Tõlge: T. S. Eliot - J. Alfred Prufrocki armulaul

S’io credesse che mia risposta fosse                     A persona che mai tornasse al mondo                           Questa fiamma staria sensa piu scosse.                           Ma perciocche giammai di questo fondo                          Non torno vivo alcun, s’i’odo il vero                           Sensa tema d’infamia ti rispondo. Let us go then, you and I, When the evening is spread out against the sky Like a patient etherized upon a table; Let us go, through certain half-deserted streets, The muttering retreats Of restless nights in one-night cheap hotels And sawdust restaurants with oyster-shells: Streets that follow like a tedious argument Of insidious intent To lead you to an overwhelming question ... Oh, do not ask, “What is it?” Let us go and make our visit. In the room the women come and go Talking of Michelangelo. The yellow fog that rubs its back upon the                                                                   window-panes, The yellow smoke that rubs its muzzle on the                                                     window-panes, Licked its tongue into the corners of the evening, Lingered upon the pools that stand in drains, Let fall upon its back the soot that falls from chimneys, Slipped by the terrace, made a sudden leap, And seeing that it was a soft October night, Curled once about the house, and fell asleep. And indeed there will be time For the yellow smoke that slides along the street, Rubbing its back upon the window-panes; There will be time, there will be time To prepare a face to meet the faces that you meet; There will be time to murder and create, And time for all the works and days of hands That lift and drop a question on your plate; Time for you and time for me, And time yet for a hundred indecisions, And for a hundred visions and revisions, Before the taking of a toast and tea. In the room the women come and go Talking of Michelangelo. And indeed there will be time To wonder, “Do I dare?” and, “Do I dare?” Time to turn back and descend the stair, With a bald spot in the middle of my hair — (They will say: “How his hair is growing thin!”) My morning coat, my collar mounting firmly to the                                                                          chin, My necktie rich and modest, but asserted by a simple                                                                             pin — (They will say: “But how his arms and legs are thin!”) Do I dare Disturb the universe? In a minute there is time For decisions and revisions which a minute will                                                                          reverse. For I have known them all already, known them all: Have known the evenings, mornings, afternoons, I have measured out my life with coffee spoons; I know the voices dying with a dying fall Beneath the music from a farther room. So how should I presume? And I have known the eyes already, known them all— The eyes that fix you in a formulated phrase, And when I am formulated, sprawling on a pin, When I am pinned and wriggling on the wall, Then how should I begin To spit out all the butt-ends of my days and ways? And how should I presume? And I have known the arms already, known them all— Arms that are braceleted and white and bare (But in the lamplight, downed with light brown hair!) Is it perfume from a dress That makes me so digress? Arms that lie along a table, or wrap about a shawl. And should I then presume? And how should I begin? Shall I say, I have gone at dusk through narrow streets And watched the smoke that rises from the pipes Of lonely men in shirt-sleeves, leaning out of                                                                     windows? ... I should have been a pair of ragged claws Scuttling across the floors of silent seas. And the afternoon, the evening, sleeps so peacefully! Smoothed by long fingers, Asleep ... tired ... or it malingers, Stretched on the floor, here beside you and me. Should I, after tea and cakes and ices, Have the strength to force the moment to its crisis? But though I have wept and fasted, wept and prayed, Though I have seen my head (grown slightly bald)                                                                    brought in upon a platter, I am no prophet — and here’s no great matter; I have seen the moment of my greatness flicker, And I have seen the eternal Footman hold my coat,                                                                      and snicker, And in short, I was afraid. And would it have been worth it, after all, After the cups, the marmalade, the tea, Among the porcelain, among some talk of you and me, Would it have been worth while, To have bitten off the matter with a smile, To have squeezed the universe into a ball To roll it towards some overwhelming question, To say: “I am Lazarus, come from the dead, Come back to tell you all, I shall tell you all”— If one, settling a pillow by her head Should say: “That is not what I meant at all; That is not it, at all.” And would it have been worth it, after all, Would it have been worth while, After the sunsets and the dooryards and the sprinkled                                                                        streets, After the novels, after the teacups, after the skirts                                              that trail along the floor— And this, and so much more?— It is impossible to say just what I mean! But as if a magic lantern threw the nerves in patterns                                                                   on a screen: Would it have been worth while If one, settling a pillow or throwing off a shawl, And turning toward the window, should say: “That is not it at all, That is not what I meant, at all.” No! I am not Prince Hamlet, nor was meant to be; Am an attendant lord, one that will do To swell a progress, start a scene or two, Advise the prince; no doubt, an easy tool, Deferential, glad to be of use, Politic, cautious, and meticulous; Full of high sentence, but a bit obtuse; At times, indeed, almost ridiculous— Almost, at times, the Fool. I grow old ... I grow old ... I shall wear the bottoms of my trousers rolled. Shall I part my hair behind? Do I dare to eat a peach? I shall wear white flannel trousers, and walk upon the                                                                     beach. I have heard the mermaids singing, each to each. I do not think that they will sing to me. I have seen them riding seaward on the waves Combing the white hair of the waves blown back When the wind blows the water white and black. We have lingered in the chambers of the sea By sea-girls wreathed with seaweed red and brown Till human voices wake us, and we drown.

