Merkel ja Machiavelli: tõlke grammatiline analüüs

Selles essees uurin tõlkimisel toimuvaid grammatilisi ja süntaktilisi muutusi saksa, inglise ja prantsuse keele näitel. Taoine empiiriline kirjeldus võtab oma eeskuju eelkõige Gideon Toury deskriptiivsest lähenemisest tõlketeooriale. Korpus on neli esimest lauset Ulrich Becki võimukriitilisest esseest “Merkiavellis Macht, mis ilmus saksakeelsena 08.10.2012 ajakirjas Der Spiegel ning selle tõlgetest inglise (“The Power of Merkiavelli: Angela Merkel’s Hesitation in the Euro-crisis”, 5.11.2012, Opendemocracy.org) ja prantsuse keeles (“Angela Merkel, nouveau Machiavel” 12.11.2012, Le Monde). Need neli lauset moodustuvad artikli juhtlõigu ja on tõlgitud eranditul kõikides versioonides. Kantsulgudes oleva eestikeelse tõlke puhul olen üritanud jälgida võõrkeelseid näiteid võimalikult täpselt (säilitada esialgne lausestruktuur, sõnatüüp, tegumood jne...), et erinevus tõlgete vahel oleks ilmne ka eesti keeles.

Kokku on Ulrich Becki artiklit vähemalt seitsmel korral ning sellele lisaks veel neli arvamusartiklit, mis võtavad artikli sisu kokku vabamas vormis. Esimesed olid kokkuvõtted hispaania ja itaalia keeles, mis ilmusid juba järgmisel päeval. Umbes järgmise kuu aja jooksul tõlgiti artikkel kreeka, itaalia, inglise ja prantsuse keelde. Oluline on märkida, et prantsusekeelne tõlge sai edasiseks aluseks tõlgetele ka hispaania, portugali ja rumeenia keeles ning kokkuvõttetele vene ja horvaatia keeles.

Visuaalne ülevaade Ulrich Becki artikli levimisest. Tõlked on tähistatud sinise ja kollasega, kokkuvõtvad arvamusartiklid punase ja oranžiga:

Tõlgete rohkus ja mitmekesisus kätkeb endast võimalust uurida ka tõlkimist läbi vahendajakeele. Olukord on eriti soodus, kuna lähedalt seotud itaalia keelde on artikkel tõlgitud ka otse saksa keelest. Sellepärast lisan oma võrdlusesse, hõlmamata neid samaväärsesse grammatillisse analüüsi, vähemal määral ka itaalia ja hispaaniakeelse tõlke.

Teksti terviklikkuse perspektiivist on eri versioone kolm: 1) need tõlked, mis tõlgivad saksakeelse originaali täielikult (inglise- ja kreekakeelne tõlge), 2) saksakeelset originaali kärpiv prantsusekeelne tõlge ja sellel põhinevad tõlked ning 3) itaaliakeelne tõlge, mis samuti lühendab saksakeelset originaali, kuid iseseisvalt prantsusekeelsest versioonist.

Esimene lause

Viele sehen in Angela Merkel die ungekrönte Königin Europas.

[Paljud näevad Angela Merkelis Euroopa kroonimata kuningannat.]

The German Chancellor Angela Merkel is widely regarded as the uncrowned queen of Europe.

[Saksa kantsler Angela Merkelit peetakse laialdaselt Euroopa kroonimata kuningaks.]   

   
Nombreux sont ceux qui voient en la chancelière allemande la reine sans couronne de l'Europe.

[Arvukad on need, kes näevad saksa kantsleris Euroopa ilma kroonita kuningannat.]

Beck alustab sõnaga viele - omadussõna, mida autor kasutab kasutab nimisõna funktsioonis ja muudustab aluse selles aktiivses lihtlauses. Substantiveeritud omadussõna tõlkimine on ilmselgelt probleemne ning mõlemad tõlked proovivad sellest mööda saada - inglisekeelne versioon kasutab passiivset konstruktsiooni, kus originaali alusest tehakse tegusõna mõjudav adverb, prantsuse keeles aga on sõna tõlgitud terve osalausega, muutes kogu lause nõnda liitlauseks. Need muudatused toimuvad hoolimata faktist, et nii “Many see” kui ka “Beaucoup voit” mõlemas keele aktiivses kasutuses siiski esinevad. Teine nihe toimub partitiivist tuletatud omadussõnast ungekrönte, millest prantsuse keeles tõlgitakse eessõnafraasiga sans couronne.

Eraldi probleem on Merkeli nime tõlkimine. Inglise keeles lisatakse siia täpsustus The German Chancellor [Angela Merkel], prantsuse keeles aga jääbki ainult tiitel la chancelière allemande ning nimeliselt mainitakse Merkelit alles teises lauses. Lauseliikmete varieerumine nime, asesõna ja kirjeldava nimisõna(fraasi) vahel on keeruline küsimus, sõltudes eelkõige iga teksti sisemisest loogikast, mida ma selles esees sügavamalt ei puuduta.

Kui me võrdleme ka itaalia ja hispaaniakeelseid tõlkeid, näeme, et itaaliakeelne versioon on jäänud ustavaks substantiveeritud omadussõnale, samas kui hispaania keeles järgitakse prantsuse teksti konstruktsiooni. Ka itaaliakeelses tekstis on ungekrönte tõlgitud partitsiibiga.

MOLTI vedono in Angela Merkel la regina non incoronata d'Europa.

[Paljud näevad Angela Merkelis Euroopa mitte kroonitud kuningannat.]

Son muchos los que ven en la canciller alemana una reina de Europa sin corona.

[On palju neid, kes näevad saksa kantsleris Euroopa ilma kroonita kuningannat.]

Teine lause.

