Miks ungarlased ei taha olla soomeugrilased? Angela Marcantonio ja Jobbik ühes lauses | Why are Hungarians reluctant to be Finno-Ugrians? Angela Marcantonio and Jobbik in the same sentence

Keel ja Kirjandus 2015/10

Miks ungarlased ei taha olla soomeugrilased? Angela Marcantonio ja Jobbik ühes lauses 2012. aasta septembris toimus Ungaris VI soome-ugri rahvaste maailmakongress. Selle sündmuse järellainetusena käis ka meie meediast põgusalt läbi arusaam, et soome-ugri keelesugulus, mis liidab Eesti, Soome ja Ungari kümnete väikerahvastega Venemaal, on sattunud Ungaris rünnaku alla. Nagu sõnastas selle üks toonane Delfi artikkel, soome-ugri keelesugulus olevat Habsburgide vandenõu, mida õige ungarlane ei tunnista (Delfi 2013a). See, eesti kultuuritajus peaaegu teotuslikuna kõlav arusaam ei näi kaugeltki nii ekstreemne ungari keele kontekstis, milles esineb ohtralt turgi keelte mõjusid ja diskussioon ungari keele võimalikust seotusest turgi keeltega on sama vana kui fennougristika ise. Ka poliitilist konteksti vaadates tundub ungari keel nagu hiiglane kääbuste seas: ainus suurkeel, mille kõnelejad moodustavad üle 50 % kõigist soome-ugri keelte kõnelejatest. Kui teha meelevaldseid seoseid, oleks Ungari saatkonna sulgemine Eestis 2014. aasta septembris, Ungari üha suurenev Moskva-orienteeritus ja (miks mitte) ka soov taaskehtestada surmanuhtlus justkui loomulikud sümptomid Ungari üha suuremale mitte-soomeugrilisusele. Peab siiski nentima, et peaminister Viktor Orbáni poliitikas on „ajalooline keelesugulus fakt, mitte maitse asi” (Delfi 2013b) ja pigem on selle ideoloogia hääletoruks paremäärmuslik Jobbik Magyarországért Mozgalom (Liikumine Parema Ungari Nimel). Ükski nendest ideedest ei ole sündinud aga tühjale kohale ning teema on aktuaalne ka teaduslikus diskursuses. Praegu valdavaks tunnistatud mudeli kohaselt jagunevad soome-ugri keeled kaheks rühmaks: soome-permi keelerühmaks (mis omakorda jaguneb läänemeresoome, volga ja permi keelteks) ning ugri keelerühmaks. Soome-ugri keeled moodustavad aga osa suuremast uurali keelkonnast, mille teiseks haruks on samojeedi keeled. Kuid see mudel pole kaugeltki lõpuni heakskiitu pälvinud ja välja on pakutud ka mitmeid alternatiivseid teooriaid. Üheks suureks senise hierarhilise keelepuu mudeli kriitikuks on itaalia lingvist Angela Marcantonio, kes leiab, et uurali keelkonnal (ja selle peamisel harul, soome-ugri keelerühmal) puudub piisav ühisosa tõestamaks keelkonna olemasolu. Samas eksisteerib uurali keelkonna alla klassifitseeritud keeltel ohtralt sarnasusi teiste, valdavalt turgi ja jukagiiri keeltega,mida uralistid tavaliselt ignoreerivad võimaliku geneetilise seose kontekstis, kuna need sarnasused on vastuolus uurali keelkonna mudeliga. Sellest kirjutab Marcantonio oma 2002. aasta raamatus „The Uralic Language Family: Facts, Myths and Statistics” („Uurali keelkond: faktid, müüdid ja statistika”), mille lingvistilisest argumentatsioonist annan järgnevalt lühikese ülevaate. Marcantonio alustab katsetest rekonstrueerida proto-uurali häälikusüsteem ning sõnavara. Moodsatest rekonstruktsioonidest esimene oli Juha Janhuneni 1981. aasta uurimus „Uralilaisen kantakielen sanastosta” („Uurali algkeele sõnavarast”), mis kirjeldab läänemeresoome, permi ja samojeedi keeltes aset leidnud häälikumuutusi, mis võiksid viia tagasi proto-uurali keeleni, ja toob välja kolme keelerühma sõnade võimalikke etümoloogiaid nende häälikumuutuste tõestuseks. Oluliseks täienduseks oli Pekka Sammallahti 1988. aasta artikkel „Historical phonology of the Uralic languages, with special reference to Samoyed, Ugric, and Permic” („Uurali keelte ajalooline fonoloogia osutusega samojeedi, ugri ja permi keeltele”), mis suutis olemasolevasse rekonstruktsiooni lisada ka ugri keelerühma keeled. Marcantonio leiab aga, et need rekonstruktsioonid on ebaveenvad, kuna kirja pandud häälikumuutused on keerulised ja etümoloogiline materjal, mis peaks häälikumuutusi tõestama, reeglitega paremaks sobimiseks teadlikult kohandatud. Samas pole ka etümoloogiline tõestusmaterjal väga tugev ning sageli on uurijad teinud meelevaldseid tõlgendusi sõnade tähenduses. Need vähesed etümoloogiad, mis on semantiliselt järjepidevad ja häälikumuutustele kohandamata, paneb Marcantonio juhuse, „rändsõnade” (sks Wanderwörte) ning laenamiste arvele. Sageli ilmneb, et hea etümoloogiaga näitel esineb analooge väljaspool uurali keelkonna keeli. Teisena käsitleb ta laensõna ja paralleelse põlissõna vahel esinevat ebamäärasust – kuigi on vähe etümoloogilist tõestusmaterjali, mis viitaks ühisele proto-uurali keelele, esineb uurali keeltes sageli suur ühisosa teiste, mitte uurali keelkonda kuuluvate keelte sõnavaraga. Neid sarnasusi uralistid aga ignoreerivad kui võimalikku tõestusmaterjali keelte geneetilisest sugulusest ning omistavad need kas laenamise, keelekontaktidest tingitud konvergentsi (sks Sprachbund) või lihtsalt juhusliku kokkusattumuse arvele. Erinevalt proto-uurali rekonstruktsioonidest, mis võtavad arvesse keerulisi ja ebareeglipäraseid häälikumuutusi, on need sarnasused tihti läbipaistvad. Selle tõestamiseks võrdleb Marcantonio kehaosade ning floora ja fauna proto-uurali rekonstruktsioone ning leiab, et ainult 10 %-l nendest rekonstruktsioonidest puudub vaste mõnes muus, uurali keelkonda mitte kuuluvas keeles (lk 179). Kolmandana käsitleb ta uurali keelkonna väidetavat iidsust – üks peamisi argumente, miks uurali keelkonnas leidub nii vähe ühist sõnavara ja morfoloogiat, peituvat uurali keele kõrges vanuses. Kuna lahknemine algkeelest toimus nõnda ammu (hinnanguliselt 6000–8000 aastat tagasi), ongi väga raske leida selget ühisosa. Tõendusmaterjaliks uurali keelkonna iidsusest on väidetavalt väga vanad indoeuroopa laenud ja ühisosa taimenimedes, mis kasvasid proto-uurali asustusalal enam kui 6000 aastat tagasi. Marcantonio leiab, et lingvistiline tõestusmaterjal uurali