Selles kirjutises üritan näidata, kuidas lugemist saab kasutada võõrkeele õppimiseks, isegi kui teadmised võõrkeele grammatikast ei ole täielikud. See meetod sõltub paljuski veebipõhistest sõnaraamatutest ning eeldab igapäevast harjumust arvutit kasutades lugeda võõrkeelseid tekste. Illustreerin seda protsessi prantsuse keele näitel ning seejärel nimetan kasulikke materjale konkreetsete keelte puhul.
Lugemine on väga lihtne ja tõhus keeleõppemeetod. Kahjuks
pannakse tavalises keeletunnis lugemisele üldiselt väga vähe rõhku, mis on ühtest küljest tingitud moodsa keeleõppe üldisest tendentsist
suulise väljenduse suunas - see on eriti ilmne, kui me võrdleme keeleõpikuid 90nendate algusest tänapäevastega - teisalt on järjekindlat
lugemist keeruline sobitada klassiruumi formaati. Nii
õpilasele kui õpetajale näib palju mugavam veeta aega grammatiliste
lüngatäiteharjutuse ning dialoogide konstrueerimisega etteantud sõnadest.
Lugemine nõuab iseseisvat tööd ning on oluliseks sammuks selle suunas,
et keeleoskus jõuaks ka väljaspool klassiruumi. See ei tähenda muidugi seda, et klassiõpe oleks kasutu ning eraldi keelekursusest võib olla tohutut abi, eriti kui viimane keeleõppekogemus jääb kuhugi üldharidusse. Kuid koduste ülesannete eeskujulik täitmine ei ole eesmärk omaette ning alati on oht jääda oma mugavustsooni. Lugemisega saab aga alustada juba esimesel päeval pärast otsust õppida uut keelt.
Lugemist õppe varajases staadiumis aitab väga kvaliteetne elektrooniline sõnastik. Füüsilise sõnaraamatu kasutamisel muutub vähegi tundmatuma
teksti lugemine erakordselt ajakulukaks ning frustreerivaks ning eeldab
üldjuhul, et lugeja tunneb ära sõna grammatilse vormi ja leiab
sõnaraamatust tüüpvormi. Kvaliteetne veebipõhine sõnaraamat
mitte ainult ei toimi kiiremini, vaid aitab määrata ära ka sõna
konkreetse grammatilise vormi ja see vähendab dramaatiliselt, mida peame teadma võõrkeele grammatikast, et seda lugeda. Toon näiteks mõned peamised sõnaraamatud, mille puhul see kehtib:
http://www.wordreference.com/ on
kasulik eelkõige prantuse, hispaania ja itaalia keele puhul. Sõnaraamat suudab tuvastada tegusõna pöörde ning iga verbi jaoks on
ka täielik pööramistabel. Leheküljel asub ka kasulik foorum
konkreetsete tõlkejuhutmite jaoks.
http://www.wiktionary.org/ on
Vikipeedia analoog sõnaraamatutele. Ehk siis sõnaraamat, mida kõik
kasutajad saavad ise muuta. Vikisõnastiku kasulikkus sõltub konkreetsest
keelest, kuid suuremate keelte puhul on sealgi sõna täielik grammatika
ära kirjeldatud. Mõnikord tasub muuta sõnastiku algkeelt - nõnda on näiteks inglisekeelse Wiktionary vene keele grammatika kirjelduses sageli ebapiisav, venekeelne Викисловарь kirjeldab aga venekeelsete sõnade grammatika peaaegu alati, samas kui puudub sõna tõlge või definitsioon.
Klassikalisete keelte puhul on heaks tööriistaks http://www.perseus.tufts.edu/hopper/, mille
grammatiline analüüs on kõigi kolme seast täpseim. Perseuse projekt muudab täiesti, kuidas on võimalik õppida ladina või vanakreeka keelt. Sõnaraamatu kasutamine võib esialgu tunduda küll mõnevõrra keeruline
ning pahatihti ei tööta ka veebisait ise kõige sujuvamalt.