Wenn man fragt, woraus die deutsche Bundeskanzlerin ihre Macht schöpft, stößt man auf ein charakteristisches Merkmal ihres Handelns: ihre geradezu machiavellistische Wendigkeit.

[Kui keegi küsib, kustkohast ammutab Saksa riigikanstler oma võimu, jõuab ta riigikantsleri tegemiste iseloomuliku omaduseni: tema lausa machiavelliliku osavuseni.]

If we inquire into the basis of her power we become aware of one characteristic feature of her effectiveness: her characteristic quality is a tactical adroitness that might well be deemed Machiavellian.

[Kui me uurime tema võimu alust, saame teadlikuks ühest tema tõhususe iseloomulikust omadusest: tema iseloomulik omadus on taktikaline osavus, mida võib pidada suisa machiavellilikuks.]

Quand on pose la question de savoir d'où Angela Merkel tient son pouvoir, on est renvoyé à l'une des caractéristiques qui définissent sa façon de faire : une habileté machiavélique.

[Kui keegi esitab küsimuse saamaks teada, kuskohast Angela Merkel saab kätte oma võimu, saadetakse ta [tagasi] ühe iseloomuomaduseni, mis defineerib tema [Merkeli] tegutsemisviisi: machiavellilik osavus.]

Sõnaliigilisi nihkeid esineb ainsana prantsuse keeles, kus saksakeelne verb fragen muutub konstruktsiooniks nimisõna + infinitiiv. Teises kohas võtab prantsusekeelne versioon ühe sõnaga kokku characteristisches Merkmali.

Suuremad muudatused toimuvad süntaktilisel tasandil, eriti inglise keeles, kus osalausest saab essõnafraas ning vastukaaluks saksakeelne täiend laieneb pikaks ja keeruliseks osalauseks (“her characteristic quality is...”). Prantsusekeelne tõlge jääb alugpärasele lauseehitusele ustavamaks, siiski laieneb ka tema puhul lühikene genitiivtäiend omaette osalauseks. On tähelepanuväärne, et need süntaktilised muudatused toimuvad justkui omamoodi kompentsatsioonitaktikana - kui tõlge on ühe semantilise üksuse puhul kokkuvõtvam, näib see tingivat laienemise teise puhul.

Mainida tuleb ka inglisekeelset tõlget genitiivtäiendile: of her effectiveness: kuigi keeles eksisteerib sünteetiline ‘s-genitiiv, on sagedane (kui mitte sagedasem) lahendus väljendada genitiivset suhet ka eessõnaga of. Teisisõnu, tasub siinset tõlget võtta standardlahendusena saksa genitiivtäiendi puhul. Prantsuse keeles oleks see vastavalt eessõna de.

Beck kasutab umbisikulist man-konstruktsiooni, mis võimaldab ka aktiivses lauses jätta täpsustamata tegevuse sooritaja. Inglise keeles on samal kohal kasutatud üldistavalt mitmuse esimest pööret we ning prantsuse keeles kolmanda ainuse sõna on, mis enam-vähem kattub saksa man-iga tähenduses. Inglise keeles saab analoogselt kasutada asesõna funktsioonis one-i [If one inquires...], kuid inglise keeles võib see tunduda markeeritult kirjakeelne ning tõlkija on otsustanud tavapärasema konstruktsiooni kasuks.

Kui vaadata itaalia ja hispaaniakeelset tõlget, siis ilmneb, et mitte alati ei ole otse lähtekeelest tõlgitud itaaliakeelne versioon struktuurilt täpsem. Nõnda säilib hispaania keeles algupärane tingimuslik kui..., samas kui itaalia versioon võtab kasutusele da-tegevusnimega võrreldava infinitiivkonstruktsiooni. Man-konstruktsiooni lahenebki itaalia versioonis infintiiviga, hispaania keeles, kus lause tegijat väljendamiseks piisab verbist niikuinii, kasutatakse ainult kolmanda isiku refleksiivpronoomenit se.

Per capire da dove la cancelliera federale tragga il suo potere, occorre tener conto di un aspetto caratteristico del suo agire: la sua duttilità addirittura machiavellica.

[Et mõista, kuskohast riigikantsler ammutab oma võimu, tuleb võtta arvesse tema tegutsemise iseloomulik aspekt: tema suisa machiavellilik paindlikkus]

Cuando se plantea el tema de saber de donde saca Angela Merkel tanto poder, es imposible no remitirse a una de las características que definen su manera de proceder : una habilidad maquiavélica.

[Kui teemaks tõuseb, et saada teada, kuskohast Angela Merkel saab taolise võimu, on võimatu mitte võtta arvesse üht iseloomuomadustest, mis defineerib tema tegutsemisviisi: machiavellilik osavus.]

Kolmas lause

    Der Fürst, so Niccolò Machiavelli, der erste Denker der Macht, müsse sich nur dann an sein politisches Wort von gestern halten, wenn es ihm heute Vorteile bringe.

    [Valitseja – nagu [ütleb] Niccolò Machiavelli, esimene võimu üle mõtleja – peaks jääma oma eilse poliitilise sõna juurde ainult siis, kui see talle täna eeiliseid toob.]

   

The Prince, Machiavelli believed, must only stick to what he said yesterday if it brings him positive advantages today.

[Valitseja, uskus Machiavelli, peab jääma selle juurde, mis ta eile ütles, ainult siis, kui see toob talle positiivseid eeliseid täna.]

Selon Nicolas Machiavel (1467-1529), premier penseur à se pencher sur la nature du pouvoir, le prince ne doit tenir sa parole donnée hier que si elle peut lui apporter des avantages.

[Vastavalt Niccolò Machiavellile (1467-1529), esimese mõtleja [kes on] uurima võimu loomuse üle, valitseja ei tohi pidada oma eile antud sõna muidu, kui see [ainult] talle eeliseid tuua võib.]

