied (even if I have been deliberately superficial with the process) was quickly reaching 20 and beyond. This includes languages both dead and alive, initially from European branch of the Indo-European language family, although I've made a conscious effort to look into taxonomically different languages. Emphasis is really on the word „studying“, which is certainly not same as “speaking fluently”. In many cases this doesn't mean “speaking a little”, as I study (which for 90% of the time, actually means “read”) the language for a while, then drop it in favour of a new one. While I do have a plan of coming back to most of them, it's not really a fixed commitment – the first goal is more about getting the “feel” of the language, rather than any practical application. You might have seen this recording about Ziad Fazah – a man who says to know 58 different languages and who is revealed, as if, he doesn't know most of them. I think this is good example of how communication on definitions can go wrong. A professor of mine said that you can say you know a language when you know enough to ask in that language, “where's the toilet?”. In contrast, you might come across language teachers, who will say that most people are unable to speak properly even their native tongue. So there's certainly room for interpreting on what “knowing a language” really means. The question of “how many?”, though, becomes irrelevant in any kind of more in-depth analysis. So, whereas I know I can maintain a conversation in around 5 foreign languages and perhaps make myself understood in another few, there's no way of measuring the convergence effect that knowing a particular language has to other closely related languages. A Portuguese native speaker might insist (s)he speaks absolutely no Spanish, but does in reality a lot better than an English native speaker in an intermediary Spanish course, saying (s)he is able to speak just a bit. Learning through reading As I previously mentioned, me learning a language very much revolves around reading. This a very straight-forward technique and hardly an original way to study a language. Perhaps a little more unique is downplaying the importance of knowing grammar by heart, and placing the emphasis on being able to recognise grammar passively (and, as an extension, to understand what a particular grammatical element actually expresses). This is only possible thanks to the great innovation of online dictionaries that allow you to get a away with not having to know the base form of any given word. Traditional dictionaries seldom include different grammatical forms of the same word because of space constraints – something which no longer matters in the case of online dictionaries. So you don't really need to know grammar to get the grammar. What's the 3. person plural of “prendre” in passé simple? I have no idea. What does it mean, this 3. person plural of “prendre” in passé simple? Well, that's the challenge you need to work on, but unlike memorising tables and paradigms, it's a lot less time consuming, allowing you to jump into the language from the first day. I've used a variety of different online dictionaries in the past, but for 90% of the time, there are only two tools I need: Wiktonary for the words and the grammar, and Google translate for when I have trouble understanding the syntax. And that's all free of charge, so I haven't paid for a textbook since 2009. There are, of course, some downsides to this method that might pose a challenge when first adapting this new mindset. First, the emphasis is placed on reading the written text of the language, which is perhaps not the skill people usually want to develop. I doubt that there are many people who set out to learn a new language, because they really really want only to read it. The written language can diverge quite a bit from the spoken language, and you might might be accused of learning something which does not exist in reality – that you are learning an artificial system of the language, rather than the language itself. Listening is a very simple solution to compensate for the inherent artificiality of the written language, be it a popular radio or TV station of the target language. It doesn't really matter, as long as you get immersed in the language. In all honesty, reading and listening alone will take time to have a discernible effect, especially at the beginning when there's danger of getting tackled into every word might feel disheartening. So if it's your first or second foreign language and you're really motivated to put it into actually use, I recommend using this method as a supplementary for your language classes/pedagogical course. I don't do that anymore – mostly due to time constraint and the certain insistence of the classroom mindset that you can go on to the next lesson only after you've perfected the previous one. Ultimately reading and listening will result in actually being able to communicate, but the way there might be a little long and bumpy at first. The second problem is more of a technical kind. Not all languages are equally represented in Wiktionary or on-line in general, and you might have trouble finding a dictionary that also offers sufficient information on the grammar. Sometimes you have to jump between several sources, because one dictionary has information on the grammar, but doesn't provide any definitions and vice versa. For example, when learning Russian, I used a lot of Russian Викисловарь instead of the English Wiktionary to find the grammar, but I would have to jump back to the English Wiktionary (or use Google Translate) to find out, what the words actually meant. I've been struggling with Arabic for years, since there's always a lot of confusion on noting (or not noting) vowel marks