saladus ja ime
küll läitis valgeks oru
et selle murraks tume pilv
ja raske lehkav tuul
ja see lahing vaarus
seal kolm kohutavat kuud
et peatuda ehk korraks
et hakata vaid taas
nagu linnud puudel sinu käed
kui puud ise põleksid tules
sinu puusad minu peal
kooris laulavad “baruch atta adonai”
ja kunagi ei jõudnud järve jõgi
nii järv siis mäele andus
ja mäe süda murdus tõesti
sinu närvis käte palel
ja oh mu kallis
sa hingad nii tasa
niimoodi minu süda
paisub vaikselt tõesti
niimoodi tema ja mina
vastu võtsime õhtu
täis punast veini
ja kerget kisa
nendel eksleiva
sõdurite ajal
rajamas torne
hävinud maale
ma hoian oma kalli
vastu oma kõhu
ja tema hingeõhku
tunnen üle käte
ja nii väsinuks
võitlusest ma sain
ja nii väsinuks
oma plaanidest ma sain
arvan, vist et lähen
orgu ära
taastan oma jõu
ja hakkan jälle
kus kord me olime
miski saamatu armee
seal oleme nüüd
vaid laisad kanad
arvan, vist et lähen
orgu ära
kuni valgus
puudutab mind jälle
niiet liitkem käed
oh vennad ja õed
ja lubagem
me ei tagane mitte
meie kaotuses
on hiilgust
niiet mingem
oma väsimuse taktis
et elada
juhtideta elu
et elada rõõmus
kartmiseta elu
oh kõndigem koos
orgu ära
ja lubame valgel
anda andeks meie nutt
No comments:
Post a Comment