Vanakreeka partitsiibi tõlkimine saksa, prantsuse ja eesti keelde: kontrastiivne analüüs

DSpace link

Oma magistritöös „Vanakreeka partitsiibi tõlkimine saksa, prantsuse ja eesti keelde: kontrastiivne analüüs” tegelesin kahe suurema omavahel seotud eesmärgiga. Esmalt uurisin kvalitatiivanalüüsi käigus, kuidas on tõlgitud vanakreeka partitsiip kolme, vormiliste omaduste poolest erinevasse, sihtkeelde. Kuna partitsiibikasutus vanakreeka keeles ning kolmes moodsas sihtkeeles on märkimisväärselt erinev, eristus kvalitatiivanalüüsis suur hulk erinevaid tõlketehnikaid, mida töö-siseselt määratlesin järgnevate kategooriatega: tõlkimine 1) partitsiibi, 2) muu infiniitse verbivormi, 3) omadussõna, 4) nimisõnafraasi ja 5) osalausega ning 6) väljajätt. Iga kategooria puhul eristasin ka keskmiselt 2-3 alatüüpi, sõltuvalt tõlgitu süntaktilisest rollist (näiteks, partitsiip võis oma süntaktilise rolli poolest olla kas substantiveeritud, atributiivne või apositiivne). Teisalt viisin sama süsteemi põhjal läbi kvantitatiivanalüüsi, kus hindasin tõlgitu grammatilist lähedust originaalile. Selle aluseks võtsin kaks kriteeriumit: tõlgitu sõnaliik ning tõlgitu süntaktiline roll, mille põhjal loosin 5-pallise punktisüsteemi, kus madalaima punktiväärtuse puhul (1p) ühtis originaaliga nii tõlgitu sõnaliik kui ka süntaktiline roll ning kõrgeima punktiväärtuse puhul (5p) oli originaal jäetud tõlkimata ehk esines väljajätt. Kvantitatiivanalüüsi tulemused asetasin Eugene Nida formaalse ja dünaamilise ekvivalentsi skaalale (madal punktisumma viitab formaalsele ekivalentsile, kõrge punktisumma dünaamilisele ekivalentsile), mis on võrreldav taustsüsteem teistele tõlkeanalüüsidele. Ehk selles on ka kvantitatiivanalüüsi sügavam mõte – tegemist on katsega anda tõlkele hinnang ainuüksi grammatikast lähtudes, jättes täielikult kõrvale tõlke semantilise analüüsi. Teisisõnu, selle asemel, et teha subjektiivne valik semantiliste üksuste vahel (näiteks, kui uurida “kultuurspetsiifiliste elementide” tõlkimist, olemata sealjuures lõplikult objektiivne selles, mis täpselt “kultuurspetsiifiline element” on) ja anda neile kultuuriteooriast-johtuv subjektiivne hinnang, olen võtnud valimisse kõik ühe ja sama grammatilise omadusega elemendid (antud juhul väga konkreetsete vormiliste tunnustega partitsiip) ühes tekstivahemikus ning kasutanud objektiivsest grammatikast-johtuvat hinnangusüsteemi. Esitasin ka suurema olemusliku küsimuse, kuivõrd mõjutab sihtkeele vormilised omadused tõlke grammatilist lähedust. Uuringu tulemused näitasid üsnagi kaalukalt, et keele formaalsetest omadustest tähtsamat rolli mängivad tõlkija individuaalsed otsused. Tööd juhendas Janika Päll, kellest oli pooleteise-aastase kirjutamisprotsessi jooksul tohutult abi. Aitäh, Janika!

In my MA thesis „The Translation of Ancient Greek Participles into German, French and Estonian: A Contrastive Analysis” I looked into two more general issues related to one another. Firstly, during the qualitative analysis, I examined, how is the Ancient Greek participle translated into three target languages that all have different formal qualities. As the use of the participle differs much in Ancient Greek and the three modern target languages, the qualitative analysis revealed a large number of different translation techniques, which I described in the following categories: translation with 1) a participle, 2) other non-finite verb form, 3) adjective, 4) noun phrase, 5) new clause and 6) lack of translation. In the case of every category, I distinguished 2-3 subcategories on average, depending on the syntactical role of the translated element (for instance, translation with a participle could be further specified as a substantive, atributive or apositive participle). Based on the same system, I additionally conducted a quantitative analysis to evaluate the grammatical proximity of each translation to the original. This evaluation I based on two criteria: the word class and the syntactical role of the translation. This allowed the creation of a 5-point scoring system, where the lowest score (1p) meant the translation retained both the word class and the syntactic role of the original and the highest score (5p) mean that the original [participle] was left untranslated. The results of the quantitative analysis I positioned on a scale of Eugene Nida's formal and dynamic equivalence (a low point score indicates formal equivalence, high point score dynamic equivalence) which is a usable reference framework for other translation analyses. This is perhaps the raison d'être for the quantitative analysis – it is an attempt to evaluate a translation soley from a grammatical aspect, completely discarding the semantic analysis of the translation. In other words, rather than making a subjective choice between semantic units (such as studing “culture-specific elements” without being completely objective, what a “culture-specific element” is) and giving it a subjective assessment based on culture theories, I taken into selection all elements with the same grammatical properties (in this case, the participle that has very concise formal properties) within a single section of the text and have used an objective system of evaluation based on grammar. I also proposed a wider, more substantial, question of how much exactly do the formal elements of the target language effect the grammatical proximity [to the original] of the language. The results of the study revealed rather concisely that more important, than the formal properties of the language, were the individual decisions of the translator. The thesis was supervised by Janika Päll who was of tremendous help during the year and a half it took to write the paper. Thank you Janika!