and I've yet to find a good tool that's able to take it all into account. Persian, on the other hand, is reasonably well represented in the English Wiktonary, thus learning Persian was smooth sailing since the first day, even though it uses the same Arabic script with voluntary vowel marks. In the case of non-alphabet languages, such as Chinese, the problem is also that the writing system does not really depict the sound of the language. In such cases, you'd have to mark the sound of the language separately from the original writing system. That is the general gist of the thing and if you feel it's all the instruction you need, don't waste your time any longer and go learn some languages. In the following segment, I will continue with five more specific pointers on attitudes related language learning and languages in general. #1 Fun and games is great, but hardcore linguistics isn't bad either This might come off as a little dry, but I would always have liked that my beginner level language course would not have started with a famous pop song (you know, like starting beginner-level French with Flight of the Concords) or learning those precious first few phrases that you'll then practice with a language buddy, but rather that the teacher would have presented a short overview about the grammar. What's the tense system like? How many cases does the language have? Does this language have genders? And so on. These days, even before I start learning the language, I read a little about the grammar of the language and think on, whether or not I want to learn this language in the first place, with the kind of grammar it has. Most students seem to be terrified of grammar, however. Most teachers too, and that is why getting through all the grammar of the language can be dreadfully slow – in the university curriculae it usually takes two years, before all the topics are covered. I usually take five minutes on Wikipedia, because you don't need to know grammar by heart to understand grammar. As for games and other interactive exercises, then yes, they do improve your communication skills (they might even improve your communication skills in that particular foreign language), but they also draw a lot of resources (and often those resources are limited to two 90-minute seminars per week) away from the actual purpose of being in class – learning the foreign language. I think in that sense, quantity is quality – the more you learn the foreign language, the more you'll have learned the foreign language. #2 Active communication doesn't have to be the primary goal This is me being an apologist for the scholar in the white ivory tower, the kind who's full of theory but helpless in practice. After all, isn't language a tool for communication? What point would it be to learn a language, if you don't intend to speak it? While that is certainly true (unless you're studying a classical language, such as Latin or Sanskrit), it's also true that active communication is much more difficult than passive understanding. Yet the attention of modern language teaching, be it in the classroom with a teacher or independently with a teach-yourself programme, is overwhelmingly on active communication. The language learner is encouraged to express themselves in the foreign language with the limited knowledge they have – it's okay to make mistakes; if you don't know the word for “tiger”, say “big orange cat with stripes” etc... And that is all very sensible, but we also have to recognise that this will be all the more demanding the less we know the language. So, is it worth the limited time and energy you have to teach yourself formulaic sentences, such as “where's the bus station?”, if you couldn't really understand the answer at the time? After having learned Hungarian for two weeks, I still had no idea, how to say “hello” or “my name is...” in Hungarian. I could have checked them out in an online glossary of useful phrases in Hungarian, but chances are I would have forgotten them as quickly as I'd look them up. What I did learn during these two weeks, was to passively recognize most of the Hungarian case system and the key elements of the Hungarian sentence. So, as I was one day watching cartoons (which for language learning is really one of the best things) on M2 , I recognised “mi van?” [“what is it?”], not because I'd checked it out as a phrase, but because I recognised “mi?” for the interrogative “what?” and “van” 3. person singular for the verb “to be”. This doesn't mean I wouldn't try to speak the language when I have the chance (and yes, it is absolutely okay to make mistakes all the time), and having courage to improvise in an unknown situation is a good life skill overall. But from a language-learning perspective it really isn't the priority, and it might take me a rather long while – perhaps a few years – before I start speaking a language regularly. When that does happen, however, I would already like to be able express rather complex ideas on history, politics or whatever, even though I still might have trouble ordering coffee or cake in a café. #3 Seeing the bigger picture helps to fill in the details No language exist apart from other languages. That is true even for language isolates (such as Basque) that don't seem to have any genealogical relationship to any known language, as they still interact with neighbouring languages. There are plenty of Romance loans in Basque, despite it being an isolate. I would make distinction between two types of relationships. First, there's genealogical relationship – the division of languages language families (such as Indo-European, Afro-Asiatic, Altic) and its branches (Germanic, Romance, Semitic etc...). But there can also be merely lexical relationship, when genetically different