Üksindus ja juhtimine
Kui te tahate, et teised teile järgneksid, õppige olema üksi oma mõtetega
William Deresiewicz
Allolev loeng kanti ette Ameerika Ühendriikide West Pointi Sõjaväeakadeemia esimesele aastale oktoobris 2009
Mu pealkiri võib näida vasturääkivana. Mida on üksindusel tegemist juhtimisega? Üksindus tähendab üksinda olemist ja juhtimine eeldab paratamatult teiste - inimeste, keda te juhite - olemasolu. Kui me mõtleme juhtimisest Ameerika ajaloos, mõtleme tõenäoliselt Washingtonist armee eesotsas või Lincolnist riigi eesotsas või Kingist liikumise eesotsas - inimestest, kelle taga on hulgad otsimas nendelt juhatust. Ja kui me mõtleme üksindusest, kipume pigem mõtlema Thoreaust - mehest üksinda metsas, pidamas päevikut ja suhtlemas loodusega vaikuses.
Juhtimine on see, mida olete tulnud siia õppima - iseloomu- ja vaimuomadusi, mis teeksid teid kõlblikuks juhtimaks rühma ja rohkemat - võib-olla roodu, pataljoni või - kui lahkute sõjaväest - korporatsiooni, asutust, valitsuse allüksust. Üksindust saate te tunda siin kõige vähem, eriti esimesel aastal. Teil pole isegi privaatsust, võimalust olla lihtsalt füüsiliselt üksinda, rääkimata üksindusest, võimest olla üksinda oma mõtetega. Ja ometigi olen ma teile ette pakkumas, et üksindus on tõelise juhioskuse üks olulisimaid vajadusi. Käesolev loeng on katse selgitada, miks.
Alustuseks peame rääkima sellest, mida juhtimine tegelikult tähendab. Ma veetsin just 10 aastat õpetamas teises institutsioonis, kus - just nagu West Point
is - meelditi palju rääkida juhtimisest: Yale’i Ülikool. Kool, kuhu mõned teist oleksid läinud kui te polnuks siia tulnud, kuhu mõned teie sõbrad võisid olla läinud. Ja kui mitte Yale, siis Harvard, Stanford, MIT ja nii edasi. Need institutsioonid, just nagu West Point, näevad enese rolliks juhtide väljaõpetamist ja julgustavad pidevalt oma õpilasi, just nagu West Point, nägema end juhtidena oma kaaslaste seas ja ühiskonna tulevaste liidritena. Tõepoolest, kui me vaatame Ameerika eliidi seas, inimeste, kes on valitsuse, äri, akadeemilise maailma ja kõikide teiste tähtsamate institutsioonide eesotsas - seenaatorid, kohtunikud, nõukogude esimehed, ülikoolide rektorid ja nii edasi - leiame me, et nad tulevad ülekaalukalt kas Ivy League ülikoolidest ja nendega analoogsetest institutsioonidest või siis teenistuskoolidest, eriti West Pointist.
Niisiis asusin ma mõtisklema, kui ma õpetasin Yale’is, millest koosneb juhtimine tegelikult? Minu õpilased, nagu teie, olid energilised, teostunud, targad ja tihti metsikult ambitsioonikad. Kuid oli see piisav tegemaks nendest juhte? Enamus nendest, niipalju kui nad mulle ka meeldisid ja ma neid ka ei imetlenud, ei tundunud mulle väga juhtidena. Kas olla liider, ma mõtlesin, tähendab lihtsalt olemist teostunud, olemist edukas? Kas ainult A-dele õppimine teeb sinust juhi? Ma ei arvanud seda. Andekad südamekirurgid või andekad kirjanikud võivad olla suurepärased oma tegemistes, kuid see ei tähenda, et nad oleksid juhid. Juhtimine ja võimekus, juhtimine ja edukus, juhtimine ja isegi suurepärasus peavad olema erinevad asjad, vastasel korral juhtimise mõistel tähendus puudub. Ja mulle näis, et see vastab eriti tõele seda sorti suurepärasuse kohta, mida ma nägin end ümbritsevate õpilaste seas.
Vaadake, asjad on muutunud selles ajast kui mina 80nendatel kolledžis käisin. Kõik on muutunud palju pingelisemaks. Te peate olema palju enamat, et saada sisse tippkoolidesse nagu Yale või West Point ning te peate alustama kõvasti varem. Meie ei hakanud mõtlema kolledžist enne kui me olime keskkooli kolmandal aastal ja võib-olla meil kõigil oli kirjas ka paar klassivälist tegevust. Aga ma tean, kuidas on asjalood teile praegu. Tegemist on lõputu hulga rõngastega, millest peate hüppama läbi seda päris varakult alustades, võib-olla suisa põhikoolis. Tunnid, standardiseeritud testid, klassivälised tegevused koolis, klassivälised tegevused väljaspool kooli. Ettevalmistavad eksamite testid, sisseastumisjuhendajad, eraõpetajad. Paar aastat tagasi istusin ma Yale’i Kolledži sisseastumiskomitees. Esimene asi, mida sisseastumisametnik tegi kui ta kandis ette sisseastuja kaasust, oli lugeda ette mida nimetatakse “hoopluseks” sisseastumiskomitee agroos - nimekirja õpilase klassivälistest tegevustest. Noh, tuli välja, et õpilane, kel oli kuus või seitse klassivälist tegevust, oli juba hädas. Sest õpilastel, kes sisse said, oli neid - lisaks täiuslikele hinnetele ja eksamitulemustele - üldjuhul 10 või 12.