Mõlemad tõlked teevad mitu suurt muudatust. Esimesena Machiavelli täiend der erste Denker der Macht - inglise keeles puudub see täielikult ning on ilmselt esimene tähenduslik väljajätt senivaadatud lausetest. See on vastupidine tõlgete üldisele tendentsile informatsiooni pigem lisada, kui ära võtta. Selgitatav on see eelkõige muutustega lauseehituses - inglisekeelne tõlkija on lisanud verbi ja teinud kogu üksusest iseseisva osalause. Täiend oleks sellisel juhul pidanud tulema aluse ja verbi vahele (“Machiavelli [täiend] believed”) ning muutnuks kogu osalause erakordselt kohmakaks. Tähelepanuväärne on, et see süntaktiline muudatus on tingitud eelkõige soovist säilitada algupärane sõnajärjekord. Prantsusekeelne versioon, vastukaaluks, säilitab küll esialgse lausestruktuuri, kuid teeb seda sõnajäjärjekorra (või pigem, lause liikmete järjekorra) muutmise arvelt. Täiend ise kasutab genitiivtäiendit, mis prantsuse keelde on tõlgitud eessõnafraasi abil. Nagu eelminegi kord, lisandub genitiivtäiendi tõlkiminel prantsuse keeles verb (infinitiiv se pencher).

Teisena väärib rohkem tähelepanu nimisõnafraas sein politisches Wort von gestern. Tegemist on kompleksse fraasiga, millel on attributiivses positsioonis nii asesõna kui omadussõna ning predikatiivses positsioonis lisandub veel essõnafraas. Inglise keelde on see tõlgitud küsisõnafraasiga, mis on sisuliselt jälle hõlmab kõiki lauseks vajalikke komponente, prantsuse keeles säilib küll nimisõnafraas, kuid essõnafraas on asendatud partitiipse konstruktsiooniga (“donnée hier”). Omadussõna politisch jäetakse välja mõlemas tõlkes, mis annab mõista selle ebaolulisust lausest arusaamisel.

Teised märkimisväärsed muudatused on omadussõna lisandumine inglise keeles (Vorteile vs. positive advantages) ning eitus prantsuse keeles (müsse sich anhalten vs. ne doit tenir). See viimane on tingitud ne... ...que-konstruktsiooni kasutamisest, mida tõlkija on otsustanud kasutada.

Kui me vaatame lisaks itaalia ja hispaaniakeelseid tõlkeid, ilmneb lisaks, et prantsuse versiooni eessõnaline konstruktsioon “selon Nicholas Machiavelli” on romaani keeltes üleüldine. Itaaliakeelne versioon on võrdlemisi originaalitruu, säilitdes üks-ühele nii Machiavelli täiendi kui ka nimisõnafraasi sein politisches Wort von gestern. Ka hispaaniakeelne versioon jälgib üsna täpselt oma lähteteksti, kuid muudab eituse uuesti positiivseks. Negatsioon kaob ära ka portugalikeelses, kuid säilib rumeeniakeelses tõlkes.

Secondo Niccolò Machiavelli, il primo pensatore del potere, il principe deve attenersi alla sua parola politica di ieri solo se la cosa gli procura dei vantaggi.

[Vastavalt Niccolò Machiavellile, esimese võimu üle mõtleja , valitseja peab jääma oma eilse poliitilise sõna juurde ainult, kui asi talle toob eeliseid.]

Según Nicolás Maquiavelo (1467-1529) el primer pensador que se preocupó por la naturaleza del poder, el príncipe solo debe mantener su palabra del día anterior si eso le reporta ventajas.

[Vastavalt Niccolò Machiavellile (1467-1529) esimese mõtleja, kes süübis võimu loomusesse, peab valitseja

hoidma oma eelneva päeva sõna ainult siis, kui see talle toob eeliseid.]

Neljas lause

Überträgt man das auf die Situation der Gegenwart, lautet die Maxime: Man kann heute das Gegenteil von dem tun, was man gestern verkündet hat, wenn es die eigenen Chancen bei der nächsten Wahl erhöht.

[[Kui] tuua see oleviku olukorda, kõlab maksiim – täna saab teha vastupidist sellele, mis eile kuulutatud oli, kui see enda võimalusi järgmistel valimistel tõstab.]

Transferring this to the present situation would produce the maxim: today you can do the opposite of what you proclaimed yesterday, if it improves your own chances in the next election.

[Selle ülekandmine praegusesse olukorda toodaks maksiimi: täna saad sa teha vastupidist sellele, mida sa kuulutasid eile, kui see aitab sinu enda võimalusi järgmistel valimistel.]

    Si l'on transpose cette maxime à la situation d'aujourd'hui, cela donne : il est possible de faire aujourd'hui le contraire de ce que l'on a annoncé hier, si cela augmente les chances de gagner les prochaines élections.

    [Kui kanda see maksiim üle tänasesse olukorda, annab see: on võimalik teha täna vastupidist sellele, mida kuulutati eile, kui see suurendab võimalusi võita järgmiseid valimisi.]

Umbisikuline man esineb selles lauses tervelt kolm korda - esimene man-konstruktsioon on tõlgitud inglise keelde gerundiivse ing-vormiga, muutes selle lauselühendiks, prantsuse keeles leiab taaskord kasutust umbisikuline on. Teise ja kolmanda man-konstruktsiooni puhul asendab tõlkija inglise keeles jällegi asesõna, prantsuse keeles on aluseks tehtud semantiliselt tühi il. Süntaktilises mõttes on veel oluline lisandus si, mis sisuliselt muudab lause tingimuslauseks. On huvitav täheldada, et ka inglisekeelne lause väljendab tingimuslikkust, kasutades selleks modaalverbi would. Kuigi saksakeelses originaalis ilmneb tingimuslikkus alles lause lõpus (“wenn es die eigenen Chancen...”), on mõlemad tõlked pidanud vajalikuks seda väljendada terve lause vältel, mis annab tunnusust originaallause elliptilisest loomusest.