S’io credesse che mia risposta fosse                     A persona che mai tornasse al mondo                           Questa fiamma staria sensa piu scosse.                           Ma perciocche giammai di questo fondo                           Non torno vivo alcun, s’i’odo il vero                           Sensa tema d’infamia ti rispondo. Lähme siis, sina ja mina Kui õhtu laotatud on vastu taevast Nagu eetri all patsient laual; Lähme, läbi teatud pooltühjade tänavate, Odavate üheöö hotellide Pulbitseva pelgupaiga rahutus öös Ning austrirestoranide, kus saepuru põrandal: Tänavate, mis mööduvad nagu halva kavatsusega Väsitav vaidlus Et juhtida sind rusuva küsimuseni... Oh, ära küsi „Mis viga?“ Lähme ja külastame. Naised tulevad ja lähevad toas Kõneldes Michelangelost Kollane udu, mis sügab oma selga vastu aknaruute Kollane suits mis sügab oma koonu aknaruudul Lakkus keelega õhtu nurkadesse, Viivles äravoolutorude loikudel Lasi oma seljale tahma, mida korstendelt langeb Hiilis läbi terrassi, korraga hüppas, Ja nähes, et oli oktoobri mahe öö Keerles korra üle maja ning vajus unne Ja, tõepoolest, jääb aega Kollasele suitsule, mis libiseb piki tänavaid, Sügades selga vastu aknaruute; Jääb aega, jääb aega Valmistumaks kohtuma, kellega sa kohtud; Jääb aega loomiseks ja tapmiseks Ja kõigiks käte töödeks ja päevadeks, Mis tõstavad ja asetavad küsimuse su ette; Aega sulle ja mulle Ja aega veel sajaks kõhkluseks, Sajaks nägemuseks ja paranduseks, Enne kohvi ja kooki. Naised tulevad ja lähevad toas Kõneldes Michelangelost. Ja, tõepoolest, jääb aega Mõtisklemaks, „Kas ma julgen? Kas julgen?“ Aega pöörata tagasi ning laskuda trepist, Kiilakas laik keset mu juukseid – [Nad ütlevad: „Juuksed, kui hõredaks tal jäänd!“] Mu hommikumantel, lõua vastu kindlalt püsib krae Mu lips rikkalik ja malbe, lihtsaks kinnituseks nõel [Nad ütlevad: „Kuid jalad ja käed, kui kõhnaks tal jäänd!“] Kas ma julgen Segada universumit? Hetke pärast jääb aega Otsusteks ja parandusteks, mida hetk keerab ümber.   Sest olen tundnud juba kõiki neid, tundnud neid kõiki – Tundnud õhtuid, hommikuid ja pärastlõunaid, Mõõtnud kohvilusikaga ära oma elu Tunnen hääli kadumas kaduval toonil Kaugema toa muusika varjus. Niiet peaksin arvama kuidas? Ja ma olen tundnud juba silmi, tundnud neid kõiki – Silmi, mis kinnitavad sind formuleeritud maneeril Ja kui ma olen formuleeritud ja sirutatud nõelale Kui olen naelutatud seinale ja vingerdan, Siis peaksin alustama kuidas Et sülitada välja oma päevade ja tegude pärad? Ja peaksin arvama kuidas? Ja olen tundnud juba käsi, tundnud neid kõiki- Käsi, mis on ehitud, valged ja paljad [Kuid lambikumas, helepruune udemeid täis!] Kas on see riiete parfüüm Mis mind eksitab nõnda? Käed, mis lasuvad laual või on mähitud salli. Ja peaksin arvama siis kuidas? Ja peaksin alustama siis kuidas? Ehk ütlen ma, olen käinud hämarikus läbi kitsaste                                                                               tänavate Ja vaadanud kerkivat tossu särgiväel Üksildaste meeste piipudest, kes akendel nõjatuvad?...                                           