keelkonna iidsusest on ebapiisav, samal ajal kui soome-ugri keelte morfoloogiline areng on täheldatav võrdlemisi hilises perioodis, esimestes kirjalikes allikates: ungari „Halotti beszéd és könyörgés” („Hauakõne ja palve”) XII sajandi lõpust. Neljandana juhibki Marcantonio tähelepanu ühisosa puudumisele uurali keelte morfoloogilises ülesehituses. Ühisosa pole isegi grammatilistes kategooriates (kui eesti keeles arvatakse olevat 14–15 käänet, siis näiteks teatud handi keele murretes on ainult kaks käänet), rääkimata konkreetsetest käände- või pöördelõppudest. Kui Marcantonio uurib konkreetsete morfeemide (tähenduse) ja leviku vahelist seost, ilmneb taaskord, et uurali ja mitteuurali keelkonna keelte morfoloogilises struktuuris esineb märkimisväärne ühisosa. Oma väidete tõestuseks kasutab Marcantonio statistilist meetodit, seda nii proto-uurali sõnavara, nt laensõnade, kui ka morfoloogilise süsteemi tasandil. Statistiline meetod on justkui tuleproov selgitamaks välja, kas uurali keeltes leiduv ühisosa on piisav tõestamaks keelkonna olemasolu. Eriti oluline on proto-uurali sõnavara statistiline analüüs, kus Marcantonio seob uuritavate sõnade (Marcantonio võtab uurimisobjektiks kehaosadele osundavad sõnad Károly Rédei „Uurali etümoloogilises sõnaraamatus” ning selle osa Janhuneni korpusest, mida Janhunen ise on pidanud kvaliteetsemaks) etümoloogia konsonantide hulgaga sõna tüves ning sõna esinemissagedusega tänapäeva uurali keeltes. Mida lühem on sõna ja mida vähemates sihtkeeltes leidub selle atesteeritud järglasi, seda suurem on tõenäosus, et tegemist on juhusliku kokkusattumusega. Sõnad, mille etümoloogiline seos tundub ka statistiliselt tõenäoline, võtab Marcantonio lähema uurimise alla ning juhib tähelepanu, kui nendel sõnadel esineb paralleele väljaspool uurali keeli või kui etümoloogia semantiline vastavus ei ole lõpuni selge. Alles jäänud vähestest sõnadest, mis on tõepoolest uurali keelkonnale ainuomased ning etümoloogiliselt tugevad, ei piisa Marcantonio meelest eraldiseisva keelkonna tõestamiseks. Niisiis, kui võtta näidislauseks Mall Hellami tutvustatud Elav kala ujub vee all (ung Eleven hal úszik a víz alatt), siis Marcantonio analüüsi kohaselt oleks see lause rohkem juhuslike tüvede ja ühiste laensõnade kokkulangemine kui tõestus reaalsest keelesugulusest. Sõnad elav/eleven ja all/alatt ei ole statistiliselt olulised, kuna mõlema tüves esineb ainult üks konsonant (lk 150), ning sõna kala/hal onlaialt levinud rändsõna, mille algkeelt ei ole võimalik tuvastada (lisaks uurali keeltele esineb see ka oroki ja nanai keeles (χolto), mis kuuluvad hoopis tunguusi keelte hulka) (lk 110, 149). Lisaks lingvistilistele argumentidele kasutab Marcantonio vähemal määral ka tõestusmaterjali ajaloodokumentidest, antropoloogiast ja geneetikast. Teaduslik retseptsioon Marcantonio tööle varieerub. Üheks tugevaks toetajaks on Eesti oma uralist Ago Künnap, kes kiidab Marcantonio raamatut „õigeusklike”, st traditsionalistlike fennougristide õudusunenäoks (Künnap 2002: 523), „mille mõju uralistikale on raske üle hinnata” (Künnap 2002: 525), ning kelle ideed uurali keelepuu ebatäpsusest vaatavad Marcantonioga paljuski samas suunas. Marcantonio oli ka 2013. aastal toimunud Eesti Keele Instituudi konverentsi „Uralic and Indo-European Language Contacts” üheks peaesinejaks. Teised arvamused on aga märksa skeptilisemad. Nõnda näiteks kiidab Edward J. Vajda raamatut selle poolest, et see toob esile uralistikas leiduvad murekohad, kuid raamatu tervikliku sõnumiga siiski lõpuni nõus ei ole. Marcantonio statistiline analüüs ei ole piisav tõendus, et kogu uurali keelkonna mudel maha kanda (Vajda 2003). Sootuks teravam on aga Stefan Georgi kriitika, mis annab Marcantonio tööle hävitava hinnangu, seda nii statistilise meetodi läbiviimise, teistest keelkondadest paralleelide otsimise kui ka lõplike järelduste kohta. Marcantonio raamat on kallutatud, tekitamaks lugejas mulje, nagu tõendeid uurali keelkonna olemasolu kohta on vähem kui tegelikult. Proto-uurali algkeele statistilises analüüsis on teadlikult piiratud Janhuneni korpust ja kehtestatud etümoloogia tugevuse hindamiseks erakordselt karmid kriteeriumid, samas kui leksikoloogilisi paralleele teistest aasia keeltest on otsitud sügavama kriitikameeleta. „Siinkohal paistab silma eelkõige see, et autor, kes varasemalt oli valmis ka kõige väiksemat „ebareeglipärasust” uralistikas kõrgelennuliselt pidama tõendiks uralistika puuduliku olemasoluõigustuse kohta, viskab nüüd – mil see temale sobib, et näidata kui palju väidetavalt leidub uurali sõnu ja morfeeme ka „teistes aasia” keeltes – järsku ja ette hoiatamata igasuguse metodoloogilise ranguse kõrge kaarega üle parda” (Georg 2004: 161). Georg, kes ise on spetsialiseerunud altai lingvistikale, heidab ette Marcantonio asjatundmatust turgi ja draviidi keeltes, millest Marcantonio on otsinud paralleele, ning toob pikas arutluses välja mitme Marcantonio etümoloogia ekslikkuse. Võrdlemisi samasuguse järeldusega on ka Janne Saarikivi retsensioon (2004). Suur osa Georgi kriitika teravusest ei tulene mitte eksimustest lingvistilises analüüsis (kuigi näiteid sellest toob Georg ohtralt), vaid Marcantonio kergelt sensatsioonilisest toonist, mis kuulutab raamatu sisu „revolutsiooniliseks” veel enne seda, kui lugeja on jõudnud sisse-juhatusest kaugemale. Marcantonio selgitab võrdlemisi emotsionaalse sõnavaraga oma töö põhjuslikku tagamaad, milleks on võitlus uralistikas kinnistunud arusaamadega, nagu oleks juba XIX sajandi lõpus lõplikult tõestatud (Joseph Budenzi ja Otto Donneri poolt) ungari keele seos soome ning teiste soome-ugri keeltega. Marcantonio sõnul polnud see tõestus kaugeltki selge ja oli pigem ajendatud poliitilisest motivatsioonist diskrediteerida Austria keisri alamate hulka kuuluvate ungarlaste võimalikku sugulust türklastega. Hiljem on Budenzi ja Donneri teadustöö