Seega, keda ma enda ümber nägin, olid suurepärased noored, keda oli õpetatud olema maailmaklassi rõngastest läbi hüppajateks. Iga eesmärgi, mis sa neile ette määrasid, nad suutsid saavutada. Iga testi, mis sa neile andsid, nad suutsid läbida täiuslikult. Nad olid - nagu üks nende seast ise seda sõnastas - “suurepärased lambad.” Mul polnud kahtlustki, et nad jätkasid hüppamist läbi rõngaste, teha lõdva randmega ära iga testi ja minnes edasi Harvardi Ärikooli või Michigani juurakooli või Johns Hopkinsi meditsiinikooli või Goldman Sachsi või McKinsey konsultatsiooni või kuhu iganes. Ja taoline lähenemine tõepoolest viiks neid elus kaugele. Nad tuleksid tagasi 25 aasta kokkutulekul partnerina White & Case’is või raviarstina Massachusetsi üldhaiglas või abisekretärina välisministeeriumis.
See on täpselt, mida kohad nagu Yales mõtlevad, kui nad räägivad juhtide koolitamisest. Inimeste õpetamine, kes teevad maailmas omale suure nime, inimeste muljetavaldavete tiitlitega, inimeste, kellega ülikool saaks kiidelda. Inimeste, kes jõuavad tippu. Inimeste, kes suudavad ronida üles piki rasvast posti ükskõik missuguses hierarhias millega nad end ühendada otsustavad.
Aga ma arvan, et on midagi lootusetult valet ja isegi ohtlikku taolises idees. Selgitamaks, miks, tahan veeta paar minutit rääkides romaanist, mida paljud teist võivad olla lugenud: Pimeduse süda. Kui te pole seda lugenud, olete arvatavasti näinud filmi Apocalypse Now, mis sellel põhineb. Marlow romaanist saab Martin Sheeni poolt mängitavaks kapten Willardiks. Kurtz romaanist saab Marlon Brando poolt mängitud kolonel Kurtziks. Kuid romaan ei ole Vietnami sõjast - see on kolonialismist Belgia Kongos kolm põlvkonda enne Vietnami. Marlow, mitte sõjaväeohvitser vaid kaupleja laevnik, tsiviillaeva kapten, saadetakse Belgia krooni tšarteriga riiki juhtiva kompanii poolt seilama kaugele ülesse piki Kongo jõge, et tuua tagasi juhataja, kes on end sisse seadnud džunglisse ja asunud isetegutsema just nagu kolonel Kurtz filmis.
Nüüd, igaüks teab, et see romaan räägib imperialismist ja kolonialismist ja rassisuhetest ja pimedusest, mis peitub inimese südames. Kuid mulle sai teatud hetkel selgeks - kui ma romaani õpetasin - et see ühtlasi räägib bürokraatiast - mida ma, hetk tagasi, kutsusin hierarhiaks. Kompanii on, lõppude lõpuks, just seda: kompanii reeglite ja tegevuskorra ja auastmete ja võimulolevate inimestega ning inimestega, kes on püüdlemas võimu poole, just nagu iga teine bürokraatia. Just nagu mõni suur advokaadibüroo või valitsuse osakond või siis, sealhulgas ka, ülikool. Just nagu - ja see on miks ma teile kõike seda räägin - see bürokraatia, millega te kavatsete ühineda. Sõnal bürokraatia kipub olema negatiivne konnotatsioon, kuid ma ütlen seda üldsegi mitte kriitikana vaid pelgalt kirjeldusena, et USA armee on bürokraatia ja üks suurimaid ja üks kurikuulsamailt bürokraatlike bürokraatiaid maailmas. Lõppude lõpuks oli see armee, mis andis meile - muude asjade hulgas - asendamatu bürokraatliku akronüümi “snafu”: “situation normal: all fucked up” või “all fouled up” viisakamas versioonis. See tuleb USA armeelt Teise maailmasõja aegu.
Teil on vaja mõista, et kui teid volitatakse ametisse, ühinete te bürokraatiaga ning senikaua, kuni te armees ka püsite, tegutsete te bürokraatia sees. Kui erinevad relvajõud nõnda paljudel viisidel igast teisest ühiskonna institutsioonist ka pole, selles suhtes on nad sarnased. Ja seetõttu on teil vaja teada, kuidas bürokraatiad tegutsevad, mis tüüpi käitumist - mis tüüpi iseloomu - nad autasustavad ja missugust nad karistavad.
