Thursday, March 7, 2013

Tõlge: T. S. Eliot - East Coker

I.

Minu alguses on minu lõpp. Järgnevuses
majad tõusevad ja langevad, varisevad kokku, laienevad
kaovad, hävivad või on taastatud jälle,
Või siis nende asemel avatud väli, kiirtee või tehas.
Vana kivi uuele majale, vana puit uuele tulele
Vanad tuled tuhkadeks ning tuhad maaks,
Mis juba ongi liha, karv ja väljaheide
Inimese ja looma luud, viljakõrs ja leht.
Majad elavad ja surevad, on aeg, et ehitada
Ja aeg, et elada ja sigida
Ja aeg, et tuul lõhuks logiseva aknapaneeli
Ja raputaks paneeli, kus põldhiir keksleb
Ja raputaks räbalas seinavaipa, vaikne moto ta peal.

Minu alguses on minu lõpp. Nüüd langeb valgus
Üle avatud välja, jättes külatänava
Täis lehti, pimedaks pärastlõunal.
Kus sa nõjatud pervele, kui veoauto möödub,
Ning külatee rõhub,
Et suund oleks külla, hüpnotiseeritud elektri
kuuma. Soojas udus lämbe valguse
küll neelab, kuid ei peegeldu, hall kivi.
Jorjenid magavad tühjas vaikuses.
Ootavad varajast öökulli.
Ja sellel avatud väljal
Kui sa ei tule liiga lähedale, kui sa ei tule liiga lähedale,
Suve keskööl, võid kuulda
Nõrga vile ja väikese trummi muusikat
Ning näha neid ümber lõkketule tantsimas
Mehe ja naise kooslus
Tandsus, tähistades paarielu-
Väärikas ja ruumilik sakrament.
Kaks ja kaks, ainulik ühisus,
Hoides omakeskes kätest või peost
Mis täheneb ütemeelt. Ümber ja ümber tule
Läbi leekide hüpates või ühinenud ringis,
Jämedakoeliselt pühalik või jämedas naerus,
Tõstes raskeid jalgu rohmakates kingades,
Maa jalad, liivsavi jalad, tõusevad maises rõõmus
Ammu tagasi maetute rõõmus
Väetades vilja. Hoides aega,
Hoides rütmi oma tantsus
Nagu nende elu elusal aastaajal
Aastaaegade ning tähekujude aega
Lüpsmise ning viljakoristuse aega
Mehe ja naise ja loomade
Sigimise aega. Sõnnik ja surm
Koit osutab ning järjekordne päev
Valmistub vaikuseks ja soojaks. Eemal merelt, koidu tuul
Kurrutab ja libiseb. Mina olen siin
Või seal või mujal. Minu alguses.

II.

Mida teeb hiline november
Ühes kevade rahutuse
Ja suvekuuma lojuste
Jalgealuse lumikellukeste krudina
Ning liialt püüdleva tokkroosiga
Punase halliks ja varisevad maha
Hilised roosid täis varajast lund?
Kõu mürises mööda mööduvaid tähti
Ja ahvib võidukaid autosid,
Rakendatud tähekobralikus sõjas
Skorpion paneb päikesele vastu
Kuni loojuvad päike ja kuu
Nutavad komeedid ja langevad Leoniidid
Jahivad taevaid ja välju
Pööreldes keerises, mis toob
Maailma selle hävitava tuleni
Mis põleb enne igijää valitsust

