Tõlge: Rudyard Kipling - Aednik

See 1925. aastal kirjutatud Kiplingi lühijutt paelus mind kolmel põhjusel: esimesena, kuna see jätkuvalt vastunäidustab seda tüüpilist Kiplingi hilisviktoriaanliku Briti imperialisti kuvandit; teisena, kuna meile siin Eestis on kogu Esimese maailmasõja temaatika paljuski kõrvaline ja võõras; ning kolmandana (mis on ehk ka kõige määravam), kuna tegemist on lihtsalt ühe kauni jutustusega, mis oma elliptilise vaoshoitusega suudab edasi anda väga palju emotsiooni.

Inglise keeles

Aednik

Üks haud mul antud oli

Vahis Kohtumõistmiseni

Ja Jumal taevast alla vaatas

Ja ära lükkas selle kivi

Kõigi aastai ühel päeval

Selle päeva ühel tunnil,

Mul pisaraid Ta ingel nägi

Ja ära lükkas selle kivi

Kõik külas teadsid, et Helen Turrell täitis oma kohust kogu maailma ees ning kõige auväärsemalt eelkõige tema ainsa venna õnnetu poja ees. Küla teadis samuti, et Geore Turrell oli varajasest noorusest saadik oma perekonnale ränki katsumusi tekitanud ning polnud üllatav, kui neile öeldi, et pärast paljude uute alguste saamist ja nende mahaviskamist oli George, politseiinspektorina Indias, sidunud end ühe erruläinud allohvitseri tütrega ning saanud mõned nädalad enne oma lapse sündi hobuselt maha kukkudes surma.

Õnneks olid nii Georgi isa kui ka ema mõlemad surnud ja kuigi Helen, 35 aastat vana ning sõltumatu, võinuks vabalt oma käed häbiväärsest asjaolust puhtaks pesta, võttis ta juhtimise enda peale, kuigi ta ise oli toona suurtes kopsuhädades, mis olid ta sundinud Lõuna-Prantsusmaale. Ta korraldas lapse ja tema hooldaja reisi Bombaist, kohtus nendega Marseille’is, põetas imiku terveks hooldaja, kelle ta ka vallandama pidi, hooletusest tingitud kõhulahtisusest ja viimaks, väsinu ning kõhna, kuid võidukana, tõi poisi hilissügisel täie tervise juures oma koju Hampshire’is.

Kõik need üksikasjad oli üldine teadmine, kuna Helen oli sama avatud kui päev, ja leidis, et skandaalid asjade mahavaikimisest ainult kasvavad. Ta tunnistas, et George oli alati olnud omamoodi must lammas, kuid asjad võinuks minna palju hullemini, kui lapse ema oleks rõhunud oma õigusele jätta poiss endale. Õnneks näis, et selle klassi inimesed on raha nimel nõus peaaegu kõigeks ning, kuna George oli alati pöörunud hädas tema poole, Helen tundis, et on õigustatud (ja tema sõbrad olid nõus) lõigata läbi suhtlus kogu allohvitseri liiniga ja anda lapsele kõik eelised. Esimeseks sammuks oli poisi ristimine Michaeliks pastori poolt. Niipalju kui Helen end tundis, ei olnud ta eriline lapsearmastaja, kuid Georgi oli kiindunud ta väga ja ta juhtis tähelepanu sellele, et väikesel Michaelil oli viimase jooneni oma isa suu, millest oli võimalik midagi juba edasi mõelda.

Tõele au andes oli see Turrelli otsaesine – lai, madal ja heakujuline, lauba all üksteisest kaugel asuvate silmadega, mis Michaelis kõige täpsemini taasloodud oli. Tema suu oli mõnevõrra parema lõikega kui perekonnas üldiselt. Kuid Helen, kes keeldus möönmast, et midagi head üldse võis tulla poisi ema poolt, vandus, et Michael on üleni Turrell ja kuna polnud kedagi, kes vaidleks vastu, jäi sarnasus püsima.

