Tõlge: Ulrich Beck - Merkiavelli võim. Kantsleri kõhklused euro päästmisel

Der Spiegel 41/2012: "Merkiavellis Macht"

Merkiavelli võim

Kantsleri kõhklused euro päästmisel

Paljud näevad Angela Merkelis Euroopa kroonimata kuningannat. Kui keegi küsib, kustkohast küll ammutab Saksa riigikanstler oma võimu, jõuab ta riigikantsleri tegemiste iseloomuliku omaduseni: tema lausa machiavelliliku osavuseni. Valitseja peaks – nagu ütleb Niccolò Machiavelli, esimene võimu üle mõtleja – jääma oma eilse poliitilise sõnani ainult siis, kui see talle täna kasuks tuleb. Tuues selle maksiimi minevikust üle tänapäeva, kõlab see – eile kuulutatule saab teha täna vastupidiselt, kui see tõstab võimalusi järgmistel valimistel.

Nõnda võitles Merkel pikka aega Saksa tuumajaamade eluea pikendamise eest, samas kui võimaliku Euroopast väljaastumisega oli rahulikult nõus. Siis, pärast Fukushima reaktorikatastroofi, kiitis ta heaks lahkumise tuumaenergiast ning panustamise Euroopale. Seejärel on ta end tõestanud meistrina viimase hetke päästmise alal. Eile ütles ta eurobondide kohta “mitte seni, kuni ma elan“. Täna aga laseb rahandusminister Wolfgang Schäublel otsida võimalikku teed finantskriisist välja või mööda ning tolereerib Euroopa Keskpanga krediidiandmist kokkukukuvatele riikidele ja pankadele, kelle langemise puhul peaks maksma lõppude lõpuks ka Saksa kodanik.

Merkeli ja Machiavelli vaheline poliitiline sugulus – Merkiavelli mudel nagu mina seda nimetaks – põhineb valdavalt neljal end vastastikku täiendaval komponendil:

ESMALT: Saksamaa on Euroopa Liidu rikkaim ja majanduslikult tugevaim riik. Majanduskriisist tingituna sõltuvad kõik võlgnikriigid Saksamaa valmidusest garanteerida hädavajalikku krediiti. See on võimuteoreetiliselt küll triviaalne ning iseenesest veel merkelliku Machiavellismi ei loo. Viimane ilmneb hoopis tõsiasjas, et Merkel ei ole võtnud positsiooni konfliktis, mis lõõmab Euroopa-arhitektide ja ortodokssete rahvusriigi pooldajate vahel – või täpsemalt: et ta jääb avatuks mõlema, üksteist vastandava võimaluse suhtes. Ta pole solidaarne ei Euroopa-meelsetele (nii sise- kui välismaal), kes nõuavavad Saksamaalt siduvaid lubadusi, ega toeta ka euroskeptikute rühmitust, kes igasugusest abiandmisest keelduda tahab. Pigem seob Merkel – ning see aspekt on merkiavellilikuim – Saksamaa krediidivalmiduse võlgnikriikide valmidusega täita Saksamaa stabiilsuspoliitikat. See on Merkiavelli esimene põhimõte: kui küsimuseks on võlgnikriikidele mõeldud Saksa abiraha, pole tema seisukoht ei selge „jah“ ega selge „ei“, vaid pigem võimupokkerlik „võib-olla.“

TEISEKS: Kuidas võiks selline paradoksaalne seisukoht laheneda poliitilises praktikas? Machiavelli oleks siinkohal nimetanud virtù’d - see tähendab võimekust, poliitilist energiat ning teovajadust. Siin jõuamegi teise punktini: Merkiavelli võim põhineb valdavalt vajadusel teha mitte midagi, harjumusele asjaga mitte veel tegeleda, hiljem tegelemisele ja kõhklusele. See tahtliku kõhkluse kunst, segu ükskõiksusest, Euroopast ning Euroopale panustamisest keeldumine on Saksa võimupositsiooni aluseks kriisist vaevatud Euroopas.

Kõhklus taltsutamistaktikana – selline on Merkiavelli meetod. Jõuvahendiks pole mitte Saksa raha agressiivne sissetung vaid hoopis vastupidine: selle ähvardav väljavõtt, krediidiga venitamine ja krediidist keeldumine. Kui Saksamaa oma nõusolekust taganeb, on võlgnikriikide laostumine vältimatu. Saksa raha poolt üleujutatud saamisest on vaid üks asi hullem ja see on Saksa raha poolt mitte üleujutatud saamine..