Nõnda sai seda sõnastada – mitte üleliia rahuldav
Perifrastiline uuring luule kulunud moel,
Jättes siiski talumatult maadlema
Sõnade ja tähendustega. Luule ei loe
See ei olnud (kui alustada jälle), mida oodatud oli.
Mis pidi olema see ammuoodatud väärtus,
Pikk lootus rahule, sügisene meelerahu
Ja vanaduse tarkus? Petsid nad meid
Või olid petnud iseend, need tasahäälsed vanemad,
Pärandades meile vaid pettuse valemi?
Meelerahu vaid sihilik harjumus,
Tarkus vaid surnud saladuste teadmine
Kasutud pimeduses, kuhu nad piilusid
Või kust nad pöörasid oma silmad. Seal asub, meile näib,
Parimal juhul vaid piiratud kasu
Kogemusest tuletatud teadmisest.
Teadmine kehtestab mustri ja võltsib,
Sest muster on iga hetkega uus
Ning iga hetk on uus ja hirmutav
Hinnang kõigele, mida oleme olnud. Jääme ainult petmata selles,
Mis, kui see petaks, ei suudaks teha enam kahju.
Keskel, mitte ainult teekonna keskel
Vaid igal teel, tumedas metsas, põldmurakas
Krimpeni äärel, kus kindel jalgealune puudub,
Ning kiusatud koletistest, viirastuvast valgusest
Riskides lummatud olla. Ära lase mul kuulda
Vanade meeste tarkusi, vaid pigem nende narrust,
hirmu ja meeletuse hirmu, nende omamise hirmu,
Teisele või teistele või Jumalale kuulumise hirmu.
Ainus tarkus, mida saada võime loota
On alandlikkuse tarkus: alandlikkus on lõputa.

Kõik majad kadunud on mere all.

Kõik tantsijad kadunud on künka all.

III.

Oh pime pime. Kõik nad pimedusse lähe'
Tühjad tähevahelised kohad, tühjad tühjadesse,
Kaptenid, kaubanduspankurid, nimekad kirjamehed
Suuremeelsed patroonid, riigimehed ja valitsejad,
Väljapaistvad riigiametnikud, paljude komiteede esimehed,
Tööstusmagnaadid ja alltöövõitjad, lähevad kõik pimedasse,
Ja pimedasse päike ja kuu ning Almanach de Gotha
Ning inversteerimisajakirjad ja juhatuste liikmete kataloogid,
Ning külm on taju ja kadunud tegevuse ajend.
Ja kõik läheme nendega ühes, vaiksele matusele,
Eikellegi matusele, sest pole eikedagi matta.
Ütlesin oma hingele, ole tasa, ning lase pimedal tulla su üle
Millest saab Jumala pimedus. Just nagu, kui teatris
Kustuvad tuled, sest peab vahetuma stseen
Tiibade õõnsal kõminal, pimeduse liikumisel pimedusele,
Ja me teame, et künkad ja puud, kaugelasuv panoraam
Ning julge imposantne fassaad kõik kantakse ära -
Või, kui metroorong tunnelis peatub peatuste vahel liig' kaua
Ning vestlus tõuseb ja hajub aeglaselt vaikusesse
Ning sa näed, igal näol süveneb vaimne tühjus
Jättes ainult eimillegi kasvava õuduse, millest mõelda;
Või, kui eetri mõjul, mõistus on teadvusel, kuid teadev eimillestki-
Ütlesin oma hingele, ole tasa, ning lootuseta oota
Sest lootus oleks valede asjade lootus; armastuseta oota
Sest armastus oleks valede asjade armastus; siiski on ka veel usk
Kuid usk ning armastus ning lootus asuvad kõik ootamises.
Mõtlemiseta oota, sest sa ei ole mõtlemiseks valmis:
Nõnda pimedus olgu valgus ning tasadus tantsimine.
Jooksvate ojade sosin ning talveäike.
Metsik kaetisrohi nähtamata ning metsmaasikas.
Naermine aias, korduv ekstaas
Mitte kaotatud, kuid vajav, osutades elu ja surma
Agooniale.
Sa ütled, ma kordan
Miskit, mida olen ütelnud varem. Ma ütlen seda taas,
Kas ma ütlen seda taas? Et saabuda sinna,
Et saabuda, kus sa oled, et jõuda, kust sa ei ole,
Pead võtma tee, millel ekstaasi ei ole
Et saabuda, millest sa ei tea
Pead võtma tee, mis on teadmatuse tee.
Et omada, mida sa ei oma
Pead võtma mitteomamise tee.
Et saabuda, millel sa ei ole
Pead läbima tee, millel sa ei ole.
Ja mida sa ei tea, on ainus asi, mida sa tead
Ja mida sa omad, on see, mida sa ei oma
Ja kus sa oled, on seal, kus sa ei ole.