Järgneb gentiivtäiend die Situation der Gegenwart. Inglise keele lahendust saab kirjeldada kaheti - kuna erinevust kahe sõnaliigi vahel pole, siis saab seda võtta nii atributiivses positsioonis nimisõna kui ka lihtsalt omadussõnana. Prantsusekeelne tõlge on standardlahendus.

Mainimist väärib ka prantsusekeelne tõlge “de gagner les porchaines elections”. Kuivõrd kogu teksti puhul on olnud tendents analüütilistemates inglise ja prantsuse keeles leida lahendus eelkõige eessõnade abil, siis siinkohal näeme vastupidist ja eessõnafraasist tehakse infinitiivverbi objekt.

Kui vaatame itaalia ja hispaaniakeelset tõlget, näeme, et itaaliakeelne versioon kasutab hoopis partitsiipi ja on jätnud modaalsuse muutumata. Hispaaniakeelne “la situación actual” on ainus, kus on toimunud üheselt mõistetavalt nihe nimisõnast omadussõna juurde.

Trasposta alla situazione del presente, questa massima suona così: si può fare oggi il contrario di quello che si è annunciato ieri, se ciò aumenta le proprie opportunità alle prossime elezioni.

[Ülekantuna oleviku olukorda on see maksiim taoline: saab teha täna vastupidist sellele, mis mis oli kuulutatud eile, kui see suurendab oma võimalusi järgmistel valimistel.]

Si se traslada esta máxima a la situación actual, se deriva : que es posible hacer hoy lo contrario de lo que se anunció ayer si eso aumenta las chances de ganar las próximas elecciones.

[Kui tõlkida see maksiim praegusesse olukorda, järeldub: et on võimalik teha täna vastupidist sellele, mida kuulutati eile, kui see suurendab võimalusi võita järgmiseid valimisi.]

Kokkuvõtteks, kirjeldasin eelnevalt 19 grammatilist või süntaktilist muudatust uuritava nelja lause raames. Otsest sõnaliigi muutumist toimus võrdlemisi vähe - enamasti toimus see siis, kui tõlgitud oli enam kui ühe sõnaga ning algupärase sõna tähenduslik pool osutub olema teisest sõnaliigist (“poser la question” [verb->nom]). Mõnikord oli siiski tegemist ka tõlkija teadliku valikuga (“la reine sans couronne” [part/adj->nom]) või sihtkeeles lihtsalt puudus erinevus kahe sõnaliigi vahel (present situation [nom->adj/nom]).

Sagedasemad olid aga muudatused lauseehituses - eelkõige uute osalausete tekkimises nimi- või eessõnafraasidest (“Nombreux sont ceux qui”, “a tactical adroitness that might well be deemed Machiavellian”). Vähemal määral toimus ka vastupidine, kuid see oli piiratud eelkõige inglise keele ja man-konstruktsioonide juurde (“Transferring this”). Üldine trend oli kasutada märksa enam eessõnafraase (“into the basis of her power”), mis annab tunnistust sihtkeelte analüütilisemast olemusest. Teisalt oli iseloomulik just prantsuse keelele kasutada essõna asemel verbi pöördumatuid vorme nagu partitsiibid, infinitiivid ja verbaaladjektiivid (“sa parole donnée hier”).

Kui vaadata muudatuste tagamaid, siis saame eristada neid, mis on tingitud konkreetselt keele enda piirangutest või normidest (N: piiramist väljendav que nõuab eitust eelnevas verbis, inglise keeles käib üldjuhul alus enne öeldist jne..) ning neid, mis on olnud tõlkija enda valik. Valdav enamus grammatilistest muudatustest ongi tõlkijate endi valik ning intrigeeriv on, et tihtilugu otsustab tõlkija, kartes ehk tõlkida liiga “otse” ja mõjuda võõrapäraselt, teadlikult erineda algupärasest konstruktsioonist, kuigi ka viimane oleks võimalik (ja vastuvõetav) lahendus. See ilmneb eelkõige, kui kõrvutada tõlked omavahel lähedalt seotud romaani keeltes - kuigi prantsusekeelne versioon väldib omadussõna substantiveerimist, leiab see ometigi kasutust itaaliakeelses tõlkes. Sama lugu on kolmandas lasuses eitava ne... ...que-konstruktsiooni kasutamisega - verbi negatsioon on siinkohal tõepoolest grammatiliselt ette kirjutatud, kuid otsus seda konstruktsiooni kasutada (selle asemel, et tõlkida näiteks positiivse konstruktsiooniga seulement si) on eelkõige tõlkija oma, mille - kui me vaatame sama kohta on hispaaniakeelses tõlkes - järgmine tõlkija taaskord, võib-olla soovist mitte näida liiga “prantsusepärane”, on pööranud ümber ning kasutab positiivset vormi.

