Valev Uibopuu - "Keegi ei kuule meid"

Lugesin üle pika aja ühe raamatu, sealhulgas veel sellise, mis kuulub eesti kirjanduse hulka. Esmalt 1948. aastal Rootsis ilmunud Valev Uibopuu „Keegi ei kuule meid“ on sisuliselt esimese põlvkonna pagulasromaan, kui isiklik kokkupuude Eestimaast oli pagulaste seas veel säilinud. Uibopuu romaan asetseb selle kokkupuute päris lõpus ning teose tegevustik toimub aastail 1939-1941, esimese Vabariigi viimastest päevadest Vene-Saksa omavahelise sõja puhkemiseni teises maailmasõjas. „Keegi ei kuule meid“ viimane uustrükk ilmus osana Eesti Päevalehe raamatusarjast Eesti lugu ning selle kontekstis asub romaan üsnagi meie loo keskpaigas – sari algab ühes eestlaste muistsest päritolust rääkiva Lennart Meri „Hõbevalgega“ ning lõppeb 21. sajandi alguse taasiseseisvunud Eestiga. Uibopuu asetab romaani tegevustiku nimetusse väikelinna Eesti piirialadel, mis sekundaarkirjanduses tuvastatakse siiski võrldemisi üheselt Valgana, kus autor ka ise mõnda aega elas ja töötas. Linna kohalolu mängib suurt rolli läbi terve teose ning ehk just selles ongi raamat edukaim – linna orgaanilise arengu usutavas edasiandmises ajaloo murrangusündmuste ajal. Romaan annab põhjaliku läbilõike väikelinna elanikest ning neljasaja lehekülje vältel viib see meid läbi kõigi ühiskonnaklasside – maavanemast, linnapeast ja linna töösturist jõuame raudtetööliste, prostituutide ning endisest vabadussõdalasest narkomaanini. Uibopuu kujutab seda nimetut väikelinna mõru kiindumusega, kus kodukandiarmastus seguneb väiksuse ahistavusega. See on, Marko Mihkelsoni järelsõna järgi, „kõik-tunnevad-kõiki-happeline idüll“ (lk 417) ning ajaloo keerdkäigu roll on senise suhete- ja hierarhiavõrgustiku täielik lõhkumine. Üsnagi selgesti on siiski fikseeritud romaani peategelane, milleks on tagasihoidliku taustaga Jaan Riivik, kes loo alates töötab antikvariaadi raamatumüüjana, kuid tõuseb vahetult enne ebakindlaid aegu kohaliku lehe toimetajaks. Riiviku tegelaskuju on paljuski arheotüüpne varasema (just esimese vabariigi-aegse) Eesti kirjanduse meeskangelasele, kes ühes “külgesündinud sirgjooneliste loomuomadustega” (lk 355) on midagi Andres Paasi ning Arno Tali vahepealset. Riivikule vastandub tema sõber, antagonist ja päästja, Agu Moon, kes, samuti vaesest perest, otsustab uue võimuga kaasa minna. Kolmandaks võtmetegelaseks on Riiviku hilisem abikaasa Silvia. Nende kolme vahele jääb aga suur hulk väiksemaid tegelasi, mõned üheplaanilisemad ('üllas kapitalist' ning kokkuhoidlike elukommetega suurärimees Peeter Kangru), teised vastuolulisemad (‘vanade sotsialistide’ hulka kuuluv enesehävituslik Mälts, kes naeruvääristab viimse hetkeni nii vana kui uut võimu). Kuid sõltumata tegelaste isiklikest veendumustest, õnnestub Uibopuul veenvalt kujutada üht terviklikku kogukonda ning selle järkjärgulist lammutamist uue võimu poolt.  Politseiülemast saab laotööline, kingseppast ideoloogiline ülekuulaja ning kõige lõpuks muutub see üksteisele nii tuttav kogukond võõraste linnaks. Uibopuu romaan on veider segu vanamoodsast ja modernsusest. Ühest küljest on autori leksika rõhutatult vanamoodne (kõige silmapaistvam on autori „rippma“ kasutamine „sõltuma“ tähenduses, nagu see on esimeses põhiseaduses „Eesti on iseseisev, rippumatu vabariik“), kohati suisa idiosünkraatiline (narkomaanist Vabadussõja-aegne erukapten Peebusk on “kokainist”) ning narratiiv laskub kohati pikka kaunikõnelisusesse, täis raskeloomulisi sisemisi monolooge. Selle kõige tulemusena mõjub Uibopuu kohati märksa vanamoelisemana kui paljud tema kaasaaegsed.   