languages share a common vocabulary. It's because of the genetic relationship between Romance languages, why French, Spanish and Italian have so much in common in terms of grammar and vocabulary, but it's a purely lexical relationship between Arabic, Turkish and Persian, why these languages have so much common (Arabic) words, even though they belong to different language families and differ a lot in grammar. Somewhat related is the concept of Sprachbund, which denotes that languages in a close geographical area tend to become alike in grammar and vocabulary, even though they aren't necessarily genetically related. Language relations can certainly be taken into account in language study, as languages of the same sub-family overlap tremendously both in grammar and vocabulary. So once you've mastered Swedish, Danish really isn't that high a mountain to climb. If you're studying Polish and it truly seems like the most difficult language in the world, then perhaps learning some Bulgarian, which has none of the grammar, but still much of the common Slavic vocabulary, would give you that extra push? To give an example, I was extremely surprised to discover a few months back that I can now more-or-less freely read a book in Italian, even though it's been years since I've seriously studied any of the Romance languages (and Italian I've studied practically none at all). I suppose that by learning a variety of different languages, it has somehow improved my ability generalise the Romance language system, thus making Italian more transparent. Perhaps getting acquainted with a foreign system helps to solidify the system you already know? In a similar vein, even though I still struggle when I open up a text in Arabic, learning some Persian and Turkish has made it somehow more comprehensible. Little learning may be a dangerous thing (according to Pope), but I feel that this doesn't really apply for language study, as even the smallest, most superficial acquaintance with a language gives way for associations you didn't have before. #4 English is a valuable resource, but it also shapes the way you think This next issue will relate to you more, if English is not your native tongue. For me, that language is Estonian – a relatively exotic thing when compared to the big languages of the world (this both in the number of speakers and grammatical properties), so the internal logic of the language stands well apart from English. Still, it would be completely impossible for me to learn other languages without using English, already from the fact that most online resources are available in English. So being proficient in English has helped a great deal in learning other languages, particularly French and Spanish – I remember, how I never had trouble understanding French words such as oublier, (“to forget”), regarder (“to look”) or mouton (“sheep”), because these reverberate through English in words such as “oblivion/oblivious”, “to regard” or “mutton”. When learning French, I was constantly surrounded by “true friends” (as opposed to “false friends”) from English. That being said, there are many languages, where being stuck in English logic does not really help. I think English really struggles in describing case or conjugation systems, simply because these concepts do not exist. In Estonian, a language with a 14 case-system, I have no trouble understanding the concept of cases, but it's not that easy to translate a prepositional system. So I would perhaps think of the French preposition de as the rough equivalent to the English “of” (as opposed to the Estonian genitive case/omastav kääne, which would also apply), whereas the Russian instrumental case/творительный падеж I would think as the equivalent Estonian comitative case/kaasaütlev kääne (as opposed to the English prepositions “with” or “by”, which would also apply). As for vocabulary, even though I use English-based dictionaries, I would try to take apart the foreign language elements and translate them separately to Estonian. The Hungarian word for “president” is “elnök” – a German loan translation of “Vorsitzender” that literally means “the one who sits in the front”. Etymologically, these two elements also exist in modern Hungarian - “elő” for “the front” and “ülni” for “to sit”. A similar loan translation also exists in Estonian (“ees” + “istuja”, which would mean “chairman” in English. This is also the second meaning of “elnök”), so when coming across “elnök” in a text, I would not only think for the Estonian equivalent for “president” (which is actually the same as in English: “president”), but I would also make a note of this similarity to the Estonian word “eesistuja”. #5 The language reflects the time and the society of its speakers/ The temporal aspect for language difficulty When learning a foreign language, we often come across concepts unknown in our own language. A typical example for an English-speaker is the German word Schadenfreude – “the joy derived from the misfortunes of others” (not so much in Estonian, though, which has loan translated this as “kahjurõõm”). Yet the reality is that the vast majority of modern languages are exceptionally uniform in the system of concepts they use. Since I usually start off with a new language by reading newspaper articles on daily events, I come across rather early words that are hardly the common vocabulary of the language, such as “the government”, “the media”, “the economy”, “legislative” and so on. In a traditional classroom environment, this would be the kind of vocabulary you'd start learning only in very advanced classes. But since these concepts are very common for the kind of texts I happen to read, they just crop up. One of the things I found most difficult in learning Ancient Greek – asides the