Niisiis, tagasi romaani juurde. Marlow suundub ülesvoolu astmeti just nagu kapten Willard teeb seda filmis. Esmalt jõuab ta välise kaubajaamani. Kurtz asub sisemises kaubajaamas. Nende vahel asub keskmine kaubajaam, kus Marlow veedab enamuse oma ajast ja kus me saame kõige paremini heita pilgu tegutsevale bürokraatiale ja seda tüüpi inimestele, kes seal edukad on. Selline on Marlowi kirjeldus keskmise kaubajaama direktorist, suurest ülemusest:
“Ta oli keskpärane jumelt, näojoontelt, kommetelt kui ka hääle poolest. Ta oli keskmist kasvu ja tavapärase kehaehitusega. Tema tavalised sinisilmad olid ehk tähelepanuväärselt kalgid ja igatahes langes tema pilk inimestele niisama vahedalt ja raskelt nagu kirves. Aga isegi tollal näis kõik muu temas seda muljet kummutavat. Muidu torkas silma vaid vaevu märgatav, kirjeldamatu huulekõverdus, midagi vargset - muie, siiski mitte muie; see on mul silme ees, aga kirjeldada ma seda ei oska..... Ta oli noorusest peale selles kandis töötanud tavaline kaubitseja - ei midagi enamat. Talle kuuletuti, ent ometi ei kutsunud ta esile ei armastust ega hirmu, isegi mitte lugupidamist. Ta tekitas kohmetust. Just! Kohmetust. Mitte päris umbusku ...kõigest kohmetust … ei midagi rohkemat. Teil pole aimugi, kui tõhus võib olla seesugune... omadus. Tal polnud sugugi organiseerimisvõimet, ettevõtlikkust ega isegi mitte korraarmastust.... Tal polnud ei haridust ega taipu. Ta oli nii kõrgele jõudnud - miks?... Ta ei algatanud midagi, säilitas lihtsalt rutiini - oligi kõik. Aga ta oli tähtis. Teda tegi tähtsaks too pisiseik, et keegi ei osanud öelda, mis niisugust meest tegutsema paneb. Ta ei reetnud saladust iial. Võib-olla polnud temas midagi varjul. Säherdune kahtlus pani kõhklema.”1
Pange tähele omadussõnad nagu keskpärane, tavapärane, tavaline. Pole midagi väljapaistvat selles isikus. Umbes kümnendal korral kui ma seda lõiku lugesin, mõistsin, et tegemist oli täiusliku kirjeldusega seda tüüpi inimesest, kes kipub olema edukas bürokraatlikuks keskkonnas. Ja ainus põhjus, miks ma seda mõistsin, oli, kuna korraga tabas mind, et tegemist on täiusliku kirjeldusega selle bürokraatia peast, mille liige mina olin. [Kirjeldus] minu akadeemilise osakonna juhatajast, kellel oli täpselt samasugune naeratus, nagu hail, ja täpselt samasugune võime panna su ennast tundma ebakindlalt, nagu oleksid sa tegemas midagi valesti, ainult, et ta ei kavatsenud kunagi seda sulle öelda. Nagu [kaubajaama] direktor - ja mul on kahju seda öelda, kuid - nagu paljud inimesed, kellega te kohtute kui te peate läbirääkimisi armee bürokraatiaga või ükskõik missuguse institutsiooni bürokraatiaga, millele te pärast armeed oma andeid laenate, olgu selleks Microsoft, Maailmapank või misiganes, polnud minu osakonna juhatajal mingit erakordset organiseerimise või algatusvõime või isegi korrahoidmise annet, eimingit ebatavalist õpetatust või intelligentsi, ei mingeid väljapaistvaid omadusi üldse. Lihtsalt võime säilitada rutiini ning ometigi, nagu Marlow ütleb, oli ta jõudnud kõrgele - miks?
See on tegelikult bürokraatiate suur mõistatus. Miks juhtub nõnda tihti, et parimad inimesed jäävad keskele kinni ja inimesed, kes asju juhivad - juhid - on keskpärasused? Sest suurepärasus pole üldjuhul see, mis võimaldab ronida üles piki rasvast posti. Mis sind üles viib, on manööverdamisanne. Pugemine sinust kõrgemal olevatele inimestele ja sinust allpool olevate inimeste surumine maha. Sinu õpetajadele ja ülemustele meelehea tegemine, mõjuvõimsa mentori valimine ja tema kuuesabal sõitmine kuni on aeg lüüa talle noaga selga. Rõngastest läbi hüppamine. Kõigiga läbi saamine kõigega kaasa minnes. Olles misiganes inimene teised inimesed tahavad, et sa oled kuni viimaks näib, et - nagu keskmise kaubajaama juhtaja - pole sul sees üldsegi midagi. Mitte võttes rumalaid riske, nagu üritada muuta asjade toimumusviisi või kahelda, miks tehakse neid üldse. Lihtsalt säilitades tavapärast rutiini.
Ma ütlen seda teile hoiatusena, sest ma luban, et te kohtate selliseid inimesi ja leiate end keskkondades, kus üle kõige hinnatakse konformismi. Ma ütlen seda, et te saaksite otsustada olla teistmoodi juht. Ja ma ütlen teile seda veel ühel põhjusel. Kui ma mõtlesin nende asjade üle ja panin kõiki neid juppe paika - missugused õpilased mul olid, missugusteks juhtideks neid õpetati, missuguseid juhte nägin ma oma enese institutsioonis - mõistsin ma, et tegemist on rahvusliku probleemiga. Meil on selles riigis juhtimiskriis igas institutsioonis. Mitte ainult valitsuses: vaadake, mis juhtus Ameerika korporatsioonidega viimastel aastakümnetel kui kõik vanad saurused nagu General Motors või TWA või U.S. Steel koost lagunesid. Vaadake, mis juhtus Wall Streetiga kõigest paari viimase aasta jooksul.
Viimaks - ning ma tean, et puudutan siin tundliku teemat - vaadake, mis juhtus Iraagi sõja nelja esimese aasta jooksul. Me olime ummikus. Tegemist ei olnud allohvitseride või nooremallohvitseride süüga. Tegemist oli ülemjuhatuse süüga, olgu see sõjaväelise või tsiviiljuhatuse või mõlema. Me mitte ainult polnud mitte võitmas, me isegi ei olnud muutmas suunda.