Samas üllatab raamat aeg-ajalt mõningate eksperimenteerivate elementidega. Siia kuulub õhtusöögi stseen Silvia vanematega, kus igale roale järgneb ajastu päevapoliitikast nõretav deklamatsioon, Riiviku peitumine linna lõbutüdrukute juurde ning mõningate tegelaste psühholoogiline profiil. Kuigi romaanis on rohkem passiivset olustikukirjeldust kui aktiivset tegevust, jõuab raamatu fookus mitmel korral märkimisväärselt muutuda, keskendudes vahepeal üldisemale ajavoole, siis jälle üksikisiku olmestikule. Veel sada lehekülge enne lõppu, kui ajalooline narrativ näib juba pea täielikult jõudvat oma paratamatu lõpplahenduseni, juhtub tegevustikus veel mitu ootamatut pööret. Vanamoelisus ja modernsus ei segune aga alati kõige edukamalt – kui Riivik jääb justkui kahetsedes mõtlema, et ei jõudnud magada teda varjava lõbutüdrukuga ja „polnud kunagi suutnud sellele naisele sünnitada seda rõõmu, mis oleks teda vabastanud ta elukutse alanduskoormast” (lk 404), on see pigem lihtsalt seksuaalne šovinism kui julge kirjanduslik avangard. „Keegi ei kuule meid” on ühe ajaperioodi romaan, mis kirjeldab vaba Eesti järkjärgulist lammutamist ning asendamist nõukogude okupatsiooniga. Võimatu oleks ajaloolist konteksti lahutada olustikukirjeldusest või tegelasarengust. Ajaloolise narratiivi koorem väsitab eriti tegelaste pikkades päevapoliitiliste sündmuste analüüsis, milles annab sageli tunda tõik, et raamat on kirjutatud vahetult pärast teist maailmasõda ning paljud tegelaste mõtetest on natukene liiga tagantjärge targad. Siiski ei sukeldu raamat üleliia ajaloo ümberjutustamisse, hoidudes võimuvahetuse detailsemast kirjeldusest. Näiteks – Riiviku ajakirjanikuks saamise protsess kirjeldatakse märksa lähemalt kui vabariigi viimased valimised aastal 1940, millest autor libiseb sujuvalt peatükkide vahel läbi. Autori kõhklus mitte jutustada selget omapoolset versiooni toimunud sündmustest   muudab ehk kogu teose aja suhtes vastupidavamaks ja mõjub värskena ka praegu. Mingis mõttes annabki see edasi rahva teadmatust olukorra suhtes, kus nad on riigis toimuvast täielikult väljalülitatud.   Erinevalt nii mõnestki eesti tänapäevasest mäluromaanist, ei püüdle Uibopuu raamat taasmõtestada minevikku. Hoolimata mineviku vahetust lähedusest, ei ole raamatul tervikuna suuremat poliitilist laengut ning keskendub inimsaatuse ja ühiskonnamuutuse kirjeldusse distantseeritult, läbi võitluse kaotanu silmade. Kohati on autor oma rahva suhtes suisa pettunud: „Ainsa pärja oli toonud poolhull invaliid ja alkohoolik, ning sellegi maksu eest /---/ Selline siis oli ta isamaa ning selle rahvas elu argipäevas“ (lk 354) ning kui jätta kõrvale kusagil müstilises kauguses asuv parteiülem Govrossov, puudub personifitseeritud kurjuse tegelaskuju, kellega lugejal oleks lihtne vastanduda. Halba teevad kogukonna liikmed üldjuhul ise. Riivik reedetakse temale kõige lähemalt. Olustikukirjeldusena pakub romaan huvitava sissevaate esimese Vabariigi ühiskonda selle kõige küpsemas faasis, vahetult enne hukku. Selle poolest erineb olustik arvututest Eesti kirjanduse taluromaanidest, kus oma maa värsked peremehed üritavad karmil kivirohkel Eestimaa kamaral kuidagi end ära elatada. Hoolimata sellest, et tegevuspaigaks on väikelinn kaugel piirimaal, on tegemist üdini urbanistliku romaaniga. Väikelinna kitsasus annab edasi mõningasi tundeid, mis on omased ka praegusele 21. sajandi Eestile. Võimalusi edenemiseks on piiratud – kui kohalikus lehes avaneb toimetajakoht, on kohale „veel teisigi tahtjaid“ (lk 11) ning „meil on haritlaste üleproduktsioon“ (lk 85), aga võtta on siiski ainult algkooliharidusega luuletaja. Jaan Riiviku abielu Silviaga tuleb olude sunnist ja armastuseks liiga hilja. „Sina, kõige truum, kõige püsivam, kõige kangekaelsem, kõige tõsisem, kõige kannatlikum meie klassist...“ teeb Silvia noormehele ettepaneku ning Jaan mõtleb iseendale: „Kas selline see ongi?! Kuhu on jäänud see, mida oleksin tundnud veel kahe aasta eest?“ (lk 96-97)

It has been a while, since I finished reading a book and, more than that, one which is a part of Estonian literature. Valev Uibopuu's “Keegi ei kuule meid” [“No-one Hears Us”], first published in Sweden 1948, is essentially a novel from the first generation of exiles, who still maintained a connection with Estonia. Uibopuu's novel is positioned at the very end of this connection and the setting of the book lies between the years 1939-1941, from the last days of the First Estonian Republic until the outbreak of the war between Germany and Soviet Russia during the Second World War. The latest edition of “Keegi ei kuule meid” was published as a part of a book-series titled Eesti lugu [“Estonia's Story”] by the Eesti Päevaleht newspaper, and in that context, the novel lies much in