kinnistunud dogmaks, mis takistab ka tänapäeval tunnistamast, Marcantonio arvamusel ilmselget, sugulust ungari ja turgi keelte vahel. „Ungarlaste soome-ugri päritolu sotsiaalpoliitilise eelistatuse alguse saab viia tagasi Ungari olukorrale Austria-Ungari kaksikmonarhia (1867–1918) kontekstis, niinimetatud Austria-Ungari kompromissi ajal (lk 52). Hiljem olevat takistanud paradigmamuutust aga Ungari kuulumine Nõukogude Liidu mõjusfääri. „Uuemal ajal, Vene mõju perioodil, oli teadlastel ohtlik võtta omaks ungarlaste turgi päritolu teooriaid. Tegelikkuses pälvis soome-ugri paradigma Nõukogude Liidu perioodil võimu eelsoosingu” (lk 53). Vastuolu on sedavõrd suurem, et Marcantonio ideed on leidnud väljundi ungari paremäärmusliku erakonna Jobbik poliitilises retoorikas. Ungari suuruselt teise opositsioonipartei ideoloogia üheks võtmekomponendiks on nn Ungari turanism, mis seob ungarlaste päritolu pigem turgi kui soome-ugri rahvastega. Marcantonio lingvistiline töö annab sellele ideoloogiale tõsise teadusliku tausta. Nõnda leiabki näiteks 2008. aasta karmisõnalisest avalikust pöördumisest Ungari haridus- ja teadusministeeriumile „Välja juurida soome-ugri vale” viite ka Marcantonio teadustööle. Petitsiooni argumentatsioon soome-ugri mudeli eelistamise kohta XIX sajandi saksa kultuuriruumi kontekstis on laias laastus Marcantonioga sama. Ka geneetilisi asitõendeid, mida Marcantonio kasutab teisejärgulisema asitõendina (ning Georg peab häbematuse tipuks), kasutab see pöördumine, tõestamaks, et ungarlased tõepoolest kuuluvad pigem turgi kui soome-ugri rahvaste hulka. See, kas Marcantonio statistiline analüüs on pöördeliselt paradigmasid muutev, lõplikuks tõestuseks ebapiisav või täielikult vale, jäägu otsustada uralistidele endile. Ehk on Marcantonio teadusliku töö asetamine samasse lausesse Jobbikuga ning „alternatiivsete” teooriate hulka näide just sellisest dogmaatilisest mõtlemisest, mille vastu ta võitleb. Teisalt ei saa mööda tõsiasjast, et kuigi raamatu pealkiri ja sissejuhatav peatükk viitavad uurali keelkonna sisemiste seoste puudumisele, on tegelikkuses peamiseks teemaks pigem ungari keele seotus turgi keeltega. On selgelt ja korduvalt rõhutatud, et senine uurali keelkonna hierarhiline mudel on vale, kuid mis määral ja kuidas täpsemalt, enam nii selge pole. Autor ei paku selget ülevaadet, milliseid keeli on seni peetud ekslikult sugulasteks, milliseid mitte – nõnda saab vaid sõrmega järge ajades välja lugeda, et ungari keel kindlasti ei kuulu samasse keelerühma kui handi ja mansi keel (st ugri keelte hulka) (lk 75), samas läänemeresoome ja permi keeled pigem nagu oleksid sugulased (lk 141). Handi ja mansi keel on lähemal samojeedi keeltele kui ungari keelele (lk 226), kuid samojeedi keelte käändesüsteem on lähedasem jukagiiri keeltele kui soome-ugri keeltele (lk 222–223). Saami keeled on mitme keele segu ega sobitu tegelikult ühegi määratluse alla (lk 125–126). Lehe-küljel 131 kirjutab Marcantonio, et fonoloogilise struktuuri põhjal saab eristada küll läänemeresoome, permi, obiugri, ungari, samojeedi ja saami keelerühmi, kuid ei pea tõestatuks nende geneetilist sugulust ühtsest algkeelest. Marcantonio viitab järjepidevalt uurali keelkonna „õpikutõlgendusele”, millele tema enda analüüs vastandub. Seda tehes annab ta ka ülevaate erinevatest uurali keelkonna mudelitest ning sõnastab ühe lehekülje ulatuses ka uurali keelkonna kohta kehtivad „põhiteesid”. Kui võrrelda seda 1998. aastal välja antud ja Daniel Abondolo koostatud kogumikuga „The Uralic Languages” („Uurali keeled”), mis on ilmselt põhjalikem inglise keeles ilmunud tervikkäsitlus uurali keelte kohta, on Marcantonio ülevaade mõnevõrra kompaktsem ja mitte-eriala lugejale ka hoomatavam. Paratamatult mõjub Eesti haridusega lugejale kummastavalt väide, et soome-ugri keele-mudel on saksa imperialismi ja nõukogude tagurlikkuse vili. Samas pole – kui kasutada jälle Delfi retoorikat – alternatiivsed mudelid ungari keele päritolu kohta siiski pelgalt „populistlikud legendid”, mida „teadlased peavad üsna jõuetult pealt vaatama” (Delfi 2013a).Vahest ongi Marcantonio raamat edukaim selles, et seab kahtluse alla komparatiivse meetodi kriitikavaba kasutamise lingvistikas ja näitab mõne-võrra ebamugavalt, kuidas rahvuslik identiteet mõjutab teaduslikke tõekspidamisi. Kas Eesti tõepoolest tunneks rahvusvahelisel tasandil nii palju muret väikerahvaste olukorra üle Venemaal, kui oleks teaduslikult tõestatud, et keelesugulasi meil teisel pool Laadogat siiski ei ole? Miks läheb meile näiteks neenetsite saatus palju rohkem korda kui kettide oma? KIRJANDUS A b o n d o l o, Daniel (koost) 1998. The Uralic Languages. (Routledge Language Family Descriptions.) London–New York: Routledge. Beadvány a finnugor hazugság felszámolásáért, 2008.11.18. http://www.magyarfold.eoldal.hu/cikkek/magyar-nyelv/beadvany-a-finnugor-hazugsag-felszamolasaert-.html (22. IX 2015). Delfi 2013a = Soome-ugri keelesugulus olevat Habsburgide vandenõu, mida õige ungarlane ei tunnista. – Delfi 10. II. Delfi 2013b = Ungari peaminister Soomes: keelesugulus on ajalooline fakt, mitte maitse asi. – Delfi 13. V. G e o r g, Stefan 2004. Rezension A. Marcantonio: The Uralic Language Family. Facts, Myths and Statistics. – Finnisch-Ugrische Mitteilungen, kd 26–27, lk 155–168. K ü n n a p, Agu 2002. Õigeusklike õudusunenägu. – Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 523–525. M a r c a n t o n i o, Angela 2002. The Uralic Language Family: Facts, Myths and Statistics. (Publications of the Philological Society 35.) Oxford–Boston: Blackwell. S a a r i k i v i, Janne 2004. Review: Angela Marcantonio, The Uralic Language Family: Facts, Myths and Statistics. – Journal of Linguistics, kd 40, nr 1, lk 187–191. V a j d a, Edward J. 2003. Review: The Uralic Language Family: Facts, Myths, and Statistics. – The Canadian Journal of Linguistics, kd 48, lk 117–121.