Meil on Ameerikas juhtimiskriis, sest meie ülekaalukas jõud ja rikkus, kogutud eelnevate põlvkondade juhtide ajal, on teinud meid enesega rahulolevaks ja liigagi kaua oleme õpetanud välja juhte, kes oskavad ainult jätkata tavapärast rutiini. Kes oskavad vastata küsimustele, kuid ei oska neid esitada. Kes oskavad täita eesmärke, kuid ei oska neid püstitada. Kes mõtlevad selle peale, kuidas asjad tehtud saada, kuid mitte, kas need asjad on üldse tegemist väärt. Kes meil nüüd olemas on, on parimad tehnokraadid, keda maailmas eales nähtud. Inimesed, kes on õpetatud olema erakordselt head ühes spetsiifilises asjas, kuid kellel puudub igasugune huvi enda erialast kaugemal. Kes meil puuduvad, on liidrid.
Kes meil puuduvad, on, teisisõnu, mõtlejad. Inimesed, kes suudavad mõelda enda peaga. Inimesed, kes suudavad formuleerida uut suunda riigile, korporatsioonile, kolledžile või sõjaväele - uut viisi asjade tegemiseks, uut viisi asjade nägemiseks. Inimesi kellel, teisisõnu, on visioon.
Nüüd, mõned inimesed ütleksid ehk, hästi. Räägi sellest noortele Yale’is, kuid milleks vaevuda selle rääkimisega nendele, kes on West Pointis. Suurem osa inimesi, kui nad mõtlevad sellest institutsioonist, eeldavad, et tegemist on viimase kohaga kus keegi tahaks rääkida loomingulisest mõtlemisest või vaimusõltumatuse kultiveerimisest. Lõppude lõpuks on tegemist ju armeega. Pole juhus, et sõna rügement (regiment) on tüveks sõnale distsiplineerimine (regimentation). Kindlasti olete teie, kes te siia tulnud olete, ülimad konformistid. Inimesed, kes on rahul asjade praegusega seisuga ja pole huvitatud nende muutmisest. Pole seda tüüpi noored inimesed, kes mõtlevad maailmast, kes mõtisklevad suurte küsimuste üle, kes kõhklevad autoriteedis. Kui te oleksite, oleksite läinud Amhersti või Pomonasse. Te olete West Pointis selleks, et teile öeldaks, mida teha ja kuidas mõelda.
Kuid te teate, et see ei vasta tõele. Mina tean seda samuti. Vastasel korral poleks mind kunagi kutsutud teiega rääkima ning ma olen selles veel rohkemgi veendunud nüüd kui ma olen veetnud mõned päevad kampuses. Tsiteerides kolonel Scott Krawczyk, teie kursuse juhatajat, eelmise aasta inglise keele 102 loengust:
“Päris selle riigi esimestest päevadest alates, pidi etalon meie ohvitseridele, mis põhines kondanikkonna etalonil ja demokraatlikke ideaalide peegeldusel, olema erinev. Neil pidi olema demokraatlik vaimus ning omane sõltumatu otsustusvõime, vabadus kaaluda teguviisi ja väljendada lahkarvamust ning ülioluline vastutus mitte kunagi tolereerida türanniat.”
Ja tänapäeval seda enam. Kõik, kes on olnud tähelepanelikud viimase paari aasta jooksul, mõistavad, et sõjanduse muutuv olemus tähendab, et ohvitseridelt, seal hulgas nooremohvitseridelt, nõutakse rohkem kui kunagi varem võimet mõelda sõltumatult, loovalt ning paindlikult. Et nad rakendaksid oskuste tervet ampluaad muutlikus ja keerulises olukorras. Kolonelleitnandid, kes sisuliselt tegutsevad provintsihalduritena Iraagis või kaptenid, kes leiavad end vastutamas kõrvalise linna eest kusagil Afganistanis. Inimesed, kes oskavad teha rohkemat kui järgida käske ning viia läbi rutiinseid tegevusi.
Vaadakem edukaimat, tunnustatuimat ja ehk oma põlvkonna kõige suurepärasemat sõdurit, kindral David Petraeust. Ta on üks neist haruldatest inimestest, kes kerkivad läbi bürokraatia õigete põhjuste pärast. Ta on mõtleja. Ta on intellektuaal. Kusjuures, ajakiri Prospect nimetas ta Aasta Avalikuks Intellektuaaliks 2008 - see tähendab, maailmas. Tal on doktorikraad Princetonist, kuid mis teeb temast mõtleja pole see, et tal on doktorikraad või et ta läks Princetoni või isegi see, et ta õpetas West Pointis. Ma võin teile kinnitada isiklikust kogemusest, et siin on suur hulk kõrgelt haritud inimesi kes ei oska üldsegi mõelda.
Ei, mis teeb temast mõtleja - ning juhi - on täpselt see, et ta suudab asjad enese jaoks läbi mõelda. Ja seepärast, et ta seda teha saab, on tal enesekindlust, julgust vaielda oma ideede eest isegi siis kui need pole populaarsed. Isegi, kui need ei rõõmusta tema ülemusi. Julgus: on olemas füüsiline julgus, mida te kõik omate ohtralt ning siis on olemas teist moodi julgus: moraalne julgus, julgus seista selle eest, mida te usute.
