Alustagem aastaga 1996 ja hämarikulauludega Norrast. Nimelt juhtus toona Ulveril – sellel samal Ulveril, keda sa armastad või vihkad ainuüksi nende karjääri mitmekesisuse eest – teine album välja tulema. ’Kveldssanger’ üllatas napi 35 minuti jooksul üdini akustiliste instrumentaalhelide ja mõne veel napima sissevaatega narraatori Garmi hingeellu ürglooduse taustal. Nimetagem seda enamuse arvamuse põhjal neofolgiks, kuigi tolle Pearce-Wakeford-Tibeti neofolgiga on sellel üsna vähe tegemist. Pedantsuses nimetaksin seda ’neofolgiks, mille kultuurikontekst hõlmab ühtlasi ka metal-skenet’. Mõningate mööndustega võime suisa väita, et Ulveri 1996 aasta Hämarikulaulud on taolise liikumise pioneeriks.
Nüüd 2002. aasta Saksamaal - sünnistiililt ehk sümfooniline hukatus-metal – oli oma olemasolu lõppusirgele jõudmas taoline nagu Empyrium. Selle nime viimaseks loominguks jääb 50 minutit bändi kõige omanäolisemat muusikat: saksakeelne ’Weiland’, mis paljuski parandab ’Kveldnassanger’ vajakajäämised. Kus Ulver on loonud hetkelisi fragmente süntesaatorite orkestratsiooni taustal, kirjutab Empyrium 15-minutilise narratiivi autentsete klassikaliste instrumentidega ja toob muusikasse taolise stiilis senikuulmatu dünaamika. Kui Ulver oli taoliste looduslaulude pioneeriks, siis Empyrium selle täiuslikustaja.
Ometigi üsna tundmatu on see ’Weiland’. Piisav, et olla imetletud mõne kriitiku sõnas või mõne kuulaja kõrvus, kuid sisuliselt tähtsusetu samal aastal välja tulnud Agallochi ’The Mantle’ kõrval. Ehk ongi see kahe võrdlemisi sarnase kuulajaskonnaga albumi lähestikuse ilmumise tagajärg. Eriti kui ühe bändi teekond oli lõppemas, teise oma alles vaevu alanud.
Kuulates aga seda saksakeelset ’Weilandi’ juhtus midagi ootamatut: nimelt sai too ennemuistne metsaluule taolisel määral kinnisideeks, et selle sõnadki reahaaval endasse neelasin. Lõplik tulemus oli taoline, et kus sakslased kirjutasid:
Wo silbern Wasser rauschen,
Zeit lange schon verbannt -
da sitzt er auf altem Steine,
die Fidel in der Hand.
Lässt wundersam sie klingen,
nun lausche ihm gebannt.....
...selgitasin mina:
Kus hõbes vete kohin,
kaua pagendatud juba
ta istub, seal vanal kivil,
käes ainult viiul.
Sel imeline kõla mida,
tal kuulda puudub luba