Kasutatud kirjandus

Beck, Ulrich. 2012. Merkiavellis Macht. Der Spiegel. 08.10.2012 http://www.spiegel.de/spiegel/print/d-88963881.html [05.01.2013]
 
ibid. Tõlkija teadmata. The Power of Merkiavelli: Angela Merkel’s Hesitation in the Euro-crisis. openDemocracy.net. http://www.opendemocracy.net/ulrich-beck/power-of-merkiavelli-angela-merkel%E2%80%99s-hesitation-in-euro-crisis [05.01.2013]
 
ibid. Saksa keelest tõlkis Pierre Desshusses. Angela Merkel, nouveau Machiavel. Le Monde.
http://www.lemonde.fr/idees/article/2012/11/12/angela-merkel-nouveau-machiavel_1789276_3232.html [05.01.2013]
 
ibid. Tõlkija teadmata. Η δύναμη της Μερκιαβέλι. Το Βημα. 14.10.2012.
        http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=479378 [05.01.2013]
 
ibid. Saksa keelest tõlkis Carlo Sandrelli. Il potere di Merkiavelli la regina dell'indugio. La Repubblica. 26.10.2012 http://ricerca.repubblica.it/repubblica/archivio/repubblica/2012/10/26/il-potere-di-merkiavelli-la-regina-dellindugio.html?ref=search [05.01.2013]
 
ibid. Prantsuse keelest tõlkis Susana Merino. Angela Merkel, la nueva Maquiavelo. El Correo. http://www.elcorreo.eu.org/Angela-Merkel-la-nueva-Maquiavelo-por-Ulrich-Beck?lang=fr [05.01.2013]
 
ibid. Prantsuse keelest tõlkis Júlio Marques Mota. Angela Merkel, novo maquiavel. A Viagem dos Argonautas. 13.11.2012. http://aviagemdosargonautas.net/2012/11/13/angela-merkel-novo-maquiavel-por-ulrichbeck/ [05.01.2013]
 
ibid. Prantsuse keelest tõlkis Dumitru Constatin. Angela Merkel este Merkiavel - Machiavelli al zilelor noastre. Cotidianul. 14.11.2012 http://www.cotidianul.ro/angela-merkel-este-merkiavel-machiavelli-al-zilelor-noastre-199656/ [05.01.2013]
   

Del Re, Giovanni. Formula Merkel: socialista a casa, ultra liberista all’estero. Linkiesta. 09.10.2012. http://www.linkiesta.it/Merkel-%20Grecia-salva-stati-merkiavelli [05.01.2013]
 
Rábago, Joaquín. Angela Merkel, la Maquiavelo que llegó del Este. Faro de Vigo. 09.10.2012
http://www.farodevigo.es/opinion/2012/10/09/angela-merkel-maquiavelo-llego/693499.html [05.01.2013]
 
Сарников, Никита .«Монд»: Ульрих Бек – «Ангела Меркель, новый Макьявелли». http://www.russian.rfi.fr. 12.11.2012
http://www.russian.rfi.fr/obshchii/20121112-mond-ulrikh-bek-angela-merkel-novyi-makyavelli [05.01.2013]
 
Tomasović, Joško. Angela Merkel - novi Machiavelli. tportal.hr. 14.11.2012
http://www.tportal.hr/vijesti/svijet/225965/Angela-Merkel-novi-Machiavelli.html#.UOgL3OSpC3H [05.01.2013]

   

Tolstoi Sessioonid 2012

Aasta on jälle lõpule jõudmas, mistõttu olen uploadinud väikese kokkuvõtte viimase 12 kuu muusikalisest tegevusest.

Sessioonid 2012

Tracklist:

01. InSleep
02. Dogs in the Garden*
03. It's always the same with you/Everybody gets a little lost sometimes
04. It's always the same with you [Unplugged]
05. In the autumn it is cold [Unplugged]

*Klaveriga aitas kaasa Grete Kadak.

Võid vaadata ka Sessioonid 2011.

Tõlge: Ulrich Beck - Merkiavelli võim. Kantsleri kõhklused euro päästmisel

Der Spiegel 41/2012: "Merkiavellis Macht"

Merkiavelli võim

Kantsleri kõhklused euro päästmisel

Paljud näevad Angela Merkelis Euroopa kroonimata kuningannat. Kui keegi küsib, kustkohast küll ammutab Saksa riigikanstler oma võimu, jõuab ta riigikantsleri tegemiste iseloomuliku omaduseni: tema lausa machiavelliliku osavuseni. Valitseja peaks – nagu ütleb Niccolò Machiavelli, esimene võimu üle mõtleja – jääma oma eilse poliitilise sõnani ainult siis, kui see talle täna kasuks tuleb. Tuues selle maksiimi minevikust üle tänapäeva, kõlab see – eile kuulutatule saab teha täna vastupidiselt, kui see tõstab võimalusi järgmistel valimistel.

Nõnda võitles Merkel pikka aega Saksa tuumajaamade eluea pikendamise eest, samas kui võimaliku Euroopast väljaastumisega oli rahulikult nõus. Siis, pärast Fukushima reaktorikatastroofi, kiitis ta heaks lahkumise tuumaenergiast ning panustamise Euroopale. Seejärel on ta end tõestanud meistrina viimase hetke päästmise alal. Eile ütles ta eurobondide kohta “mitte seni, kuni ma elan“. Täna aga laseb rahandusminister Wolfgang Schäublel otsida võimalikku teed finantskriisist välja või mööda ning tolereerib Euroopa Keskpanga krediidiandmist kokkukukuvatele riikidele ja pankadele, kelle langemise puhul peaks maksma lõppude lõpuks ka Saksa kodanik.

Merkeli ja Machiavelli vaheline poliitiline sugulus – Merkiavelli mudel nagu mina seda nimetaks – põhineb valdavalt neljal end vastastikku täiendaval komponendil:

ESMALT: Saksamaa on Euroopa Liidu rikkaim ja majanduslikult tugevaim riik. Majanduskriisist tingituna sõltuvad kõik võlgnikriigid Saksamaa valmidusest garanteerida hädavajalikku krediiti. See on võimuteoreetiliselt küll triviaalne ning iseenesest veel merkelliku Machiavellismi ei loo. Viimane ilmneb hoopis tõsiasjas, et Merkel ei ole võtnud positsiooni konfliktis, mis lõõmab Euroopa-arhitektide ja ortodokssete rahvusriigi pooldajate vahel – või täpsemalt: et ta jääb avatuks mõlema, üksteist vastandava võimaluse suhtes. Ta pole solidaarne ei Euroopa-meelsetele (nii sise- kui välismaal), kes nõuavavad Saksamaalt siduvaid lubadusi, ega toeta ka euroskeptikute rühmitust, kes igasugusest abiandmisest keelduda tahab. Pigem seob Merkel – ning see aspekt on merkiavellilikuim – Saksamaa krediidivalmiduse võlgnikriikide valmidusega täita Saksamaa stabiilsuspoliitikat. See on Merkiavelli esimene põhimõte: kui küsimuseks on võlgnikriikidele mõeldud Saksa abiraha, pole tema seisukoht ei selge „jah“ ega selge „ei“, vaid pigem võimupokkerlik „võib-olla.“

TEISEKS: Kuidas võiks selline paradoksaalne seisukoht laheneda poliitilises praktikas? Machiavelli oleks siinkohal nimetanud virtù’d - see tähendab võimekust, poliitilist energiat ning teovajadust. Siin jõuamegi teise punktini: Merkiavelli võim põhineb valdavalt vajadusel teha mitte midagi, harjumusele asjaga mitte veel tegeleda, hiljem tegelemisele ja kõhklusele. See tahtliku kõhkluse kunst, segu ükskõiksusest, Euroopast ning Euroopale panustamisest keeldumine on Saksa võimupositsiooni aluseks kriisist vaevatud Euroopas.

Kõhklus taltsutamistaktikana – selline on Merkiavelli meetod. Jõuvahendiks pole mitte Saksa raha agressiivne sissetung vaid hoopis vastupidine: selle ähvardav väljavõtt, krediidiga venitamine ja krediidist keeldumine. Kui Saksamaa oma nõusolekust taganeb, on võlgnikriikide laostumine vältimatu. Saksa raha poolt üleujutatud saamisest on vaid üks asi hullem ja see on Saksa raha poolt mitte üleujutatud saamine..

Eks kahtlemiseks ole palju põhjuseid – olukord maailmas on nõnda keeruline, et hoomata ei suuda seda enam keegi, tihti on valik ainult ettenägematult riskantsete alternatiivide vahel. Teisalt õigustavad need põhjused kõhkluse kasutamist võimustrateegiana. Õigustades seda ülemlauluga kokkuhoiupoliitikast, on Angela Merkel viinud täiuseni taolist tüüpi tahtmatu ülemvõimu. See näiliselt täielik ebapoliitika – eriti keeldumisstrateegia, teha mitte midagi, investeerida mitte midagi, pakkuda mitte mingisugust krediiti või raha, see mitmekordselt kasutatav „ei“ on Saksa majandusjõu peamine hoob majanduskriisis vaevlevas Euroopas.

Saksamaa uus jõud Euroopas ei põhine seega nagu varem viimases abinõus jõule. Ta ei vaja relvi, et enda tahet teistele riikidele peale suruda. See on ka põhjus, miks jutt „Neljandast Riigist“ on absurdne. Seetõttu on majandusel põhinev jõud ka palju paindlikum – Saksamaa ei pea kuhugi sisse tungima, ometigi on ta kõikjal kohal.

KOLMANDAKS: Nõndaviisi osutub edukaks näiliselt võimatu, nimelt siduda kokku siseriiklik tagasivalitavus ning Euroopa arhitekti roll. See tähendab ka aga, et kõik meetmed päästmaks eurot või Euroopa Liitu peavad esmalt korra läbi tegema sisepoliitilise sobivustesti, eelkõige vastama küsimusele, kas nad on kasulikud Saksa huvidele ning Merkeli võimupositsioonile. Mida eurokriitilisemaks muutub Saksamaa, mida rohkem näeb ta end ümbritsetuna võlgnikriikidest, kes soovivad rünnata Saksa rahakotti, seda keerulisemaks muutub see spagaat. Sellele probleemile on Merkiavelli vastanud oma trumbikaardi väljakäimisega: „Saksa Euroopa“ mis salvab nii siin kui seal. Sisepoliitiliselt rahustab kanstler sakslasi, kes tunnevad hirmu oma pensionite, kodude ja majandusime üle, kehtestades protestantliku karmusega doseeritud „ei“-de poliitikat ning on tõusnud nõnda Euroopa koolimammaks. Samal ajal välispoliitikas on ta võtnud „Euroopa vastutuse“ seisukoha, liites Euro-riigid vähim-halva-valiku poliitika abil. Tema reklaamtekst kõlab: parem juba Saksa euro kui mitte mingi euro.

Ka selles mõttes tõestab Merkel end olevat Machiavelli haritud õpilane. Kas on parem „olla armastatud või kardetud?“ küsib Machiavelli oma teoses, „Valitseja“. „Vastuseks öeldakse, et tuleks tahta olla nii ühte kui teist, et aga mõlemat korraga saavutada on raske, siis on märksa kindlam olla kardetud kui armastatud - juhul, kui tuleks jätta kõrvale üks neist kahest.¹“ Merkel võtab selle kasutusse justkui valikuliselt: välismaal peab teda kardetama, kodumaal armastatama – võib-olla just sellepärast, kuna ta välismaal õpetab hirmu. Jõhker neoliberalism väljapoole, sotsiaaldemokraatlikut tooni konsensus sissepoole – see on see eduvalem, mille abil on Merkiavelli oma võimupositsiooni ning Saksa Euroopat üha enam laiendanud.

NELJANDAKS: Merkel tahab partnerriikidele ette näidata, isegi ette määrata seda, mis Saksamaal majanduse ning poliitika juures on toiminud kui võlusõna. Saksa imperatiiv kõlab: Säästmine! Säästmine stabiilsuse teenistuses. Poliitilises tegelikkuses tähendab see aga (kuri)kuulasa švaabi koduperenaise kokkuhoiupoliitikat, mis peagi osutub vaid pensionite, hariduse, teaduse, infrastruktuuri, jne jaoks mõeldud vahendite dramaatilist vähendamist. Meil on tegemist kivikõva neoliberalismiga, mis on nüüd ka fiskaalpakti kujul Euroopa põhiseadusesse sisse ehitatud, astudes nõnda mööda Euroopa (nõrgast) avalikkusest.