IV.

Haavatud kirurg rakendab terast,
Mis uurib haigeks jäänud osa;
Verevate käte all me tunneme
Tohtrikunsti teravat kaastunnet
Lahendamas palavikumõõdu engima

Meie ainus tervis on haigus
Kui kuuletume surevale õele
Kelle pidev hool mitte meeleheaks
Vaid meenutamaks meie ja Aadama needust,
Ning, et me taastuks, peab haigus süvenema.

Kogu maailm on meie haigla
Kel laostunud miljonäri toetus
Kus, kui oleme tublid, me sureme
Täielikus vanemlikus hooles
Mis ei jäta meid, kuid takistab meid kõikjal.

Jahedus tõuseb varvastest põlvedeni
Palavik laulab läbi vaimse sünapsi.
Et mind soojendataks, pean külmuma
Ning värisema puhastuse jäises tules
Mille leek on roosid ning kibuvitsaks on suits

Tilkuv veri meie ainuke jook,
Verine liha meie ainuke toit:
Hoolimata meie mõtete soovist
Et oleme terved, aineline liha ja veri-
Jällegi, selle kiuste, nimetame seda Reedet suureks

V.

Nõnda siin olen, poolel teel, saanud kakskümmend aastat-
Kakskümmend aastat enamjaolt raisatud, aastad entre deux guerres
Üritades õppida sõnade kasutamist ning iga katse
On sootuks uus algus ning sootuks teistmoodi läbikukkumine
Sest õpitud on ainult sõnade paremiku sundimine
Asjadeks, mida pole vaja enam öelda või viisil, kuidas
Ei olda enam meelestatud seda ütlema. Ning seega iga ettevõte
On uus algus, rüüsteretk sõnamatu kallal
Närustes relvis, mis alati kehveneb
Üldises tundmise ebatäpsuse segaduses,
Distsiplineerimata tunnete salkades. Ja mida vallutada ongi
Läbi jõu ja allutuse, on avastanud juba
Ühe või kaks või mitmed korrad mehed, keda matkida
Loota ei saa – kuid konkurentsivõistlust ei ole –
On ainult võitlus võita tagasi, mis on kadunud
Ning leitud ja kaotatud uuesti: ja nüüd, tingimustel,
Mis näivad ebasoodsad. Kuid ehk pole ei võit ega kaotus.
Meie jaoks, ainult üritamine jääb. Ülejäänu pole meie asi.

Kodu on, kust algab tee. Kui vananeme,
Saab veidramaks maailm, keerulisemaks
elavate ja surnute muster. Mitte pingestatud hetk
Eraldi, eelneva ja järgnevata,
Vaid eluaegne põlemine igal hetkel
Ja mitte inimese eluaja pelgalt,
Vaid vanade kivide, mida mõtestada ei saa.
Õhtule on aeg tähevalguse all,
Õhtule aeg lambivalguse all
(Õhtule fotoalbumiga).
Armastus on peaaegu ta ise
Kui siin ja praegu enam tähtsust ei oma.

Vanad mehed peaksid olema avastajad
Siin ja praegu tähtsust ei oma
Peame olema tasa ja liikuma siiski
Järgmisesse pingestusse
Edasiseks liiduks, sügavamaks osaduseks
Lainete nutuks, tuule nutuks, seakala ja tormilinnu
avaraks veeks. Minu alguses on minu lõpp.