Paari aastaga leidis Michael külas oma koha, olles sama vastuvõetud kui Helen oli olnud seda alati – kartmatu, filosoofiline ja võrdlemisi nägus. Kuueselt soovist ta teada, miks ei tohtinud ta Helenit kutsuda ‘emmeks’, nagu kutsusid teised pojad oma emasid. Helen selgitas, et ta oli kõigest poisi tädi ja et tädid polnud päris samad, mis emmed, aga, kui see poisil meele heaks teeks, võib ta kutsuda Helenit ‘emmeks’, kui on aeg magama minna nende omavahelise hellitusnimena.

Michael hoidis saladust ülimalt ustavalt, kuid Helen nagu ikka selgitas tõika oma sõpradele. Kui Michael sellest teada sai, ajas see ta marule.

“Miks sa ütlesid? Miks sa ütlesid?” kostus tormi lõpus.

“Sest alati on parim kõnelda tõtt,” vastas Helen, käsi ümber poisi, kui see oma asemel vappus.

“Olgu, aga ma arvan, et kui tõde on kole, ei ole niimoodi ilus.”

“Kas tõesti, kallis?”

“Nii tõesti ja “ - Helen poisi teise väikest keha kangestumas - “nüüd, kui sa oled selle välja rääkinud, ei kutsu ma sind enam ‘emmeks’ - isegi uneajal mitte.”

“Aga kas see pole üsna inetu?” ütles Helen pehmelt.

“Mind ei huvita! Sa tegid mulle seest haiget ja ma teen sulle haiget tagasi. Ma teen sulle haiget seni, kuni ma elan!”

“Oh ära räägi niimoodi, kallis! Sa ei tea, mida-”

“Vot teen! Ja kui ma surnud olen, teen sulle veel rohkemgi haiget!”

“Jumal tänatud, et suren õnneks ma ammu enne sind, kullake.”

“Hah! Emma ütleb: “Saatust ei tea kunagi ette.”” (Michael oli rääkinud Heleni vanemapoolse lamedanäolise teenjannaga.) “Paljud väikesed poisid surevad üsna noorelt. Nii mina ka. Küll sa siis näed!”

Helenil läks hing kinni ja ta liikus ukse poole. Kuid ‘emmede’ hala tõi ta uuesti tagasi ning kaks puhkesid koos nutma.

Kümneselt, pärast kaht semestrit ettevalmistuskoolis, miski või keegi istutas poisi pähe mõtte, et tema perekonnaseisus polnud päris tüüpiline. Ta ründas teemaga Helenit, murdes tema kogelevad vastuväited perekondliku otsekohesusega.

“Ära usu sellest sõnagi, “ ütles poiss rõõmsameelselt lõpuks, “Inimesed ei rääkinuks nii, nagu nad rääkisid, kui mu vanemad oleksid olnud abielus. Kuid ära muretse, tädike. Ma sain omasuguste kohta Inglismaa ajaloo klassides ja Shakespeare’i tükkides kõike teada. Alustuseks oli William Vallutaja ning, oh, kuhjaga teisi. Ja nad kõik said suurepäraselt hakkama. Ega sulle sellest vahet pole, et mina selline olen – ega ju?”

“Nagu millelgi üldse oleks -” alustas Helen.

“Olgu. Me ei räägi sellest enam, kui see sind nutma ajab.” Michael ei maininud vabast tahtest seda asja enam kunagi, kuid kui tal kaks aastat hiljem õnnestus pühadeks osavalt leetritesse haigestuda ja tema palavik tõusis ettemääratud 40 kraadi peale, sellest ta ainult pomiseski, kuni Heleni hääl, võites viimaks poisi deliiriumit, jõudis poisini kinnitusega, et mitte ükski asi maailmas või mujal ei teeks Heleni jaoks vahet.