See polnud talle alati lihtne. Ta teekond sinna, kus ta on praegu, ei olnud sirgjooneline. Kui ta juhtis Mosulit aastal 2003 101. Õhudivisjoni komandörina ning, rakendades strateegiat, mida ta hiljem sõnastas Sissitegevuse vastumeetodite käsiraamatus ning siis viimaks rakendas terves Iraagis, vihastas ta välja suurt hulka inimesi. Ta oli kõvasti ees juhtkonnast Bagdadis ning Washingtonis ning bürokraatiatele ei meeldi seesugune asi. Seal ta oli - lihtsal üks järjekordne kahetärni kindral - ning ta ütles, kaudselt kuid valjult, et juhtkond eksib viisis, kuidas ta oli korraldamas sõda. Tõsi, teda ei tasustatud esmalt. Ta pandi Iraagi armee väljakoolitamise eesotsa, mida peeti hoobiks tema karjäärile, tulevikuta positsiooniks. Kuid ta jäi enesele kindlaks ning lõpuks ta rehabiliteeriti. Iroonilisel kombel, üks kesksetest elementidest tema vastumeetmete strateegias oli täpselt idee, et ohvitserid peavad mõtlema paindlikult, loominguliselt ning sõltumatult.
See on loengu esimene pool: idee, et tõeline juhtimine tähendab suutlikust mõelda ise ja tegutseda oma tõekspidamiste järgi. Kuid kuidas te õpiksite seda tegema? Kuidas õppida mõtlema? Alustame sellega, kuidas te ei õpi mõtlema. Stanfordi uurijate meeskonna poolt tuli mõned kuud tagasi välja uurimus. Uurijad tahtsid teada saada, kuidas tänapäeva tudengid suudavad tegeleda multitegumtööga2 palju edukamalt kui täiskasvanud. Kuidas neil see õnnestub? küsisid uurijad. Vastus, nad avastasid - ja see polnud üldsegi, mis nad olid eeldanud - oli, et ei õnnestugi. Suurenenud kognitiivseid oskusi, mida uurijad olid eeldanud leida, vaimseid võimeid, mis võimaldaksid inimestel teha effektiivselt multitegumtööd, lihtsalt ei olnud olemas. Teisisõnu, inimesed ei tee effektiivsel multitegumtööd. Ja tõeliselt üllatavaks leiuks oli, et mida rohkem multitegumtööd inimesed teevad, seda kehvemad nad on. Mitte ainult teistes vaimsetes võimetes, kuid multitegumtöös endas.
Üks asi, mis eristas seda uurimist teistest, oli, et uurijad ei testinud inimeste kognitiivseid võimeid multitegumtöö ajal. Nad eraldasid katsealused suure ja vähese multitegumtöö tegijateks ning kasutasid teistsugust komplekti teste, et mõõta missugused kognitiivseid oskusi kasutatakse multitegumtöös. Nad avastasid, et igal korral saavutasid suure multitegumtöö tegijad kehvemaid tulemusi. Nad olid kehvemad olulise ja ebaolulise informatsiooni eristamise vahel ja ebaolulise informatsiooni ignoreerimises. Teisisõnu, nende tähelepanu oli võimalik kergemini kõrvale juhtida. Nad olid kehvemad asjas, mida võiks nimetada “vaimseks süstematiseerimises” - informatsiooni hoidmises õigete tähendustega kastides ning selle kiires väljaotsimises. Teisisõnu, nende mõistused olid korrapäratumad. Ning nad olid kehvemad täpselt selles asjas, mis defineerib multitegumtööd - ühelt ülesandelt teisele üle minemises.
Multitegumtöö, lühidalt, ei ole ainult mitte mõtlemine, see halvab sinu võimet mõelda. Mõtlemine tähendab ühele asjale keskendumist nõnda kaua, et sellest tekiks idee. Mitte teiste inimeste ideede õppimist või informatsioonikuhja pähe õppimist, ükskõik kui kasulikuks need mõnikord osutuda võivad. Enda mõtete välja arendamist. Lühidalt, ise mõtlemist. Seda ei saa lihtsalt teha 20-sekundiliste sööstudega, mida pidevalt katkestavad Facebooki või Twitteri sõnumid või näppides oma Ipod-i või vaadates midagi YouTube’ist.
Ma ise leian, et minu esimene mõte pole kunagi minu parim mõte. Minu esimene mõte on alati kellegi teise oma - see on alati miski, mida ma olen teema kohta juba kuulnud, alati tavatarkus. Ainult keskendudes, jäädes küsimuse juurde, olles kannatlik, lubades oma mõistuse kõigil osadel arvesse tulla, andes oma ajule võimalust luua seoseid, tõmmata jooni, mind üllatada jõuan ma algupärase mõtte juurde. Ning tihti isegi siis ei osutu see idee väga heaks. Mul on vaja aega mõtelda ka selle üle, teha vigu ja neid ära tunda, teha valestarte ning neid parandada, kesta kauem kui minu impulsid, saada üle minu ihast kuulutada töö tehtuks ja liikuda edasi järgmise asja juurde.
