Tõlge: T. S. Eliot - Gerontion

Thou hast nor youth nor age But as it were an after dinner sleep Dreaming of both. Here I am, an old man in a dry month, Being read to by a boy, waiting for rain. I was neither at the hot gates Nor fought in the warm rain Nor knee deep in the salt marsh, heaving a cutlass, Bitten by flies, fought. My house is a decayed house, And the jew squats on the window sill, the owner, Spawned in some estaminet of Antwerp, Blistered in Brussels, patched and peeled in London. The goat coughs at night in the field overhead; Rocks, moss, stonecrop, iron, merds. The woman keeps the kitchen, makes tea, Sneezes at evening, poking the peevish gutter. I an old man, A dull head among windy spaces. Signs are taken for wonders. "We would see a sign": The word within a word, unable to speak a word, Swaddled with darkness. In the juvescence of the year Came Christ the tiger In depraved May, dogwood and chestnut, flowering                                                                                     Judas, To be eaten, to be divided, to be drunk Among whispers; by Mr. Silvero With caressing hands, at Limoges Who walked all night in the next room; By Hakagawa, bowing among the Titians; By Madame de Tornquist, in the dark room Shifting the candles; Fraulein von Kulp Who turned in the hall, one hand on the door. Vacant                                                                                  shuttles Weave the wind. I have no ghosts, An old man in a draughty house Under a windy knob. After such knowledge, what forgiveness? Think now History has many cunning passages, contrived corridors And issues, deceives with whispering ambitions, Guides us by vanities. Think now She gives when our attention is distracted And what she gives, gives with such supple confusions That the giving famishes the craving. Gives too late What's not believed in, or if still believed, In memory only, reconsidered passion. Gives too soon Into weak hands, what's thought can be dispensed with Till the refusal propagates a fear. Think Neither fear nor courage saves us. Unnatural vices Are fathered by our heroism. Virtues Are forced upon us by our impudent crimes. These tears are shaken from the wrath-bearing tree. The tiger springs in the new year. Us he devours. Think                                                                                 at last We have not reached conclusion, when I Stiffen in a rented house. Think at last I have not made this show purposelessly And it is not by any concitation Of the backward devils. I would meet you upon this honestly. I that was near your heart was removed therefrom To lose beauty in terror, terror in inquisition. I have lost my passion: why should I need to keep it Since what is kept must be adulterated? I have lost my sight, smell, hearing, taste and touch: How should I use it for your closer contact? These with a thousand small deliberations Protract the profit of their chilled delirium, Excite the membrane, when the sense has cooled, With pungent sauces, multiply variety In a wilderness of mirrors. What will the spider do, Suspend its operations, will the weevil Delay? De Bailhache, Fresca, Mrs. Cammel, whirled Beyond the circuit of the shuddering Bear In fractured atoms. Gull against the wind, in the windy                                                                                straits Of Belle Isle, or running on the Horn, White feathers in the snow, the Gulf claims, And an old man driven by the Trades To a sleepy corner. Tenants of the house, Thoughts of a dry brain in a dry season.

Sul pole ei noorust ega iga Kuid nagu pärastlõuna uinakul Unistad mõlemast. Siin ma olen, vana mees kuival kuul, Keda ette loeb poisike, ootamas vihma. Ma ei olnud ei kuumadel väravatel Ega võidelnud soojas vihmas Ega põlvini rabasoos, meresaabel pihus, Kärbeste puretud, võidelnud. Mu maja on kõdunenud maja Aknalaual kükitab juut, omanik, Tekkinud ilma kusagil Antwerpeni estaminet's Saanud Brüsselis villid, kokku lapitud Londonis. Ööselt köhib taamal põllu peal kits; Kivid, sammal, kukeharjad, raud, pabulad. Naine püsib köögis, keedab teed, Aevastab kõige peale, sorkides pahurat rentslit Vana mees mina, Nüri pea tuulise tühja vahel Märke võetakse ime pähe. „Nõuab tunnustähte“: Sõna sees sõna, suutmata lausuda sõna, Mähitud pimedusse. Aasta nooruses Saabus Kristus kui tiiger Läinud maikuus hukka, kontpuu ja kastan, juudapuu                                                                                        õites Et olla söödud, olla jagatud, olla purjus Sosinate vahel; silitavate kätega härra Silvero poolt Limoges, Kes kõrvaltoas kõndis kogu öö; Hakagawa, kummardumas Titianite seas; Madame de Tornquisti, pimedas toas Liigutamas küünlaid; Fraulein von Kulpi, Kes pööras ringi saalis, üks käsi uksel. Tühjad süstikud Kärmalt tuules. Vaime mul pole, Vana mees tuuletõmbuse majas Tuulise pideme all. Pärast taolist teadmist, mis andestus? Mõtle nüüd Ajalool on palju kavalaid käike, sepitsetud koridore Ja teemasid, petab meid sosistava ambitsiooniga, Juhib meid edevuse kaudu. Mõtle nüüd Ta annab meile, kui tähelepanu on hajev, Ja mida ta annab, annab taolise ohtra segadusega, Et andmine näljutab ihaluse. Annab liiga hilja, Mida enam ei usuta, või kui veel usutakse, Vaid mälestuses, võetud kire pähe. Annab liiga vara Nõrkadesse kätesse, mida mõeldakse, et saab jagada                                                                              laiali Kuni keeldumine levitab hirmu. Mõtle, Ei hirm ega julgus meid päästa. Ebaloomulikud pahed Sigitab me kangelaslikkus. Väärtusi Sunnivad peale meie mõtlemata kuriteod. Neid pisaraid potsatab viha-kandvalt puult. Tiiger tärkab uuel aastal. Meid ta neelab. Mõtle ometi Me pole jõudnud järelduseni, kui mina Jäigastun üüritud majas. Mõtle ometi Ma ei teinud seda näitemängu niisama Ega mitte mõne tagurliku kuradi Utsituse pärast. Ma kohtuks suga ses asjas ausalt. Mina, olnud su südame lähedal, olin eemaldatud sealt, Et kaotada ilu õuduses, õuduse ülekuulamises. Olen kaotanud oma kire: miks peaksin seda hoidma, Kui mida hoitakse, peab võltsima? Olen kaotanud nägemis-, lõhna-, kuulmis-, maitse- ja                                                                 kompimistunde: Kuidas peaksin kasutama seda su lähemaks                                                                     puudutuseks? Need, ühes tuhande väikese arutlusega, Venitavad oma jaheda deliiriumi kasu, Erutavad membraani, kui taju on jahtunud, Tuliste kastmetega, korrutavad mitmekesisust Peeglite kõnnumaal. Mida küll teeb ämblik, Lõpetab oma tegevuse, kas kärsakas Lükkab edasi? De Bailhache, Fresca, proua Cammel,                                                                              paisatud Teisele poole võbiseva Vankri trajektoorist Lõhenenud aatomiteks. Kajakas vastu tuult Belle Isle'i Tuulisel väinal või Hoorni neemel tormamas Valged suled lumes, Hoovus nõuab osa, Ning vana mees on Ametite ajatud Unisesse nurka. Maja üürnikud, Kuiva aju mõtted kuival hooajal.