Üksteisele järgnesid semestrid avalikus koolis ja imelised jõulu-, lihavõtte- ning suvevaheajad, mitmekesised ja säravad nagu kalliskivid niidi otsas; ning kalliks Helen neid aegu ka pidas. Aja möödudes kujunesid Michaelil oma huvid, mis arenesid omasoodu ja andsid siis teed uutele; kuid tema huvi Helenisse oli jääv ja pidevalt suurenev. Helen tasus selle eest kogu kindumusega, mis tal oli, või kogu nõu ja rahaga, mida ta suutis pakkuda. Ja kuna Michael ei olnud mingi narr, võttis Sõda teda just enne suure tõenäosusega paljulubava karjääri algust.

Ta pidi minema Oxfordi, stipendiumi abil, oktoobris. Augusti lõpus oleks ta äärepealt ühinenud nende koolipoistega, kes esimesena heitsid end rindele tapatalgutele. Kuid tema treeningkorpuse kapten, kus Michael oli olnud seersant peaaegu terve aasta, juhtis ta mujale ning suunas ta otsesuunas teenistusse pataljonis, mis oli nii uus, et pool sellest kandis ikka veel vana armeepunast ja teine pool levitas ülerahavastatud ja niisketest telkides elades meningiiti. Helen oli olnud šokeeritud vabatahtlikult väeteenistusse astumise mõttest.

“Kuid see on perekonnatraditsioon,” naeris Michael.

“Ära ütle, et sa uskusid seda vana lugu kõik see aeg?” ütles Helen (Emma, tema teenjanna, oli juba mitu aastat surnud.) “Ma andsin oma ausõna – ja annan selle jälle – et – et sellega on kõik hästi. Sellega tõesti on.”

“Oh, see mind ei vaeva. Pole kunagi vaevanud,” vastas poiss uljalt. “Ma mõtlesin hoopis seda, et kui ma teenistusse astun, jõuaksin ma möllule varem kohale - just nagu minu vanaisa.”

“Ära räägi niimoodi! Kas sa kardad, et see lõppeb siis nii ruttu!”

“Ei niimoodi vea. Tead küll, mida K ütleb.”

“Jah. Aga minu pankur ütles möödunud esmaspäeval, et see ei saa kuidagi kesta jõuludest kauem - majanduslikel põhjustel.”

“Loodetavasti on tal õigus, kuid meie kolonel – ja tema on tegevteenistuja – ütleb, et ees ootab pikk töö.”

Michaeli pataljonil vedas selles mõttes, et läbi mingi juhuse, mis tähendas mitut ‘puhkust’, kasutati seda rannikukaitseks Norfolki ranniku madalates kaevikutes; sealt saadeti see põhja poole valvama üht šoti suudmelahte ning viimaks püsis nädalaid ühel kohal alusetute kuulujuttude pärast kaugteenistuse kohta. Kuid samal päeval kui Michael pidi tervelt neljaks tunniks kohtuma Heleniga teele jääval raudteeristumisel, kiirustati rong ära, et hüvitada kadu Loos' all ning tal polnud rohkem aega, kui saata Helenile telegramm hüvastijätuks.

Prantsusmaal soosis õnn pataljoni taas. See asetati rindejoone eendile, kus see koges kiiduväärt ja sündmustevaeset elu, kui toimus Somme’i tandri ettevalmistamine ja nautis Armentieri ja Laventie’ sektorite rahu, kui too lahing algas. Avastades, et pataljonil on mõistlikud arusaamad oma tiibade kaitsmisest ja oskas kaevata, näpsas üks arukas komandör selle omaenese divisjonist telegraafi panemise ettekäändel ning kasutas pataljoni Ypres’ ümber üldisemalt.

Kuu hiljem, just pärast seda, kui Michael oli kirjutanud Helenile, et mitte midagi erilist ei toimunud ja põhjust muretsemiseks seega polnud, sai ta koheselt surma märjal koidul langenud mürsukillu läbi. Järgmine mürsk rebis maast lahti ja lennutas laiba peale midagi, mis oli varem olnud küüniseina vundament, nõnda kenasti sealjuures, et vaid spetsialist võinuks arvata, et midagi ebameeldivat oli juhtunud.