Eks kahtlemiseks ole palju põhjuseid – olukord maailmas on nõnda keeruline, et hoomata ei suuda seda enam keegi, tihti on valik ainult ettenägematult riskantsete alternatiivide vahel. Teisalt õigustavad need põhjused kõhkluse kasutamist võimustrateegiana. Õigustades seda ülemlauluga kokkuhoiupoliitikast, on Angela Merkel viinud täiuseni taolist tüüpi tahtmatu ülemvõimu. See näiliselt täielik ebapoliitika – eriti keeldumisstrateegia, teha mitte midagi, investeerida mitte midagi, pakkuda mitte mingisugust krediiti või raha, see mitmekordselt kasutatav „ei“ on Saksa majandusjõu peamine hoob majanduskriisis vaevlevas Euroopas.

Saksamaa uus jõud Euroopas ei põhine seega nagu varem viimases abinõus jõule. Ta ei vaja relvi, et enda tahet teistele riikidele peale suruda. See on ka põhjus, miks jutt „Neljandast Riigist“ on absurdne. Seetõttu on majandusel põhinev jõud ka palju paindlikum – Saksamaa ei pea kuhugi sisse tungima, ometigi on ta kõikjal kohal.

KOLMANDAKS: Nõndaviisi osutub edukaks näiliselt võimatu, nimelt siduda kokku siseriiklik tagasivalitavus ning Euroopa arhitekti roll. See tähendab ka aga, et kõik meetmed päästmaks eurot või Euroopa Liitu peavad esmalt korra läbi tegema sisepoliitilise sobivustesti, eelkõige vastama küsimusele, kas nad on kasulikud Saksa huvidele ning Merkeli võimupositsioonile. Mida eurokriitilisemaks muutub Saksamaa, mida rohkem näeb ta end ümbritsetuna võlgnikriikidest, kes soovivad rünnata Saksa rahakotti, seda keerulisemaks muutub see spagaat. Sellele probleemile on Merkiavelli vastanud oma trumbikaardi väljakäimisega: „Saksa Euroopa“ mis salvab nii siin kui seal. Sisepoliitiliselt rahustab kanstler sakslasi, kes tunnevad hirmu oma pensionite, kodude ja majandusime üle, kehtestades protestantliku karmusega doseeritud „ei“-de poliitikat ning on tõusnud nõnda Euroopa koolimammaks. Samal ajal välispoliitikas on ta võtnud „Euroopa vastutuse“ seisukoha, liites Euro-riigid vähim-halva-valiku poliitika abil. Tema reklaamtekst kõlab: parem juba Saksa euro kui mitte mingi euro.

Ka selles mõttes tõestab Merkel end olevat Machiavelli haritud õpilane. Kas on parem „olla armastatud või kardetud?“ küsib Machiavelli oma teoses, „Valitseja“. „Vastuseks öeldakse, et tuleks tahta olla nii ühte kui teist, et aga mõlemat korraga saavutada on raske, siis on märksa kindlam olla kardetud kui armastatud - juhul, kui tuleks jätta kõrvale üks neist kahest.¹“ Merkel võtab selle kasutusse justkui valikuliselt: välismaal peab teda kardetama, kodumaal armastatama – võib-olla just sellepärast, kuna ta välismaal õpetab hirmu. Jõhker neoliberalism väljapoole, sotsiaaldemokraatlikut tooni konsensus sissepoole – see on see eduvalem, mille abil on Merkiavelli oma võimupositsiooni ning Saksa Euroopat üha enam laiendanud.

NELJANDAKS: Merkel tahab partnerriikidele ette näidata, isegi ette määrata seda, mis Saksamaal majanduse ning poliitika juures on toiminud kui võlusõna. Saksa imperatiiv kõlab: Säästmine! Säästmine stabiilsuse teenistuses. Poliitilises tegelikkuses tähendab see aga (kuri)kuulasa švaabi koduperenaise kokkuhoiupoliitikat, mis peagi osutub vaid pensionite, hariduse, teaduse, infrastruktuuri, jne jaoks mõeldud vahendite dramaatilist vähendamist. Meil on tegemist kivikõva neoliberalismiga, mis on nüüd ka fiskaalpakti kujul Euroopa põhiseadusesse sisse ehitatud, astudes nõnda mööda Euroopa (nõrgast) avalikkusest.

Need Merkiavellismi neli komponenti – rahvuskonservatismi ning Euroopa-arhitektuuri omavaheline sidumine, kõhklemiskunst distsiplineerimisstrateegiana, siseriikliku tagasivalitavuse olulisus ning ühtlasi ka Saksa stabiliisuskultuur – tugevdavad üksteist vastastikku ning moodustavad Saksa Euroopa võimutuumiku. Paralleeli leiab isegi Machiavelli necessità – ajalooline kriisiolukord, millele valitseja peab suutma reageerida – jaoks : Die Welti väljaandija Thomas Schmidi propageeritud Saksamaa “sõbralik hegemoon”, kes, nähes end sundolukorras, asetab ohuga tegelemise kõrgemale sellest, mis on seadusega keelatud. Et muuta Saksa säästupoliitika siduvaks tervele Euroopale, tohiks Merkiavelli järgi demokraatlike norme vastavalt vajadusele nõrgestada või õõnestada.