Mainin ära ka http://translate.google.com/. Google’i tõlge ei ole siiski kõigi tõlkevigade juur, nagu mõnikord seda kardetakse,
ning eriti kasuks tuleb see süntaktilisel tasandil - olukorras, kus
sõnad on küll tõlgitud, kuid lause või fraasi tähendus jäi
arusaamatuks. Tasub siiski meeles pidada, et Google’i tõlge põhineb
inglise keelel ning kõige paremini ta selles ka töötab. Nõnda võib näiteks saksa-inglise tõlge olla üsna küll täpne, kuid saksa-eesti puhul märksa kehvem.
*
Vaatame nende materjalide kasutamist prantsuse keele näitel. Tavaliselt
arvatakse, et prantsuse keel on võrdlemisi keeruline. Grammatilisest
vaatepunktist on prantuse keel siiski üsna lihtne - käändeid ei ole, ning erinevad lühendus- või ühildusreeglid ei
muuda keelt arusaamatuks. Keerulisim on prantsuse verbisüsteem, kus on kokku neli morfoloogilist ajavormi (olevik/présent, imperfekt/imparfait , lihtminevik/passé simple, tulevik/futur simple),
sellele lisaks modaalsus (indikatiiv, subjunktiiv, konjuktiiv,
imperatiiv), liitajavormid, oleviku partitsiip ja mineviku partitsiip.
Kokku võib üks tegusõna esineda umbes kahekümnes erinevas aja- või modaalsusvormis
ja kõik selle läbimiseks kulub keelekursustel tüüpiliselt 1-2 aastat. Kuid esialgu piisab ka sellest, kui tunneme ära, mida
ütleb meile sõnaraamatu grammatilne analüüs.
Allolev lausega algab Saint-Exupéry "Le Petit Prince" - hästituntud kirjanduslik teos, mida miljonid prantsuse keele õppijad üle maailma on lugenud või kavatsenud kunagi lugeda.
[Kui ma olin kuus aastat vana, nägin ma kord üht imepärast pilti raamatus ürgmetsa kohta,
qui s’appelait "Histoires Vécues"
mille nimi oli “Tõestisündinud lood.”]
Hüperlingid viivad neljale verbivormile lauses. Wordreference ütleb nende kohta järgnevalt:
avais est:
1re personne du singulier de l'imparfait de l'indicatif
2e personne du singulier de l'imparfait de l'indicatif
Imperfekt
on üks prantsuse keele kahest minevikuvormist. Võime selle eesti keelde
tõlkida lihtminevikuna. Et lauses on mõeldud esimest isikut, ütleb
meile eessõna j(e).
ai est:
1re personne du singulier du présent de l'indicatif
vu est:
un participe passé
Need kaks verbi moodustavad kokku ajavormi passé composé, mille
konstruktsioon (“olema” verb olevikus + kesksõna) esineb eestigi keeles
täisminevikuna. Võiksimegi tõlkida seda sõna-sõnalt “olen näinud”, kuid
vormi kasutatakse prantsuse keeles mõnevõrra teisiti ning üldiselt kasutatakse eesti keele puhul samas kohas lihtminevikku.
appelait est:
3e personne du singulier de l'imparfait de l'indicatif
Jällegi on tegemist imperfektiga. Sõna otsene tähendus oleks “kutsuma/nimetama”, millele lisandub eneskohane s(e). Sõnasõnalise tõlke saaksime seega “end nimetama”.
Selle
kokkuvõtteks. Saime automaatselt kätte kõik neli verbivormi,
ilma, et oleks pidanud teadma tegusõna infinitiivi. Seega pole
esmajärgus oluline see, et me teaksime automaatselt verbi avoir-i kuut vormi imperfektis, vaid pigem, et me mõistaksime, mis tähendus on sõnal avoir ja milleks kasutatakse prantsuse keeles imperfekti. Teisisõnu, eesmärgiks on muuta keele grammatilised vormid ja nende funktsioonid passiivselt äratuntavaks ammu enne nende süstemaatilist õppimist.
Asja sisuline tuum selles ongi. Kogu protsessi saab muuta tõhusamaks, kui näiteks kirjutada käsitsi üles kõik
tundmatud sõnad tekstis. See ei pea olema midagi
süstemaatilist, kuna ülesmärkimise mõte ei ole niivõrd endale isikliku sõnaraamatu
koostamine, kui lihtsalt läbikirjutamisega kinnistada sõna.