Selleks ajaks oli külal kogemust sõjast juba küllalt ning inglisepäraselt välja töötanud rituaali sellega kohandumiseks. Kui postiemand andis oma seitsmeaastasele tüdrukule ametliku telegrammi proua Turnerile, täheldas ta rektori aednikule: “Nüüd on proua Heleni kord.” Aednik vastas, mõeldes oma enda pojale. “Noh, ta kestis kauem kui mõned.” Laps ise saabus esiuksele valjult nuttes, sest Isand Michael oli talle tihti maiustusi andnud. Helen avastas end peagi suure hoolega kerimas alla rulookardinaid, sõnades igaühele südamest: “Kadunud tähendab alati surnud.” Siis asus ta oma kohale süngel rongkäigul, mis pidi paratamatult läbima roodu kasutuid emotsioone. Rektor muidugi jutlustas lootusest ning ennustas peatseid uudiseid vangilaagrist. Paljud tema sõbrad rääkisid samuti täiesti tõeseid lugusid, kuid alati teistest naistest, kellele pärast kuudepikkust vaikust nende kadunukesed olid imekombel tagasi toodud. Teised inimesed utsitasid teda suhtlema organisatsioonide eksimatute sekretäridega, kes saaksid võtta ühendust heatahtlike erapooletute osapooltega, kes saaksid hankida tõest informatsiooni kõige salalikemategi hunnide vanglaülematelt. Helen tegi ja kirjutas ja allkirjastas kõike, mida talle ette pakuti või pandi.

Kord, ühel Michaeli puhkusel, oli poiss viinud ta laskemoonatehasesse, kus ta nägi mürsu loomisprotsessi tühjast raudkestast peaaegu päris lõpp-produktini välja. Toona hämmastas teda, et nurjatut asja ei jäetud hetkekski üksi; ning dokumente ette valmistades ütles ta endale: “Mind toodetakse leinavaks lähisugulaseks.”

Aja jooksul, kui kõik organisatsioonid olid sügavalt või siiralt kahetsenud oma suutmatust leida jälgi vms., andis miski temas järele ja igasugune tunne - väljaarvatud tänulikkus vabanemise eest - jõudis lõpule õndsas passiivsuses. Michael oli surnud ja Heleni maailm oli püsinud paigal ja Helen oli see, kes sai tunda selle seiskumise täit šokki. Nüüd seisis ta paigal ja maailm liikus edasi, kuid see ei häirinud teda - see ei puudutanud teda ühelgi viisil või seoses. Ta teadis seda tänu kergusele, millega ta suutis lisada Michaeli nime vestlusesse ja langetada pead sobiliku nurga all sobilike kaastundeavalduste ees.

Selle kergenduse õndsas adumises kõlas Relvarahu kõigi oma kelladega tema kohal ning möödus talle märkamatult. Järjekordse aasta möödudes oli ta saanud üle oma füüsilisest vastikusetundest elusate ja naasnud noorte suhtes nõnda, et ta suutis võtta neil käest kinni ja peaaegu siiralt soovida head. Tal puudus igasugune huvi, nii isiklik kui riiklik, sõja tagajärgedest, kuid – tegutsedes erakordse eemalolevusega – istus ta erinevates abistamiskomiteedes ning evis kindlaid vaateid – ta kuulis end neid ettegi kandmas – välja pakutud mälestusmärgi asukoha kohta külas.

Siis tuli talle kui lähisugulasele ametlik teadaanne – mida kinnitas lehekülg Helenile mõeldud kustumatu pliiatsiga kirjast, hõbedane isikuplaat ning kell – et leitnant Michael Turrelli keha on leitud, tuvastatud ja maetud ümber Hagenzeele’i Kolmandale Sõjaväekalmistule. Asjakohaselt oli lisatud rea ja haua number.

Nõnda Helen avastas, et teda on liigutatud järgmisele tootmisprotsessile – maailma täis juubeldavaid või murtuid sugulasi, saanud tugevaks veendumuses, et maailma peal leidus altar, kuhu nad võiksid asetada oma armastuse. Need ütlesid talle peagi, ja ajagraafikute abil tegid ka selgeks, kui lihtne oli, ja kui vähe see segas igapäevaelu, minna ja külastada kellegi hauda.