Need Merkiavellismi neli komponenti – rahvuskonservatismi ning Euroopa-arhitektuuri omavaheline sidumine, kõhklemiskunst distsiplineerimisstrateegiana, siseriikliku tagasivalitavuse olulisus ning ühtlasi ka Saksa stabiliisuskultuur – tugevdavad üksteist vastastikku ning moodustavad Saksa Euroopa võimutuumiku. Paralleeli leiab isegi Machiavelli necessità – ajalooline kriisiolukord, millele valitseja peab suutma reageerida – jaoks : Die Welti väljaandija Thomas Schmidi propageeritud Saksamaa “sõbralik hegemoon”, kes, nähes end sundolukorras, asetab ohuga tegelemise kõrgemale sellest, mis on seadusega keelatud. Et muuta Saksa säästupoliitika siduvaks tervele Euroopale, tohiks Merkiavelli järgi demokraatlike norme vastavalt vajadusele nõrgestada või õõnestada.

Samal ajal on ilmne, et Saksamaa tõus juhtivaks jõuks “Saksa Euroopas” ei ole mingi salajase taktika ning kavalusega kavandatud ülemplaani tulemus. See toimus – vähemalt alguses – täiesti tahtmatult ning planeerimata, johtudes finantskriisist ning katastroofi ennetamisest. Pikema aja jooksul – nagu võimaldab kahtlustada sündmuste edasine käik – saabus juba teadliku planeerimise faas. Kantsler tundis kriisis ära oma occasione, oma “soodsa hetke.”. Fortuna ja merkiavellistliku virtù segus läks tal õnneks kasutada ära ajalooline võimalus ning selle tulemusena lõigata kasu nii sise- kui välispoliitiliselt. Tõsi, vahepeal on moodustunud ka vastasrinne, mis on arvamusel, et kiire ja edasitormav euroopastumine ignoreerib Saksa parlamendi õigusi ning eksib seepärast põhiseaduse vastu. Kuid Merkel oskab osavalt ära kasutada isegi need vastupanu kantsid, kaasates need oma taltsutavasse kõhklemispoliitikasse. Taaskord võidab ta kahekordselt: rohkem võimu Euroopas ning rohkem siseriikliku populaarsust tänu Saksa valijate soosingule.

Paratamatult võib Merkiavelli meetod aga vähehaaval oma piirideni jõuda. Vähemalt seni pole Saksa säästupoliitika tootnud mingisugust edu, hoopis vastupidi: võlakriis ähvardab nüüd ka Hispaaniat, Itaaliat, võib-olla isegi Prantsusmaad. Vaesed jäävad vaesemaks, keskklassi ähvardab langus ning jätkuvalt ei paista mingisugust valgust tunneli lõpust. Seega, ka sellisel juhul võib võim viia vastasrinde loomiseni, vähemalt on Angela Merkel Nicolas Sarkozy näol kaotanud tähtsa liitlase. Pärast Francois Holland’i ametisse nimetamist on kaalukausid silmmärgatavalt nihkunud. Võlgnikriikide esindajail on õnnestunud asuda koostööle Brüsseli ja Frankfurdi Euroopa-arhitektidega, et arendada välja alternatiiv sagedasti populistlikule, Saksa publikule suunatud ja inflatsioonihirmust ajendatud Merkeli (ja ei tasu unustada, ka Philipp Rösleri²) säästupoliitikale ning et mõelda üle Euroopa Keskpanga funktsioon selleks, et see kohandaks pigem USA Föderaalreservile omase kasvupoliitika.

Kindlasti on võimalik teinegi stsenaarium: et leiab aset duell Angela Merkiavelli, kõhkleva eurooplanna, ning kirgliku šahh-matt-mängija Peer Steinbrücki³ vahel, kes on avastanud rolli Euroopa Willi Brandtina. Brandti eduvalem kõlas: “Muutus lähenemise läbi”, Steinbrücki valem võiks kõlada aga taoliselt: rohkem vabadust, rohkem sotsiaalset kindlust ning rohkem demokraatiat – läbi Euroopa. Sellisel juhul võiks, vastupidiselt ootustele, toimuda kahe Euroopa-meelse kandidaadi vaheline enampakkumisvõislus. Steinbrückil kas läheb oma poliitikaga õnneks Merkiavelli šahhmatti mängida, või võidab Merkiavelli, kuna ta avastab Euroopa idee võimustrateegilise tähtsuse ning muutub Euroopa Ühendriikide asutajaks. Juhtugu kumb tahes: Saksamaa ees seisab otsus Euroopa olemise või mitteolemise üle. Ta on muutunud lihtsalt liiga võimsaks, et lubada endale luksust otsus tegemata jätta..

--

Sotsioloog Ulrich Beck, 68, õpetab London School of Economicsis ning Harvardi ülikoolis, tema uus raamat, mille põhjal ta selle esse kirjutas, ilmus 13. oktoobril kirjastuses Suhrkamp Verlag (“Das deutsche Europa. Neue Machtlandschaften im Zeichen der Krise”).

1 „Valitseja“, peatükk XVII, kasutatud Toivo Tomsoni tõlget.

2Praegune asekantsler ning liberaalse Vaba Demokraatliku Partei esimees.

3Sotsiaaldemokraatide kantslerikandidaat 2013. aasta valimistel.

Translation: Aare Pilv - Silent or a Deaf Era?