the centre of our story – the series starts with Lennart Meri's “Hõbevalge” [“Silver White”] about Estonians' prehistoric origins and ends with the new independent Estonia of early 21st century. Uibopuu sets the novel to a nameless small-town on the country's border which in secondary literature is rather unequivocally is identified as the town of Valga, where the author himself lived and worked for a while. The presence of the town plays a big role throughout the book and that is perhaps in this that the novel is most successful – in believably portraying the organic evolution of the town during a time of cataclysmic historic changes. The novel provides a thorough insight of the town's inhabitants and its four hundred pages take us through all classes of the society – from the county governor, the mayor and the town's industrialist we get to railwaymen, prostitutes and a veteran of the Independence War turned drug-addict. Uibopuu depicts this nameless small town with bitter attachment, where the love for one's home is mixed with the anguish of constraint. It is, according to Marko Mihkelson's afterword, “the acidic idyll of everybody knowing everybody” (p. 417) and the role of history's turmoil is the complete breaking-up of former relations and hierarchies. Still, it is clearly defined, who is the main character of the novel – Jaan Riivik of humble background, who works, at the beginning of the story, as a clerk in a local book store, but rises to become the editor of the town's newspaper subsequently before the start of uncertain times. Riivik's character is archetypical to the male heroes of early (especially so of the First Republic period) Estonian literature, who with his “natural straightforward characteristics” is something of a mix between Andres Paas and Arno Tali. Riivik is opposed by his friend, antagonist and saviour, Agu Moon who decides – also coming from a poor family – to go along with the new regime. The third key character is Silivia, Riivik's later wife.  There is, however, a vast number of smaller characters between these three, some rather one-sided (such as Peeter Kangru, a 'noble capitalist' and a  business tycoon with modest habits), others more controversial (such as the self-destructive Mälts who, being one of the 'old socialists', ridicules both the old and the new order until the last moment). But irregardless of the characters' ideologies, Uibopuu succeeds in convincingly depicting an integral community and its gradual destruction by the new regime. A police chief becomes a warehouse worker, a shoe-maker becomes an ideological interrogator and, at the end of it all, this community so familiar to one another, will have changed into a town of strangers. Uibopuu's novel is a strange mix of old-fashioned and modern. On one hand, the author's lexicon is emphatically old-fashioned (the most remarkable example of this is his use of “rippuma” in the sense of “sõltuma”[i] as it can be found in Estonia's first constitution: “Eesti on iseseisev, rippumatu vabariik” [“Estonia is an independent republic”]), at times even idiosyncratic (Peebusk, former captain of the Independence War and a drug addict, is described as a “kokainist”[ii] and the narrative often falls into excessive rhetorics, full of cumbersome internal monologue. As a result of all this, Uibopuu occasionally seems much older than other authors of his time. That being said, the book does surprise with certain experimental elements at times. Such elements are for instance the supper-scene with Silvia's parents, where every dish is followed by a lengthy declamation on the daily politics of the period; Riivik hiding among the town's prostitutes, and the psychological profile of certain characters. Although the novel has more of passive description than action, the focus of the book does managed to shift several times, being at times more on the general historic events, then on other times more on the day-to-day lives of people. Only a hundred pages to its end – when the historic narrative almost seems to have reached its inevitable outcome, there are several unexpected turns in the action. However, the