Mul oli vanasti tudengeid, kes uhkustasid sellega, kui kiiresti kirjutasid nad oma kirjatöid. Ma tavatsesin neile öelda, et suur saksa romanist Thomas Mann väitis, et kirjanik on keegi, kelle jaoks kirjutamine on raskem kui teistele inimestele. Parimad kirjanikud kirjutavad aeglasemalt kui kõik teised ja mida paremad nad on, seda aeglasemalt nad kirjutavad. James Joyce kirjutas Ulyssese - 20. sajandi suurima romaani - tempoga umbes sada sõna päevas - pool selle lõigu pikkusest, mida ma lugesin teile Pimeduse südamest - seitsme aasta jooksu. T. S. Eliot, üks parimaid luuletajaid, keda me maa on eales tootnud, kirjutas umbes 150 lehekülge luulet kogu oma 25-aastase karjääri jooksul. See teeb pool lehekülge kuus. Nii on ka iga teise mõtlemisviisiga. Te mõtlete kõige paremini hoogu maha võttes ning keskendudes.
See oli kolmas kord kui ma seda sõna kasutasin, keskendumine3. Keskendumine, fokusseerimine. Te võiksite sama hästi pidada selle loengu teemaks keskendumist kui üksindust. Mõelge, mida see sõna tähendab. See tähendab enda kogumist kokku ühte punkti selle asemel, et lasta endal hajuda kõikjale elektroonilise ja sotsiaalse sissevoo hulgas. Mulle näib, et Facebook, Twitter ning Youtube - ja selleks, et te ei arvaks, et tegemist on lihtsalt põlvkonna teemaga - televisioon, raadio, ajakirjad ning ka isegi ajalehed, on kõik lõppude lõpuks üks üksikasjalik ettekääne enda juurest ära jooksmiseks. Vältida raskeid ja murettekitavaid küsimusi, mida inimeseks olemine teile ette viskab. Kas ma teen õigeid asju oma eluga? Kas ma usun asju, mida mulle õpetati lapsena? Mida tähendavad sõnad, mille järgi ma elan - sõnad nagu kohustus, au ja riik - tegelikult? Kas ma olen õnnelik?
Teie ja teiste sõjaväeakadeemiate liikmed olete unikaalses olukorras tudengite hulgas, eriti praegusel ajal. Mitte ainult ei tea te, et teil saab pärast lõpetamist töökoht, vaid te isegi teate, kes saab olema teie tööandija. Kuid mis juhtub pärast teie kohustuse täitumist armee ees? Kui te ei tea, kes te olete, kuidas kavatsete te mõelda välja, mida tahate te teha oma ülejäänud eluga? Kui te ei suuda end kuulda, seda vaikset häält teie sees, mis ütleb, millest te tegelikult hoolite, millesse te tegelikult usute - kuidas need asjad tõepoolest võivad areneda teie kogemuste pinge all. Tudengid kõikjal piinlevad nende küsimuste käes ja kuigi tee ehk ei tee seda praegu, te ainult lükkate seda mõned aastad edasi.
Võib-olla mõned teist piinlevad nende küsimustega ka praegu. Mitte kõik, kes siin alustavad, ei otsusta siin lõpetada. See pole miski imeasi, ega põhjus häbenemiseks. Teie peal viiakse läbi kõige nõudlikum treening, mida keegi võib teie vanuselt inimeselt nõuda, ning te pühendate end tohutu vastutuse ja surmaohuga tööle. Seesama karmus ja distsipliin, millele teid siin üsna põhjalikult allutatakse, kipub loomulikult teil kaotama sidet selle kirega, mis teid siia üldse tõi. Ma nägin täpselt sama asja Yale’is. Mitte, et mu tudengid oleksid olnud robotid. Üsnagi vastupidi. Nad olid sügavalt idealistlikud, kuid nende praktiliste kohustuste ülekaalukas koorem, kõik need rõngad, millest nad läbi pidid hüppama, panid neid tihti kaotama silmist neid ideaale. Põhjust, miks nad seda kõik üldse tegid.
Seega, on täiesti loomulik omada kõhklusi, küsimusi või siis lihtsalt raskusi. Küsimus on, mida te nendega kavatsete peale hakata? Kas te surute need alla, kas te juhite enda tähelepanu nendelt kõrvale, kas te teesklete, et neid ei ole olemas? Või kas te seisate nendega silmitsi otse, ausalt ja julgelt? Kui te otsustate seda teha, leiate te, et vastused nendele dilemmadele ei peitu Twitteris, Comedy Centralis või isegi The New York Times-is. Neid võib leida ainult enese seest - segajate või surveta teiste poolt, üksinduses.
Kuid lubage ma rõhutan seda, et üksindus ei pea alati tähendama enesevaatlust. Mingem tagasi Pimeduse südame juurde. Just keskendumise üksindus on see, mis päästab Marlowi keskjaama hulluse vahel. Kui ta sinna jõuab, saab ta teada, et aurulaev, millega ta peaks ülesjõge sõitma, on hiigelsuure auguga ning mitte keegi ei kavatse tal aidata seda parandada. “Ma lasksin sel papist Mefistofelesel muudkui jahvatada,” ütleb Marlow - ta ei räägi mitte direktorist, vaid tema assistendist, kes on veel hullem, sest ta jätkuvalt üritab pugeda hierarhias ülesse ja kes on Marlowi peale vahutamas. Te võite mõelda temast kui internetist, alalisest sotsiaalsest üminast, kes vadiseb teie suunas ööpäevaringselt:
Ma lasksin sel papist Mefistofelesel muudkui jahvatada ja mulle tundus, et kui ma oleksin proovi teinud, võinuksin oma nimetissõrme temast läbi torgata, ja leidnuksin seest ehk vaid veidi soppa... Oli kergendus pöörduda selle selli juurest... päevinäinud, kiivas, viletsa aurikulogu poole. ...ma olin tema kallal küllalt tööd teinud ja vaeva näinud, et teda armastama hakata. Ühestki mõjukast sõbrast poleks mulle rohkem kasu olnud. Laev oli andnud mulle võimaluse veidi ennast näidata - vaadata, milleks ma suuteline olen. Ei, tööd ma ei armasta. Pigem logeleksin ja mõtleksin ilusatele tegudele, milleks ma suuteline olen. Ma ei armasta tööd - keegi ei armasta -, aga ma armastan seda, mida töö pakub: eneseleidmise võimalust. Võimalust leida sinu enese tõelisust - sinu enese, mitte teiste tarvis -, midag keegi teine iial teada ei või.