overwhelming amount of irregular grammar – was the fact that the system of concepts was so alien to me. Homer's “Iliad” starts off with the Greeks sacrificing a hecatomb to Apollo. “What the hell's a hecatomb?” you might ask. “How can you possibly not know that?” someone from that period would ask you in response. “Why it's the burnt offering of a hundred bulls and/or goats to the gods, naturally.” Because, you know, the burnt offering of a hundred bulls and/or goats was such a common thing for the Greeks, there's a separate word for that. The element of time touches language-learning on another level as well – once you get to know enough languages of the same family group, it becomes clear that not only do related languages have strong grammatical and vocabulary similarities, but that they are often subjected to certain general trends. This will perhaps seem more clear in the context of a specific example – for instance, not only do all Germanic languages have certain alikeness to one another, but they're also moving at the same direction, with different speeds[i], in becoming increasingly more analytical. In that sense, English has progressed the fastest, since it has lost entirely its cases, genders, and has an extremely comprehensive tense system based on auxiliary verbs. Swedish lies somewhere in-between, since it too has lost its cases, but still maintains two genders and requires the adjective to agree (in gender and number) to the noun they describe. German is far more conservative, as it still has a system of four cases and three different genders. The adjective has to agree in gender and number to the noun they describe. And somewhere at the very back, there's Icelandic, which too has a system of four cases and three genders, but there's also the full declination for all nouns (something which exists in German only in very limited and archaic forms). In many ways, the grammar system of modern Icelandic is the same as that of the Old English before the Norman Invasion. That doesn't mean Icelandic hasn't turned more analytical in the past millenia (for instance there's no longer dual voice which still existed in Old English), but the pace of the changes is incredibly slower than in English. Modern Icelandic speakers can still understand the ancient sagas of the 10th and 11th century. You can try, if Beowulf makes any sense in Old English. In Conclusion Coming back to where I started, I suppose what I've learned the best during the past 7 years is that language learning doesn't have to be a linear process, which starts with learning to say hello and ends with a standardised test 5-6 years to the future. It doesn't have to be about setting specific goals like learning 10 new words each day and using them in a sentence. It doesn't have to be about learning grammatical forms by heart and being able to reproduce them on paper. You can be as unsystematic as you want – if a certain technique suits you better, or a certain aspect of the language seems easier, you can pursue that and ignore the hard parts. The reason, why I put so much emphasis on reading, is because it is by far the easiest, the most flexible method, for me. It doesn't matter, if on a particular day I read a foreign language for 5 minutes or for 6 hours, I will still have made progress. It's also okay to drop a language (perhaps to study other languages) if you don't feel like it, for a year or two, and come back to it to discover that you haven't actually forgotten that much and whatever obstacles you might have encountered, weren't really there at all. [i] The Hungarian linguist Daniel Abondolo has expressed the same idea about (the speed of) language change through the concepts of peripheral and core languages. This means that – primarily due to the socio-political context – some languages change faster (thsu belonging to the core of language change) than other languages. The opposite would be the periphery of language change where languages retain the archaic characteristics of that particular language family/group. “Hungarian, Mansi and Khanty are the sole survivors of what is here seen as the core, i.e. most central and innovating region, of Uralic linguistic and cultural space; we would expect languages in such a central, innovative position to undergo relatively rapid language changes, even upheavals, in their phonological and lexical makeup.” (1998:6)

Keelejutt Selles essees käsitlen oma iseseisva keeleõppe kogemust, alustades lühikese ülevaatega oma enda õppekogemusest ja tehnikatest, mida olen kasutanud. Sellele järgnevad mõned konkreetsemad tähelepanekud seoses teatud arusaamadega keeleõppes ja keelesuhete kohta üldisemalt. Keeleoskuse mõõtmise keeruline ülesanne Kui ma lõpetasin gümnaasiumi, oskasin enda meelest umbes kaht ja poolt keelt – emakeelena eesti keelt, inglise keelt, mis tuli külge valdavalt meedia vahendusel ja lihtsamal tasemel saksa keelt, mida olin õppinud alates kuuendast klassist. Saksa keel oli alati ebamäärane territoorium, kuna koolis alustasin sellega nullist ja pidasin toona seda kohutavalt keeruliseks, mõeldes gümnaasiumist lõpul, et ma ei õpi enam kunagi sõnakestki saksa keelt. Edasi ülikooli minnes oli mul mõte õppida prantsuse keelt, mida ma mõningase eduga ka tegin ja võtsin prantsuse keele algastme tunde. Sel ajal huvitas mind väga mõte lugeda prantsuse kirjandust prantsuse keeles ja arvasin, et kui püsin prantsuse keele juures õpingute lõpuni, midagi ehk kolmanda õppeaasta lõpuks ehk ka oskan. Kusagil prantsuse keele esimese ja teise semestri vahel, sattus minu kätte vana prantsuse keele õpik, mõeldud edasijõudnutele. Ma ei arvanud kuidagi, et olen edasijõudnud prantsuse keele õppija, kuid kuna õpikus oli suur hulk prantsuse kirjanduse tekste originaalkeeles, jätsin raamatu alles ja