Why are Hungarians reluctant to be Finno-Ugrians? Angela Marcantonio and Jobbik in the same sentence In the September 2012, the 6th World Conference of Finno-Ugrian peoples took place in Hungary. As a brief follow-up of that event, it was also heard Estonian media the notion that the Finno-Ugrian language relation, which ties Estonia, Finland and Hungary to dozens of small Finno-Ugrian nations in Russia, has fallen under attack. As it was phrased in one of the articles of the web portal Delfi at the time, Finno-Ugrian language relation was supposedly an Habsburgian conspiracy not really recognised by any proper Hungarian (Delfi 2013a). This proposal, almost sacrilegious in the Estonian cultural awareness, does not seem that extreme at all in the context of Hungarian, considering its abundant Turkic influences, and the discussion about the possible relation of Hungarian to Turkic languages is almost as old as Finno-Ugrian studies themselves. By looking at the political context it will too seem, as if Hungarian is a giant among dwarves: the only major language whose speakers make up 50% of all Finno-Ugrian speakers. If I were to draw arbitrary connections, the 2014 shut-down of the Hungarian embassy in Estonia, Hungary's increasing Moscow-orientation and (why not) the desire to re-establish capital punishment would all be the natural symptoms of Hungary's growing un-Finno-Ugrian behaviour. Still, it has to be admitted that in the policies of prime minister Viktor Orbán, Finno-Ugrian language relation is “a historical fact, not a matter of taste” (Delfi 2013b), and the main proponent of this ideology has been the far-right Jobbik Magyarországért Mozgalom (Movement for a Better Hungary). None of these ideas, however, are born from an empty place and the topic is also a relevant in the academic discourse. According to the currently dominant language model, the Finno-Ugrian languages are divided into two groups: the Finno-Permian branch (which in return is further split into Finnic, Volgic and Permic languages) and the Ugrian branch. The Finno-Ugrian languages themselves make up a part of the largel Uralic language family, whose second major branch are the Samoyedic languages. Yet this model is far from receiving universal acceptance and many alternative theories have been proposed. One of the major critics of the current hierarchical language-tree model has been the Italian linguist Angela Marcantonio, who believes that the Uralic language family (and its main branch, the Finno-Ugrian languages), lack sufficient common ground to prove the existence of such a language family. At the same time, there exist many similarities between the languages so far classified as Ugric and other, mostly Turkic and Yukaghir languages, that Ugric scholars usually ignore in the context of a possible genetic relation, as these similarities contradict the Uralic language family model. That is the subject matter for Marcantonio's book “The Uralic Language Family: Facts, Myths and Statistics” (2002), whose main linguistic arguments I will now briefly present. Marcantonio begins with the attempts to re-construct the Proto-Uralic sound system and vocabulary. The first modern reconstruction was the 1981 study by Juha Janhunen titled “Uralilaisen kantakielen sanastosta” (“On the vocabulary of the Ugric proto-language”), which describes the possible sound changes in Finnic, Permic and Samoyedic that could lead back to the Proto-Ugric language, and outlines possible etymologies from the three language groups to confirm these sound changes. An important addition was the Pekka Sammalahti's article “Historical phonology of the Uralic languages, with special reference to Samoyed, Ugric, and Permic” in 1988, which succeeded in adding languages of the Ugric language group to the already existing reconstruction. Marcantonio believes however that these reconstructions are unconvincing, because described sound changes are complex and the etymological data, which should confirm these sound changes, has been modified to better match with the sound change rules. At the same time, the etymological proof itself is not very solid and scholars have often subjectively interpreted the meaning of the words. Those few etymologies that remain semantically consistent and fit the rules of the sound changes unaltered, Marcantonio attributes to random chance, “wandering words” (German Wanderwörte) and borrowing. Often it turns out that an example with good etymological proof has analogues outside the Uralic language family. Secondly, Marcantonio discusses the ambiguity between a borrowed and a parallel indigenous word – although there is little etymological proof that would point out a common Proto-Uralic language, the Uralic languages often have a large common vocabulary with other, non-Uralic, languages. Yet the Uralic scholars ignore these similarities in the sense of a possible proof for a genetic relation between different languages, and rather attribute them to borrowing, convergence effect caused by language contacts (German Sprachbund) or merely random coincidence. Unlike the Proto-Uralic reconstructions, which takes into account complex and irregular sound changes, these similarities are often transparent. To prove that, Marcantonio compares the Proto-Uralic reconstructions for parts of the body and plant and animal names, and discovers that only 10% of these reconstructions are exclusive to the Uralic language alone (p. 179). Thirdly, Marcantonio discusses the supposed antiquity of the Uralic language family – one of the main arguments, why the Uralic language family shares so little common vocabulary and morphology, lies in the old age of the language family. Since the divergence from the initial proto-language happened in such distant past (it is approximated that 6000–8000 years ago), it is very difficult to find clear common elements among the descendant languages. The proof about the antiquity the Uralic language family can supposedly found in the very old Indo-European loan and in the shared vocabulary of plant names that grew in the original Proto-Uralic area more than 6000 years ago. Marcantonio believes that linguistic proof about the antiquity of Uralic language family is insufficient, whereas, on the other hand, the morphological development of Finno-Ugric languages can be noted in a fairly late period from the first written records, such as the Hungarian text “Halotti beszéd és könyörgés” (“Funeral Sermon and Prayer”) from the end of XII century. Marcantonio's fourth argument is the lack common morphological elements among Uralic languages. Even the grammatical categories greatly vary from language to language (to give an example: if in Estonian there is thought to exist 14-15 cases, then in certain dialects of Khanty there are only two), not to mention specific case or conjunction endings. When Marcantonio studies the connection between (the meaning of) concise morphemes and their distribution, it is again revealed that certain languages of Uralic and non-Uralic language families share considerable similarities in their morphological structures. To support her claims Marcantonio uses a statistical method, applying this both on the level of Proto-Uralic vocabulary (for instance in the case of loan words) as well as on the level of the morphological structure. The statistical method is in a way a trial by ordeal to find out, if the common elements found in Uralic languages are enough to prove the existence the Uralic language family. Particularly important is the statistical analysis of the Proto-Uralic vocabulary, where Marcantonio connects the etymology of the words examined (she focuses on the words indicating to parts of the body from Károly Réde's “Uralic etymological dictionary” and the part of Janhunen's corpus which Janhunen himself has considered stronger) with the amount of consonants in the root of the word and the frequency of the word in modern Uralic languages. The shorter the word and the fewer attested descendants it has in target languages, the higher is the likelihood that the etymology is in fact a mere coincidence. Those words that seem to have a statistically valid etymological connection fall under scrutiny and Marcantonio points out those cases, when the statistically valid word has parallels in other, non-Uralic languages or if the semantic correlation is not ultimately clear. The few reminding words that truly are unique to the Uralic language family and also etymologically valid, are not enough, in Marcanonio's opinion, to substantiate in independent language family. So, if we were to take the sentence introduced by Mall Hellam “Elav kala ujub vee all” (Hungarian “Eleven hal úszik a víz alatt”), as the only example of Estonian, Hungarian and Finnish being mutually intelligible, then according to Marcantonio's analysis, this sentence rather be a coincidence of random word roots and common loanwords, than proof of an actual language relation. The words elav/eleven and all/alatt are not statistically relevant, because both roots only have one consonant (p. 150), and the word kala/hal is a widely spread Wanderwort, whose original language cannot be identified (in addition to Uralic languages, we can find this stem also in the Orok and Nanai languages (χolto) that actually belong to the Tungusic language family) (p. 110, 149). In addition to linguistic arguments, Marcantonio uses to a lesser degree evidence from historical documents, anthropology and genetics. The scientific reception to Marcantonio's work has varied. One of her strong supporters is Estonia's own Uralic scholar Ago Künnap, who praises Marcantonio's book for being a nightmare for the “orthodox”, ie. traditional Finno-Ugrian, scholars (Künnap 2002: 523). It is a book “whose influence on Uralic studies is hard to overestimate” (Künnap 2002: 525), and Künnap's own ideas about the inadequacy of the Uralic language tree largely coincide with Marcantonio. Marcantonio was also the keynote speaker for year 2013. conference „Uralic and Indo-European Language Contacts” held by the Institute of the Estonian Language. Other opinions are slightly more sceptical. For instance, Edward J. Vajda commends the book for bringing to the forefront the key problems in Uralic studies, but he does not agree with the underlying conclusion of the book. Marcantonio's statistical analysis is not enough to discard the entire Uralic language family model (Vajda 2003). Stefan Georg, however, provides a far sharper criticism that gives Marcantonio's work a destructive assessment, both in implementing the statistical method, finding parallels from other language families as well as for her final conclusions. Marcantonio's book is pre-disposed to create the reader an impression, as if evidence about the existence of the Uralic language family are less than in reality. In the statistical analysis concerning the Proto-Uralic reconstruction, Janhunen's corpus is deliberately limited and the criteria established for assesing the validity of etymological material are extraordinarily strict, whereas lexical parallels from other Asian languages are introduced without a deeper sense of criticism. “Here it stands out that the author, who previously was ready to far-fetchedly consider even the smallest “irregularity” in Uralic studies as proof for the insufficient raison d'etre for the Uralic language family, tosses overboard, suddenly and without warning, any kind of methodological strictness, when it suits her to show how many Uralic words and morphemes are supposedly found in “other Asian” languages” (Georg 2004: 161). Georg, himself a scholar specialised to Altaic linguistics, criticises Marcantonio's unfamiliarity with Turkic and Dravidian languages that are often the source of her parallel findings. In a long analysis Georg brings out the faultiness of several of Marcantonio's etymological propositions. A relatively similar conclusion is also found in Janne Saarikivi's review (2004). The sharpness of Georg's criticism does not so much stem from the errors in the linguistic analysis (although he brings ample examples of the latter), but from the slightly sensational tone Marcanonio's book that declares its content “revolutionary” even before the reader has gone through the introduction. Marcantonio explains in relatively emotional vocabulary about the reasons, why she has taken up writing this book in the first place. Primarily this is a fight against the belief widespread in Uralic studies that it was established already at the end of the XIX century (by Joseph Budenz and Otto Donne) the relation of Hungarian with Finnish and other Finno-Ugrian languages. According to Marcantonio, this relation is far from being obvious and rather the theory was politically-motivated from the desire to discredit the idea that Hungarians, themselves subjects of the Austrian emperor, could be related with the Turks. Later, Budenz's and Donner's scientific work became a dogma that even today stands in the way of admitting the – according to Marcontiono – obvious relation between Hungarian and Turkic languages. „The beginning of the socio-political bias towards a purely U[gric] origin of the Hungarians may be traced back to Hungary and its position within the Austro-Hungarian Monarchy (1867-1918), the period of the so-called 'Ausgleich'”. (p 52). Later, the paradigm shift was hindered by Hungary belonging to Soviet Union's sphere of influence. „In more recent times, during the period of Russian influence, it was dangerous for scholars to embrace the thesis of a Turkic origin of the Hungarians. In fact, under the influence of the former Soviet Union, the U[gric] paradigm received the imprimatur of the authorities.” (p. 53). The controversy is all the more remarkable due to the fact that Marcantonio's ideas have found its outlet in the political rhetoric of in the Hungarian far-right political party Jobbik. The key component in the ideology of the Hungary's second largest opposition party is the so-called Hungarian Turanism, which connects Hungarian ancestry rather with the Turkic than Finno-Ugrian peoples. Marcantonio's linguistic work provides this ideology a serious scientific background. So we find, for instance, in the heavy-worded public address to the Ministry of Research and Education to “root out the Finno-Ugrian lie” (2008) also references to Marcantonio's scientific work. The reasoning of the petition, claiming that the Finno-Ugrian model was deliberately favoured in the context of the XIX century German culture space, too falls in line with Marcantonio. The petition also brings out genetic evidence – something that Marcantonio uses as a secondary evidence (and Georg considers this an absolute disgrace) – to prove that Hungarians indeed rather belong among Turkic than Finno-Ugrian peoples. The question, whether Marcantonio's statistical analysis is indeed to change paradigms, insufficient for a final verification or simply wrong, will be left for the Uralic scholars themselves to decide. Perhaps putting Marcantonio's scientific work in the same sentence with Jobbik and “alternative” theories is just another example of this dogmatic thinking she is fighting against. On the other hand, one cannot go ignore the fact that, although the title of the book as well as the first introductory chapter refer to lack of internal connections within the Uralic language family, the real focus of the book is the relation of Hungarian to Turkic languages. It is clearly and repeatedly emphasised that the current hierarchical model of the Uralic language family is wrong, but to what extent and how exactly remains less clear. The author does not provide a clear overview, what languages then have been mistaken as relatives and what not – only through a rigorous reading will we be able to decipher that Hungarian is definitely not part of the same language group as Khanty or Mansi languages (that is to the Ugrian language group) (p. 75), Fennic and Permic languages still seem to be related (p. 141). Khanty and Mansi languages are closer to Samoyedic languages than to Hungarian (p. 226), but the case system of the Samoyedic languages is closer to Yukaghir languages than the Finno-Ugrian languages (p. 222–223). The Sami languages are a mix of several languages and do not really fit under any category (lk 125–126). On p. 131 Marcantonio writes that, based on the phonological structure of the languages, we can distinguish Fennic, Permic, Ob-Ugrian, Hungarian, Samoyedic and Sami language groups, but she does not consider it proven that these language groups are genetically related to a single proto-language. Throughout the book, Marcantonio refers to the “textbook interpretation” of the Uralic language family, and she contrast her own analysis to this interpretation. By doing that, she provides a an overview of all the different Uralic language family models and outlines within one page, the “main theses” of Uralic studies. When comparing this to the 1998. compilation edited by Daniel Abondolo “The Uralic Languages”, which can be considered the single most thorough overview about Uralic languages in English, Marcantonio's overview is perhaps more compact and easier to absorb for a non-specialist. Inevitably, a reader with an Estonian education will be perplexed by claims that the Finno-Ugrian language model is a fruit of German imperialism and Soviet reactionary thought. At the same time, the alternative theories about the origin of Hungarian are not – if I were to use the rethoric of Delfi once more – “populist legends” that “researchers helplessly stand by and watch” (Delfi 2013a). Perhaps Marcantonio's book is most successful in casting doubt to the careless use of the comparative method in linguistics and points out, to our discomfort, how a national identity influences scientific beliefs. Would Estonia indeed be so concerned about the situation of ethnic groups in Russia, if it were scientifically proven that we do have language relatives on the other side of Ladoga after-all? Why do we care, for instance, so much more about the fate of the Nenets than that of the Ket people? LITERATURE A b o n d o l o, Daniel (koost) 1998. The Uralic Languages. (Routledge Language Family Descriptions.) London–New York: Routledge. Beadvány a finnugor hazugság felszámolásáért, 2008.11.18. http://www.magyarfold.eoldal.hu/cikkek/magyar-nyelv/beadvany-a-finnugor-hazugsag-felszamolasaert-.html (22. IX 2015). Delfi 2013a = Soome-ugri keelesugulus olevat Habsburgide vandenõu, mida õige ungarlane ei tunnista. – Delfi 10. II. Delfi 2013b = Ungari peaminister Soomes: keelesugulus on ajalooline fakt, mitte maitse asi. – Delfi 13. V. G e o r g, Stefan 2004. Rezension A. Marcantonio: The Uralic Language Family. Facts, Myths and Statistics. – Finnisch-Ugrische Mitteilungen, kd 26–27, lk 155–168. K ü n n a p, Agu 2002. Õigeusklike õudusunenägu. – Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 523–525. M a r c a n t o n i o, Angela 2002. The Uralic Language Family: Facts, Myths and Statistics. (Publications of the Philological Society 35.) Oxford–Boston: Blackwell. S a a r i k i v i, Janne 2004. Review: Angela Marcantonio, The Uralic Language Family: Facts, Myths and Statistics. – Journal of Linguistics, kd 40, nr 1, lk 187–191. V a j d a, Edward J. 2003. Review: The Uralic Language Family: Facts, Myths, and Statistics. – The Canadian Journal of Linguistics, kd 48, lk 117–121.

Loeme araabia keelt! / Let's read Arabic!