old-fashioned and the modern do not always mix – when Riivik stays pondering with a sense of regret that he did not take the chance to sleep with the prostitute who was hiding him and “never did manage to give this woman the joy that would have relieved her of the shame for her profession” (p. 404), this is more like simple sexual chauvinism than bold literary avant-garde. “Keegi ei kuule meid” is a novel of a specific era that describes the gradual destruction of the free Estonia and its replacement with the Soviet occupation. It would be impossible to separate the historical context from the description of the world or character development. The burden of historical narrative is particularly tiring in the long analyses of the daily political events that characters tend to convey. These often remind that the book has been written close after the end of the Second World War and many ideas the characters express tend to have a bit too much of the author's benefit of hindsight. Still, Uibopuu does not dive too deep into re-writing history and shuns away from a more detailed description on how the change of power took place. For example, the process of Riivik becoming a journalist is described at much greater length than the last elections of the republic in 1940 that the author touches only in passing. The author's hesitation not tell one's own version of the historical events, perhaps makes the book more resilient to time and makes it seem fresh even now. In a way, this conveys a good sense of how the people were left in the dark of what was going on in the country. Unlike quite a few of modern novels on Estonia's collective memory, Uibopuu's book does not strive to re-define the past. Despite the historic closeness of the described events, the novel does not have a strong political charge and rather focuses on human fate and changes in the society in a rather distanced manner, through the eyes of those defeated. Occasionally, the author  even expresses disappointment of his people: “The only wreath was brought by a mad alcoholic invalid and even this for money /---/ That's how his fatherland and people really were in their day-to-day lives” (p. 354) and – not counting the communist party chief Govrossov somewhere in mystical distance – there is no character inherently evil that would make it easy for the reader to oppose someone. Bad things are generally done by the community members themselves. Riivik is betrayed by those closest. As a descriptive novel, “Keegi ei kuule meid” offers an interesting insight to the society of the First Republic when it was at its ripest, right before the fall. In that sense, the setting differs from the countless Estonian novels on farm-life where masses of Estonian farmers – only recently turned masters in their own land – try to make a living from the harsh and rocky Estonian soil. Despite the fact that the story is set in a small town on the borderlands, this is an entirely urban novel. The smallness of a small-town conveys certain emotions that have remained true for the modern 21st century Estonia as well. The room for progression is limited – when there comes an opening for an editor in a local paper, “there are other applicants as well” (p. 11) and while “we have an overproduction of educated people” (p. 85) it is still the poet with elementary education that is available the job. Jaan Riivik's marriage with Silvia comes from the necessity of circumstance and too late for love. “You, the most loyal, the most serious, the most patient from our class...” Silvia proposes the young man. And Jaan thinks to himself: “Is that it?! Where is this, what I would still have felt two years ago?” (p. 96-97) [i] In this context, “to depend” - in Modern Estonian, the primary meaning for “rippuma” is “to hang” (as in “to hang on smth”). Its obsolete meaning “to depend” is related to the German verb “hängen”  (a cognate of the English “hang”) which can convey a sense of dependency: “es hängt von etwas ab; Abhängigkeit”) [ii] Literally, "a cocaine-addict", though no such word exists in Standard Estonian. This too is possibly a German influence.