Pidanuksin olema sakiline sõrapaar Sibamas piki vaiksete merede põhja. Ning pärastlõuna ja õhtu nii rahulikult magavad Pikkade sõrmede lohutuses Unel... väsinud... või siis teeskleb, Lebades põrandal, siin sinu ja minu kõrval. Peaksin ma, pärast koogikesi, teed ja jääd, Olema veel tugev, et sundida hetke kriisini? Kuid kuigi olen nutnud ja paastunud, nutnud ja palvetanud, Kuigi olen näinud oma pead [pealt natukene kiilanev]   toodamas taldrikul, Ei ole ma prohvet – ja sellest pole lugu; Ma olen näinud oma ülevuse hetke loitmas, Ja igavese Jalaväelase irvet, oma mantlit tema käes Ja mul oli – lühidalt öeldes – hirm. Ja oleks see olnud seda väärt, siiski, Pärast tassikesi, moosi ja teed, Portselani ja meie jutuvada hulgas Oleks olnud see seda väärt Hammustada aines naeratusega katki Pigistada ilmaruum palliks Lasta see mõne rusuva küsimuse poole, Öelda: „Mina olen Laatsarus, naasenud surnust, Naasenud ütlemaks teile kõigile, ütlen teile kõigile“- Kui keegi, asetades tema pea kõrvale padja, Peaks ütlema: „Seda ei mõelnud ma üldse. Ei mõelnud seda, üldse.“ Ja oleks see olnud seda väärt, siiski Oleks see olnud seda väärt, Pärast päikeseloojanguid, ukselävesid ja niiskeid                                                                    tänavaid, Pärast romaane, teetasse, põrandal lohisevaid kleite – Ja seda ja palju enamat? – On võimatu lihtsalt öelda, mida mõtlen! Kuid nagu võlulatern kuvaks närvimustreid ekraanile: Oleks see olnud seda väärt Kui keegi, asetudes padjale või heites minema salli Ja akna poole pöördudes peaks ütlema: „Ei mõelnud seda üldse, Seda ei mõelnud ma üldse.“ Ei! Ma pole prints Hamlet, ega hakka kunagi olema; Olen ma teenistusaadel, keegi, kes käib kah, Et paisutada protsessiooni, alustada siin-seal mõni stseen Nõustada printsi; hõlbus tööriist, kahtlemata, Aupaklik, rõõmus et must kasu Taktitundeline, ettevaatlik, täpne; Suuri lauseid täis, aga natukene nüri; Kohati, tõesti, peaaegu naeruväärne- Peaaegu, kohati, Narr. Jään vanaks... jään vanaks Keeran pükstel sääri üles. Kas kammin juukseid üle laigu? Julgen süüa virsikut? Kannan valgeid flanellpükse ja kõnnin piki randa. Kuulen merineitsisid laulmas, üks teisele. Ma ei usu, et nad laulaksid mulle. Olen näinud neid sõitmas merele lainetel Sugedes tahapuhutud lainete valget juust Kui tuul puhub vee mustaks ja valgeks. Oleme viivelnud mere kambrites Ühes meritüdrukutega, punaka ja rohelise vetika                                                                           pärjatud Kuni inimhääl meid äratab ja upume.