Samal ajal on ilmne, et Saksamaa tõus juhtivaks jõuks “Saksa Euroopas” ei ole mingi salajase taktika ning kavalusega kavandatud ülemplaani tulemus. See toimus – vähemalt alguses – täiesti tahtmatult ning planeerimata, johtudes finantskriisist ning katastroofi ennetamisest. Pikema aja jooksul – nagu võimaldab kahtlustada sündmuste edasine käik – saabus juba teadliku planeerimise faas. Kantsler tundis kriisis ära oma occasione, oma “soodsa hetke.”. Fortuna ja merkiavellistliku virtù segus läks tal õnneks kasutada ära ajalooline võimalus ning selle tulemusena lõigata kasu nii sise- kui välispoliitiliselt. Tõsi, vahepeal on moodustunud ka vastasrinne, mis on arvamusel, et kiire ja edasitormav euroopastumine ignoreerib Saksa parlamendi õigusi ning eksib seepärast põhiseaduse vastu. Kuid Merkel oskab osavalt ära kasutada isegi need vastupanu kantsid, kaasates need oma taltsutavasse kõhklemispoliitikasse. Taaskord võidab ta kahekordselt: rohkem võimu Euroopas ning rohkem siseriikliku populaarsust tänu Saksa valijate soosingule.

Paratamatult võib Merkiavelli meetod aga vähehaaval oma piirideni jõuda. Vähemalt seni pole Saksa säästupoliitika tootnud mingisugust edu, hoopis vastupidi: võlakriis ähvardab nüüd ka Hispaaniat, Itaaliat, võib-olla isegi Prantsusmaad. Vaesed jäävad vaesemaks, keskklassi ähvardab langus ning jätkuvalt ei paista mingisugust valgust tunneli lõpust. Seega, ka sellisel juhul võib võim viia vastasrinde loomiseni, vähemalt on Angela Merkel Nicolas Sarkozy näol kaotanud tähtsa liitlase. Pärast Francois Holland’i ametisse nimetamist on kaalukausid silmmärgatavalt nihkunud. Võlgnikriikide esindajail on õnnestunud asuda koostööle Brüsseli ja Frankfurdi Euroopa-arhitektidega, et arendada välja alternatiiv sagedasti populistlikule, Saksa publikule suunatud ja inflatsioonihirmust ajendatud Merkeli (ja ei tasu unustada, ka Philipp Rösleri²) säästupoliitikale ning et mõelda üle Euroopa Keskpanga funktsioon selleks, et see kohandaks pigem USA Föderaalreservile omase kasvupoliitika.

Kindlasti on võimalik teinegi stsenaarium: et leiab aset duell Angela Merkiavelli, kõhkleva eurooplanna, ning kirgliku šahh-matt-mängija Peer Steinbrücki³ vahel, kes on avastanud rolli Euroopa Willi Brandtina. Brandti eduvalem kõlas: “Muutus lähenemise läbi”, Steinbrücki valem võiks kõlada aga taoliselt: rohkem vabadust, rohkem sotsiaalset kindlust ning rohkem demokraatiat – läbi Euroopa. Sellisel juhul võiks, vastupidiselt ootustele, toimuda kahe Euroopa-meelse kandidaadi vaheline enampakkumisvõislus. Steinbrückil kas läheb oma poliitikaga õnneks Merkiavelli šahhmatti mängida, või võidab Merkiavelli, kuna ta avastab Euroopa idee võimustrateegilise tähtsuse ning muutub Euroopa Ühendriikide asutajaks. Juhtugu kumb tahes: Saksamaa ees seisab otsus Euroopa olemise või mitteolemise üle. Ta on muutunud lihtsalt liiga võimsaks, et lubada endale luksust otsus tegemata jätta..

--

Sotsioloog Ulrich Beck, 68, õpetab London School of Economicsis ning Harvardi ülikoolis, tema uus raamat, mille põhjal ta selle esse kirjutas, ilmus 13. oktoobril kirjastuses Suhrkamp Verlag (“Das deutsche Europa. Neue Machtlandschaften im Zeichen der Krise”).

1 „Valitseja“, peatükk XVII, kasutatud Toivo Tomsoni tõlget.

2Praegune asekantsler ning liberaalse Vaba Demokraatliku Partei esimees.

3Sotsiaaldemokraatide kantslerikandidaat 2013. aasta valimistel.