sundisin end sellest ka läbi – suuresti tänu veebipõhistele sõnaraamatutele (mis tänuväärselt pööras minu eest ära kõik tüütud ebareeglipärased prantsuse tegusõnad) ning õpikusisesele sõnastikule – umbes poole aasta jooksul. Lisaks õpikutekstide lugemisele, üritasin kuulata nii palju prantsuse keelt kui võimalik. Kasutasin selleks mitut veebist kättesaadavat raadiojaama või muid meediaväljaandeid, kuigi enamasti piisas mulle France Culture'i jutusaadetest. Mõju ei olnud kohene, kuid umbes neljandaks prantsuse keele kursuseks tajusin üha rohkem, et klassis edeneme teosammul, arutades teemasid, mille kohta olin lugenud umbes pool aastat varem. Otsustasin kursusest loobuda, kuna tundsin, et ma võiksin samahästi keelega ka ise edasi tegeleda. Järgmisel semestril võtsin küll paar kursust, mis toimusid prantsuse keeles, kuid prantsuse keele kursust ennast, pole ma pärast seda enam läbida suutnud. Selle asemel keskendusin algtaseme kursustele teistes keeltes – esmalt oli soome ja hispaania keel, siis vanakreeka ja vene, natukene hiljem rootsi ja islandi ja nii edasi. Enamus keeltest loobusin pärast esimest paari semestrit, sest kursustega paralleelselt võõrkeelsete tekstide lugemine viis mind kiiresti kursuse kavast mööda. Mõne keele juurde jäin ka kauemaks, eriti vanakreeka keele, mis näis nõnda keerulisena, et tegelesin sellega peaaegu kolm aastat klassikalise filoloogia osakonnas. Teistega jätkasin iseseisvalt, lugedes juhuslikult edasijõudnud taseme õpikuid ja kuulates võõrkeelseid raadiojaamu. Mingil hetkel jõudsin järeldusele, et ei ole tegelikult vaja keeleõpikut, kui kogu internet on täis kergesti kättesaadavaid tekste. Piiratud aeg muutus üha rohkem probleemiks ja kuigi mõnda aega alustasin kahe uue keelega iga semester, otsustasin viimaks, et pole tegelikult vaja ka keelekursusi, kui internet on täis kergesti kättesaadavaid tekste soovitud keeles. Seitse aastat pärast ebamäärast mõtet õppida prantsuse keelt lähenes minu õpitud keelte hulk (isegi kui õppimine ise oli tahtlikult pinnapealne) kiiresti kahekümnele ja sellest üle. See hõlmab nii surnuid kui ka elusaid keeli, algselt indo-euroopa keelte euroopa haru, kuigi olen teadlikult üritanud tutvuda taksonoomiliselt erinevate keeltega. Rõhk on tõepoolest sõnal „õppinud“, mis ei tähenda kindlasti sama mis „kõrgtasemel valdamine“. Sageli ei tähenda see isegi „algtasemel valdamist“, kuna ma õpin (mis 90% ajast tähendab, „loen“) keelt teatava aja, misjärel loobun sellest uue keele kasuks. Kuigi mul on kavatsus nendest enamike juurde ka naasta, ei ole tegemist siiski sügavama lubadusega – esimene eesmärk on eelkõige saada kätte keele „tunne“ kui keele rakendamine praktikas. Oled ehk näinud seda lindistust Ziad Fazahi kohta – mees, kes väidab end teadvat 58 erinevat keelt ja kes paljastatakse, justkui, mitte oskavat suuremat osa neist. Ma arvan, et see on hea näide, kuidas kommunikatsioon definitsioonide pinnal võib minna valesti. Üks minu õppejõud ütles, et võid öelda, et tead keelt, kui tead piisavalt, et selles keeles küsida „kus asub peldik?“. Vastukaaluks, kohtud elu jooksul inimestega, kes ütlevad enamik inimesi ei suuda korralikult rääkida isegi oma emakeelt. Niiet on kindlasti omajagu tõlgendamisruumi, mida tähendab „teada keelt“. Kuid küsimus „kui palju?“ muutub ebaoluliseks vähegi sügavama analüüsi käigus. Nõnda, kuigi tean, et suudan pidada vestlust umbes viies võõrkeeles, ja paaris lisaks teha end arusaadavaks, ei ole kuidagi võimalik mõõta ühe keele tundmise koondmõju sellele lähedalt seotud keeltele. Portugali emakeelne kõneleja võib olla üdini veendunud, et ta hispaania keelt üldse ei tea, kuid saab tegelikkuses palju paremini hakkama, kui inglise emakeelne kõneleja keskastme hispaania-keele kursusel, kes leiab, et ta natukene ikka oskab. Lugemise kaudu õppimine Nagu varem mainisin, minu keeleõpe keerleb paljuski lugemise ümber. Tegemist on väga lihtsakoelise tehnikaga ja keeleõppes pole see lähenemine ka väga originaalne. Ehk natukene ainulaadsem siiski on rõhuda grammatika passiivsele äratundmisele (ja loogilise jätkuna ka mõista konkreetse grammatilise elemendi funktsiooni), selle asemel, et õppida täiuslikult pähe erinevaid grammatilisi vorme. See on võimalik ainult tänu veebi-põhiste sõnaraamatute suurele uuendusele, mis võimaldab mitte teada iga antud sõna tüüpvormi. Traditsioonilistes sõnaraamatutes esineb väga harva sama sõna mitu grammatilist vormi eri sissekannetena, seda eelkõige ruumipuudusest – veebi-põhiste sõnaraamatute puhul pole ruumipuudus enam oluline. Niisiis, ei ole vaja tegelikult teada grammatikat, et grammatikast aru saada. Mis on 3. isiku mitmus sõnast „prendre“ passé simple-s? Mul pole aimugi. Mida see tähendab, 3. isiku mitmus sõnast “prendre” passé simple-s? Noh, see see väljakutse ongi, kuid erinevalt tabelite ja näidispööramiste pähe õppimisest, nõuab see palju vähem aega ning võimaldab sukelduda keelde esimesest õppimise päevast alates. Olen aja jooksul kasutanud palju erinevaid veebi-põhiseid sõnaraamatuid, kuid 90% ajast vajan ainult kahte tööriista: Vikisõnastiku sõnade ja grammatika jaoks ning Google'i tõlget juhuks kui mul on raskusi lauseehituse mõistmisega. Ja see kõik on tasuta saadaval – ma pole õpiku eest maksnud 2009. aastast alates. On muidugi teatavad varjuküljed sellel meetodil, mis võivad tekitada raskusi, kui esmalt mõttelaadi esmalt kasutusele võtta. Esiteks, rõhuasetus lasub keele kirjaliku teksti lugemisel, mis üldjuhul ei ole see oskus, mida inimesed soovivad arendada. Ma kahtlen, et on palju inimesi, kes asuvad uut keelt õppima, sest nad tõesti-tõesti soovivad seda lugeda. Kirjalik keel võib omajagu lahkneda suulisest keelest ja pole võimatu, et satud silmitsi etteheitega, et õpid midagi, mida tegelikkuses olemas ei ole – et sa õpid keele kunstlikku süsteemi, mitte keelt ennast. Kuulamine