“Eneseleidmise võimalust.” Nüüd see sõna, “eneseleidmine,” on omandanud halva maine. See lõhnab sihitu humanitaariakolledži lõpetanu järele - erialaks kahtlemata inglise keel, keegi, kes läks kohta nagu Amherst või Pomona - kes on liiga ära hellitatud, et leida endale töökoht ja veedab oma aega tühja vahtides. Aga siin on tegemist Marlowiga, meremees, laeva kapten. Praktilisemat, põikpäisemat inimest ei olegi võimalik leida. Ja ma tahan rõhutada, et Malowi looja, Conrad, veetis 19 aastat meremehena kaubalaeval, kaheksa nendest kaptenina. Marlow usub enda leidmise vajalikkusesse sama palju kui iga teine inimene ning vahend selle tegemiseks, ta ütleb, on töö. Üksindane töö. Keskendumine. Selle aurulaeva otsa ronimine ja katkestamatult paari tunni veetmine laeva tagasi töökorda kopsides. Või maja ehitades või einet valmistades või isegi koolitööd kirjutades kui end tõesti sellesse pühendada.
“Sinu enda tõelisust - sinu enese, mitte teiste tarvis.” Mõtelda ise tähendab leida ennast, leida enese oma reaalsus. Siin lasub teine probleem Facebooki, Twitteri ning isegi The New York Timesiga. Kui te paljastate end nendele asjadele, eriti pideval viisil nagu inimesed praegu teevad - nii vanemad kui nooremad - pommitate te pidevalt end teiste inimeste mõtete vooga. Te marineerite end igapäeva tarkuses. Teiste inimeste reaalsuses: teiste, mitte enda, jaoks. Te loote kakofoonia, milles on võimatu kuulda teie enda häält, mõtelgu te siis parasjagu iseendast või millestki muust. Seda mõtles Emerson kui ta ütles et: “see, kes peaks innustama ja juhtima oma rahvast peab olema kaitstud teiste inimeste hingedega koos rändamise eest ning elamast, hingamast, lugemast ja kirjutamast nende igapäevaste kulunud arvamuste ikkes.” Pange tähele, et ta kasutab sõna juhtima. Juhtimine tähendab uue suuna leidmist, mitte ainult enda panemist kuristiku suunas tormava karja eesotsa.
Niisiis, miks on raamatute lugemine parem säutsude4 või seinapostistuste lugemisest? Noh, mõnikord see pole. Mõnikord on vaja panna oma raamat lauale kasvõi sellekski, et loetu üle mõelda, mida sina loetu üle arvad. Kuid raamatul on kaks eelist säutsu ees. Esmalt, inimene, kes selle kirjutas, mõtles selle peale kõvasti rohkem. Raamat on tema üksinduse tulemus, tema katse mõelda ise.
Teiseks, enamus raamatuid on vanad. Tegemist ei ole puudusega: tegemist on täpselt selle põhjusega, miks nad on väärtuslikud. Nad püsivad tänapäeva tavatarkuse kiuste lihtsalt kuna nad ei ole pärit tänapäevast. Isegi kui nad kõigest peegeldavad enda ajastu tavatarkusi, ütlevad nad midagi teistsugust sellest, mida me koguaeg kuuleme. Kuid suured raamatud - sellised, mida leiate ainekavade nimekirjadest, mille lugemist inimesed on jätkanud - ei peegelda oma ajastute tavatarkusi. Nad ütlevad asju, millel on alaline mõju segada meie igapäevaseid mõtlemisharjumusi. Nad olid revolutsioonilised omal ajal ning nad on jätkuvalt revolutsioonilised täna. Ja kui ma ütlen “revolutsiooniline” toon ma meelega esile Ameerika revolutsiooni, sest tegemist oli just sellise iseseisva mõtlemise tulemusega. Üksinduseta - Adamsi, Jeffersoni, Hamiltoni, Madisoni ning Thomas Paine’i üksinduse - ei oleks olemas Ameerikat.
Seega, üksindus võib tähendada enesevaatlust, see võib tähendada keskendunud töö konsentratsiooni ning see võib tähendada püsivat lugemist. Kõik need aitavad sul tunda end paremini. Kuid on veel üks asi, mida ma hõlmaksin üksinduse vormide hulka, ning see võib näida vastunäidustav: sõprus. Muidugi on sõprus üksinduse vastand; see tähendab teiste inimestega koos olemist. Kuid ma mõtlen üht kindlast sõpruse tüüpi - lähedase vestluse sügavat sõprust. Pikki ja katkematuid kõnelusi teise inimesega. Mitte kolme inimesega skaipides ning kahe teisega sõnumeid vahetatades samal ajal kui te veedate aega sõbra toas koos muusikat kuulates ning õppides. See oli, mida Emerson mõtles kui ta ütles, et: “hing ümbritseb end sõpradega selleks, et ta võiks siseneda suuremasse enesetundmisesse või üksindusse.”