“Hoopis teismoodi oleks,” nagu ütles rektori abikaasa, “kui ta oleks hukkunud Mesopotaamias või isegi Galliopolis.”

Mingisugusesse teistmoodi elusse äratamise agoonia ajas Heleni üle Kanali, kus uues lühendatud tiitlitega maailmas sai ta teada, et Hagenzeele’i Kolmandat saab mugavalt külastada pärastlõunase rongiaga, mis sobitus hommikuse praamiga ning et vähem kui kolme kilomeetri kaugusel Hagenzeele’is endas asus mugav väikene hotell, kus oli võimalik üsna mugavalt veeta öö ja külastada haude järgmisel hommikul. Kõike seda sai ta teada Keskasutusest, mis elutses papist ja tõrvast kuuris maatasa tehtud linna piiril, täis tuiskavat lubjatolmu ning lendlevaid pabereid.

“Muide,” ütles ohvitser, “te ikka teate oma hauda?”

“Jah, tänan,” ütles Helen ja näitas oma rida ja numbrit trükituna Michaeli enda pisikese trükimasina peal. Ohvitser oleks seda ehk kontrollinud ühest oma paljudest raamatutest, kuid suur Lancashire’i naine trügis nende vahele ja anus ohvitseri, et see ütleks, kust ta võiks leida oma poja, kes oli olnud kapral Teenistuskorpuses. Tema perekonnanimi, ta nuuksus, oli Anderson, kuid, pärinedes austusväärsest perekonnast, oli ta loomulikult astunud teenistusse Smithi nimega ning oli langenud Dickiebushi all ‘15 aasta alguses. Tal ei olnud poja numbrit ega teadnud, millist oma kahest ristinimest poeg oleks võinud aliasena kasutada. Kuid tema Cooki turistipilet aegus Lihavõtte nädala lõpus ja kui ta selleks ajaks ei suuda leida oma poega, läheks ta hulluks. Seepeale langes ta Heleni rinnale, kuid ohvitseri naine saabus kiiresti kontoritagusest väikesest magamistoast ning nad tõstsid naise kolmekesi koos asemele.

“Nad on tihti sellised,” ütles ohvitseri naine, vabastades tugevalt seotud tanupaelad. “Eile ütles ta, et poiss hukkus Hooge’i all. Oled sa kindel,et tead, kus sinu haud asub? Sellest on nii suur vahe.

“Jah, tänan,” ütles Helen ja ruttas välja, enne kui naine voodis võinuks hakkata uuesti kaeblema.

Teejoomine rahvarohkes kahvatulillas ja sini-joonelises puitehitises võltsfassaadiga viis teda üha sügavamale õudusunenäkku. Ta maksis arve tuima ja ilmetu inglanna kõrval, kes, kuuldes Helenit küsimas Hagenzeele’i rongi kohta, soostus temaga kaasa tulema.

“Ma lähen ise ka Hagenzeele’i,” selgitas ta, “Mitte Hagenzeele’i Kolmandasse; minu oma on Sugar Factorys, kuid nüüd nimetavad nad seda La Rosiere’iks. See on Hagenzeele’i Kolmandast just lõunas. Kas sul on tuba sealses hotellis olemas?”

“Jah, tänan väga. Ma saatsin telegrammi.”

“Nii on parem. Mõnikord on see koht üsna täis ja mõnel teisel korral pole seal hingelistki. Kuid nad paigaldasid vanasse Lion d’Ori vannitoad – see on hotell Sugar Factory lääneküljel – ja see tõmbab palju rahvast enda juurde, õnneks.”

“See on kõik mulle uus. Ma olen esimest korda üle.”