EPL: Vaikiv või kurt ajastu?

For a while, already for several years, it has seemed to me that there is a certain similarity in the way the society developed during the First Estonian Republic and is developing now. That we are in a danger of repeating the same mistakes only that we do not see the similarities.

I have thought every now and then that I would like to call the current period a “silent era”, but the parallel with the 1930ties does not hold up completely – anything can be said, the elections are free, there is no fear of repressions from the state etc. Yet Ahto Lobjakas' article “Riik kuu peal”¹ opens up the modern nature of that silence: not that it is impossible to speak, but rather the state itself remains silent and pretends as if the people were silent too.

The abuse of power is evident to everyone, it is even spoken publicly. Even the state partly admits this (e.g. the treacherous statement of the prime minister when the funding scandal begun that the “actual situation” should be legitimatized), but there lacks what would make communication truly communication: the actual part of the speech act – the speech act accomplishes nothing, i.e. there is no real action. (I refer here to the J. L. Austin's and J. Searle's theory of speech acts according to which the speech act is not merely limited to the uttering of a sentence. The purpose of any meaningful speech act is to do something, to act somehow, even if mentally.)

But what we see here is in essence a complete simulation of communication: some form of discussion does seem to take place, but this discussion has no connection with the realm of actions. Essentially, there is an interruption in the chain of communication: we see that the funding of one party (and other parties, probably) does not create trust (therefore it is in principle very hard to consider party politics trustworthy at all, because we simply do not know, what political influences are coming with the money), but we are essentially laughed at and said: “This can very well be so, although we do not admit it, and there is nothing you can do about it.”

Core of the silent era

We are not said “shush!”, nobody can say that our freedom of speech has been repressed. We simply are not heard until we reach that Wittgenstenian conclusion that what cannot be said, need be kept silent. And it is exactly in this sense that we have drifted to the core of a new silent era where we do not remain silent just because it is forbidden to speak, but rather constantly talk, because we are free to speak about anything, but the speech act has lost its central aspect – to be an action.

If the speech acts in public discussion on politics no longer have an influence to political actions, then it means that politics itself no longer remains in the public sphere. And this – political actions leaving from the grasp of public discussion – is exactly what also characterized the previous silent era. It is hard to call this democracy.

But there is a new kind of silence which is modern. A comparison would be like communicating with a computer. Probably all of us have given in to the illusion as though it were possible to communicate with a computer. We have angered at the computer when it seems to us that it is harassing us, as if there was some conscious process taking place inside the computer. No, the computer is merely a machine where certain processes operate when we enter the corresponding commands. And when we say to the computer for example “Well hurry up already,” we have a completely real and communicative relationship with the computer, only that the computer will not become faster because of what we said. Our speech act has no actual dimension for the computer. In reality we are silent, because the computer does not participate in the communication at all. Communication does not consist solely of saying something – the inevitable part of the speech act is the presumption of being heard.

This is also the situation with the state right now. Sometimes it feels as if a robot revolution, akin to science fiction, has already taken place, only not through robots becoming human (as it is always depicted – robots achieve self-awareness etc), but through people becoming robotic. And it makes sense that the state should act in a way that treats the country and the society as a mere machine that needs to be kept operational as economically as possible. It manages the country according to its own nature. Those currently in power are so thanks to free elections – but they have been chosen in a way one would choose between different computer brands in a store. They have been chosen by people who have failed to understand that the computer has no brain or heart, but a processor and a hard drive.

Deafness of the state

My previous sentences of course hint that the problem is not merely in the confrontation between the state and “us” - it is in some distorted “tiger leap” that includes the entire society, in a way “we” deserve what rules us. The question is, when was it that this robotized silent relationship between the people and the state fixated. Was it perhaps the spring of 2007² – it can be imagined that, at that time, the Russian population probably experienced something similar to what the society is now feeling as a whole? Or was it sometime earlier? But if so, when is that point in time when the choice fell in favor of the current situation. I do not say I know this – I am asking.

A friend of mine asked me whether it would be better to call this not silent but a deaf era. I think rather not. To describe this merely as a deafness of the state would mean that all responsibility lies on a malignant state unwilling to listen. I feel that the state's deafness is based on something in the society which could be described as the loss action from speech acts – that the inner strength of the speech act – which is what makes speaking a speech act – has faded somewhere, meaning that we are actually silent, even though we speak.

I wish to point out the paradox that even in the case of complete freedom of speech (Estonia is, after all, at the top of any free speech index) it can nonetheless happen that this freedom does not guarantee what it is established for – that the truth would be possible at all times.

The state's deafness is actually a symptom of something else – that the ties and connections inside the community which give the speech act its strength are lacking. And that is why it is important not only the fact that the state is deaf, but also that this deafness mirrors a certain silence. Because the kind of state we have now did not, after all, spring from a empty place, it corresponds to the society. Maybe it is not enough to just sadly admit that the state is a robot, but also necessary to ask if the reason behind it is the society's habit to speak with the state like a robot, without hoping any meaningful reply, merely inserting some line of command once every four years³ andconsidering it natural that the state will effectively carry out the process.

The people in power too are concrete individuals, so in that sense as well I would not want to strictly separate people speaking and a state being deaf – the logical conclusion of this would lead to an inner exile: “let's not communicate with the state at all, just between ourselves and then we'll show them!” We have a right to expect an response from those in power, because they are people too and should also belong to “our” circle and we should start thinking, what to do when a part of this circle no longer behaves like human beings. Because there is no escape from the state, let it at least be then as human as possible. We need to think how our speech acts would regain that presumption of being heard which gives meaning to speech.

I have no answers. What I say is a question intently waiting for answers.

1Postimees 17.10

2The author refers to the tensions culminating with the Bronze Night riots in April 2007.

3As in "just going to elections once every four years".

1. novembri lindistused