Mida ma õppisin araabia keelt õppides teist korda, mida ma ei õppinud esimesel korral Mõnda aega tagasi kirjutasin, et pole suutnud (sellise meetodi juures, mis mul on) õppida araabia keelt, sest pole piisavalt paindlikku sõnaraamatut, kust ma oma vastused kätte saaksin. Ning, hea küll, olles nõnda konstanteerinud fakti, hakkasin mõtlema, millisel määral on konstanteerimine eeltingimuseks asjale endale? Teisisõnu, kas minu araabia keele õppimise mitte oskamine oli johtuv minu kirjalikust tunnistusest, et ma araabia keelt õppida ei oska. Nõnda üritasin araabia keelt uuesti ja ennäe imet! oskasin küll. Kuidagi oli ülevalt minu peale langenud teadmine, mis võimaldas mul mõista ja võtta lahti seda, mida ma varem ei suutnud. Järgnevalt kirjutangi analüüsi, mis tegi varem araabia keele õppimise liiga keeruliseks ning mis oli seekord nii selge ja lihtne. Mis on see Saladus™, mis võimaldaks Sul lugeda EKRE#absurdRÜE#toovadhaigusi kiuste Koraani või midaiganes. Lõppu jõudmiseks peab alustama päris algusest – esimest korda õppisin araabia keelt 2011 kevadel, Tartu Ülikooli ja Faruk Abu-Chacra araabia keele lühikursusel, mis kestis kokku 4 nädalat. Kasutasime selleks sedasama rohelist Routledge'i õpikut, mis on väga hea grammatika poolest, aga „tere“ ütlemiseks mitte nii väga. See kursus ei olnud jaoks lõplikult edukas, seda mitmel erineval põhjusel, millest üheks (aga mitte ainsaks) oli lühikursuse lühisus. Siiski sain 4 nädala jooksul enda jaoks läbi mõelda araabia tähestiku, kuu ja päikese, käänded, asesõnad, (kindla kõneviisi) pööramise perfektis ja imperfektis ning omastavad järelliited. Napilt välja jäi radikaalidel põhinev tuletamissüsteem, erinevad kõneviisid ning suur osa mitmusest. See on siis see teoreetiline pagas, mille abil hakkasin suure tahtmisega lugema lastejutte ja uudiseid majanduskriisist. Aga mõne aja möödudes (maist pisteliselt septembri lõpuni välja) edasiminekut ei ilmnenud ning asi jäi katki, valdavalt vene ja vanakreeka keele kasuks. Probleem oli eelkõige tehnilist laadi ja peaasjalikult seostud araabia kirjakeele iseärasustega. Võtaksin need probleemid kokku kolme punktina: 1) araabia (aga ka heebrea) tähestikku kirjutatakse peaasjalikult konsonantides, millele vokaalid lisatakse erinevate diakriitiliste märkidena (erinevad täpikesed, mummud või niisama kriipsud tähe ümber). Erandiks on pikad vokaalid, mille jaoks on olemas eraldi tähed. Kuna araabia keele häälikusüsteemis ainult kolm vokaali ongi, siis väga palju erinevaid kriipse vaja polegi: lühikene „a“ o‎n kriipsuke üleval ( َ ), lühike „i“ on kriipsuke all (ِ ) ning lühike „u“ on natukene nagu lipsukene üleval ( ُ). Lisaks sellele on veel paar diakriitilist märki millest olulisimad on ehk ümmargune mummu üleval, mis tähistab vokaali puudumist (ّْْْٓ ) ning tähe kahekordistamist tähistav sinka-vonka ‎(ّ ). 2) iseenesest peaks iga tähega kaasnema vähemalt üks täpsustav diakriitiline märk, mis näitaks, kuidas konkreetset tähte lugeda. Pühakirjas ja väikestele lastele mõeldud tekstides see nii ongi, kuid valdav enamuses araabia-keelsetes tekstides märgitakse diakriitikuid ainult siis, kui see on vajalik sõna eristamiseks (näiteks كَتَبَ/kataba „kirjutamai“ eristamiseks sõnast كُتُب/kutub „raamatud“). Samas on diakriitikud semantiliselt väga olulised, kuna suur osa araabia keele grammatikast ning sõnaloomest on derivatiivne – st, ühest ja samast tüvest (mis koosneb tavaliselt 3-4 tähest ehk radikaalist) saab tuletada palju erinevaid vorme, nii tegu- kui ka nimisõnu.كَتَبَ/kataba „kirjutama“ on üks taolistest tüüpvormidest, millest saab tuletada nii nimisõna كِتَاب/kitāb „raamat“ kui ka tegusõna كَاتَبَ/kātaba „kirjavahetust pidama“. Väga ranged vokaalimuutused toimuvad ka tegusõnade pööramisel (võrdle perfekti 1. isiku ainsust كَتَبْتُ/katabtu „ma kirjutasin“ ning 2. isiku ainsust [meessoos] كَتَبْتَ/katabta „sa kirjutasid“). Tavatekstides kirjutatakse kõike seda minimaalselt, niipalju kui on selguse jaoks vaja. 3) veebipõhised sõnaraamatud (millest enim soovitan, nagu ikka, Vikisõnastiku eri versioone) saavad araabia tähestiku iseärasustega väga halvasti hakkama. Isegi kui algtekstis esinebki täpsustavaid diakriitilisi märke, peab need üldjuhul sõnaraamatus otsides ära kustutama. Probleeme tekib ka sõna erinevatest ees- või järelliidetest (määrav artikkel, omastav järelliide, üldiselt imperfekti tähistav يَ/-ya), kuigi konkreetsed vormid võivad Vikisõnastiku sissekandes ilusti olemas olla. Kõik see tähendab, et araabia keele lugemine on nõudnud märksa suuremat üldistamist ning sõnade algvormideks lahti võtmist, kui nii mõnigi teine keel. Ilmselt kui ma 2011 aastal araabia keelega esimest korda alustasin, oli mul praegusest ka märksa rohkem vaja teada sõnade täpseid vorme (meeldetuletuseks, artikkel selle kohta, kuidas prantsuse keele grammatika kohta kõik ette ära öeldakse). Näitena, kuidas toimiksin vastukaaluks araabia keeles, loeme koos natukene poliitilist arvamusartiklit ajalehest Al-Hayat كشفت أزمة النفايات التي غرق فيها لبنان خلال الأسبوعين الماضيين، عن عقم الطبقة السياسية كشفت on võrdlemisi lihtne ning Vikisõnastik pakub välja mitmeid võimalusi, mis kõik on tegusõna كَشَفَ/kašafa „paljastama, ära koristama, uurima“ erinevad pöörded. Kõige tõenäoliselt on tegemist naissoost 3. isiku ainsusega, aga seda ei tea me kindlalt enne, kui oleme leidnud üles lause aluse. أزمة /azma „kriis, vähesus“ lause alus ongi ning ühtlasi ka grammatilises mõttes naissoost. Saame seega kinnitust, et esimene sõna on naissoost 3. isiku ainsus. النفايات on juba keerulisem ning sellises vormis Vikisõnastikus ei esine. Abiks ei ole ka määrava artikli ال eemaldamine sõna algusest. Sellisel juhul on mõttekas heita pilk inglisekeelsesse google'i tõlkesse, mis annab النفايات kohta vasteks „waste“ („jääde/prügi“). Kui sõna lõpust veel tähti kustutada, jõuame lõpuks