“Päriselt? See on minu üheksas kord pärast Relvarahu. Mitte oma enese pärast. Ma pole ise kaotanud kedagi, tänu Jumalale, kuid – nagu kõik teised, on mul palju sõpru kodus, kes on kaotanud. Ja käies siin nii tihti nagu ma käin, avastasin et see on neile abiks, kui neil on keegi, kes lihtsalt vaatab koha ära ja räägib neile sellest hiljem. Ja pilte saab ka nende jaoks teha. Ma saan päris pika nimekirja tellimusi, mida täita.” Ta naeris närviliselt ja koputas kaelas rippuvale Kodakile. “Sugar Factorys on seekord kaks või kolm tükki, mida ma vaatama pean ja ohtralt lisa ümbruskonna teistelt kalmistutelt. Minu süsteemiks on nad varuda kokku ja korrastada, eks. Ja kui mul on ühes piirkonnas piisavalt tellimusi, et see ära tasuks, sõidan üle ja teen nad ära. See on inimestele parajaks lohutuseks.”

“Küllap vist,” vastas Helen, judisedes, kui nad sisenesid väikesesse rongi.

“Kindlasti on. (Kas meil mitte ei vedanud, et saime akna-äärsed kohad!) See peab olema, vastasel korral ei küsiks nad kedagi seda tegema, kas pole! Mul on siin nimekiri umbes kaheteistkümnest või viieteistkümnest tellimusest,” - ta koputas jälle Kodaki peale - “ma pean nad täna ära sorteerima. Oh, ma unustasin küsida. Kes sul on?”

“Minu onupoeg,” ütles Helen. “Aga ma hoolisin temast väga.”

“Ah jaa! Mõnikord ma mõtlen, kas nad saavad sellest pärast surma aru! Mida sina arvad?”

“Oh, ma ei tea - ma pole julgenud sellisele asjale väga mõelda,” ütles Helen, tõstes oma käed peaaegu üles, et teist eemal hoida.

“Ehk nii ongi parem,” vastas naine. “Kaotusetundest ilmselt piisab. Noh, ma ei tülita sind enam.”

Helen oli tänulik, aga kui nad jõudsid hotelli, nõudis Proua Scarsworth (nad olid küsinud ka vastastikku nimed), et Helen õhtustaks temaga samas lauas ning pärast einet väikeses jubedas salongis täis vaikselt vestlevaid sugulasi, tutvustas ta Helenile oma “tellimusi” ühes surnute biograafiatega, kui ta juhtus neid teadma, ja lühikirjeldustega lähisugulastest. Helen pidas vastu peaaegu kuni poole kümneni, enne kui ta oma tuppa pages.

Peaaegu kohe koputati tema ukse taga ja proua Scarsworth sisenes; ta pigistas käed kokku, hoides seal kardetud nimekirja.

“Jah, jah – ma tean,” alustas ta. “Sul on minust kõrini, aga ma tahan sulle öelda midagi. Sa, ega sa abielus pole, ega? Siis ehk sa ei... Aga vahet pole. Ma pean kellelegi ütlema. Ma ei suuda niimoodi jätkata.”

“Aga palun -” proua Scarsworth taganes vastu suletud ust ja tema suu mälus kuivalt.

Hetke pärast ütles ta, “Tea... tead need minu hauad, millest ma allkorrusel just rääkisin! Nad tõesti ongi tellimused. Vähemalt mitmed nendest on.” Tema pilk eksles üle ruumi. “Millised võluvad tapeedid neil Belgias on, kas sa ei leia? Ma vannun, et nad on tellimused. Kuid on siis on üks, mis, saad aru ja... ja ta oli minu jaoks rohkem kui kõik muu maailmas. Kas sa saad aru?

Helen noogutas.

“Rohkem kui kõik muu. Ja, muidugi, ta poleks pidanud olema. Ta oleks pidanud olema mulle mittemiski. Aga ta oli. Ta on. Seepärast ma neid tellimusi teengi, eksole. See on kõik.”

“Aga miks sa mulle seda räägid?” küsis Helen meeleheitlikult.