OÜ Vaba Tõlge: Suuline tõlge Eestis

2013. aasta detsembris asutasin osaühingu mugavamaks tegutsemiseks suulise tõlke valdkonnas. Hiljaaegu tegin selle jaoks ka eraldi veebilehe, mis asub järgneval lingil: http://vabatolge.edicy.co/et.

Tõlge: Aischines - Kõne Timarchose vastu [1-8] [Αἰσχίνης - κατὰ Τιμάρχου]

See tõlge põhineb Perseuse tekstiversioonil. Toetusin ka samas keskkonnas leiduvale Charles Darwin Adamsi inglisekeelsele tõlkele aastast 1919, mis ei ole siiski sama, mis tõlkimine inglise keelest. Selles tõlkes olen pigem üritanud hoida lähedale vanakreeka originaalsüntaksile ning võimalikult vähe teksti eestistada.

Kõne Timarchose vastu [1-8]

[1] Mitte ühelegi kodanikule, oh Ateena mehed, pole ma eales ei kirjaliku süüdistuse või avaliku umbusaldusega põhjustanud vaeva, vaid olen, nagu ma ise arvan, olnud igal võimalusel mõõdukas. Kuid nähes Timarchose suurt kahju linnale, teda avalikult kõnelemas seadusevastaselt ning olles ka ise tema laimu (mille olemust ma kõne edenedes ka paljastan) ohvriks,

[2] ma arvan, et häbiväärsuse tipp oleks jätta kaitsmata nii linna kui seadusi, nii teid kui ka iseend. Teades, et ta on vastutav nende asjade eest, mida te hetk tagasi kuulsite väljaloetuna kohtusekretärilt, nõuan tema kohta käesolevat ülekuulamist. Ja nagu näib, oh Ateena mehed, see, mida tavatsetakse öelda avalikel kohtuistungitel, ei ole vale: et isiklikud vimmad väga tihti teevad heaks avalikud eksimused.

[3] Tõepoolest nii näib, et kohtu ees seismise eest pole Timarchosel süüdistada ei linna, ei seadusi, ei teid ega mind, vaid ainult iseend. Sest seadused keelasid tal häbiväärse eluviisi pärast avalikult kõnelemise - keeld, mida, nagu mina leian, ei ole raske jälgida, vaid hoopis väga lihtne. Tal oli ju võimalik, kui ta olnuks mõistlik, ka mind mitte laimata. Ma loodan, et olen sellest kõnelenud mõõdukusega.

[4] Ma tean, oh Ateena mehed, et asjast, millest ma esmalt kavatsen kõneleda, olete ilmselt teiste käest ka varem kuulnud. Kuid mulle näib olevat nüüd kohane teie ees sama jutuga alustada. Sest ollakse nõus, et on kolme tüüpi valitsust kõikide inimeste seas - türannia, oligarhia ja demokraatia. Nii türanniates kui ka oligrahiates valitsetakse võimulolijate suva järgi, kuid demokraatlikult juhitud linnades sätestatud seaduste põhjal.

[5] Te teate hästi, oh Ateena mehed, et demokraatiate puhul kaitsevad inimesi ja valitsemiskorda seadused, samas kui türanne ning oligarhe usaldamatus ja relvastatud vahtkond. Seega need, kes oligarhiat ja ebaõiglast valitsust juhivad, peavad olema valvel nende suhtes, kes seaduse jõuga seda valitsust kukutaks, teie aga, kes te omate õiglast ning seaduspõhist valitsuskorda, nende suhtes, kes seaduste vastaselt on kõnelenud või elanud. Sest te olete tugevad vaid siis, kui kehtestate seadusi ega jää alla nendele, kes tegutsevad seadusevastaselt.

[6] Minagi arvan, et on sobilik - kui me teeme seadusi - meil jälgida seda, et me looksime valitsemiskorrale heatoovaid ja kasulikke seadusi; kui aga oleme need juba jõustanud, sätestatud seadustele kuuletuda, mittekuuletujaid aga karistada, kui seda linna hüvanguks on vaja.

Sest mõelgem, oh Ateena mehed, millisugust ettemõtlemist osutas voorusele Solon, see iidne seaduselooja, ja Drakon ja teised, kes olid sel ajal seaduseloojad.

[7] Sest esmajärgus tegid nad seadusi meie laste vooruse jaoks ning selgesõnaliselt sätestasid, mille poole peab vaba laps püüdlema ja kuidas on vaja neid üles kasvatada, seejärel teisena noorukite jaoks, kolmandas järgus ka kõikide teiste vanuste jaoks ja need ei kehtinud mitte ainult tavakodanikele, vaid ka avalikele kõnelejate puhul. Ja pannud need seadused kirja, usaldasid nad need teile ja määrasid teid nende kaitsjateks.

[8] Ka mina nüüd soovin teie ees kõnelda samas vaimus kui seaduselooja seadused. Sest esmalt käsitlen teie ees neid seadusi, mis on sätestatud teie laste kombekuse jaoks, siis teisena neid, mis noorukite jaoks, kolmandas järgus neid, mis kõikide teiste vanuste jaoks; mis ei kehti ainult tavakodanikele vaid ka avalike kõnelejate puhul. Sest nõnda, ma eeldan, oleks mu kõne kergesti jälgitav. Ja ma soovin ühtlasi, oh Ateena mehed, teie ees põhjalikult käsitleda esmalt seda, millised on linna seadused, et pärast seda neid võrrelda Timarchose kommetega. Sest peagi avastate teiegi, et ta on elanud vastupidiselt kõikidele seadustele.

Adamsi täispikk inglisekeelne tõlge.