tegusõnani نَفَا/nafā „eitama, takistama, ära viima“, mis on ka semantiliselt seotud vastega, mida andis meile google'i tõlge (kõige paremini tuleb see läbi inglisekeelsest vastest „to refuse“, kuna „refuse“ nimisõnana tähendab ka inglise keeles „jäädet“ või „prügi“. Aga النفايات täpse algvormi juurde lähemale see seos meid ei vii, niiet järgmiseks sammuks oleks otsida võimalikku tõlget inglise-keelse vaste sissekannete juurest. „Waste“'i sissekanne väga meile abiks ei ole, küll aga leidub sissekanne „garbage“ („prügi“) viimaks ka sobiv õige vaste: نُفَايَة/nufāya. Eelnev on väga hea näide, miks araabia keele lugemine on seni tekitanud mulle probleeme: otsest vastet lihtsalt ei saa kätte ja peab jõudma selleni ringiga. Põhimõtteliselt võib väita, et päris täpse vasteni me ei jõudnudki, sest النفايات grammatiliselt hoopis naissoost, mis ühildub genitiivkonstruktsionis eelneva nimisõnaga. أزمة النفايات tähendaks kokku panduna „prügi-“ või „jäätmekriisi“, mida kinnitab ka google'i tõlge. Lahtikirjutatuna tundub see protsess ehk omajagu keeruline ja vaevanõudev, kuid mingist hetkest kaasneb otsingutega teatav vilumus. Enamikel juhtudel esimese otsinguga vastust ei leia, samas pole ka võimatu see, et konkreetset vastet ei leiagi. Siis peab leppima ainult google'i tõlke vastega või, halvemal juhul kui google'i tõlge ka ei tea, elada teadmatuses. * التي /allatī on naissoost vorm siduvale asesõnale الذي/allaḏī, mis on grammatiliselt seotud jälle eelneva lauseosa alusega. Siit algab uus kõrvallause ning sõltuvalt järgnevast saab selle eesti keelde tõlkida „kes/mis“, „kelle/mille“, „keda/mida“ jne... غرق „uppuma“ on sissekandena küll olemas, kuid ainult pärsia keeles („drowned“). Suure tõenäosusega on samatähenduslik sõna olemas ka araabia keeles. Nii ongi: sissekanne „drown“ annab araabiakeelseks tõlkeks غَرَقَ/ḡaraqa ning viitab tagasi esimesele (hetkele ainult pärsia keele) sissekandele. فيها eraldi ei esine. فِي /fī on laialt levinud eessõna „sees“ ning ـهَا/-hā on naissoost 3. isiku omandust näitav järelliide, mis viitab siinkohal ikka samamoodi eelnenud fraasile (أزمة النفايات). Kokkupanduna võiks eesti keeles öelda „selles“. لُبْنَان/lubnān on „Liibanon“. خلال/ḵilāla on eessõna „vältel, millegi jooksul“. الأسبوعين eraldi ei esine, kuid google'i tõlge annab võrdlemisi konkreetse vaste: „two weeks“. Sissekanne „week“ viib edasi araabia keele vastele أُسْبُوع/ʾusbūʿ „nädal“. Erinevate vormide tabelist leiab ka konkreetse vormi määrava artikli ning duaaliga الأُسْبُوعَيْن/al-ʾusbūʿayn. الماضيين eraldi ei esine, kuid google'i tõlkes „the last two“. Kustutades ära määrava artikli ال ning piisavalt tähti sõna lõpust, jõuame viimaks sissekandeni مَاضِي/māḍī ja sealt edasi مَاضٍ/māḍin. المَاضِيَيْن/al-māḍiyayn on jällegi määrava artikliga duaali vorm ning läheb kokku eelneva sõnaga: الأسبوعين الماضيين „viimased kaks nädalat.“ عَنْ/ʿan on teine laialt kasutatav eessõna, mille tähendusväli on märksa ebamäärasem: „eemale, kohta, põhjal jt...“. Antud juhul tõlgin ta eesti keeles lihtsalt sihitise tunnuseks. عقم toob kaasa teistmoodi probleemi. Vikisõnastikus on tõepoolest olemas sissekanne عَقَّمَ/ʿaqqama „steriliseerima“, aga see ei pruugi antud kontekstis olla täielikult õige. Google'i tõlge pakub vasteks seotud nimisõnavormid „futility, sterility“ ning sissekanne „futile“ tõlkeks sarnase vormi عَقِيم/ʿaqīm. Minemata üleliia sügavalt araabia keele süntaktikase, tundub ka lauseloogika poolest siia paremini nimisõna kui tegusõna. الطبقة eraldi ei esine, kuid kustutades ära määrava artikli ال, jõuame samatähendusliku sissekande juurde pärsia keeles. طَبَقَة/ṭabaqa tähendab „klass, kiht, grupp“. السياسية eraldi ei esine, kuid kustutades ära määrava artikli ال, saame سِيَاسِيَّة/siyāsiyya, mis on naissoost vorm omadussõnale سِيَاسِيّ/siyāsiyy „poliitiline, diplomaatiline“. الطبقة السياسية moodustab kokku „poliitiline klass.“ * Sõna-sõnalt saame seega kokku midagi sellist: „Paljastas kriis jäätme, mis uppus sees-selle Liibanon jooksul kahe nädala viimase, kohta/eemale võimetus klass poliitilise“ Ja eesti keeles ehk midagi sellist: „Jäätmekriis, milles Liibanon viimase kahe nädala jooksul uppus, paljastas poliitilise klassi võimetuse“ Võrdluseks ka google'i tõlke inglisekeelne versioon, mis annab tihti kätte küll õige suuna, kuid lauset tervikuna edastada ei suuda: „Revealed waste that sink in Lebanon during the crisis of the past two weeks, about the futility of the political class“ Olgu öeldud, et eelnev analüüs ei ole grammatilises lõplikult täpne. Nõnda näiteks ei määra ma iga nimisõna käänet, mis formaalses mõttes igal nimisõnal on, kuid sageli eraldi markeeritud pole. Õnneks on araabia keele lauseehitus piisavalt robustne, et segadust mitte tekkida – nominatiiv on üldjuhul alus, genitiiv on kas genitiivtäiend või osaline eessõnafraasides ning akusatiiv sihilise tegusõna objekt või adverbiaal. Rangelt võttes saab nii tegusõna كشفت kui ka غرق puhul spekuleerida, ega kasutatud pole hoopis umbmäärast tegumoodi, mis peaks olema eraldi markeeritud (näiteks, kui tekstis oleks كُشفت/kušifat, kus sõna alguse „u“ on umbmäärase tegumoe tunnusena eraldi välja kirjutatud), aga alati pole ka. Kui ma tavaliselt araabia keelt loen, siis ma tegelikult nii süviti ei lähegi ning eeldan pigem tavalisemat ja tõenäolisemat vormi kui keerulisemat ja ebatavalisemat. Siiski peab ütlema, et lauseosade omavaheliste seoste loomine võib olla omajagu keeruline, kui ma esimese hooga ei hooma, mis suunas lause liikuma peaks. Lauseehituse paremaks mõistmiseks on olnud väga kasulik lugeda araabia-inglise paralleeltekste veebilehel http://readarabic.nflc.org/. iOtseses tähenduses on tegemist perfekti 3. isiku ainsuse vormiga, mille peaks tõlkima hoopis „[ta] kirjutas“, kuid kuna tegemist sõnaraamatu tüüpvormiga, kasutan siin eesti-keele vasteteks ma-infinitiivi.