on väga lihtne lahendus kompenseerimaks kirjaliku keele loomupärast kunstlikkust, olgu see sihtkeele populaarne raadio või telekanal. Ega erilist vahet ei ole, peaasi on lihtsalt olla keeles sügaval sees. Kui päris aus olla, võtab pelgalt lugemine ja kuulamine omajagu aega, et see ka tajutavalt mõju annaks, eriti alguses, kui oht takerduda igasse sõnasse võib mõjuda heidutavalt. Niiet kui tegemist on sinu esimese või teise võõrkeelega ja sul on suur tahtmine seda ka praktikas kasutada, soovitan kasutada seda lähenemist täiendavalt keeletundide/ pedagoogilise kursuse kõrval. Mina seda enam ei tee, valdavalt ajapiirangust ja klassiruumi mõttemalli teatavast kinnisideest, et järgmise õppetunni juurde tohib minna alles siis, kui eelmine on täiuslikult selge. Lõpuks viib ka lugemine ja kuulamine kindlasti reaalse suhtlemistasemeni, kuid teekond pärale võib esmalt olla natukene pikk ja konarlik. Teine probleem on rohkem tehnilist tüüpi. Kõik keeled ei ole võrdselt Vikisõnastikus esindatud, ega ka Internetis üldiselt ja võib tekkida raskusi taolise sõnaraamatu leidmisega, mis pakuks ka piisavalt informatsiooni grammatika kohta. Mõnikord on vaja hüpata mitme erineva allika vahel, kuna ühes sõnaraamatus on olemas info grammatika kohta, kuid puuduvad definitsioonid ja vastupidi. Näiteks, kui õppisin vene keelt, kasutasin palju venekeelset Викисловарь-i inglisekeelse Wiktionary asemel, kuid pidin vahetama tagasi inglisekeelse Wiktionary peale (või kasutama Google'i tõlget) saamaks teada, mida sõnad tegelikult tähendasid. Mul on olnud raskusi araabia keelega juba aastaid, kuna on alati palju segadust vokaalide märkimise (või mittemärkimise) juures ning ma pole veel leidnud head tööriista, mis suudaks seda kõike arvesse võtta. Teisalt pärsia keel on võrdlemisi hästi esindatud inglisekeelses Wiktionary-is, nõnda kulges pärsia keele õppimine sujuvalt esimesest päevast peale, kuigi see kasutab sama araabia tähestikku valikulise vokaalide märkimisega. Juhul kui tegemist on mitte-tähestikulise kirjasüsteemiga, nagu näiteks hiina keeles, on probleemiks ka see, et kirjasüsteem ei kajasta tegelikult keele hääldust. Taolistel juhtudel on vaja keele hääldus markeerida eraldi algsest kirjasüsteemist. See on asja üldine mõte ja kui sa tunned, et õpetusest sai nüüd küll, pole rohkem vaja aega raisata ja mine keeli õppima. Järgnevas osas jätkan viie konkreetse punktiga, mis puudutavad suhtumisi keeleõppesse ja keeli üldiselt. #1 Mängud on toredad, aga tuimal lingvistikal pole ka viga See võib näida natukene kuivapoolsena, kuid mulle oleks alati meeldinud, kui mu algastme keelekursused poleks alanud mitte kuulsa pop-looga (noh, näiteks nagu alustada algastme prantsuse keele tundi Flight of the Concordsiga) või esimese paari fraasi õppimisega, mida hakkad siis harjutama oma keelesemuga, vaid pigem, et õppejõud esitanuks lühikese ülevaate grammatikast. Milline on aegade süsteem? Kui palju on keeles käändeid? Kas keeles on ka grammatilised sood? Ja nii edasi. Praegusel ajal, isegi enne kui asun õppima keelt, loen natukene keele grammatika kohta ja mõtlen selle peale, kas üldse tahan või ei taha õppida sellist keelt sellise grammatikaga. Enamik õpilasi näivad aga grammatikat kartvat. Enamik õpetajaid ka ning see on põhjus, miks keele grammatika läbivõtmine võib olla kohutavalt vaevaline – ülikooli õppekavas läheb üldjuhul kaks aastat, enne kui kõik teemad on kaetud. Mul läheb tavaliselt viis minutit Vikipeedias, kuna ei ole vaja teada grammatikat peast, et grammatikast aru saada. Kui rääkida aga mängudest ja teistest interaktiivsetest harjutustest, siis need tõepoolest ehk parandavad sinu suhtlusoskust (nad võivad isegi parandada sinu suhtlusoskust selles konkreetses võõrkeeles), kuid nad võtavad ära ka palju ressursse (ja sageli on need ressursid piiratud kahele 90-minutilisele seminarile nädalas) kursusel olemise tegelikult põhjuselt – õppida võõrkeelt. Ma arvan, et selles mõttes on kvantiteet ühtlasi ka kvaliteet – mida rohkem õpid sa võõrkeelt, seda rohkem oled võõrkeelt õppinud. #2 Aktiivne suhtlusoskus ei pea olema esimene eesmärk Olen korraks apologeet akadeemikule valges vandlitornis, kes on teooriat punnis täis, kuid praktikas abitu. Kas pole ometigi nii, et keel on kommunikatsiooni tööriist? Mis mõte oleks õppida keelt, kui puudub kavatsus seda rääkida? Kuigi see on kahtlemata õige (välja arvatud kui õpid mõnda klassikalist keelt nagu ladina või sanskriti keel), vastab tõele ka see, et aktiivne suhtlusoskus on palju keerulisem kui passiivne mõistmine. Ometigi on tänapäevase keeleõppe metodoloogia, olgu see õpetajaga klassis või iseseisvalt eneseõppe programmi abil, rõhuvalt aktiivse suhtlusoskuse peal. Keeleõppijat julgustatakse end väljendama võõrkeeles selle piiratud teadmistepagasiga, mis neil parasjagu on – vigu võib teha ikka; kui sa ei tea, mis sõna tähendab „tiigrit“, ütle „suur oranž kass vöötidega“ jne... Ja see kõik on väga mõistlik, kuid me peame ka teadvustama seda, et aktiivne suhtlusoskus on seda vaevanõudvam, mida vähem oskame keelt. Niisiis, kas see on tõesti väärt sinu piiratud aega ja energiat õpetada endale vormellikke lauseid, nagu „kus on bussijaam?“, kui sa sel hetkel vastusest niikuinii aru ei saaks? Pärast seda, kui olin õppinud ungari keelt umbes kaks nädalat, ei teadnud ma jätkuvalt, kuidas öelda „tere“ või „minu nimi...“ ungari keeles. Oleksin võinud neid järele vaadata mõnest veebi-põhisest ungari sõnastikust või kasulike fraaside nimekirjast, kuid suurema tõenäosusega oleksin nad unustanud sama kiiresti, kui ma järele vaatanuks. Mis ma aga nende kahe nädala jooksul tegelikult õppisin, oli passiivselt ära tunda enamikku ungari keele käändesüsteemist ning ungari lause võtmeelemendid. Niisiis, kui vaatasin ühel päeval multikaid (mis keeleõppeks on ehk üks parim asi) ungari telekanalil M2, tundsin ära fraasi „mi van?