Läbikirjutamist
võib eraldi kasutada ka sagedaste sõnade puhul (näiteks: ase-, side ja
eessõnad, abitegusõnad ja muud tüüpilised verbid). Hea ülevaate keelest
annab ka lihtsalt niisama keele grammatika ülesirvimine.
Lugema peaks muidugi täpselt seda, mis endale huvi pakub. Alguses aitab ehk siiski International Children’s Digital Library, kust
on võimalik leida lastejutte paljudes maailma keeltes. Samas võib ka
alustada tekstidega valdkonnast, millega õppija on hästi tuttav, milleks
võib olla isegi midagi nii üldist kui artikkel Eestimaa kohta Vikipeedias. Traditsiooniliselt on kõrgema taseme lugemismaterjaliks võõrkeelne
kirjandusklassika, kuid seda ei pea ilmtingimata jälgima. Näiteks leidis Johannes Aavik, et ilukirjandusest paremad on üldised
ensüklopeedilised teosed, kuna ilukirjandus ei anna edasi keeles
normaalselt kasutatavat sõnavara.
Lugemine õpetab ilmselgelt ainult keele kirjalikku kuju. Selle kõrval võiks võimalikult vara alustada ka keele kuulamisega selle loomulikus vormis. Selleks olen kasutanud erinevaid võõrkeelseid juturaadioid (vt: http://tunein.com/, http://www.listenlive.eu/index.html). Esialgu on olulisem pigem kontakt keelega kui millestki aru saamine. Eraldi mainiksin ära ka uudisteportaali Euronews, mis levitab uudiseid paralleelselt mitmes keeles.
Eraldi probleem tekib, kui õpitav keel on kirjutatud meie jaoks võõras kirjasüsteemis.
Siis olen kasutanud paralleelteksti meetodit, kus esmalt kirjutan üles
originaalteksti ja lisan selle alla tõlke. Juhul kui võõra kirjasüsteemi
hääldus ei ole koheselt mõistetav (näiteks araabia tähestiku puhul),
olen lisanud ka transkriptsiooni ladina tähestikus. Paralleelteksti
meetodit võib kasutada ka siis, kui üldiselt tundub, et lausete tähendus
kipub jääma arusaamatuks, kuna see sunnib loetut põhjalikumalt läbi
analüüsima. Samas jõuab selle lähenemisega läbi võtta märksa vähem teksti.
Näide
paralleeltekstist. Sinises on kirjutatud vanaheebrea originaal, mustas
transkribeering ladina tähestikku, punases tõlge eesti keelde.
*
Metodoloogiliselt
sellega olekski kõik. Ülalpool kirjutatu on eelkõige soovituslik
ning praktikas kujuneb igaühel välja oma isiklikud eelistused. Nimetan veel mõned kasulikud materjalid konkreetsete keelte
kohta. Nimekiri on täiesti subjektiivne ning sõltub eelkõige sellest,
mida ma olen kõige rohkem kasutanud.
Araabia keele
puhul on suureks probleemiks tõsiasi, et semiidi keeltes täishäälikuid
üldjuhul välja ei kirjutata. Seetõttu ei saa me kirjutatud sõna põhjal
teada, kuidas sõna tegelikult hääldub. Üldiselt on lastejutud siiski
vokaliseeritud ning ilmselt ongi mõistlik sealt alustada. Lisaks
ICDL-ile võib vokaliseeritud lastejutte leida ka veebisaidilt sultaneducation.com. Viimase puhul on samad tekstid ka helifailina saadaval.
Sõnaraamatutest olen kasutanud valdavalt Wiktionary, mis araabia keele poolest on siiski üsna poolik. Alternatiivina olen kasutanud ka http://www.lessan.org/,
mis on märksa süstemaatilisem. Mõlemad sõnaraamatud töötavad kõige
paremini, kui otsida ainult sõna tüve. Perseuse araabiakeelne sõnastik
tunneb üldjuhul ära ka sõna grammatilise vormi.