What I learned from learning Arabic the second time I did not learn the first time Some while ago I wrote that I have been unable (with the kind of method I have) to learn Arabic, because there is no dictionary flexible enough for me to get my answers. And, fair enough, having thus stated the fact, I started thinking, to what extent is stating a fact a precondition for the thing itself? In other words, does me being unable to learn Arabic was dependant of me admitting (and writing it down) that I am unable to learn Arabic. So I tried Arabic again and lo and behold! I was able after all. Somehow, knowledge from above had transpired which allowed me to understand and analyse that which I could not before. So the following is an analysis of what made it too difficult to learn Arabic before and which is now clear and simple. What is the Secret™ that allows you read – despite EKRE#absurdRÜE#bringdiseases to read Koran or whatever. To reach the end, one has to start from the beginning – the first time I learned Arabic in spring 2011, in intensive Arabic course by Faruk Abu-Chacra and the Tartu University that lasted 4 weeks altogether. We used the same green Routledge textbook, which is very good for grammar, but not so good for saying “hello”. The course was not entirely successful for me, for several reasons, one of which (but not the only one) was the shortness of the short intensive course. Still, during the 4 weeks, I was able to think through the Arabic alphabet, the sun and the moon, the cases, the pronouns, the conjugation of indicative in perfect and imperfect and possessive suffixes. The radical-based derivation system, different voices and much of plural stayed beyond me, just barely. So that is the theoretical baggage that I had to start reading children stories and news about the economic crisis, which I did with great enthusiasm. But after a while (from May until the end of September, on-and-off), there seemed no progress, and I went on to do other things, mostly Russian and Ancient Greek. The problem was primarily of a technical kind and above all connected to the peculiarities of the Arabic writing system. I'd sum up these problems in three points: 1) Arabic (but also Hebrew) alphabet is solely written in consonants, where vocals are added as as a variety of diacritical marks (different dots, spots and strikes around the letter). The exception are long vocals that have separate letters of their own. Since Arabic only has three different vocals, you don't really need that many different markings: short “a” is the strike above ( َ ), the short “i” is the strike below (ِ ) and the short “u” is something of a small tie above ( ُ). In addition, there a few more diacritical marks, the most important of them being the small dot above which indicates the absence of a vocal (ّْْْٓ ) and the zig-zag to indicate the doubling of the letter ‎(ّ ). 2) in essence, every letter should be accompanied by at least one diacritical marking that would show, how to read a specific letter. In Holy Scriptures and texts intended for small children, that is indeed the case, but in the vast majority of Arabic texts, diacritical marks are added only when they're necessary to tell one word from another (for instance for distinguishing كَتَبَ/kataba “to writei” from كُتُب/kutub “books”). At the same time, diacritics are very important semantically, since the vast majority of Arabic grammar and word-formation is derivative – this means that the same root (usually comprising of 3-4 letters or radicals) can be used to derive many different forms, both verbs as well as nouns. كَتَبَ/kataba “to write” is one of such root forms, which can be used to derive both the noun كِتَاب/kitāb “a book” as well as the verb كَاتَبَ/kātaba “to hold correspondence”. Very strict vocal alterations also occur during verb conjugation (compare the 1. person singular كَتَبْتُ/katabtu “I wrote” and the [masculine] 2. person singularكَتَبْتَ/katabta “you wrote”). In normal everyday texts, all of this is added minimally, only as much is needed for clarity's sake. 3) web-based dictionaries (and as always, I recommend the different versions of Wiktionary) manage the peculiarities of the Arabic alphabet very poorly. Even if the original text does have diacritics to specify something, these usually need to be deleted when searching the dictionary. Problems are also caused different prefixes and suffixes (the definite article, the يَ/-ya that usually denotes imperfect), although specific forms might actually exist in Wiktionary entries. All this means that reading Arabic has required a greater level of generalisation and dissecting words to their root forms than some other languages might. Most likely, when I first started with Arabic in 2011, I needed much more than now to know the exact word forms (as a reminder, here's an Estonian article on how everything will be told for you about French grammar). As an example, how I rather do things in Arabic, let us read together a short bit of an  opinion article from the newspaper Al-Hayat. كشفت أزمة النفايات التي غرق فيها لبنان خلال الأسبوعين الماضيين، عن عقم الطبقة السياسية كشفت is fairly simple and Wiktionary offers many possibilities, which are all different conjugations of the verb كَشَفَ/kašafa “to reveal, to clean up to investigate“.The likeliest choices is feminine 3. person singular, but we won't be knowing this for certain until we'll have found the subject of the sentence. أزمة /azma „crisis, scarcity“ is the subject of the sentence and grammatically a feminine noun. So we have confirmation that the first word was indeed a feminine 3. person singular. النفايات is a more difficult case, and no such form exists in Wiktionary. Removing the definite article ال from the beginning of the world does not help either. In such a case, it would make sense to take a look at the English version of Google Translate, which proposes “waste” as a possible translation for النفايات. When we delete additional letters from the end of the word, we finally come across the verb نَفَا/nafā “to deny, to refuse, to take away“, which is also semantically connected to the “waste” proposed by Google Translate (compare the noun form of the English word “refuse” in the sense of “garbage”). But this connection does not bring us closer to finding the exact original form of النفايات, so our next step would be to find a possible translation from the “waste” entry in the Wiktionary. Looking at “waste” does not really help us that much, but the entry on “garbage” finally gives a suitable match: نُفَايَة/nufāya. The previous word is a very good example, why reading Arabic has caused so many problems so far: you just can't find the direct match and have to take a more circular route. Basically we could argue that a direct match we did not even find in the end, because النفايات is grammatically a feminine form that in a genitive construction with the preceding noun. Put together, زمة النفايات would mean “garbage crisis or “waste crisis” as also confirmed by Google Translate. Taken apart, the entire process might seem quite difficult and exhausting, but after awhile, you'll achieve a certain degree of proficiency when doing the searches. In most cases, the first query will give no results, although it is not impossible that you won't find a match at all. In such cases, Google Translate will have to suffice and sometimes rarely, when even Google Translate has no answers, there's nothing else than to live in ignorance. * التي /allatī is a feminine form of the relative pronoun, الذي/allaḏī, which too agrees grammatically with the subject of the previous phrase. This is the start of a subordinate clause and depending on what comes next, could be translated into English as “who, which, what, that” etc... غرق “to drown” does exist as an entry, but only in Persian. It is likely that a word with the same meaning also exists in Arabic. This proves to be true: the entry for “drown” proposes غَرَقَ/ḡaraqa as the Arabic translation and refers back to the previous (currently Persian-only) entry. فيها does not exist separately. فِي /fī is a common preposition with the meaning of “in” and ـهَا/-hā is a possessive suffix for feminine 3. singular, which too refers back to the previous phrase (أزمة النفايات). Put together, the literal meaning would be “in that”. لُبْنَان/lubnān is “Lebanon”. خلال/ḵilāla is a preposition “during, in the course of”. الأسبوعين does not exist separately, but Google Translate gives a rather concise answer: “two weeks“. The entry “week” leads forward to the entry for the Arabic word أُسْبُوع/ʾusbūʿ “week”. In the table of different forms there's also specific form with a definite article and a dual, الأُسْبُوعَيْن/al-ʾusbūʿayn. الماضيين does not exist separately, but Google Translate gives: “the last two”. By deleting the definite article ال and enough from the end of the world, we at last come to the entry مَاضِي/māḍī, and from there مَاضٍ/māḍin. المَاضِيَيْن/al-māḍiyayn is again the form with a definite article and a dual, and goes together with the previous word: الأسبوعين الماضيين “the last two weeks”. عَنْ/ʿan is another common preposition, whose meaning is a bit more vague: “away from, about, according to” etc... In this case I translate simply as a marker for the object. عقم brings along a different kind of a problem. Wiktionary indeed has an entry عَقَّمَ/ʿaqqama “to sterilise”, but this need not correct in this context. Goolge translate gives nouns “futility, sterility”, and the entry “futile” a similar form عَقِيم/ʿaqīm. Without knowing too well the Arabic sentence structure, a noun would fit here better than a verb. الطبقة does not exist separately, but by deleting the definite articleال, we reach the same entry in Persian. طَبَقَة/ṭabaqa means “class, group, layer.” السياسية does not exist separately, but by deleting the definite articlال, we get toسِيَاسِيَّة/siyāsiyya, which is a feminine form of the adjective سِيَاسِيّ/siyāsiyy “political, diplomatical”. الطبقة السياسية together forms “political class”. * So word-for-word we have something like this: “Revealed crisis of waste, which drowned in that Lebanon during the two weeks of past, about/from futility class of political” And in more proper English perhaps something like this: “The waste crisis, in what Lebanon was drowning during the past two weeks, revealed the futility of the political class” In comparison, here's also the English version from Goolge translate which often points you to the right direction, but cannot convey the entire sentence: “Revealed waste that sink in Lebanon during the crisis of the past two weeks, about the futility of the political class” Let it be said that the preceding grammatical analysis is not absolutely accurate. For instance, I do not identify the cases, which should formally exist for ever noun, but are seldom marked separately. Fortunately, the Arabic sentence structure is robust enough for there to be minimal confusion – nominative is generally the subject, genitive either a part of the prepositional phrase or a genitive construct and accusative an object of a transitive verb or an adverbial. Strictly speaking both verbs كشفت and غرق leave room for speculation, whether or not passive voice is actually used. Passive voice should be marked separately (for instance, if it were to be written كُشفت/kušifat, the short „u“ at the beginning of the word is added to the text as a marker for passive voice), but actually often is not. When I normally read Arabic, I do not actually go that deep into the grammar and presume a simpler and more likely applies than a more complex and uncommon form. Still, connecting different parts of the sentence can be difficult enough if I don't grasp right at the start, where sentence is going to go. To better understand the syntax, it has been very helpful to read the parallel Arabic-English texts on http://readarabic.nflc.org/. iLiterally this is the 3. person singular form in perfect which should rather be translated as „he wrote“, but since this is the base form used in dictionaries, I use the English to-infinitive as its counterpart.