“ [„mis on?“], mitte sellepärast, et oleksin seda õppinud kui fraasi, vaid kuna ma tundsin ära „mi?“-s küsisõna „mis?“ ning „van“ 3. isiku ainsuse tegusõnast „olema“. See ei tähenda, et ma ei üritaks keelt rääkida, kui selleks võimalus on (ning jah, absoluutselt tohib vigu teha, kogu aeg hästi palju), ning julgus improviseerida tundmatus olukorras on hea oskus elus üldiselt. Kuid keeleõppimise vaatenurgast ei ole see minu jaoks prioriteet ning mul võib minna päris kaua aega – näiteks aasta või paar – enne kui hakkan võõrkeelt kõnelema regulaarselt. Kui see aga juhtub, suudan loodetavasti väljendada juba võrldemisi keerulisi mõtteid ajaloo, poliitika või milleiganes kohta, isegi kui esialgu võib olla raskusi kohvi ja koogi tellimisega kohvikus. #3 Suurema pildi nägemine aitab täita lünki Ükski keel ei asu teistest lahus. See vastab tõele isegi isolaatkeelte kohta (nagu näiteks baski keel), millel ei näi olevat geneetilist sugulust ühegi teise keelega, kuna nad siiski satuvad kontakti end ümbritsevate keeltega. Baski keeles on palju romaani laene, kuigi keel on isolaat. Eristaksin kahte tüüpi keeleseoseid. Esiteks, on olemas geneetiline seos – keelte jagunemine keelkondadeks (nagu näiteks indo-euroopa, afroaasia või altai keelkond) ning selle allharudeks (näiteks germaani, romaani või semiidi keeled). Kuid saab olla ka pelgalt leksikaalne seos, kus geneetiliselt erinevatel keeltel on ühine sõnavara. Just geneetiline seotus on põhjus, miks romaani keeltel nagu prantsuse, hispaania või itaalia keelel on nii palju ühist grammatika ja sõnavara mõttes, kuid tegemist on puhtalt leksikaalse seotusega araabia, türgi ja pärsia keele vahel, miks nendes keeltes on nii palju ühist (araabia) sõnavara, kuigi keeled ise kuuluvad eri keelkondadesse ja erinevad grammatikas palju. Sellega mõnevõrra seotud on Sparchbundi mõiste, et ühises geograafilises piirkonnas asuvad keeled kipuvad grammatika ja sõnavara poolest muutuma sarnaseks, kuigi need pole ilmtingimata geneetiliselt seotud. Keelte omavahelisi seoseid saab kindlasti võtta arvesse ka keeleõppes, kuna sama keelerühma keeled kattuvad tohutult nii grammatika ja sõnavara poolest. Niiet, kui räägid juba ladusalt rootsi keelt, siis taani keele ei ole enam nii kõrge mägi, mida võtta. Kui sa õpid poola keelt ja see tõepoolest tundub, nagu see oleks kõige keerulisem keel maailmas, siis ehk tasuks õppida bulgaaria keelt, millel on minimaalselt grammatikat, kuid siiski palju ühist slaavi sõnavara, mis aitaks kaasa. Tuues ühe näite, olin erakordselt üllatunud, kui avastasin paar kuud tagasi, et suudan nüüd enam-vähem vabalt lugeda raamatut itaalia keeles, kuigi ma pole sisuliselt aastaid õppinud ühtegi romaani keelt (ning itaalia keelt pole ma õppinud praktiliselt üldse). Ma pakun, et õppides erinevaid keeli, on kuidagi paranenud ka minu võime üldistada romaani keelte süsteemi, muutes nõnda ka itaalia keele läbipaistvamaks. Ehk aitab võõra (keele)süsteemiga tutvumine kindlustada ka (keele)süsteemi, mida sa juba tead? Sarnaselt, kuigi mul tekib jätkuvalt raskusi, kui üritan lugeda araabia-keelset teksti, mõningane pärsia ja türgi keelne õppimine on muutnud selle mõnevõrra arusaadavaks. Vähene haridus võib olla ohtlik asi (Pope'i järgi), kuid ma arvan, et see tegelikult ei kehti keeleõppe puhul, kuna isegi väikseim, kõige pinnapealsem tutvus keelega võimaldab luua seoseid, mida varem ei olnud. #4 Inglise keel on kasulik väärtus, kuid see kujudab ka seda, kuidas sa mõtled Järgmine teema puudutab sind rohkem, kui inglise keel ei ole sinu emakeel. Minu jaoks on see eesti keel – võrdlemisi eksootiline, kui võrrelda maailma suurte keeltega (nii kõnelejate hulga kui ka grammatiliste omaduste poolest), niisiis keele sisemine loogika erineb märkimisväärselt inglise keelest. Samas oleks mul täiesti võimatu õppida teisi keeli inglise keelt sealhulgas kasutamata, ainuüksi juba tõigast, et enamus veebi-põhiseid ressursse on kättesaadavad inglise keeles. Seega, hea inglise keele tase on aidanud kõvasti kaasa ka teiste keelte õppimisel, eriti prantsuse ja hispaania keele puhul – ma mäletan, kuidas mulle ei valmistanud kunagi raskusi mõista selliseid prantsuse-keelseid sõnu nagu oublier („unustama“), regarder („vaatama“) või mouton („lammas“), kuna need sõnad kajava läbi ka inglise keeles, sõnades nagu oblivion/oblivious („unustus/hajameelne“), to regard („[silmas] pidama/vaatama“) või mutton („lambaliha“). Õppides prantsuse keelt ümbritsesid mind korduvalt „tõelised sõbrad“ (vastupidiselt „valedele sõpradele“) inglise keelest. Samas on ka palju keeli, kus inglise keele loogikasse kinni jäämine tegelikult ei aita. Ma arvan, et inglise keeles on tõepoolest raskusi käände- või pööretesüsteemi edasiandmisega, lihtsalt kuna neid nähtusi keeles ei ole. Eesti keeles, kus on esineb 14-käändeline süsteem, pole mul raskusi käände mõistest arusaamisega, kuid ei ole nii lihtne üle kanda eessõnalist süsteemi. Niisiis mõtleksin ma näiteks prantsuse keele eessõna de puhul selle enam-vähem võrdväärseks vasteks inglise eessõna „of“ (selle asemel, et sellele mõelda kui eesti keele omastavale käändele, mis vastaks ka tõele), samas kui vene keele instrumentaali käände/ творительный падеж puhul mõtleksin selle enam-vähem võrdväärseks vasteks eesti keele kaasaütlevat käänet (selle asemel, et selle asemel, et otsida paralleeli inglise eessõnadest „with“ või „by“, mis vastaksid samuti tõele). Rääkides sõnavarast, siis isegi kui ma kasutan inglise-keelel põhinevaid sõnastikke, üritan võtta võõrkeelsed elemendid lahti ja tõlkida need eraldiseisvalt ka eesti keelede. Ungari-keelne sõna „presidendile“ on „elnök“ - tõlkelaen saksa keele „Vorsitzender“-ist, mis sõna-sõnalt tähendaks „eesistuja“. Etümoloogiliselt on need kaks elementi moodsas ungari keeles ka täitsa olemas - „elő“ kui „ees“ ja „ülni“ kui „seisma“. Sarnane tõlkelaen on ka eesti keeles ning ungari „elnök“-i sekundaarne tähendus ongi „eesistuja“. Niisiis, kui satun tekstis sõna „elnök“ otsa, ei mõtleks ma ainult sellele kui „president“, kuid paneksin tähele ka seda (strukturaalset) sarnasust eesti sõnale „eesistuja“. #5 Keel peegeldab kõneleja ajastut ja ühiskonda/ Keeleraskuste ajaline aspekt Kui õpime võõrkeeli, satume tihti kokku mõistetega, mida meie enda keeles ei ole. Tüüpiline näide on saksakeelne sõna Schadenfreude inglise keeles suhtes - „rõõm, mida on saadud teiste kannatuste arvelt“, ehk eesti keeles „kahjurõõm“. Eesti on selle jaoks olemas tõlkelaen saksa keelest „kahjurõõm“ Kuid tegelikkuses on valdav enamus moodsaid keeli erakordselt ühelaadsed mõistete süsteemi poolest, mida nendes keeltes kasutatakse. Kuna ma tavaliselt alustan uut keelt lugedes ajaleheartikleid igapäevasündmustest, satun üsna varakult kokku sõnadega, mis kindlasti ei kuulu keele tuumiksõnavara hulka, nagu näiteks „valitsus, „meedia“, „majandus“, „seadusandlik“ ja nii edasi. Traditsioonilises tunnikeskkonnas on see taoline sõnavara, mida hakkaksid õppima alles väga edasijõudnud kursustel. Kuid kuna need mõisted on väga tavalised seda tüüpi tekstides, mida loen, jäävad nad lihtsalt silma. Üks asi, mis tundus mulle keerulisim vanakreeka keelt õppides – lisaks suurele hulgale ebareeglipärasele grammatikale – oli tõsiasi, et mõistete süsteem oli minu jaoks niivõrd võõras. Homerose „Ilias“ algab sellega, et kreeklased ohverdavad Apollonile hekatombi. „Mis pagana asi on hekatomb?“ võid küsida. „Kuidas sa seda üldse ei tea?“ küsiks mõni vanakreeklane sulle vastuseks. „See on ju saja pulli ja/või kitse põletusohverdus jumalatele, ilmselgelt,“ Sest, ilmselgelt, saja pulli ja/või kitse põletusohver oli kreeklastele nii tavaline asi, et selleks on olemas eraldi sõna. Temporaalne telement puudutab keeleõpet ka teisel tasandil – kui oled kord juba tutvunud piisavalt hulga keeltega samast keelerühmast, ilmneb, et omavahel seotud keeltel pole mitte ainult tugevad grammatilised ja sõnavaralised sarnasused, vaid ka seda, et nad on sageli mõjutatud teatavatele üldistele trendidele. See näib ehk selgem konkreetse näite kontekstis selgem – näiteks, mitte ainult pole kõik germaani keeled üksteisega teataval määral sarnased, kuid ühtlasi nad liiguvad samas suunas (kuigi eri kiirusel)[i], muutudes aja jooksul üha analüütilisemaks. Selles mõttes on inglise keel kõige kiiremini edasi arenenud, kuna täielikult on kadunud käänded, sood ning keeles leidub erakordselt keeruline abitegusõnadel põhinev aegade süsteem. Rootsi keel asub kusagil vahel, kuna temalgi on kadunud käänded, kuid säilinud on kaks sugu ja omadussõna peab ühilduma (soos ja arvus) nimisõnaga, mida ta kirjeldab. Saksa keel on märksa konservatiivsem, kuna selles jätkuvalt esineb nelja-käändeline süsteem ja kolm eri sugu. Omadussõna peab ühiludma soos ja arvus nimisõnaga, mida ta kirjeldab. Ja kusagil päris taga asub islandi keel, millel on samuti nelja-käändeline ja kolme-sooline süsteem, kuid lisaks sellele esineb ka nimisõnade täielik käänamine (mis saksa keeles on olemas ainult väga piiratud ja arhailistes vormides). Paljudes aspektides on moodsa islandi keele grammatiline süsteem sama, mis vanainglise keeles enne normannide invasiooni. See ei tähenda, et islandi keel pole viimase tuhande aasta jooksul muutunud märksa analüütilisemaks (näiteks, ei ole islandi keeles enam duaali kategooriat, mis jätkuvalt eksisteeris vanainglise keeles), kuid muutuste tempo on meeletult aeglasem kui inglise keeles. Tänapäevased islandi keele kõnelejad suudavad jätkuvalt aru saada 10. ja 11. sajandi iidsetest saagadest. Võid ju proovida, kas vanainglise-keelne Beowulf on kuidagi arusaadav. Kokkuvõtteks Naastes tagasi oma alguspunkti, arvan, et see, mida olen õppinud enim viimase seitsme aasta jooksul on teadmine, et keeleõpe ei pea olema sirgjooneline protsess, mis algab sellega, et õpid ütlema „tere“ ja lõppeb standartiseeritud testiga 5-6 aastat hiljem. See ei pea seisnema konkreetsete eesmärkide seadmises, nagu 10 uue sõna õppimine iga päev ning nende kasutamine lauses. See ei pea seisnema grammatiliste vormide päheõppimise ning nende taastootmisega paberil. Võid olla nii ebasüstemaatiline, kui tahad – kui teatav tehnika sobib sulle paremini või teatud aspekt keelest näib lihtsamana, võid keskenduda sellele ja ignoreerida raskemaid osi. Põhjus, miks ma panen niipalju tähelepanu lugemisele on selle pärast, et tegemist on minu jaoks lihtsalt lihtsaima ja kõige paindlikuma meetodina. Ei ole oluline, kas ühel konkreetsel päeval loen võõrkeelt 5 minutit või 6 tundi, mõlemal juhul olen keelega teinud edusammu. Pole hullu ka keelest loobuda (ehk selleks, et õppida mõnda teist keelt), kui selleks parasjagu tuju pole, aastaks või kaheks, ja hiljem keele juurde naastes avastada, et tegelikult pole unustanud üldsegi nii palju ning misiganes probleeme keeleõpet varem ka takistasid, tegelikult olemas polnudki. [i] Ungari lingvist Daniel Abondolo on väljendanud sama mõtet keele muutuse (kiirusest) läbi perferiaalse ja tuumikkeele mõiste. See tähendab, et mõned keeled – peamiselt tingituna ühiskondlikust ja poliitilisest kontekstist – muutuvad kiiremini (kuuludes nõnda keelemuutuse tuumikusse), kui teised keeled. Vastupidine oleks perifeerne keelemuutus, mis puhul keeled säilitavad selle konkreetse keelkonna/keelerühma arhailisi iseärasusi. „Ungari, mansi ja khanti keeled on ainsad jäänukid sellest, mida nimetatakse tuumaks – st, kõige kesksem ja innovaatilisem piirkond uurali keelte lingvistilises ja kultuurilises ruumis; me eeldaks, et keeled taolises keskses innovaatilises positsioonis kogevad võrdlemisi kiireid keelemuutusi, isegi [keele]murrangid, oma fonoloogilises ja leksikaalses struktuuris.“ (1998:6)