Enesevaatlus eeldab enesega rääkimist ning üks parimaid viise enesega rääkida on rääkida mõne teise inimesega. Inimesega, keda te saate usaldada, mõne inimesega, kellele te võite avada oma hinge. Inimesega, kellega te tunnete piisavalt turvaliselt, et lubada asjade tunnistamist - asjade tunnistamist endale - mida te muidu suuda. Kõhklusi, mida teil ei peaks olema olemas, küsimusi, mida te ei peaks küsima. Tundeid või arvamusi, mille tõttu teie üle naerdaks grupis või karistataks võimude poolt.
Me nimetame seda valjult mõtlemiseks, oma tõekspidamiste leidmist neid välja öeldes. Kuid see võtab täpselt samapalju aega ja samapalju kannatlikkust kui üksindus selle ranges tähenduses. Ning meie uus elektrooniline maailm on lõhestanud selle samavõrd vägivaldselt. Selle asemel, et meil oleks üks või kaks tõelist sõpra, kellega me võiksime koos istuda ning rääkida tunde, meil on 968 “sõpra” kellega me tegelikult kunagi ei räägi; selle asemel me lihtsalt lennutame nende suunas üherealisi sõnumeid sajal korral päevas. See pole sõprus, see on tähelepanu kõrvalejuhtimine.
Ma tean, et miski selles pole teile lihtne. Isegi kui te viskaksite ära oma mobiiltelefonid ja tõmbaksite pistikust oma arvutid, hoiavad teie treeningute raskused siin teid liiga hõivatuna, tehes üksinduse, üheski selles vormis, kõike muud kui lihtsa leida. Kuid suurim põhjus, miks te seda üritama peate, on täpselt, sest see töö, mille jaoks te ette valmistute, seda teilt kindlasti nõudma hakkab.
Te olete arvatavasti kuulnud koerajuhi skandaalist5 USA mereväebaasis, Bahreinis, millest hiljuti räägiti kõikjal uudistes. Kohutav, väärastunud värk, mis hõlmas tervet üksust ning oli dirigeeritud, väidetavalt, üksuse juhi, vanemkaadriohvitseri poolt. Mida te kavatsete teha kui te satute vastamisi taolise sündmusega teie üksuses? Jätkub teil julgust teha, mis õige? Teaksite te üldse, mis on õige? On lihtne lugeda käitumisjuhendit, mitte nii lihtne aga seda tegevusse viia, eriti kui te riskite enda all teenivate inimeste lojaalsuse, kaasohvitseride usalduse või ülemuste heakskiidu kaotamisega. Mis siis kui te pole väeosa ülem, kuid näete oma ülemust lubamas midagi, mida te arvate olevat vale?
Kuidas te leiate jõudu ning tarkust astuda välja ebamõistliku käsu vastu või kahelda vales poliitikas? Mida te teete kui peate esimest korda kirjutama kirja hukkunud sõduri emale? Kuidas te leiate lohutavaid sõnu mis oleksid enamat tühjadest vormelitest?
Tegemist on tõepoolest heidutavate dilemmadega, rohkemaga kui enamus teisi inimesi peavad kokku puutuma terve oma elu jooksul, rääkimata siis kui nad on 23. Õige aeg enda valmis seadmiseks nendega on nüüd. Ja viis seda teha on nende asjade läbi mõtlemine ise - moraalsus, surelikkus, au - niiet teil jätkuks jõudu nendega tegeleda kui nad kerkivad esile. Oodata kuni on vaja nendega vastu seista praktikas oleks justkui oodata esimest tulevahetust et õppida tulistama. Kord kui olukord käes on, on juba liiga hilja. Te peate olema valmis ette. Te peate juba teadma, kes te olete ja millesse te usute - mitte, millesse armee usub või millese usuvad teie kaaslased (just selles probleem olla võibki), vaid millesse usute teie.
Kuidas võiksitegi seda teada kui te pole enesega esmalt pidanud nõu üksinduses? Ma alustasin tähelepanekuga, et üksindus ja juhtimine näivad olevat vasturääkivad asjad. Kuid mulle näib, et üksindus ongi juhtimise olemus. Juhipositsioon on, lõppude lõpuks, erakordselt üksik, isegi üksildane, positsioon. Kui paljude inimestega te ka nõu ei peaks, olete see teie, kes peab tegema rasked otsused. Ning sellistel hetkedel teil tõesti on ainult te ise.
1 Siin ja edaspidi kasutatud Riina Jesmini 2002. aasta tõlget.
2 multitasking
3 concentrating
4 Twitteri lühisõnum ehk tweet.
5 Autor viitab homoseksuaalse sõduri kollektiivsesele füüsilisele ja seksuaalsele alandamisele Bahreini mereväebaasis aastate 2004 ja 2006 vahel.
---
William Deresiewicz on esseist ja kriitik. Tema raamat A Jane Austen Education: How Six Novels Taught Me About Love, Friendship, and the Things That Really Matter avaldati aprillis 2010.