Õpikutest
on Eestis vabalt saadaval Faruk Abu-Charcra “Arabic - An
Essential Grammar”, mis võtab kogu keele grammatika ühe raamatu vahele
kokku.
Tegusõna pööramisel aitab ka verbix.com
---
Itaalia, hispaania ja prantsuse keele
puhul piisab täiesti Wordreference’i sõnaraamatust, kuigi ka
Wiktionary-is on kõik kolm keelt kvaliteetselt esindatud. Kui need kätte
peaks sattuma, siis väga tekstipõhised on Lauri Leesi “Prantsuse keele õpik algajale” ning “Prantsuse keele õpik edasijõudnule” varajasemad väljaanded.
Üsna põhjalik ja tekstitihe on ka Aini Kuusiku “Hispaania keel edasijõudnutele”.
Raadiotest France culture.
---
Islandi keele kohta mainiksin ära Wisconsini ülikooli Icelandic Online Dictionary and Readings.
Sõnaraamat ei määra küll täpset grammatilist vormi, kuid tunneb
siiski ära sõna tüvivormi. Samal leheküljel on ka mõned lihtsad
paralleeltekstid ning lühikene sissejuhatus islandi keele grammatikasse.
Pööramisel aitab jälle verbix.com, tihtilugu on sõnade paradigma olemas ka Wiktonary-is.
---
Kirjasüsteem hiina keeles erineb sootuks euroopa (või isegi semiidi) keeltest.
Traditsioonilises sõnaraamatus on hiina hieroglüüfid jaotatud nende
leiduvate radikaalide hulga järgi. Selle põhimõtet järgib näiteks Chinese Character Dictonary.
Märksa lihtsam võimalus on hieroglüüfide joonistamine hiirega
ekraanile, misjärel programm annab valida võimalike idiogrammide vahel.
Seda lahendust kasutavad näiteks nciku.com ning chinesetools.eu.
---
Parim tööriist ladina keele jaoks on Perseus, aga üsna hea alternatiivina toimib ka Wiktionary.
Õpikutest Anne Lilli, Maria Kanteri ja Merike Ristikivi “Studia Latina”
---
Rootsi keele puhul olen kasutanud eelkõige The People’s Dictonary. Teine variant oleks jällegi Wiktonary, kus sõnade paradigma on tabelina välja toodud.
Õpikutest Ilmar Mullamaa “Rootsi keele õpik”
---
Saksa keele jaoks on üldjuhul Wiktonary jällegi piisav. Kui sellest siiski peaks väheks jääma, siis sakslaste enda leo.org ja grammatika jaoks canoo.net.
Raadiotest Deutschlandradio Kultur
---
Ka soome keel on Wiktonary-is põhjalikult esindatud.
Õpikutest Margit Kuusk “Suomi selväksi”
---
Uuskreeka keelega on võrdlemisi raske. Ilmselt parim lahendus on Wiktonary kreekakeelne versioon Βικιλεξικό.
Suur hulk sõnavara ja grammatikat on seal täitsa olemas, kuid pahatihti
puudub tõlge teistesse keeltesse. Sellisel juhul olen kombineerinud
Βικιλεξικόt Google Translate’iga.
Hetkel on uuskreeka keelt võimalik õppida Tartu Ülikooli Keelekeskuses.
---
Vanaheebrea keele jaoks ilmus eesti keeles hiljuti John Sawyeri “Piibliheebrea keel algajale”. Sama õpikuga õpetatakse vana-heebrea keelt ka Tartu Ülikooli Usuteaduskonnas.
---
Ka vanakreeka keele
jaoks on parim tööriist Perseus. Sõnade tervikuid paradigmasid võib
leida ka Wiktonarys, kuid see on siiski märksa vaesem kui ladina
keele puhul.
Hea sissejuhatuse annab ka classicalmyth.com.
---
Vene keele
puhul olen eelkõige kasutanud Wiktonary venekeelset versioonid
Викисловарь, kus jällegi on sõna grammatika küll kirjeldatud, kuid
tihtilugu puudub tähendus.
Huvi võib pakkuda ka LearningRussian.net ning sealsed Tolstoi ja Dostojevski paralleeltekstid.
No comments:
Post a Comment