“Sest ma olen nii väsinud valetamisest. Väsinud valetamisest, alati valetamisest, aastast aastasse. Kui ma ei räägi valesid, pean ma neid läbi mängima, ja ma pean neid alati välja mõtlema. Sa ei tea, mida see tähendab. Ta oli mulle kõik, mis ta poleks pidanud olema - ainus tõeline asi - ainus asi, mis eales juhtus kogu minu elus; ja ma olen pidanud teesklema, et ta polnud. Ma olen pidanud olema ettevaatlik iga sõnaga, mida ma ütlen ja mõtlema välja, mis vale ma järgmisena räägiksin, aastast aastasse!”

“Kui palju aastaid?” küsis Helen.

“Kuus aastat ja neli kuud enne ning kaks ja kolmveerand pärast. Ma olen tema juures käinud kaheksa korda pärast seda. Homme lähen üheksandat ja... ja ma ei suuda... ma ei suuda tema juurde jälle minna ilma, et keegi maailmas seda ei teaks. Ma tahan olla kellegiga aus enne kui ma lähen. Kas sa mõistad? Vahet pole minu pärast. Ma polnud kunagi aus, isegi tüdrukuna. Kuid see pole tema vääriline. Niiet ma... ma pidin sulle ütlema. Ma ei suuda seda enam endale hoida. Oh, ei suuda.”

Ta tõstis oma kokkuliidetud käed peaaegu oma suu kõrgusele ja lasi nad teravalt alla, jätkuvalt koos, käte täie pikkuseni oma vöö all. Helen kummardus ette, võttis need kinni, kummardas peaga nende kohale ja ümises: “Oh, mu kallis! Mu..” Proua Scarsworth astus tagasi, tema nägu üleni laiguline.

“Jumal küll!” ütles ta. “Kas niimoodi sa reageeridki?”

Järgmisel hommikul lahkus proua Scarsworth varakult oma tellimusteringile ja Helen kõndis üksinda Hagenzeele’i Kolmandale. Paika veel ehitati ja asus umbes viis jalga kõrgemal asfaltteest, millega ta saja jardi jagu külgnes. Truubid läbi sügava kraavi täitsid sissepääsu aset läbi lõpetamata piiriseina. Ta ületas maapinnas-asuvad paar puitkattega trepiastet ja nägi siis kogu täistopitud tasapinda üheainsa hingetõmbega. Ta ei teadnud, et Haganzeel’i Kolmas mahutas juba kahtekümmend üht tuhandet surnut. Ainus, mis ta nägi, oli mustade ristide halastamatu meri, kandmas väikeseid tinatahvleid tembeldatud nende igale küljele. Ta ei suutnud eristada mingisugust korda või korraldust nende hulgas; ei midagi muud peale vöökõrguse kõnnumaa nagu surnuid tabanud umbrohi, mis tormas tema poole. Ta läks edasi, liikus lootusetult vasakule ja paremale, imestades, mis juhise läbi ta üldse enda omani jõuaks. Suures kauguses eemal oli valge rida. See osutus olema kahe- või kolmesaja haua-suurune ala, mille kivid olid juba valmis pandud, lilled maha isutatud ja mille äsjakülvatud muru ilmutas rohelist. Siin suutis ta näha selgepiirilisi tähti ridade lõpus. Viidates oma lipakale, mõistis ta, et siit ei pidanud ta otsima.

Hauakivide rea taga kummardus mees – aednik, nähtavasti, kuna ta kinnitas noort taime pehmesse maasse. Ta läks mehe poole, paberilipakas käes. Mees tõusis tema lähenedes ja, ilma igasuguse sissejuhatuse või tervituseta, küsis: “Keda te otsite?”

“Leitnant Michael Turrell – minu onupoeg,” ütles Helen aeglaselt ja sõnasõnalt, nagu ta oli öelnud tuhandeid kordu oma elus.

Mees kergitas oma silmad ja vaatas teda mõõtmatu kaastundega, enne kui pööras äsjakülvatud murult paljate mustade ristide poole.

“Tulge minuga,” ütles ta, “ja ma näitan, kus teie poeg asub.”

Kui Helen lahkus Kalmistult pööras ta viimaseks pilguheiteks tagasi. Kauguses nägi ta meest kummardumas oma noorte taimede kohal. Ja ta läks ära, pidades seda aednikuks.